Tere, mina olen Peeter Helme, räägin täna Teet Kallase mälestustest. Teet Kallas on kirjanik, kes on eesti kirjandus pildil olnud ka juba väga kaega, tema kohta võib õigusega öelda vanameister ja olles lugenud ikkagi päris palju tema teoseid, kuigi mitte kõiki, sest et on väga viljakas autor olnud ilmunud üle paarikümneteosena küll nii romaane lühijutte, seega ta on üsna eripalgeline proosa autor kes on siis mitte ainult proovinud kätt, vaid ma julgeksin öelda, kirjutanud mõned eesti kirjandusloo paremad lühijutud ja romaanid. Et kuigi ma ei ole jah kõikidelt lugenud, aga siiski väga palju, siis juba aastat olen mõelnud, et millal, nüüd tuleb aeg, millal ta oma meenutused ja tähelepanekud elust paberile paneb. Liiati, olles olnud tunnistajaks, kuidas tema ja teine vanameister Enn Vetemaa ühe korra Kuku klubis oma noorust meenutasid, kirjeldasid, kuidas nad restoranist dünoor arvet maksmata põgenesid. Siis mõtlesin juba, et kogu see materjal väärib ometi paberile panemist. Nüüd on see siis juhtunud. Teet Kallaselt on ilmunud siis raamat pealkirjaga mälestused, esimene osa. See koondab endas ühte teistkümmet väga eriilmelist, eripalgelist ja ka eri aegadel kirjutatud lookest lookest selle sõna kõige paremas mõttes, tahan lihtsalt öelda, et osa nendest lugudest üsna lühikesed osa kui mitte kõik nendest lugudest on ka varem ilmunud. Aga kirjanik on need nüüd uuesti üle vaadanud, läbi töötanud ja avaldanud ühtede kaante vahel. Ja nagu te saatesõnas ütleb, on osa nendest lugudest ilmunud sellistes väljaannetes, mis võivad paljudel olla kahe silma vahele jäänud. Nii on seal näiteks erialaajakirju lihtsalt päevalehti kogumik. Sõnaga on ebatõenäoline, et keegi oleks kõiki neid lugusid tähele pannud, sest osa neist on tõesti ilmunud lihtsalt niivõrd vähese ringlusega väljaannetes. Ja seda toredam, et nad on nüüd kokku kogutud jaa, reastatud ajaliselt, mitte siis kirjutamise järjekorras, vaid selles järjekorras, mida nad kirjeldavad. Kõik algab lapsepõlvest, mis möödus siis Irus Tallinna külje all ja jookseb siis edasi ajas. Ja siin me näeme ühest küljest siis Teet Kallase kui kirjaniku kujunemist, aga me näeme ka selle ajastupilti. Nii on väga huvitav lugeda näiteks tema lugu sellest, kuidas ta lapsena spordiga tegeles. Siit saab väga põneva pildi sellest, milline oli tolleaegse sellise umbes 10 12 aastase eesti poisi mõttemaailm, kuidas tajuti ümbritsevat mis oli oluline, mis ebaoluline, mida märgati, mida mitte. Ühest küljest esineb selles spordijutus kõvasti tänapäevaks ununenud sportlaste nimesid aga teisest küljest on see ka kuidagi põnev ja kultuurilooliselt huvid vitavat. Avaneb vaade ühte nüüdseks kadunud maailma, mis samal ajal võib-olla nii kadunud ei olegi, sest et selles maailmas kasvasid üles siis inimesed, kes lõppude lõpuks kujundasid 20. sajandi teise poole Eesti kultuuripilti. Aga mitte ainult sellest ei räägi see raamat. See raamat räägib loomulikult ka kirjandusest, kultuurist, sellest, kuidas seda toona tajuti, kuidas seda nähti, kuidas seda tehti. Räägib loomulikult ka Teet Kallase kokkupuudetest KGB-ga oli ta sunnitud veetma aasta Patarei vanglas ja räägib sellestki. Ja räägib laiemalt muidugi ka Eesti lugu võib nii-öelda sellest, et milline see eesti toona oli. Ja minu meelest on see kõik väga põnev ja väga põnev taust, justkui mõelda Teet Kallas romaanide peale, temal juttude peale, see on väga huvitav lugeda. Taustaks nüüd seda mälestusteraamatut, sealt tuleb üsnagi palju välja. Miks see kirjand kirjutas ikkagi nii ja mitte teisiti, miks ta kirjutas nii raamatuid ja mitte teised ta räägi sellest võib-olla otsesõnu, aga see tuleb sealt välja just selle elu üldisema tunnetuse kaudu. Ja Teet Kallas kirjanikuna muidugi oskab ka oma mälestusi väga hästi kirjutada. Kohati pistan küll kõhklev, sest nagu ta ise teinekord ütleb mõne koha peal, et oi, siin ma hakkasin kirjanikuna formuleerima, aga mulle tundub see üleliigne, kirjanikul on, ma arvan, mitte ainult lubatud formuleerida. Läheksin isegi nii kaugele, et ütleksin, et tal on kohustus seda teinekord teha. Ja kui mõni mälestus on ajapikku muundunud kirjanduslikuks selliseks Pelektriseeritud looks siis seda kaunim. Et ma arvan, et ei pea seda sugugi häbenema ja jäädes ootama tema mälestuste teist, ma ei tea, võib-olla ka kolmandat osa. Loodame, et ta ei karda nii väga seda fabuleerimiskirjanduslikust lõppude lõpuks inimene, kes on kogu oma elu veetnud kirjanduse keskel, mõtlebki kirjanduslikult ja see ei ole mitte mingi miinus, vaid pigem pluss. Teisest küljest on ka arusaadav soov mingi distants võtta enda elu suhtes, vaadata seda natukene, kõrvad katsuda, analüüsida, miks läks nii ja mitte teisiti. Aga ma arvan, et üks ei sega teist. Igatahes on siis Teet Kallase mälestused 288 lehekülge ja 11 lugu. Kindlasti väärt lugemist ja kujutan ette, et inimesed, kes ei ole ka Teet Kallase romaane või lühiproosat varem lugenud, siis mälestuste lugemine võiks olla ka hea teejuht tema loomingu juurde. Et nii ehk teisiti, kas siis ise Teet Kallase lugejana või tema lugejaks saada tahtjana. Igal juhul väärib raamat lugemist. Head lugemist.