Tere, head saate kino, kino, kuulajad. Tutvustame teile tänases saates mitmeid dokumentaalfilmidega tegelejaid ja kõigepealt saab sõna režissöör Moonika Siimets, kellelt esilinastus jaanuari alguses dokumentaalfilm Salmes saladus. Seejärel kuulame intervjuud millegagi Kaur Karsnek režissöör Adrian Kibusa ning produtsent Riho Västrik uga, sest reede õhtul esilinastub kinos Sõprus dokumentaalfilm tuvid. Klassikaraadio stuudios käisid intervjuusid andmas ka dokumentaalfilmi. Alati on alati autor Tõnis Lepik ning see film kõneleb kunstnikust ja poeedist Jaan Paavlest. Jaan paablest kõneleb lähemalt ka tema sõber Leo saar ning oleme stuudiosse kutsunud ka Doc Point'i tegijat. Kaarel Kuurmaa ja Riin Eensalu tutvustavad dokumentaalfilmide areeni ning tänavuse Doc Point'i kava ning külalisi. Ja Tõnu Karjatse kommentaarist saame teada, milliseid mõtteid tekitas temas Rain Tolk ja Andres Maimiku film Umbkotid. Kümnendal jaanuaril linastus kinos Artis uus valiksarjast Eesti lood ning teiste seas tuli esilinastusele ka Monika Siimets sous film Salme saladus, milles ühelt poolt näidatakse perekond Sõnajala tegemisi ning teiselt poolt siis kohaliku elaniku sellist rahulikku maaelu ning klassikaraadio stuudios ongi selle filmirežissöör Moonika Siimets. Alguses tahtsin teha tegelikult lugu sellest, kuidas Siiri ja Viivi Sõnajalg õpivad helikopteriga lendama ja neist oleks, kuna see on selline ühe suvelugu, siis oleksin pidanud suve lõpuks saama nagu Eesti esimesed erahelikopteri naispiloodid, siis jah, aga asjad läksid teisiti, et siis neil plaanid muutusid. Ja siis pidin ka minema plaane muutma, et nagu leidma midagi kõrvale sinna filmi ja siis täitsa juhuslikult ma kohtasin seda naist, kes mul siis on nagu üks teine peategelane akna bussijaamas rääkima ja siis, ja siis avanes selline maailm, mida siis filmis näha võib. Mis hetkel tekkisid need toredad paralleelid, kas juba filmimise aega või hiljem, et ühelt poolt siis selline naisterahvas, kes otsib kivi pealt ufojälgi ja teiselt poolt siis kopteriga lähenevad otsekui topistlikust maailmast pärit tegelased. Sõnajalad. Mul juba algselt oli tegelikult plaan nagu vastandada nagu küla või lihtsat tavalist maailma. See sündis filmi alguses ikkagi, et mingi filmi keskel nagu kindel, kuidas see lõpuks välja veab, aga aga siis hakkasid otsima neid võimalusi, et kuidas neid paralleelmaailma või neid paralleele kehasesi nagu tekitada juurde. Kellega koos sa seda filmi tegid, et kes seal meeskonnas olid, kes sõdalased? Jah, meeskond on kahtlemata väga-väga oluline olnud selle filmi tegemise juures minu jaoks. Et ma kõige olulisem on operaator Rein Kotov, kes on hästi kogenud ja Eesti üks parimaid operaatoreid, et tema oli, kuna võtted olid üsna rasked minu jaoks nagu psühholoogiliselt ka, et noh, neli sellist peategelast üllata, et siis peab olema operaatorid, keda sa saad nagu täielikult usaldada ja kes kaasa mõtlevad, et selles suhtes oli nagu Reinuga nagu superkoostöö ja, ja lisaks sellele te väga ilusat pilti suudab filmida väga mõtestatud pilte. Ja siis loomulikult väga oluline on Mari Kallas, kes on minu produtsent juba siis kolmandat Eesti lugu tegime koos ja mari ise, sealt saime külast pärit tegelikult sealtsamast kandist, nii et temal oli see teema ja kogu see maailm nagu väga-väga hästi tuttav. Et tema on loomulikult minna, selline parem, parem käsi siis andres Lenk, kes on filmimonteerija, kellega me juba tegime kuuendate asja koos. Et tema on väga tähtis ka kogu kogu selle asja Moody elluviimisel, jah. Ja siis oli meil helioperaatoriks, oli Mart Otsa, kes on ka väga tubli Kuidas te neid võtteid tegite, mil helikopterid olid õhus ja oli näha siis sellist põnevat dialoogi vendade sõnajalgade vahel? See oligi väga keeruline, ükskord käisime lendamas, ei saagi olla, tehniliselt oli seal raske, et siis seal oli spetsiaalne juhe, mis oli siis ühendatud helikopteripuldiga ja siis tagaistme istusin siis mina ja operaator ja siis meil olid kõrvaklapid ja mikrofonid ja siis lähme nagu suhelda, siis nendega helistasid siis ees ees pingil, et noh, niimoodi kopteritest tegelikult käib ka, et muide, see müra on nii suur, et siis läbi liinipuldi siis nagu suheldakse. Kas oli ka mingi üllatushetk, mis nii-öelda sülle jooksis selle filmi tegemisel? Eks need, kes on nagu on sul see plaan, võib-olla kõik ei lähe nii nagu tahad ja siis korraga hakkab elu hoopis pakkuma mingit palju suuremaid ootamatusi. Tõsi, tegelikult teile ja mitmeid esiteks müüakse, lehmad olid selline oluline teema, et, et nad lihtsalt ei kujutanud ette, et nad parajasti seal selle tuuliku ümber on ja ja et kui me nagu filmisime nagu õhust, et siis noh, niimoodi nagu hakkavad seal kappama nagu kuskil metsikus Läänes, et et noh, seda ei suuda prognoosida ka sellised juhtus siis kindlasti oli hästi ootamatu see, et Sirje vee käisid talvematkal Nad käivad nagu alati, iga päev käivad viis, seitse kilomeetrites on nende jaoks selline meditatsioon ning siis me olime selle matkal nendega kaasas, aga, ja siis palusin, lugege, eks palve meile ja siis sealt nagu olid seda nõus tegema ja siis need nagu üks hetk hakkasid kaamerasse vaatama, et ma nagu isegi polnud seda nagu nõelad võib-olla plaaninud, aga need kuidagi palve lugedes lugesid selle kaamerasse, mis seal lõpus on, aga see mõjus nagunii sugestiivse nii kihvtilt, et et selline rosin koogi sees, et mida ei osanud isegi plaanida või noh, niimoodi nagu mõelda, et see pani lõpus hakkas mõjuski täiesti sellise nagu teisest reaalsusest sellise kõnena. Noh, see kindlasti, et et noh, et need Lugusele, Tehu Elleniga nii kiiresti arenes, et ma olin vahepeal kuulan saadet hallo kosmos, kus ta siis oli see Viktoria Betlem oli talle jäänud körval nõid Viktoria, ta otsustas selle Victoria nagu enda juurde kutsuda ja sellised temaga kokku saada. Teine huvitav, kuidas sa hakkad nagu jälgima inimesi alguses ja tegelikult sa ei tea, kus see lõpuks nagu siis välja jõuab või mismoodi, et alguses muretseda, et kas need suhteliinid lõpuks jõuavad üldse kuskile välja, kuna Eesti lugude see tähtaeg on nagunii lühikene, tikksuvi aga pikalt praegu on nagu Jaan Tootsen. Jah, jah, et kui sul on mitu aastat aega, siis ikkagi juhtub palju nagu inimeste elus, aga aga et, et kuidagi ühe suvelonalisi võimalik ära jutustada. Paljud inimesed, kellega lihtsalt juhuslikult on nagu jutud olnud sellest filmist. Et on selline film ja Salme külast ja sõnajalad ja tuulikud ja kopterid muidugi lähevad väga ärevile aetud see teema nagu kuidagi huvitav inimesed, mis sa arvad, mis, mis põhjusel? See on minu jaoks ka hästi ootamatu, et ükskõik kellega nagu räägid, et siis kuidagi kütab kirgi, et kas tegemist on selliste süvaintellektuaalidega või on, ma ei tea kroonikahuvilise vanaemaga, et kõik lähevad kuidagi põlema, aga võib-olla ja need on ikkagi Sõnajalgade karakterid minu meelest, et nii mitmeplaanilised või nii sellised noh, nii oma eluga sellega, et nad elavad Tallinnas ja seal Salme külas sellega, et nad noh, nii palju skandaale. Samas on kogu see nende religioosne poolial see, et nad on selline perekond, et ma arvan, et inimestel hästi palju neid igasuguseid mälestusi, mis nagu seondub, et, et kuidas mina selle filmi tegemiseni nagu sattusin, et mis mind nagu köitis nende puhul, et kunagi mariga hakkasime rääkima ja siis selgus, et meie, seal siis kuskil aasta 90 92 Öeldakse, et mingid lapsed ikkagi, Kalad olid täielikud iidolid tegelikult minule ka, et isendeid nagunii ilusad olid teistmoodi, et oli see nõukogude ajast just nagu tulnud ja mari näiteks rääkis sellist lugu, kuidas tema oli teinud lindikava lausa iluvõimlemistunnis Sõnajalgade laulu järgi. Et nad tegelikult sellised tohutud, tohutud nagu eeskujud olnud. Et ma arvan, et võib-olla ainukesed, et võib-olla nende selline Nad on nagunii siirad ja vahetud ja samas nii absurdsed ja tohutult nagu julged või et nad ei põe nagu millegipärast, et võib-olla sellised asjad, et jah, nendes on jah, mingi selline müstika, mis, mis nagu inimestele korda läheb. Ja kuidas ta endale niimoodi kaameraga julges, lasid ligi või olid ka selles suhtes väga avatud? Tegelikult ei olnud, et kui ma ausalt ütlen, et kui ma peaksin ütlema, et kas ma tegelikult sain ligi neile, siis me tegelikult ei saanud, et ma arvan, et nad on, nad on tegelikult superstaarid oma nagu sellelt maailmalt ja kõigeldad nagunii nende aastatega, mis nad on olnud nagu meedia huviorbiidis on neil ikkagi selline väga kõva enesekaitsekiht nagu, mis on nagu ümber tekkinud. Et tegelikult ma arvan, et kui neile niimoodi tahtlikult ja läheneda ja näha seda positiivset, mis neis kõiges on see, mida mina nägin, olid ma arvan, kõik sellised asjad, mille üle on lihtsalt nagu hästi uhked on, et meil on tuulikuid ja meil on meil on vaja ja, ja noh, et noh, meil on sellised mõtted ja Me leiutame ja noh, kõik see on nagu fantastiline. Aga et noh, sealt edasi näiteks, et mismoodi näeb välja see, kuidas te hommikuti kohvi joote või, või et mingite väga isiklikke asju tegelikult seal piirist nagu enam üle ei ei saanud linna või kuidagi, võib-olla oleks lihtsalt rohkem aega, on vaja, et me nagu üksteisega harjuksime rohkem. Räägi natuke oma taustast ka, et milliseid filme Sa nüüd enne seda oled teinud ja sa rääkisid ka, et sa oled nagu siis töötanud veel ja kus sa oled õppinud, et, et see on nagu oma väike taust nagu, ära siinkohal. Tegelikult ma õppisin telerežiid, et Toomas Lõhmuste Vilja Palmi käe all seda eriala enam ei eksisteeri, see Tallinna Ülikoolis, et sealt ma sain sellise hästi hea algfaasi ja siis mul oli filmi Irziletiga, siis oli see filmelisi oli siis erialaks siis ma olen peale kooli ma alguses oligi, televisioonis, tegin osooni ja ja siis tegin siit erinevaid mõtteid ja siis tegin erinevaid teledokumentaale selliseid asju. Aga siis ma ükskord hakkasin nagu tundma, et noh, dokumentalistika, üldse filmi tegemine võib-olla on nagu rohkem minu teema kui televisioon, et on aega rohkem nagu viimistleda või saad nagu süvitsi minna kuidagi enda lugu jutustada ka nagu rohkem, kui lihtsalt nagu uudist edastada produktsioonifirma osakond oleme siis mari, kes mu kursuseõde temaga koos siis hakkasime neid eesti lugusi oleme hakanud tegema ja see nagu kuidagi lootust ja väga hästi läinud, et esimene keel, mis ma tegin, oli maailmameister sellega hästi, palju sain käia festivalidel. Võitsin auhindu Mehhikos ja Valgevenes ja Ameerika sellise ja see oli selline tohutu üllatus. Ja siis teine film, mis ma tegin, oli moekoer, siis rääkis naistest ja sülekoertest ja üksindusest, et see film oli, tekitas Eestis väga palju kõlapinda ja ja on ka mitmetel festivalidel käinud ja nüüd just nüüd algab Helsingis järgmine nädal Docpoint ja siis on ta ka selles dok Bondi kavas koos siis teine film, mis Eestist on siis Jaan Tootsen nii uue maailma dokk, et see on selline hästi-hästi suur asi ja siis netis ongi see Salme saladus ja siis ma õpin praegu mängufilmirežiid balti filmi- ja meediakoolis siis järgmisest tuleb eks lühifilm välja mitu lühifilmiga teinud nagu mängufilmina, nagu. Ja vahepeal siis tegutsesid ka festivali PÖFF-i juures. Jah, tõsi, ma olin mitu aastat juba kooliajal alustasin seal olin alguses sele animenditelentsi assistent Heilika pikovil, siis hiljem olin ise juba tudengifilmide festivalis liitvalgersi juhina olin mitmeid aastaid, tegutsesin ka no siis tuli filmi tegemine lihtsalt peale. Kuidagi jah, mingi hetk oli nagu sellise valiku ees, et mis me siis nagu teha tahan või et et on selge, et tegemise kõrvalt kui ka festivali juhtimise kõrvalt. Nad on mõlemad nii intensiivsed, et sa töötad nagu mingi sellise mulli sees. Et sul ei ole aega nagu oma ideid vormistada või ta file tekkimine tahab nagu aeg või sellist nagu läbitunnetamist. Et siis ma lihtsalt otsustasin, et noh, et tegelikult me tahame praegusel ajaetapil, ma tahan teha neid filme. Aga kes on sinu eeskujud, et kes on need režissöörid, kelle tegemisi? Kui jälgid, neid, on ikka palju muutuvad ka kogu aeg hästi palju, et noh, oleneb mida, nagu näed, aga mind nagu tohutult seal sama Doc Point'i, mis nüüd Eestis Eestis on ka tulnud seal paar aastat tagasi oli üks poola selline vanema põlvkonna rezisse märssellusinski, kes mulle tohutult, kuhu ma selle pildi ja loo jutustamise ka hästi imponeerinud. Aga Eestist mulle väga meeldib. Kilmi tohutult oma sellise mängulisuse ja asju, aga samas kuidagi läbi sellise mängulusti ja rõõmu. Ja siis ma tean ka, et mulle väga-väga sümpatiseerib eestilisitseeridest. Ei no tegelikult jah, Jaan Söödi vanad filmid ja Uudestased tuleb neid järjest nagu peale Eerik angiini videot ka näete, tema, tema filmid mulle väga meeldivad. Aga mõelda jah, niisugused eeskujusid niimoodi nagu on ja ei ole ka, et tuleb mingi huvitav film, siis tohutut vaimustusega tekib kuidagi lainetena. Nii et sul on plaanis siis ka Tokpantile minna, ma ei tea, jah, tahaks minna küll. Dist seal eesti versiooni. Või siin ka ikkagi Soome ka minna, et vaadata, et kuidas see alati on hästi huvitav vaadata, kuidas publik su filmile reageerib, et erinevates maades, et minu meelest see on hästi huvitav, et kuidas neile, kas neile film kohale jõuab, et et see on hästi huvitav energia, et kui võimalus, katsun sellest kogemusest osa saada. Millise mulje sulle publik jättis seal Salme saladus esilinastusel. Kas naarits selliste kohtade peal nagu saavutasid või oli mingeid üllatusi? Jah ma pean siis. Tegelikult oli kohutavalt närvis, enne seda linastust on vist ei olegi nii pabinas olnud, sest et mingitest oli minu jaoks väga raskeid nagu filmi tegemine, et ma arvan, et mul on olnud rohkem sellised konkreetse loopõhised, et kangelane tahab midagi, saavutab midagi selle loo puhul, et see on kuidagi selline nagu mõõk, tõeline jah, et selline hoopis täitsa uus struktuur ja väga palju vaeva nägin ja mõtlesin, et huvitav, et kas jõuab kohale, mis nagu tegelikult öelda tähel. Aga minu üllatuseks ja suureks rõõmuks nagu kõik tundus, et toimis nii nagu tahtsin ja rohkemgi veel jah, et hästi hästi soe, hästi soe vastu võtta, nii et selles mõttes oli väga-väga rõõmus üllatus. Kas sa tead ka, millal see nüüd Eesti televisioonis linastub? Tean küll jah, et nüüd linastub kaheksandal veebruaril, siis on ilmselt 22 30, vist on see eesti lugude eetriaega televisioonis ja siis on pärast veel ETV2s ka kordused. Klassikaraadios oli filmirežissöör Moonika Siimets, kes kõneles oma uuest dokumentaalfilmist. Salme saladus. 20. jaanuaril kell kuus esilinastub Kinos Sõprus uus tõsielufilm tuvis mis on valminud produktsiooni firma vesilind tiival. Klassikaraadio stuudios on külalisteks filmirežissöör Kadri-Ann Kibus ja produtsenti halastik. Tervist. Tre pealiskaudselt. Filmi nimetatust huvid ühendatuna produktsiooni firma nimetusega Vesilind ja produtsent Riho Västrik võiksid selle, et tegemist on loodus siin aga tegelikult on tuvi selles finnis rohkem sümboolses tähenduses, aga tuvi võib tähendada erinevaid asju kas rahutuvi või tiivulise oti või mida iganes, et mis tähendus on selles filmis tuvidel ja millest see film üldse räägib? Jah, et kindlasti ei ole tegemist ornitoloogiaalase filmiga, et tuvid on juba seal pealkirjas kindlasti sümbolistlik väljend. Kuigi linnud on filmis olemas, vähe neid seal on, aga see ei ole loodusfilmi. Et nagu ka filmi Vanliner või reklaamlause ütleb, et kes küll armastaks tuvisid prügilinde, et võib olla ka, see ütleb päris palju, et kuidas üldiselt suhtutakse tuvidesse samas olemas ka tuvisid, kes kasvavad kellelegi tiival, ehk siis neid aretatakse, nad on hoopis teises staatuses, et võib-olla samamoodi on inimestega, et ma ei tahaks stani otse sõnastada, aga ma arvan, et igaüks saab aru. Nõndradini keskmes on kaks põhitegelast või. Jah, inimeste poole pealt küll, et tuvid rohkem tuvisid arvuliselt loetunudki. Aga jah, et peategelased on kaks vene rahvusest inimest venekeelset, mitte vist rahvusest, päris, aga jah, üle kesk- ja ole eksjana. Testan Nad ei ole küll omavahel otseselt seotud. Aga nad ongi seatud läbi tuvide vaid huviks olemise või mitte olemise, et et teised tegelased on kindlasti tuvid ja siis ka õigeusu kirik, mida sinna Lasnamäe nõlva peale ehitatakse? Eks see elukeskkond on ka samaväärselt tegelane ja Lasnamäe, aga kahtlemata ja see elukeskkond ühendab ka kahte peategelast, mitte ainult tuvid. No mingis mõttes võiks öelda, et tegemist on ikkagi nagu keskkonnafilmiga ka mitte lihtsalt siis loodusliku keskkonna, vaid linnakeskkonna võib kindlasti veel. Kindlasti mängib suurt rolli, aga mis ma mõtlesin järgi tegelikult ta leegiane teiste juskui sobituksid seal Lasnamäele väga hästi ideaalselt. Aga tegelikult ma loodan, et kui see film ära vaadata, siis inimesed saavad aru, et tegelikult nad ei sobi sinna keskkonda. Et hoolimata sellest, et nende sotsiaalne staatus on keeruline jah, mõndade jaoks täiesti võib-olla ka mõttetu, nagu siin hiljuti räägitud, aga aga, aga tegelikult nad on kogu selle oma sotsiaalse staatuse juures väga poeetiliselt sisemiselt, et kõige tegu on väga lihtsate inimestega, kes on kunagi töötanud ehitusel vabrikus, teinud rasket tööd, et nende sees on nagu säilinud sisemine poeesia, moraalitunne, mida väga paljudel inimestel ka seal keskkonnas ei ole, nad on seal ammu minetanud. Mingis mõttes ka see tuvi kui diivanirott, eks ole, juskui olend, kes levitab haigusi. Et kas filmi võiks adresseerida ka seda, et elu hammasrataste vahele jäänud inimesi mingis mõttes võetakse justkui haiguste levitajad, kuigi tegelikult nad on pigem sümptomid, siis mingisugusest sotsiaalsest haigusest Küllap ja aga me ei näita ju seda teist poolt, kes nii arvab otseselt, et me pigem oleme keskendunud oma oma peategelastele. Noh, seal on ka vihjeid nendele, kes ei mõista, aga see ongi, et kui kaugele või kui lähedal sa oled, et loomulikult me ei saa noh, ütleme välja, et Nadežda elab tänaval. Et me ei saa kindlasti teha tema põhjal üldistusi, aga see näitabki, et Me ei tohikski teha üldistusi, et ma toon lihtsalt väga argise näite, et pidevalt, kui me käisime temaga filmimas, veetsime temaga aega, et tal oli väga suur mure, et ta näeks hea välja. Filmis on näha, kuidas tema särgikrae kristalselt valge, kuidas ta muretses, et saaks prismast osta kõige odavamat tennised, et noh, et oleks puhtad jalanõud, et saada kusagilt sealt varjupaigast uusi riideid panna selga. Ilus kleit küsis minu käest, et oi-oi, Kadri Jaanson Niiluse küünelakk, et issand, kui vahva ja samas ta on seest korpas kätega vabrikus töötanud naine. Aga tal on seal mingi oma nomaadi poeesia või mingi asi, mida ta seal ajab ja Ta on selle poolest paigas, ükskõik kui palju võib arvata, et tema olemuses on kõik justkui paigast ära väljastpoolt pealiskaudselt vaadates. Ja mõlemad tegelased on siis nagu midagi kaotanud, kolleeg on kaotanud töö ja nad on kaotanud enda mehe, et siis mingis mõttes see film näitab ju ka seda, et mis alles on jäänud. Jah, see ongi film sellest, et kuigi seal on kirik kindlasti üks tegelastest võib-olla mitte küll peategelane, aga riivamisi meie peategelased seal tareaalist nagu läbi liiguvad. See film ongi usu leidmisest või elujõu leidmisest, et kui sa oled tõesti kõik kaotanud, siis mis nagu takistab sind kerra tõmbumast ja igaviku kadumast, et nemad leiavad oma jumala oma usu oma tugipunkti, kuidas iidsed inimesed, see oli väga keeruline, sest kõik algas sellest, et kui Lasnamäe sinna paekaldale hakati seda õigeusu kirikut ehitama, siis juba see vaatepilt oli väga muljetavaldav, et ma sõitsin sealt tihti mööda. Ja juba see tühermaale kerkib traditsiooniline kuldsete kuplite ka õigeusu kirik. Taamal paistab täiesti anonüümne massiiv Halle magalamaju, et juba see oli sümbolistlikult väga tugev ja nii ma hakkasingi otsima neid tegelasi, justkui nii-öelda kirik keset külameetodil, et sealt külast, mis sinna lähedale jäi. See ülesanne oli raske ja nii ma veetsin palju aega keldribaarides keldri juuksurite poodides. Rääkisin inimestega, aga, aga jah, et see teekond oli pikk ja nii palju ma ütlen, keldribaarist neid tegelasi ei leidnud. Nad olid jah, natuke seal kõrval, aga lõpuks ikkagi leidsin. Kuidas täpselt, see ei olegi oluline, aga. Kuidas nad selle kirikuga siis vastavalt, et selles pressiteates on öeldud ka, et et see kirik justkui ei vastanud päriselt nende ootustele lootustele vä? Jah, nagu üldisemalt rääkides siis et ma ei käsitle ühtegi nendest tegelastest ei kirikut, tuvisid ega neid inimesi faktiliselt, et nad suhtlevadki omavahel sümbolitena. Et selle kirikuga nad puutuvad kokku riivamisi ja võib-olla see üldine skeem näitabki seda, kuidas elus üldiselt inimesed, asjad, ideed tõukuvad üksteisest eemale ja nad peavad pidevalt nagu vägisi üksteisele lähenema, kui neil soovi ja tahtmist ja ideoloogilist jõudu on. Et minu peategelaste puhul nemad nagu tõukusid sellest kirikust No ütleme, üks peategelane oli seal ka tööl turvamehena või ehitus alles algas ja teda lihtsalt kriisi tekkides Hollandit ja sealt, et väga otseselt ta eemaldas sellest ja et mõnes mõttes tema probleem algas nagu sellest. Aga noh, teisest küljest ju kindlasti pühakoda ehitatakse selleks, et levitada usku ja usk on kindlasti inimestele vajalane, meie kaks peategelast, kes vajavad samuti võska, seda enam, et nad on mõnevõrra elu hammasrataste vahele jäänud otsivad seda usku ja ei pruugi seda leida. Sellest ehitatavast suurest pühakojast. Aga see on ka nende traagika eritena Testo puhul, et tema jaoks on see kirik väga oluline, sest tema usub, et jumal viib ta tema surnud abikaasaga kokku peagi aga tal puuduvad vajalikud oskused, et seda kirikut nagu endale appi võtta ja nii palju, kui ta seda kirikut või jumalat kui sellist ei hindaks ja ei ihkaks ja ei tahaks, see läheb tast mööda, see on suurem kui tema, piisavalt ükskõikne nagu tema jaoks. Ta ei võta teda ise, ei tõmba sisse, ta ei oska sinna ise täpselt minna. Ta tekitab nagu sellise omamoodi süsteemi, kuidas tema, selle jumalanna jõuab. Tal on ka oma kommunikatsioon. Mulle tundub, et kuidas ta arvab, et ühendus käib ja, ja üldse kus on see teine elujärgne maailm, kuhu ta loodab jõuda. Religioosne kogemus on nagu mingi liiga isiklik või see on väga eripärane, väga eripärane, et seal võib-olla meie filmis kõigist tugevamaid kohti, kuidas ta oma mehega suhtleb, hool. Noh, jaoleegil on tuvid Jah, võib ka nii öelda, et toleegan hästi fatalistlik tegelane, et ta ei murdu kergelt. Tal on lapselik elurõõm ja see on ju väga hea, et ta ei ole seda kaotanud. Kõige selle elu virvarri keskel. Stuudios olid Kadri-Ann, Kibusi, Riho Västrik ja filmituvid esilinastus kell kuus 20. jaanuaril, siis kinos Sõprus. Karkass ning intervjuud on pikemalt võimalik kuulata veel ka reedeses saates delta ja hiljem klassikaraadio koduleheküljelt. Mingis mõttes see nägu võib olla autoportree mingis mõttes ma ütlen. Või ütleme, siis on siia ära peidetud siis või? Kuidas seda öelda, sest mingis mõttes on ju kõik pillid autoportreed. Aga nii ma nime tähendab sisuliselt ta on. Oma olemuselt ses buda tähendab vaimset taset. 18. jaanuaril esilinastus kinos Sõprus dokumentaalfilm alati on alati, milles on juttu Jaan Paavlast eesti kunstnikust poeediks ning perfomance artistist. See on poeetiline lugu 2010. aastal meie seast lahkunud, kuid universumis edasi kulgeva kunstniku Jaan Paavli viimasest eluaastast ja klassikaraadio stuudios on sellest filmist kõnelemas filmi autor Tõnis Lepik ning Jaan Paavle sõber Leo Saar. Jah, ma olen poolne ka olnud väga pikka aega koos eriti viimased pool aastat. Me olime lausa lausa ülepäeviti suhtlesime, sest Jaan tahtis valmistada oma kodulehekülge ja siis oli väga palju skännimis tööd ja valikuid tuli teha, mida panna, mida mitte. Käisime erinevate iipi meeste juures ja et selles mõttes ja vahetult isegi enne surma 12 tund oli ta minu juures kodus Tõi kohale materjalid, mis on mul nagu kaustas nime all kaheksanda augustifailid ja seal sama kaheksandal augustil, siis ta surigi. See võis olla ka üle keske. Samal päeval siis. Et võib-olla peaks natukene lähemalt rääkima, millega Jaan Pavlo läbi elu on tegelenud, et Taali ühelt poolt ekse luuletaja ja hoopis keraamikat osales performance'i. Kuidas me saame tuttavaks 80 aastal või see 81 TPI filmiklubis, kus ta on juhatuse liige, pidas loenguid silmi kunstist ja oli teinud valmis keraamika, lõpetanud kunstnikuna töötanud valmise auhinnad, suur-väike hammasratas niisugused väikesed kujukesed keraamilised ja sealt sai meie tutvus alguse. Käisime läbi ja arutasime siis filme, luuletusi. Et päris pikalt on suheldud, et jaanuari jah, ise inimene küll ta oli niisugune ka oma peab kõndiv ja oma pead nägev. Teda ei tahetud isegi üritaks teiega mäletamiseks päris naljakaid juhtumeid seal. Mikita Michalkoviga oli õhtu ja tal on suur fotokodus, kus tank koos kõrvuti Michalkoviga lausa kaelakuti Michal, Kovkaan teda karmistab. Ja siis foto ilmus siis rahva hääles ja ja hästi hoolikas Jaan Paavel lõigati sealt välja. Ja see on tähendab kuni isegi viimase hetkeni välja isegi isegi pärast surma, jah, vot kahjuks tema maalidele kahjuks isegi kohta kumu selles haiglas jah, need tuli viia siis nagu jah ja ta kuskile teise kohta kahju, et ega ametlikult ei ole ta saanud niisugust suurt põõsas küll seda ei oska ma kuskile lahtrisse pannagi. Persona non grataks pikemalt aega. Jaa jaa, muidugi, muidugi ikka kassad ilmusid ära jaani puhul oli see ka, et ta muidugi oli vägagi noh, jäik oma põhimõttelt pes ja ta ei teinud kompromisse ja kui üldse rääkida temast, siis minu jaoks on tegelikult ikkagi kõige rohkem väärtustama inimesena. Kui ta poleks elus, ühtegi ka ei teinud, aga oleks ta minu jaoks täpselt sama väärtuslik inimene, kui ta on praegu, kui ta on nagu maale teinud. Taas oli mingisugune seletamatu lapselik Puhtus, empaatiavõime, segu Budast ja väikesest printsist, mida on praegu väga raske seletada või üle kalda, võib-olla nüüd selle Tõnise film ehk annab sellest mingisuguse ettekujutuse, ma loodan ja need on inimene, kelle kohta piibel sõnadega öeldes saab öelda vana testamendi järgi selle inimene, kelles polnud kavalust absoluutne, täielik puhtus ja avali olek ja, ja koos sellega ka igasuguste kompromisside vältimine muidugi ka, mis on muidugi halb ja mis tema elutee tegi väga krobeliseks ja minu ülesanne oligi nagu siis 30 aastat, et tema teed sillutada nii palju kui võimalik ja kõikvõimalike tehniliste küsimustega eluliste nõuannetega, videode tegemistega ja kõik, mis punsu praktilist eluvõsaga ma püüdsin, kuigi ma ise pole ka väga, väga eluline inimene, aga tema oli ikka täielik poeem. Ja ma püüdsin siis nagu olla tema kõrvale, et ta saaks nagu oma elus ikka hakkama. Väga kohalikul teel. Tuleme nüüd selle konkreetse filmi juurde ja dokumentaalfilmi puhul on alati kõigepealt küsimuseks see, et kuidas see teema on leitud. Mina tundsin tükati jaani kah 30 aastat, siis kui ma Leoga Leoga samaaegselt temaga sai nagu tuttavaks, no see oli amatööride aeg ja kõik nii edasi. Jaan tegi nagu rohkem, eks eksperimentaalfilm rohkem juba perfomance poole ja kõik see ülejäänud 30 aastat vahepeal ei ole ma teda lihtsalt näinud. Nii ja nüüd lihtsalt kogemata ühel hetkel läksime koos Jaanile külla ja kuna kõik see 30 aastat oli minu jaoks tundmatu maa tema suhtes, siis mina vaatasin talle väga värske pilguga, tekkis muidugi küsimus, et noh, dada installatsioonide ja, ja ma pakkusin talle ühte või teist asja välja, sellepärast ma ei teadnud, kus võtta, kuidas vaata, ta rääkis oma kujutistest. Siis tekkiski moment, et no teeme koos ära siis ja valisime kohad ja hakkasime tegema, aga, aga see oli muidugi Bailisemisest. Tol hetkel teda jälle nägin, siis hakkas miski asi mind huvitama. Mul kaamera hetkel on ma lihtsalt võtanud last, kultuurilooline väärtus, kuidas tahab ja võtsin, võtsin, võtsin järjest järjest rohkem ta mind huvitas nagu isegi kui õpetaja sain rohkem teada, mida ma ei teadnud, aga noh, ma ise olin õppinud oma kogemused ja nii see asi arenes järjest ja ja muidugi kasuks tuli kindlasti see, et ma vaatasin teda värske pilguga ja siis naas materjal nii palju ja kultuuriloolist materjali nii palju. Ja siis ma hakkasin otsima, et kuidas seda need kokku panna, sellepärast et jah, paljudest asjadest ma lihtsalt ei tea. Ja siis ma otsisin režissööri, kes mind aitaks, aga meil, Paule ka nii et me teeme koos, aga kahjuks jah, läks ta varem ära ja Mul nagu ütleme siis nakatunud kohustus just oli, aga, aga auvõlg siiski Paavli film lõpetada. Ma montaaži käigus õppisin järjest edasi temalt ja lõpuks valisin, valisin, valisin materjalina, jätsin selle kõrvale, kus lihtsalt ma ei ole pädev ja, ja kas see puudutas tema budistlike maailmavaated ja võiga kunsti ka nii maalikunsti budistlikke vaateid ja kõik on omal ajal muidugi lugenud. Mul alateadvus on siin ja seal, aga mul täpselt faktik meeles, kunagi ma olen lugenud, ma ei mäleta, kas, mida ja kus ma olen lugenud, aga alateadvuses on kindlasti ma tean, et see kõik on olemas ja eks ta Iieszektiivsed nii käib ja, ja lõpuks ma ikkagi keskenduda niimoodi rohkem ka nendele asjadele, milles meil omavahel rohkem sarnasusi oli. Teatud mõttes ma olen nüüd Leolased, öeldi, et nagu isegi ka Paavli filmis ütleb, et iga maal on nagu autoportree vähemalt minu jaoks siis iga film on kah nagu autoportree. Teatud ma ostsin ka seda asja niinimetatud. Siin filmis on ka selliseid erinevaid momente, et ühelt poolt on näha tõepoolest teda maalide keskel, samas ta istub oma stuudios, eks ju, filosoofeerib teisalt jalutada ja vabaajakeskusest. Ja ta räägib palju kultuuriloolist ajalugu, tausta ja kõik elav inimene räägib 12 14 15 tundi, palju seda kõike kokku materjali, ma ütlesin seda filmiarhiivi Masingust, rääkis. Palju, kas seda pole, Jaan Toomik on väga palju filmid temaga see materjali, nii et kunagi tehakse temast veel palju põhjalikumaid ilme. Selles mõttes jah, et kus kasutatakse rohkem inimesi, rohkem materjale noh, praegu nagu see, ütleme, esimene pääsuke ja ma usun, et see inimene on väärt, et temast teha veel kindlasti üksi. See on minu jaoks, ta ei ole igaviku teele läinud. Ikkagi juba tema seal filmis ütleb, et näed nüüd buda selles üleval, naerab Jaan, seal jagub. Mina ütlen niimoodi, et näed, jaan seal üleval, vaatab, et mis lepiksin, jahub. Millist eesmärki te arvate, et see film nüüd täidab, et kas ta nüüd valgustab lihtsalt ühte külge Jaan paablast või pakub üldse laiemalt mõtlemisainet, kuidas loomeinimene tänapäeva Eesti ühiskonnas võiks hakkama saada või? Jah, loomeinimese kohta rohkem ütleks niimoodi, kui ma nimetan autoportrees teatud määral siis minu ja tema sugulased, meid on väga palju ja ütleksin jah, et üle poolte Ness lihtsalt puutuvake Heedikutakse kutsuda inimestele, et üldse niisugune nähtus oli kunagi maailmas oli Eesti olemas see, kes on kontaktis Uku Masingu või Alik saarega olnud väga kergelt, võib ta sattuda balti jaama taha. Võidan kompromissitu. Ja kui tema sündimise aastaks on 40 näiteks Jaan Paavlest dokumentaalfilmist alati alati kõnelesid filmi autor Tõnis Lepik ning Jaan Paavli sõber Leo Saar. Kõnkotti Tõnkadee seik transiti, jää klaas. Khati Educati Tõnkaeti inimene inimeses, hundi konkaati, Tõnkoeti, Rõnkotti seid, transiit ja kloori. Kati tuntud Tõnkaati. Kinodes on linastamas Andres Maimiku ja Rain tõlgi Umbkotid, mis on kõigi eelduste kohaselt pilootosa samanimelisele telesarjale. Mida hakkab siis näitame, eks kommertskanalist umbkotid on lõbus, hoiatas film elust enesest, kus meist igaühele võidakse piltlikult öeldes kott pähe tõmmata. Filmi peategelasteks elukunstnik Rain käis filmi esimestel minutitel lastakse lahti reklaamibüroost ja tema sõber, esseist, intellektuaalne filmirežissöör Andres, kes unistab elust suurema filmi väntamise eest. Juhtumisi satub Rain kokku ühe võimaliku suurkliendiga, kellel õnnestub maha müüa rahvusmetoloogiale põhinev reklaamiidee. Ja filmi tegevus käibki selle ümber, mis sellest asjast välja tuleb. Kõrval liinidekseel ummikusse jooksnud isiklikud suhted, mida ostab penderlik. Rain püüab oma projekti nimel ära kasutada. Hoiatusfilm on umbkotid just sellepärast, et ta näitabki värvikalt, kuidas müüakse õhku ja tõmmatakse hoovi neid, kes selleks piisavalt lihtsameelsed. Umbkotid on sealjuures ka väga inimlik film. Rain ja Andres on sümpaatsed tegelased. Ahverismi taga pole muud kui lihtne soov saada raha sealt, kus seda on. Iseasi milleks ja kuidas. Motiivid on erinevad, aga ka raini omakasupüüdlik ahnus on omamoodi paatne. Sest mõelda, et siin tunneb ju ilmselt igaüks ära kasvõi mõne kolleegi, kes naeruväärsete läbinähtavate trikkidega püüab teiste inimlikele nõrkustele kasu lõigata. Andres kehastab justkui Eesti filmitegija võrdkuju, kelle ülimaks sooviks on vändata maailmas läbilööva autorifilm. Aga ainukeseks väljundiks on ja jää, pulmavideod või telereklaamide väntamine mõne mannetu küpsisemahamüümiseks. Umbkotid on teravmeelne allegooria siis õhumüümisele, pettustele, trikitamistele ning seda võib üldistada ka laiemale pinnale kui filmis näidatav reklaamitööstus. Umbkotti võib sattuda igaüks, olgu see väljapääsmatult tupik, siis enda või kellegi teise moodustatud. Näiteks ähvardab üks umbkottidest Tallinna elanikke. Kui ütled linnavalitsuse küsitlusel, et pooldab tasuta bussisõitu, et siis on nad kaudselt oma nõusoleku ju ka sellele, et teed ja lasteaiad jäävad neist miljonitest taas ilma. Ja kui oled tasuta bussisõidu vastu, ei muutu ka midagi. Kumb kottide võtmes võib lahata kasvõi IRL-i elamislubade skandaali või muid väiksema või suurema mastaabilised skandaalikesi. Kõigi nende ühendavaks teguriks on alati see keegi, kes teatab, et just tema paraadi juhtima meie poolt ideed teie poolt bensiin, ütles Ilfi ja Petrovi ajatu kangelane ostab Bender. Samast motost lähtub ka Humkottide tegelane Rain. Väga põnev oleks näha, kas umbkottidest saab ka telesari. Kindlasti tõstakse kanali vaatajanumbreid. Teisalt annaks tegijatele kapitali, mille tõsisemate filmide juurde edasi minna. Nägu Maimiku Tolgi filmides tavaks on umbkottides rida avalikus elus tuntud tegelasi võrreldes varasemate filmidega, nagu Jan Uuspõld läheb Tartusse või kormoranid on umbkotid veelgi tõetruum, sest tegelased esinevadki siin enda nimedega alates peategelastest endist. See pole mitte mänguline dokumentaalfilm, nagu seda oli Jaak Kilmi Kiur Aarma Tallinna kilud, vaid dokumentaalne mängufilm, mille tegelikku toimumist ei saa välistada. Kumb kotid näitab ka seda, et meil kõigil on elus mingi roll, kusjuures ma ise ei pruugi teada, milline vahe ongi selles, kas me ise seda mõistame ja kas me oskame ka enda üle naerda. Kaarel Kuurmaja Riin Eensalu on siin klassikaraadio stuudios ja 26. jaanuaril algab dokumentaalfilmide festival, mis kannab, viskas harrastime Soome lahe teisel kaldal, aga siin, Tallinnas toimub siis festival ka ja võib-olla peaks alustama sellest. Soome rokkbändi juhtfiguur on vahetunud. Jah, tõsi ta on, et Doc Point'i eelmine kunstiline juht Erko lüütine, kus Soome rahvusringhäälingusse ülesse ja nüüd uus juht, eria Tammert on siis ka vana dokumentaalfilmide tegija, sümpaatne naistena rahvas ja sellise emotsionaalsete filmivalikutega dokfilmi aasta tervikuna oli ka väga lai ja suur ja hea, et seda valikuruumi oli väga palju, et see aasta ei pidanud seda kava läbi suurte raskuste hallide kivide kokku ajama, et festivalidel oli tõeliselt hea dokfilmi aasta tervikuna jagus ja rohkem oli probleeme väljajätmisega kui sisse panemisega. See aasta oli minu meelest tugevam aasta kui möödunud kahel aastal, kui me räägime nii-öelda tervik dokfilmi aastast, kus on juba sadu ja sadu filme, siis see, mis dokumendile jõuab, on väga hea ja see, mis oli PÖFFil oli ka väga, väga hea, et, et pigem on kahju veel mõnedes filmidest, mis lihtsalt ei mahtunud kas mingisugusel ajalise faktori tõttu, et filmid liiga uued, et veel veel ei tahetud anda siia kaldale levisse tahetakse hoida veel mingiteks rahvusvaheliste festivalide esilinastuse, piirkondlike mõningad sellised filmid jäid pigem omamata. See üldkava oli niivõrd hea, et üldse ei, ei kurda, tuli kokku väga tugev kava. Doc Point'i tegijad ei ole mitte lokaalselt selle ühe konkreetse või paari konkreetse filmifestivaliga seotud, vaid ise ju käite ka maailmas ringi, et Riin, sina käisid suhteliselt hiljuti ka Amsterdamis dokumentaalfilme jälgimas, et kas see pilt oli kuidagi nagu erinev võrreldes topp, Antiga või? Erinev oli ta kindlasti kahtlemata kõige rohkem selle pärast, mis mastaabid on ehk et kui meie siin kolmapäev Tabava Doc Point'i jooksul näitame 30 filmiringis, et siis kitsakavas näidatakse üle 300 filmi ehk ta kestab palju, pikemalt ei ole 10 päeva ja muidugi omakorda see valik, millest seal on see tsirka 300 filmi välja valitud oli sel aastal läbi aegade üldse kõige suurem film üle 3200 ehk et nagu see valik, mida nemad seal omakorda nagu peavad tegema on on tegelikult täiesti hoomamatu, loomulikult ka see meeskond ja kõik need abilised ja assistendid ja professionaalid, keda seal kaasatakse kogu selle valiku tegemiseks on on väga lai. Mõned filmid, mida sa Amsterdamis nägid, jõuavad ka praegu dokumendile on siin mingeid ühiseid liine. Ja loomulikult, et mitmed tegelikult just mitmed sellised suuremad filmid need olidki aasta lõpus näitamisel just Ithal. Üks eredaim näide on, on meie festivali avafilm kumaare, mille eest ei olnud nagu aasta jooksul teistelt festivalilt midagi kuulda ja seal sellest ka tegelikult ei räägitud. Võib-olla niipalju kui mõnedest teistest filmidest, aga ütleme nii, et sattusime seda pooljuhuslikult vaatama, aga see on väga võimas film. Nii aga lähme nüüd Docpointi juurde tagasi, et et selline üldine festivali pilt on nüüd antud, aga milliseid filme peaks tänavusest kavast esile tooma? Nagu siin juba enne ütles sama meie ava finingumaare väärib kindlasti suurt tähelepanu ja, ja ülevaatamist, aga, aga ma loodan, et nende auhinnatud filmide hulgas, mida meil on palju, leitakse üles ka just selliseid natukene väiksemaid filme, et et ma ise kasvõi tõstaks esile. Kohe reedel kell kuus sõpruses toimuva seanssi, kus On linastamisel film, field of näetšikk imedepõld on leedu noore dok filmirežissööri Mindaugas Survila uus film ja võiks olla just julgustuseks ka meie tegijatele näitamiseks, et kuidas tegelikult siitsamast kõrvalt saab väga hea loo kätte, et see on film Vilniuse lähedal metsas sellist omaette sotsiaalset elu elavatest kodututest ja ja ta näitab seda kaunilt ja ilusalt poeetiliselt. Ta annab selle selle loole suure üldistusvõimet nendest nendest inimestest mingis mõttes saab isegi sellise natukene metafüüsilised päkapikud, et natukese, see, see filmi õhkkond hakkab meenutama sellist Tolkieni kääbikute maailma oma omamoodi, et meie selle filmi kulminatsiooniks on selline imekaunis jõulud seen. Et seda kindlasti võiks esile tõsta, mis võib muidu jääda tähelepanuta ja tegelikult selle filmi ees, me näitame ka ainsat eesti dokfilmi. See on Toomas järveti side lõpp, mis räägib ühe tuletõrjemeeskonna viimasest tööpäevast, nii et väga aktuaalne teema ja tähelepanuta jäänud film. Ainus Eesti film meie sellesse nii-öelda uute filmide programmis, aga räägitva võidufilmis ka siia nüüd sellele otsa. Teine film, mida mina kindlasti tõstaksin esile, on ka sealtsamast idaprogrammist nimega planetav Sneil võime, tõlkisime ta tigu planeediks, mis räägib siis? Lõuna-Korea film räägib ühest noormehest, kes on pime ja kurt tema elust ja tema maailma tajumisest ehk et alguses seda sisututvustust lugedes tekkis küll küsimus, et tegelane on pime, kurt, et mida seal filmis näidatakse, aga, aga see sisu ja see ja see, kuidas tema elu ja tema nagu mõtteid ja tunnetust on filmitud või kui ilusalt saab teha loo väga keerulisest materjalist filmi, teha niimoodi, et see lihtsalt haarab nii tohutult kaasa. Ja loomulikult avab ka need mõtted, et kui õnnelikud me oleme, et me tajume, tunneme nii palju, et kõik meile töötavad. Jah, kuidas on võimalik ikkagi niimoodi sellest maailmast osa saada, nii et kahte meelt ei ole seda filmitigu planeete kindlasti soovitaks ka. Nüüd Doc Point'i amsterdami dokumentaalfilmide festivali põhjal või üleüldse laiemalt. Kaarel, sa oled näinud tõepoolest PÖFFi dokumentaalfilmide programmi kokku pannud, et kuidas teile mõlemale tundub, et kuhu poole need dokumentaalfilmid nagu hetkel suunduvad, kas nad võtavad üles lihtsalt selliseid dokumentaalseid kaadreid või? Pigem aina rohkem on sellist isikupärast ikkagi autoritoki või et igaüks leiab mingi sellise oma oma loo. Ma ei tea, kuidas sinule tundub, et aina rohkem ei ole enam seda, et lihtsalt on vaatlus, et kuidagi ikkagi toimitakse see isiklik. Jah, kindlasti, et need tokid, mis meekaupa jõuavad, on ikkagi sellise autori pitseriga üle käidud. Et need on kuskil seal vahepeal, et on teises äärmuses sellised History Channel ja National Geographicu stiilis ka nii-öelda asjad, mida nimetatakse dokumentaalfilmideks, aga millel tegelikult puudub igasugune autori perspektiiv ja millel isegi mingis mõttes on nagu keelatud, et et see ei ole absoluutselt tähtis, oluline on teema, selle müüdavus, selle seksikus, et ja siis teises äärmuses on veel sellised suured suure produktsiooniga Hollywoodi dokumentaalid, mis seal juba ka selgelt tehtud niukse kogu perele või publiku saamiseks siis ka kas pingviinide mas või midagi sellist suurejoonelist ei armasta, mis läheb kogu perele peale, mis natukene on lihtsalt tegelikult sellise Discovery Channel ei dokkide laiendus lihtsalt rahaliselt uhkemalt tehtud. Aga aga siin festivalil saab kokku selline keskpõrand ja, ja siuksed huvitavamad, et filmid, et me ikkagi otsime seda autori, autorinurka või autoriperspektiivi, mis, mis avaks selle erinevaid teemasid mingi isikliku nurga alt, et ei oska võib-olla filmi keelemat ja mingeid uusi lahendusi kokku teele mõttes huvitavalt, et dokumentalistika, see on kindlasti üks kõige huvitavamaid aegasid, et ühest küljest on pildil need mehed, kes on teinud filme, õppinud filme tegema ainult filmilindile ja väga hoolikalt, väga selgelt pidanud mõtlema läbi, mida nad filmivad ja kuidas nad filmivad ja rõhu pannud sellisele ütleme, sellel on väga suur rõhk pandud kõrgele ja suurele esteetikale. Ja siis on teises äärmuses just see ajastu lihtsused. Kuidas filmitakse mobiiltelefonidega, võetakse üles mingisuguseid väljaastumisi lihtsate vahenditega saadaksegi, et justnagu selline emotsionaalselt raske materjal, andmata sellele tegelikult esteetilist väärtust. Et seda sellele ei panda rõhku, aga, aga kokku võib see lugu jällegi töötada niimoodi, et et sa saad lihtsalt aru sellest nii tugevalt, et mida see inimene on pidanud läbi elama selle materjali kättesaamiseks ja sa hakkad seda raskust hindama. Nii et eks seal, et selles mõttes on ääretult huvitav aeg, et sellist filmikeele erinevust on, on väga palju, et on juba palju raskem üldistada, et kindlasti oli, olid mõnikümmend aastat tagasi dokfilmifestivalide nii-öelda see üldpilt ühtlasem, et sellist kõikumist oli vähem. Dokfilme ikkagi tegid õppinud, õppinud filmitegijad, siis nüüd on tulnud juurde selliseid eksperimente, eksperiment, taalsemaid asju, et kasvõi tegelikult jällegi Idva publiku lemmik oli ju viis katkist kaamerat. Üks üks eredamaid näiteid nagu sellest, kui isiklikust loost võib tekkida väga hea film just tänu sellele, et et maailmas on, ütleme, inimestevahelised tutvused ja kontaktid palju lihtsamad tekkima praegusel ajal, et selles filmis on siis materjaliks, mida kasutatakse, on ühe Palestiina külaelaniku viie selle aja jooksul katki läinud kaameraga, siis filmitud põhimõtteliselt et materjali on tema pereelust kui ka selles külas toimuvatest sellistest rünnakutest ja tal on õnnestunud siis leida koostööpartner ja selline kaaslane ühes Iisraeli režissöörisse, kes on aidanud tal selle materjali kokku monteerida, kokku kirjutatud materjali saab kokku ja nüüd on ehk et sellest filmist kokku on tekkinud just nimelt selline üliisiklik lugu tajud täpselt seda, kui raske on andnud selle materjali filmida seda kõike kokku sellist elu, elada, sellist elu elada just nimelt seal filmis on väga võimsaid stseene, noh tõesti sellest, kus, mis olukordade keskel ta oma kaameratega on pidanud olema. Aga teisalt Et on seda ka etapp, sega sellise mõjuva mulje, sest et nagu tervikuks kujundatud Et sinna ei ole pidanud mitte midagi nagu juurde liitma, ei ole mingisuguseid intervjuusid kuidagi kuskilt tühjalt pinnalt, vaid see ongi kõik päris, aga see on kujunenud ise selliseks väga suure õnnistusega looks. Tegelikult. Vahelduseks sellistele toredatele filmikirjeldustele veel mõned alateemad, sest enamuse Doc Point'i ka seonduvad. Ausad lindid eriprogramm on eesti dokumentalistika paremik aastatest 1945 kuni 1991, ehk siis on fookuses Eesti nõukogude aeg ja, ja me näitame tegelikult, et Eesti nõukogude esimest dokumentaalfilmi Eesti NSV hümn, mis võib ka lugeda esimeseks eesti muusikavideoks, sest et see film on täpselt nii pikk, kui oli Gustav Ernesaksa kirjutatud Eesti NSV hümn. Kas on ka tänavu dokumentaalfilmide festivalil oodata külalisi? Ja mitmeid külalisi on alates oma filmist kumaarest, kus tuleb kohale režissööri peategelane, pikem kandi ise siis leedukad Mindaugas Survila, siis tuleb filmiosi Osbournei produtsent tuleb kohale mitmeid soomlasi, näiteks üks huvitav Soome režissöör Sirkka-Liisa kontinent, kes on tegelikult fotograafia ja elanud aastaid Inglismaal. Ja ka tema üks film, kirjutis liival on tegelikult fotofilm, mis on tehtud 400-st fotost 400-st imekaunist mustvalgest fotost, mis töötavate fotodena väga hästi, kuid ta pani selle tööle filmiks aastal 1991 on film ilmunud. Ta võitis ka mitmeid auhindu ja ta on sinna taustaks pannud sellise sound skeibi briti randadest ja oma oma fotod siis selle South Skype'iga kokku sulatanud. Tõeliselt tõeliselt vapustav naisterahvas, et kuidas ta selle filmi teinud on. Sellest saab kindlasti vaadata pühapäeval kell kuus kuumus. Ja seal on ka teine film kirjad Gadjale, mille ta tegi oma tütrele, et näidata talle oma kunagist kodumaad Soomet ja mõtiskleb siis juba eemal oleva inimesena Soome maa ja rahva üle ja emisse maa tema hinges tähendab ja, ja see sellega ta nii-öelda refekteerimist oma tütrele ja loodab, et tema tütar selle tõttu ka saab, natuke rohkem aru sellest maast ja rahvast, kuigi ta sealt juba eemal üles kasvanud ja tuleb külla Iisraelist ealsi vaan, kes on väga tuntud Iisraeli filmitegija. Sõnas Kaarel Kuurmaa ja doktoranti tutvustas Karin Eensalu seda intervjuud. Pikemalt võite kuulata klassikaraadio delta saates kolmapäeval Järgne viiendal jaanuaril kell 13 10 ning hiljem on see ka meie koduleheküljel järelkuulatav. Samuti püüame teile jõudumööda tutvustada filmikommide kaudu mõningaid Doc point'il linast vaid filme. Selliseks kujunes tänane saade kino, kino ja saatora tegid kaastööd ka Kaur Karsnek ning Tõnu Karjatse. Ning saate mängis kokku ning toimetas Mirje vanniklapp.