27. detsembril kell 14 null viis delta raames esmakordselt eetris sallid alla ja igakuine Tartu kultuurielust iga kord uued saatekülalised ja uued teemad. Saadet juhib ehk vahel. Päevas. Head kultuurihuvilised kuulajad ongi käes esimese salli tallaja aeg, loodetavasti pätlik meil voolu ei katkesta. Ja see saade on kantud usust, et need nõndanimetatud sallid, Allajad või märsilohistajad või kultuuritegijad on olulised Tartule, ilma nendeta poleks tahtnud ilma tahtuta, poleks Eestit ning kõik, mis siin toimub ja püsib, nagu ka see, mis kaob või toimumata jääb avaldab mõju kogu eesti kultuurile. Meie esimene saade heidab tagasi pilgu Tartu kultuuriaastale 2011 ning saate külalisteks on Helen Tammemäe. Tere. Helen töötab Tartu kultuuriosakonnas, veab sõltumatut kultuurilehte Müürileht ning tegutseb ka klubis KinkKonk ning samuti on meil külas Ahto külvet. Tere, tere Anne, noortekeskuse direktor, Karlova Seltsi juhtfiguur ja tegelenud ka fotoajakirjaga, siis, aga ennekõike on nad siin oma isiklike seisukohtadega laia silmaringiga kultuurihuviliste kultuuritegijate tahtlastena. Ning Me jõuame mõistagi täna rääkida sellest, mis oli, taasta pahimad ja ehk ka halvimad hetked kultuuris. Aga mu esimene küsimus teile on, mis oli esimene ehk kõige varasem mälestusõhtu kultuurielust aastal 2011, Helet. No esimesed mälestused on kindlasti ma võtaksin kohe kätte aastavahetuse kui me avasime Noor-Eesti loomekeskuses Klubi print mis on siis ütleme selline eelkäija sele praegu eksisteerival klubile KinkKonk, et ütleme nii, et uus alternatiivklubi siis Tartu klubimaastikul Milliste lootustega ta avasite, kas lootsite kesta kauem ja sealsamas paigas aasta lõpuni välja või veel mitmeid aastaid või oligi see mõeldud sellise ajutise hakatusena? Ma ei tea, eks need ma arvan, et need siuksed alternatiivklubid nagu tegutsevadki suuresti mingite sõpruskondade najal ja ja nad ilmselt ei olegi väga pikale ajale orienteeritud. Et minule isiklikult väga meeldib see dünaamilises, et, et kõik asjad on nagu omavahel seotud. Samamoodi see prindi sulgemine kevadel Noor-Eesti loomekeskuses ei olnud iseenesest. Me ei võtnud seda kordagi kui, kui millegi lõpuna, vaid pigem vastupidi millegi algusena, et see andis tõuke avada endise Endise PlinkPlonk ruumides siis klubi KinkKonk. Ma arvan, et see prindi prindi aeg Noor-Eesti loomekeskuses oli selline hea katseaeg. Ennast nagu tõestamaks. Ahto, milline on sinu varaseim mälestus 2011. aasta kultuurist Tartus? Tegelikult see kulmineerus septembri keskel, kui kunstikuu raames avati Abramovitši näitusega. Kuna ma elasin seal Abramovitši näituse tegemisele kaasaasta algusest juba varemgi natukene olles ennem seal kultuuriosakonnas töötanud ja näinud neid taotluste liikumas neid plaane ja minu jaoks oli see tegelikult, et see tõesti nagu realiseerus Rael Artel suutis selle asja ära teha ja kogusisse kunstniku üritus ise. Et see ei olnud ainult ühe maailma nime toomine. Kuidas maailmanimega nüüd räägime näiteks foto ajakirjast, siis siis enne seda raha, mis tuli, oli seal juba kolm artiklit tema tema tegemistest, sest tal oli omas isikunäitus ja see on tõesti nagu maailmanimi ja müts maha korraldate selle eest, et nad nagu siia toodi ja ma tahaksin rõhutada, et tegelikult saab raamid, see on lihtsalt üks nimi, eks ju. Tegelikult see näitas sellist suurepärast koostööd siin kunstimuuseumi, Kunstnike Liidu Y galerii vahel ja ka linnaülikooliga. Et kui tahta, siis saab seljad kokku panna ja midagi täiesti kvaliteetset tuua. Ma arvan, et me võib-olla natuke hiljem saame aru ka sellest, kui tähtis see näitus oli, et ma üritan siin peas, ütles, et võib-olla siis võrrelda, nagu ma ei tea, kosta oleks selline mees, kes nagu nimega siin käinud, aga need ei ole palju, et tõesti, et see on nagu, nagu müts maha ja ma põnevusega ootan, mis järgmine aasta tuleb. Üheks hinnanguks või mõõtepulgaks aastale või aasta kultuurisündmustele on aasta teo valimine Tartus. Ja täna siis selgus, et aasta teoks on Ahhaa keskuse avamine. Kuidas te seda kommenteerite? No kindlasti see on märkimisväärne sündmus ja selles mõttes väärib oma tiitlit. Et ta on, ta on ysna turvaline valik selles suhtes, et on etteaimatav. Et samas mina ei, ei jätaks tähele panemata seda tööd, mis selle taga siiski on, et, et selle taga on väga pikaajalised protsessid, nii et võib aastate heaks nimetada küll. Kuidas sulle tundub, Ahto? Turvaline noh, kindla peale minek jah, selles mõttes, et noh, see ära ta ehitati sellest pikalt juttu oli hästi, palju energiat inimestelt võttis ja kindlasti ta nagu jääb saab siukseks oluliseks asjaks, aga ma arvan, et see, mida tegelikult Helen vihjas. Ta oli nagu igav natukene selle otsusena. Et võib-olla peaksin taastad kategooriad olema rohkem, et mida me kultuurisaates rääkides vaatame seda nimekirja siis noh, ma ei tea, kas haageski, eks ta jalga pidi, on seal kultuuris ka, aga, aga noh, võib-olla noh, kultuuri aasta silmas hoitakse niikuinii veel veel veebruaris, eks ju. Et selles mõttes nagu noh, need on iga aasta siis tuleb üks maja, saab valmis ja me teame ette, et see maja siis võidab, eks ju. Aga ma ei ütle midagi halba, selle, selle nagu ehitajad ja Tiiu Sild muidugi seal eesotsas on, on väga-väga kõva tööd teinud selles mõttes müts maha loomulikult. Aga just seesama seal natuke nagu nagu igav, et kui meil järgmine maja valmis saab, siis nagu me teame, et see võidab, eks ju. Just Taimatavus. Sellest vast ei ole midagi üllatusliku. Juba siis, kui see nominentide nimekiri välja kuulutati, hakkas silma, et suurimaid kultuurisündmusi see eriti ei sisaldanud, kes ka näiteks too mainitud Abramovitši näitus või kunstikuu või ahtist kukku nutiprogramm oli sealt välja jäänud. Ja mõningaid kultuuri ütleme siis sündmusi või tegusid. Siiski sisaldas raamat Konrad Mägist raamatu Aino vahingust Kivastiku film, hiirt, ka auhinnad uues teatris. Kunstimuuseumi arhiivinäitus ehk mõne erandiga on need valikud ju üsna retro lised, mis hakkab esimesel pilgul silma ja tänane lõpp 10 Nendest aasta tegudest, õigupoolest neid sisaldanudki ainukese sellise ütleme siis puhtalt kultuurisündmusena oli selles 10. investeeringute ja infrastruktuuri ja ühenduste ja spordisaavutuste keskel EuroPoode. Ja meenutagem, et see suhe rahvakunstifestivali siia toomine tekitas omajagu vaidlusi ja paksu verd. Kas on ikkagi vaja selline asi importida, kas mitte ei tuleks toetada pigem tahtva enda tegijaid? Kuidas teile tundub, kas europeade koht ainukesena kultuurifestivalidest seal esikümnes õigustab nüüd selle festivali siiatoomist või pigem on midagi välja lugeda sellest, et need teised festivalid sinna 10-sse jõudnud ehk oleks tundnud hoopis panustada neisse? Küsimus on see, et kellele seda, kes, kellele seda aasta tegu välja antakse selles suhtes kindlasti arvestab mingisuguse, väga laia ja üldise publikuga, et ma arvan, et need kohad, kus kus väärtustatakse erialafestivale võib-olla ei olegi see aasta teokategooria. Et tuleb arvestada võib-olla ikkagi sellega, et, et et see aasta tegu on selline üldrahvalik aunimetus. Kas ta peakski olema nüüd erialaselt kuidagi tunnustav? Ma, ma ei ole päris kindel selles No minu arust Europid ei ole kultuurisündmus, et selles mõttes noh, nad ei pea seda sees ja ei ole ka kultuurisündmuste aasta valimi näeksid pigem maine sündmus või selline et teda ei peaks, ma arvan endiselt, et kultuurirahadest nagu toetama sellist asja, et tõenäoliselt ta tellis oma maine kujunduslikku eesmärgi täitis kas ta siis mõeldes välismaalastele mõeldes linnakodanikele, kes seda sagimist siin nägid ja ja inimesed oli vahva jah, tõesti palju selliseid säilikutega mehi ja tantsivaid inimesi oli nagu, nagu linn täis paar päeva. Aga ta on niisugune nagu läks ja sellest rohkem ei räägita. Et see on nagu selle sündmuse mõõt tegelikult. Aga ka see, et Neid otsesemad ehk kunstidega seotud tegusid ja sündmusi seal esikümnes sel aastal õieti sisalduge, kas ütleb midagi nende tegude taseme kohta või ta ütleb midagi tahtlaste kultuurihuvi kohta või selle puuduse kohta või on küsimus milleski kolmandas? No kui me nüüd vaatame seda, mis sa ennem välja tõid, et Tartu uus teater siia sisse sellepärast Irdkaa sai auhinda sisse natuke naljakas. Selles mõttes hinnatakse nagu auhindade saamist, mitte asja ennast, et seal oleks võinud Tartu uus teater kogu naha ja karvadega olla eksju ja siis saare tunnustatud ka mitte lihtsalt sellise sooja käepigistusega, vaid võib-olla midagi reaalsemat saada selleks nagu toetuseks. Et see, see on nagu minu arusaam sellest Ja mina arvan ka sedasama, et, et need teised festivalid ja need teised sündmused ei ole sugugi vähem tähtsamad. Võib-olla võib-olla need esikümnesse valitud on valitud mingisuguse eelneva meediakära või eelneva skandaali tõttu juba, et see ei näita tegelikult midagi. Paljudel Tartu kultuuritegudel ja tegijatel on järgmine šanss saada ära mainitud ja pärjatud kultuuri kandja valimistel puhtalt isiklikult. Mida teie tooksite välja, kas siis loojate hulgast, keda siis õigemini või mida kultuuritegude hulgast, mis võiksid selle kultuuri kandja tiitli selleaastased pälvida? No siin peegeldub natuke sellist isiklikku kibestumust, võib-olla, aga mina kindlasti kultuuri kandjana nimetaksin ära Timo Tootsi, kes on minu arvates Tartu noortest kunstnikest? Ütleme eks ainsaid, kes sellist kaasaegset kunsti siin elus hoiab, et meil ei ole seda siin Tartus kuigi palju. Ja me ei lähe ka. Me esitasime Timaga, Ado Vabbe preemia kandidaadiks laureaadiks, siis aga paraku seal nende otsustusmehhanismid läksid oma sellist vana rada pidi, mida võib ka selle kultuuriteo kohta öelda, et samamoodi ei olnud tegu tegelikult viimase aasta jooksul märkimisväärse teoga hakkama saanud kunstniku valimisega, vaid seal seal oli pigem selline selline noh juba etteaimet aimatav tulemus. Jaan Elken sai selle selle preemia. Ma saan aru, et sa ei võta seda valimist erilise rõõmuga. Ei, no tähendab see isegi see isegi pole minu jaoks oluline, et Jaan Elken selle sai, vaid pigem mind ajas naerma natukene, eks ma jätaksin nime nimeta, eks nimetamata eks kunstimuuseumitöötaja, kes ütles, et et noh, et see on umbes sellise viieaastase skaalaga juba ette teada, et kes need preemiad peavad saama. Et see on rohkem nagu selline Kindla ringkonna riiuli täitmine seal. Et ma tahaks loota, et need komisjonid, kes valivad neid preemiaid, et nad suudaksid olla võib-olla iseseisvamad oma otsustes mitte niivõrd nagu institutsioonides kinni. Ahto, kelle sina esile tõstaksid, kes seda kultuuri kandja tiitlit võiks kanda? Abramovitš, sest ma rääkisin, talle, me seda ei saa anda, eks ju, aga Kaisa Eiche, Rael Artel sellise meeskonnaga kindlasti oleks väga kõva kandidaat ja Timo Toots, mis salata, olen ise ka tema tegemisi jälginud ja fänn mingil määral. Tema on kindlasti mõne mõne sellise tunnustuse ära teeninud, ma arvan ka see, et seal ütleme, Ado Vabbe preemia nominentide hulka sai päris kaugele. Kuuldavasti jõudis, et see näitab juba ära, et tegelikult ka sellised uued tulijad suudavad natukene inimesi inimesi liigutada, et las nad vanade inimeste nimedega preemiat siis, kui me nüüd arusaam jäävad vanadele inimestele, et et kui seal on tõesti nii raske on, et sealt nagu läbi murda, siis siis räägime sellest kultuurikandjast uuesti. Et tegelikult neid tegijaid on hästi palju, et me ei tohi. Ma annan kõik see asi, et me enne siin ka natuke arutasime, et mis siis nagu meelde jäi, oli siin rohkem, vähem säravaid asju, aga on ka palju selliseid asju, mis on muutunud nii nagu Tartu omaseks, et sa isegi ei mõtle selle peale kasvõi sama kunsti kunstikuu, et, et kui sa ei tea, kes saab raamisson seal midagi nagu sahmitakse, teine asi, näiteks tortoffet, jälle see, kui teda üks aasta ei toimu, siis me saame aru, et midagi on puudu. Aga see tõesti mingid tuhanded inimesed istuvad õhtute kaupa raekoja platsis, vaatavad väärtfilme, noh see on, ma arvan, iga linna unistustega. Kuid me näeme siit esimese vahemuusikapala juurde ka see on üks Tartu aasta tegijaid, nii ma julgen küll öelda. Galvanik Elephants väga kõnekolooga. Mathieu to get out. Kes olid alla ja Mina olen Berk Vaher. Meil on stuudios ka Helen Tammemäe, Ahto. Ning Me jätkame salli talle, aga mis seal salata, 2011 tõi kaasa ka mitu lõppemist katkemist jäämist ja eks nad kultuuri aasta üldpilti mõjutavad ehk kõige ehmatavana indi festivali PlinkPlonk ärajäämine mille taga on ilmsesti korraldajate väsimus. Aga tõepoolest nii mõnigi inimene nägi selle festivali arengut väga pika aja peale, lootis sellest, et ehk kujuneb sellest välja midagi kunagist hoki, aga niisugust, aga ehk loomulikumat rahvusvahelisemad ja midagi, mis Tartule väga omaseks saab, ometigi niimoodi ei läinud. Ja kuidas teie leiate, et mis juhtus? No Tartus ei ole kuigi lihtne korraldada festivali, mis ennast publikust ära elataks. Ma arvan, et võib-olla natukene sai siin saatuslikuks. Ka see, et, et seda publikut siia tuua ikkagist on suhteliselt keeruline. Ma arvan, et, et need korraldajad, nagu nad ise väitsid, väsisid ära võib-olla sellest. Kuigi ma ei arva seda seal sellega absoluutselt seda, et see oleks võimatu või et või et see peakski tähendama seda, et siin ei saa midagi korraldada. Lihtsalt võib-olla siin on, siin on vaja natuke rohkem mingisugust pingutust, mida võib-olla mujal, millele mujal ei pea nii palju auru kulutama. Tähendab, kui alles nagu nende korraldajatega tihedalt suhelnud varasemalt, et siis ma sain ka niimoodi aru, et see oli nende oma väike endi festival, nad tegid enda rõõmuks ja see publiku hulk ei ole kunagi olnud mingi eesmärk sellest festival ja meil oli ka lõpuni raske ühegi toetaja logo kuskile panna, sest see oli endise festival. Nii ongi lihtsalt, et seal oli oma oma lõbuks väga-väga lahedalt tehtud asi, mida ma ise nautisin täie rinnaga ja väga paljud tartlased nautisid, siis on, ma arvan jälle, et me saame sellest aru, kui, kui palju me sellest puudust tunneme, siis kui, kui suvi läbi on, eks ju. Et, et see on see, et, et noh, et kas sa tahad, tahad teha midagi muud, kas sa tahad nüüd tegeleda loomemajandusega ja hakata siin hullult nagu müüma seda või siis sa oled ikkagi endiselt selline rahulik kinni mees, kes poksib suitsu, teeb plakateid ja nii kuidas jaksame, nii et selles mõttes see ongi nii, et see oli hästi sümpaatsed, tehtud, sümpaatselt sümpaatsed sihtgrupile, kus lõpuks vist ka neid piletiostjaid jäi järjest vähemaks, sest et kõik osalevad bändid said vist elu lõpuni tasuta sissepääsu. Et noh, et nii, nii ongi väga raske, raske nagu teha, et sa ei taha ju noh, kunagi ei tahtnud positiivsega olla tegelikult ja linnakoha pealt ma pean seda ütlema, et erinevad paljudest teistest tegelikult PlinkPlonk viimasel aastal sai nagu toetuse tõusu, seda ma räägingi ametnikuna mis oli nagu linna poolt väga kõva samm, tegelikult see summa ei ole üldse suur, eks ma ei räägi sellest, aga lihtsalt nagu žestina. Et, et noh, et asi asi jah, pigem on selles, et et võib-olla ta elas mingis mõttes ära ja inimesed ei jaksanud lihtsalt oma teiste asjade kõrvalt festivali palju suuremaks ajada, sinna suuremaid nimesid kutsuda ja kui üks sõnumeid on ka igalt poolt tulevad, et kuule, et kas sa tahad festivaliga, olgu ta siis kutsumegi staar ja tee seda ja tee kolmandat asja nii palju reklaami ja noh, see ei olnud vist algusest peale mitte kellelgil soov teha reklaami või noh, et ajada seda asja saadaks seda muusikat kuulata, mis neile meeldis. Õnneks väga paljudel inimestel veel meelis on mingi hetk, lihtsalt sa väsid ära ja nii ongi, mina on sellest niimoodi aru saanud. Ma arvan ka, et, et see, miks see festival ära jäi, nüüd ei ole tingitud mitte sellest, et keegi ei oleks tegelikult enam jaksanud vaid ma arvan, et seal tuligi võib-olla mängu see, et nad ei tahtnud sellest teha. Sellist kinnistunud asja. Et samamoodi nagu ma ütlesin ka nende alternatiivklubide kohta, et, et ka sellised festivalid on oma algstaadiumis alati oluliselt mahlasemad ja paremad. Et mida kauem selliseid asju teha, seda seda piiritletumaks nad muutuvad. Et võib-olla siis PlinkPlonk korraldajad tabasid ära selle momendi, et, et nüüd on sellest kadunud, siis siis selline spontaansus. Aga te tegelikult ütleme hästi suutäis, räägime pikalt, bling blongist, võib-olla, jah, kunagi tulevikus keegi PlinkPlonk inimene tuleb, räägiks sellest oma versiooni. Aga ma arvan, et see näitab, et me räägime sellest nii pikalt, et me tegelikult hoolime, oleme selle peale mõelnud. See, mida te välja tõite on miski, mida kas või näiteks tallinlased kipuvad tartlastele nina peale viskama, et et te jääte sinna oma algtasandisse, kinnide jäeti kohalikuks töötajad instlikuks, ei taha sellega kuhugi suureks välja ahenedad, ei taha selle peale mingisugust tõepoolest loomemajandust ehitada. Kas seal Tartule midagi omast, et Tartu tegijad ei, ei taha või, või milles on asi, kuidas teile tundub? Et mul on tunne, ei saa või ei taha või ei suuda. Või ei peagi. Üks asi, mis mulle tundub, et me tegelikult räägime üksteisest mööda et me räägime mööda sellest, mida keegi tahab saavutada, mida tahab teha, vahepeal on tunne, et me saame üksteisest aru. Vahepeal on tunne, et ikka täitsa mööda läheb ja ma tihtipeale ei olegi vaja kasvada, seesama idee, et lähme, lähme majandusse, võib olla. Et väike nagu väikeettevõtted on hoopis tulevik, sa ei peagi kasvama, sa tahadki, et sinu vanaisa alustas pagariäri ja see kestab edasi põlvest põlve ja sa ei ootagi seda, et üks hetk on sul linna suurim küpsetiste tehas, onju noh, et vot see on nagu see eesmärgi küsimus siis nagu loomemajandus, vaikset, nagu seda vist nagu loodab, eeldab siukest kasvu ja ja, või kui mitte siis loomemajandus ise, siis võib-olla inimesed, kes, kes nagu majanduslikult mõtlevad ja linna näiteks juhivad, et nad nagu ootavad seda kasvu kogu aeg, et sa pead järgmine kord suurem olema tooma rohkem külastajaid ja siis kui sa oled aruande, siis sa pead seal sisse kirjutama, et mul läks selle paremini ja järgmine aasta läheb veel paremini. Aga tegelikult noh, paljud asjad ei ole seda üldse vajavad see võlu peitubki selles kohalikkuses ja nagu isetegemises. Aga ma olen seda tunnet, et see dialoogis ka nagu siuke siuke, nagu see emotsionaalne maastik on selline, et me näeme üldse kõrvu, aga me ei saa nagu noh, me näeme nagu erinevaid asju, täiesti, kui me räägime neist Isekorraldajana ma arvan seda, et Tartus üks asi, mis on väga lahe on, on see interdistsiplinaarsus et väga paljud siinsed sündmused on tegelikult teineteisega tihedas energias. Ma arvan seda, et kui mõni nendest ettevõtmistest kasvab väga suureks, siis ta justkui isoleerib iseenda, kogu sellest sünergiast. Et võib-olla Tartu puhul tuleks tähele panna rohkem isegi seda, et, et siin peab olema korraldajana aega, et ka teisi kuulata mitte ainult ise kõige valjemini rääkida. Paljuski Sanja välja kasvanud mingisugusest hädapärasusest, sellest, et kasvõi ühe kunsti- või kultuurivaldkonna piires ei pruugi seda publikut ole niigi palju, et korraldajal endal süda rahule jääks ja siis tuleb tõmmata teisi valdkondi kaasa. Lõppude lõpuks need inimesed on ju sageli ühed need samad, kes erinevatel sündmustel käivad. Ja kui juba miski toimub, kaks erinevat sinust annavad ühel ajal, siis tihti on vähenenud jõud ühendada absoluutselt. Ta ka kunstikuu raames toimus, toimusid nooruse galeriis ühe Norra grupeeringu eestvedamisel sihukesed vestlusringid, kus ma ka osalesin, nüter oli selle grupeeringu nimi ja nemad kolmanda päeva lõpuks tõid selle välja just Tartu tugevusena. Et see omavaheline põimitud mujal selliselt suuremates linnades selliselt ei toimi. Et eks ikka ühe ala huvilised koonduvad kokku. Ja võib-olla teinekord noh, muusika või, või kirjandus võib jääda nagu teineteisest väga kaugel, aga siin on tore näha seda, et, et see kõik on omavahel seotud. Ometi on õige mitme viimase aasta jooksul kuulda olnud seda kas või sedagi, et Tatu jääb kitsaks. Inimesed, kes tahaksid ennast kuidagi võimsamalt teostada, tiibu sirutada, tunnevad, et see keskkond ei toeta neid, kas ei ole piisavalt vahendeid või ei saa kohalik meedia aru kõikidest nendest uute kunsti või muusikavooludega seotud arengutest? Eks see oli ju kunstikuu raames ka sümboolse pealkirjaga näitus Tartust ja kus pigem tuli see välja. Ei saa kuidagi siit minema, kuidas ka ei pingutaks, aga see jaksu või motivatsiooni kadu mitmel puhul või mitme inimese juhes või tahtmine siit ära minna on midagi, mida ma ikka ja jälle kohtan. Teie olete mõlemad siia jäänud ja omaalgatuslikke või kodanikuühiskonna tegevustega vapralt edasi läinud, mis neid siin hoiab ja kuidas te jaksate neid tegemisi edasi teha? No kui ma nüüd räägin müürilehe peatoimetajana, siis mul ei ole kuigi keeruline, sellele küsimusele vastad selles suhtes, et müü, leht ju selleks tekkiski, et täita seda tühimikku Tartu meediakajastuse. Vallas et selles suhtes see ongi algatus, mis on, on konkreetselt ühe sellise probleemi lahendamiseks võib olla tekkinud, et, et räägitaks tartust ka, et see jutt jõuaks ka mujale. Aga mis puudutab nagu üleüldiselt sellist ärajäämise fenomeni, siis ma arvan, et seda on Tallinnas sama palju ja seda on, seda on igal pool, et et praeguses ühiskonnas tegelikult ei ole väga oluline, et sa oleksid ilmtingimata Londonis või Berliinis. Sest et läbi interneti, ma arvan, et selleks ei pea siit kuhugi minema, kuhugi kõla kuuldele jõuda. Selleks tuleb lihtsalt leida need õiged kanalid. No kui ma vaba vabakonna vabakondlikuna tegutsemisest räägin, siis see muidugi eelkõige vist Karlova selts ja noh, see on mõisa Karlova seltsi kaasa võtta, ära minna, et ma sellepärast siin olengi osaliselt või, või suuresti ma Karla mulle nii väga meeldib. Ja ei tahaks ära minna ja ma näen tegelikult, mis praegu toimub, on niisugune huvitav hetked. Et eks ju, kui me tahame, kui me tahame siia jääda, siis me jääme siia sellepärast, et meie arvamusega arvestatakse ja me suudame ise muuta midagi paremaks. Ja nüüd me oleme kohas, kus Tartu erinevad seltsingud üritavad kaasa rääkida väga erinevates asjades linnaga ja linn nagu tahaks ka seda kõike teha, ta räägib kaasamisest, on kaasav eelarve. Küsige linnast, mis see tähendab, mul on tunne, et nad ise ka täpselt ei tea. Aga hästi palju selliseid, nagu märke antakse, samast asjast tuleb selliseid linnavalitsuses kohtades tuleb selliseid ja nemad, tsiteerin lausa, et oot, et seda ma küll ei hakka torkima, et kui nüüd Karlova selts ei hakka lärmama, siis hakkab supina selts lärmama segama ametnikke. Ja nüüd ma näen, et tegelikult ja ma ei, ma ei ole väga traagiline, aga praegu vaid mõned siin tegelikult tee algus. Et pigem siis linn ja kui me räägime nüüd siin kas seltsidest kasse kultuurist, et ta tegelikult sõnades vähemalt räägib sellest, me võiksime koos teha asju ja kuulata siis tegelikult neid inimesi, kes on, kes on sinna valinud Need, targemaid päid linna valitsema. Ja kuidagi nagu kokku saama selle koha pealt ja me saame üheskoos aru, mis asi on kaasamine. Me saame aru, et kaasamine on protsess, mis ei ole lihtsaid vastuseid. Et see võtabki aega ja ametnikuhärrad ja prouad ei saa nagu käsi ringutada, öelda, et keegi segab neid, vaid see ongi osa protsessist, ongi see, et me leiame ühise ühise arusaamise ja ehk siis võib-olla ka natukene anda seda kaasamist ja koos tegemist kaasatavat endi kätte rohkem. Olgu see siis kultuurivallas sotsiaalvallas seltsi tegevuse vallas, detailplaneeringute vallas. Ja seda peaks nagu rääkima, et kuidas seda teha, et tihtipeale need seltsi inimesed, kes on, nad ju väga tahavad teha. Helen väga tahab teha müürilehte Berg väga tahab teha salli, talle saadeti veel sadat asja ja me kõik väga tahame, et, et ei ole vaja nagu meile mingeid kivisid ja kände ette mõelda või ette veeretada, vaid rääkida läbi ja proovida seda teha ja võtta arvesse seda, et võtabki aega, tõesti, võtab aga siiras tahtmine muuta elu paremaks, siin Tartus on meil kõigil olemas. Ja nii kaua kui ma ära ei lähe, on kõik väga hästi. Aga me peame nagu pingutama selle nimel, et me ei läheks ära seda niisiis nagu nende inimeste poolt, kes on tegijad kõigi linna poolt, kes siis on raamistiku kandja kaasaaitaja ja alati me ei räägi üldse rahas, tegelikult, et raha võib-olla ei ole nagu noh, ta on oluline, aga sa pole kõige olulisem, vaid see, et sa tunned, et sa saad midagi muuta, et siin arvamusi võetakse arvesse ja see koosti asi tegelikult, kuhu meid on nagu hästi palju lükatud sedasama, mida sa rääkisid eraette. Et kultuuriinimesed teevad koostööd selleks, et kasvõi seda publikumi hoida, et me tegelikult teeme hästi palju juba koostööd. Nüüd on küsimus selles, et kuidas me saame kõik koos seda koostööd teha. Ma julgeks küll öelda, et viimase kümnendi Tartu üks tähelepanuväärsemaid arenguid on olnud see linnaosa seltside teke või see, et kuidas nad ühelt poolt on tõepoolest kogukonna kaasa tõmmanud, et kas või läbi ühiste tegevuste linnaosapäevade ja teiselt poolt neil on siiski juba linna asjades kaalu, neil on võime neid ametnike otsuseid muuta. Ja ma kujutan ette, et see omakorda aga motiveerib nende linnaosade inimesi siia edasi jääma ja ennast identifitseerima, kas siis läbi Karlova Vi läbi Supilinna kaasa arvatud siis identifitseerimise ka läbi Tartu. Ma näen seda tegelikult natukene jah, et sul on õigus loomulikult aga just see, et mida me peame isegi natuke seletama, et muidu muidu me ka need seltsid või müürilehte, kes iganes nad välja sellise noh, ametnikule sellise koera naelana või keegi, kes torgib, mingi pind on nagu kogu aeg, häda on käes, aga tegelikult me teeme palju rohkem asju seda seletama. Et müürileht on rohkem kui lihtsalt üks leht. Ta on, ta on infokogum, sõnumi kandja, ta sisaldab hästi palju inimesed hoopis palju enamat kui paber, mille peal on trükivärvi natukene. Samamoodi ka näiteks kui me räägime Karlova seltsist, et kui linna meid sellise vastiku vastiku tüübina, kes koeb detailplaneeringute kõrval vigiseb küsib linnapea käest avalikult avalikkuse eest, nagu mingeid kommentaare on ju tegelikult me teeme umbes sadat asja veel. Annan välja oma lehte, me korraldame erinevaid koolitusi, meil on oma kultuuriüritused kohvikus päevad, eks ju, meil käib president külas, noh, me teeme tohutult palju asjaga, vaata, mul on ka tunne, et, et noh, see sellest on vähe, kui meie sõnum on täitsa ära trükime, saadame linna peale näiteks jõu, jõuagi seda lugeda ja ma ei pane seda üldse pahaks, tal on palju muid asju lugeda. Et see koostama, praegu näen, kus meie praegu oleme, mis on minu minu eesmärk on see, et me saamegi kokkame, näitame päriselt ka, et vaadake, me teeme selliseid asju. Ja see üks loomulikkuse detailplaneeringute teema, mis on nagu niisugune, nagu häda, häda, häda, praegu on üks, meie põhikiri on eesmärk, me peamegi seda tegema, aga me teeme kõike muud ka, et me oleme, me olemegi linn. Tegelikult me olemegi Tartu linn. Müürileht on Tartu linn, Karlova selts on Tartu linn ja me koos teeme selle linnu nagu hästi-hästi, palju paremaks. See on tegelikult väga tugev argument, miks minu arvates Tartusse jääda, et kui tahta, siis siin on võimalik oma häält kuuldavaks teha. Et väga paljudes kohtades mujal suuremates katesse lihtsalt ei ole, ei tule kõne allagi, selleks sa pead läbima mitmeid telgitaguseid treppe, et sind üldse jutule võetaks, aga siin on õnneks võimalik üsna loomulikult dialoogi astuda selle ümbritsevaga. Sina Helen, istud nii linna kui müürilehe toolil. Kuidas linn müürilehte võtab või millisena seda koostajad tajub? No mina isiklikult olen need kaks asja teineteisest püüdnud sisulise poole pealt täiesti lahus hoida. Ja sellepärast on mul ka endal aeg-ajalt selline natuke skisofreeniline tunne. Et ühelt poolt räägin ma justkui esinduses linna õue ka teiselt poolt müürilehe toimetajana. Ma kritiseerin väga palju seda, sedasama linna, mida ma ka pean tunnistama, et kus ma ka ise olen nagu siis osaline. Et ma arvan, et see võikski nii jääda tegelikult, et et müürileht võiks jääda selles suhtes linnast muutumatuks. Et, et ta oleks üks väljastpoolt tulev hääl mitte ei saaks siis selliseks linna häälekandjaks. Me kuulame ühe laulumüürilehest, Tõnis Mägi ja Muusik Seif Soovi, et minnakse siin kuuseks, kuulutus soovitab minna. Vaatan, kui noormees saab paberil lahti. Mõtlen detaili on ilusasti ära. Ja see võtab kuulutust. Puhas. Ta on Toonud meile. Kes olid alla ja Kultuurielu saade, sallid alla ja jätkab ja rääkige natukene Tartu linnaruumist. See aasta on ju? Polnud eriti äge võitlus tande selle vahel, et kesklinna tühjaks jooksmisest päästa. Ja teiselt poolt nii seestpoolt kui väljastpoolt peale surutud ääremaastumine, hall, kunstimuuseumi ja raamatukogu ühise hoone teele on jälle takistusi tulnud. Kunstimuuseum ise oli vahepeal vaatad kinni minemise ohus või vähemalt kinniminemis hirmus. Uus teater jäi oma maja. Oma maja, ta, ütleme siis ikka jälle teatav ažiotaaži oli teataja kodu, Antoniuse gildi ümber. Näiteid võiks tuua veel. Et mis siis lahti on, et kas see on peatamatu katses see Tartu või, või ka Tartu kesklinna tühjaks jooksmine või annaksin midagi ära teha? No. Ma arvan, et, et ega maju ei ole vähem. Et selles mõttes kindlasti annaks siin neid otsuseid oluliselt teistmoodi teha, kui need on praegu, kui need on praegu tehtud. Aga küsimus on nüüd selles, et, et kelle huvidest lähtuvalt neid tehakse ja kes seda otsustavad, et see on täpselt selline koht, kus ausalt öeldes mina ei oska kommenteerida poliitikute otsuseid. Ma arvan, et see on suuresti, see on suuresti üleüldine selline kultuuripingerea lõpusättimine. Kui tekivad mingisugused majandusraskused, siis skulptuur on üks esimesi, mis, mis seal pingerea lõpus jäetakse oma plaanidest siis ilma. No nii on jah, sest et kui poliitikud kommenteerivad Isama otseseid tihtipeale seal näiteks lõunakeskus on selgelt olulisem kui igasugune kultuur Tartu kesklinnas on ju ka siis, kui lõunakeskust ehitati ja, ja noh, ja nii ongi, et see on siis selline arusaam sellest maailmast ja ma arvan, see on koht, kus me peame kõvasti rääkima sellest, et on olemas ka teine arusaam ja mul on tunne, et vist hakkab linn vaikselt aru saama ka sellest, et sa keskendud lisaks jooksmine ei ole hea mõte. Nad ise annavad siin rendipindade salla, sest inimesed ei suuda enam maksta neid kliente, kes seal veel on jäänud mõned kohvikud, onju. Ja noh, teine küsimus on ikkagi see, et just seesama, mida sa ütlesid, kelle huvides seda ikkagi tehakse tihtipeale need keegid nimega inimesed. Et see ei ole lihtsalt mingi abstraktne inimene ja noh, kasvõi seesama ma nüüd Tartu uue teatri kohta ma väga väga suurt täisi tahaks võtta, aga hetkel mulle küll tundub, et linn, selle asemel et leida mingi positiivne lahendus, üritab leida põhjuseid, miks mitte lahendust leida. Et see on nagu natuke hirmuäratav, ehmatab ja alati võib-olla ma kunagi õieti selle inimesega nii raske suhe suhedaja tollega nii raske suhelda, onju, aga võtame nagu laiemalt seda pilti, et noh, et mida noh, näiteks Tartu näitan, mida Tartu uus teater saaks veel sisuliselt teha, et tõestada oma vajalikkust ja olemasolu Tartu linnas. Ma kardan, et väga raske on kuskil enam hüpata. Nüüd on küsimus selles, et kas, kas nüüd linn siis nagu teadvustab selle selle ettevõtmise olulisust ja üritab tegelikult ka leida mingeid lahendusi või siis tähendab sellele sellele sellele tasemele, et Vanemuine pakub prooviruumi noh, mis ei ole nagu kellelegi tegelikult niisugune erinev lahendus. Lai 37 maja püüdmine ja püüdmatuks jäämine on ju ka näide sellest, kuidas linn ja ülikool ei suuda omavahel kommunikeerida või neid ühiseid huve leida ja see ei ole kindlasti mitte ainus maja, mõtleme kas või Jakob Jõks ülikooliga kui veel mitmele ajaloolise hoonestuse osale mille uus kasutuselevõtt aitaks seda kesklinna tühjaks jooksmist peatada või vähemasti takistada. Natukene, aga miskipärast ei ole jõutud ühistele alustele ja teiselt poolt võiks olla vältimatu, et linn ja ülikool ajavad ühte asja. No tegelikult see ongi see üks koht, kus nagu linnas elavad inimesed või linnas elavad institutsioonid nagu linn ise tegelikult elab ka linnast ei ole see linn. Linn ei ole linna oma, vaid, vaid ta haldab seda, eks ju, ülikool laiemalt ei saa üldse omavahel läbi ja see on tegelikult kaugelt näha, siin ei maksa seda nagu kultuuri valguses süüdistada, et see probleemid kultuurist tuli, vaid see on nagu laiem küsimus selles, kuidas linn, Ülikool saavad omavahel läbi objektidest rääkides, kuidas nad saavad läbi kas või sellisel teemal nagu sallimatus või tolerants teise, teise nahavärviga inimeste suhtes Tartus, kus ülikool on paanikas, linn leiab, et ei olegi häda midagi. Politseinikult statistikat ei ole, sest keegi siit avaldusi no et ma ütlengi, et noh, see on nagu laiem probleem ja see ei ole nagu kultuuriteema, aga see noh, jumal küll. See on jah, ma arvan ka, et see on selline maailmavaateline küsimus, mis, millest nagu kultuur täpselt nagu nagu ahtlus, ütlesite, et ega uus teater ei saa ennast rohkem tõestada, kui nad on seda juba teinud, on et kultuurilises plaanis nad on teinud kõik selleks, et seda maja saada või ükskõik millist maja põhimõtteliselt nendes ruumi probleem lahendatakse. Aga kui maailmavaade juba on, on, mina ütleksin nii linnal kui ülikoolil suunatud hoopis teistele prioriteet lettidele, noh siis ei ole tõesti nagu midagi teha lihtsalt. Ja nähakse siin, Ma siiralt armaneku linnal oleks, teate, üleliigne teatrisaalis, annaks Tartu uuele teatrile, ma arvan, selles oleks nagu küsimus, nüüd on küsimus selles, et kui sa pead natuke rohkem tegema et siis on see, et, et mis siis nüüd saab, on ju, et kas see on tõsine probleem või mure nagu linnalt, kas linna linna mure või ei ole. Praegu tundub, et nagu ei ole linna mure Jah, et, et mina ootaksin, võib-olla siis just just poliitikute tasandilt sellist julgust survestada, võib olla ülikooli, aga seda, kui seda nagu tahet ei ole. Kui see, kui võetakse seda kui väga tülikas ettevõtmist. Ka uus teater seda ju ise ülikoolilt välja ei saa nõuda. No vot, aga me ei tohi ka kinni, jääd ühte majasse on ju, see ongi see koht samas jälle, et kui me nüüd hakkame vähe kultuuri asja pärast nagu väga suurt probleemi lahendama kargama mängu nagu, nagu tänu uuele teatrile küll aga see on nagu see on laiem probleem, see suundudes nagu dialoogi pidada, aru saada, tihtipeale tekib, mul on minu jaoks tekib nagu küsimus, et ma saan aru, kui vahetub nagu linnavalitsus, aga see mõttelaad väga ei vahetu on ju. Et noh, et kestab nagu vahetama ülikoolis või noh, et kes siis nagu peaks vahetuma, et aru saadaks noh tegelikult on ju, teema on ju meie ees lahti nagu, kui me tahame oma linna eest rääkides, me peame sellest rääkida, oli hoolimata sellest, kes seal parasjagu pukis on parasjagu ülikool, tahab hullult kinnisvara müüa või vahetada või linn või mis iganes, onju tegelikult on seal, kui ma arvan, et see on üks suurem teema vist, mis, mis tuleks üles võtta tõenäoliselt tões, nii linn kui ülikool on üritanud seda teha, ma siiralt usun, sellesse võib-olla ei ole, aga siis peaks. Kui positiivsema külje pealt vaadata, siis jällegi mitmed Tus tulijad nii väiksemates kohtades, nii Tallinnast kui ka teistest riikidest ütlevad, et ega see ei ole midagi tähtsu spetsiifilist, tegelikult eriti majanduskriisi tingimustes üle kogu maailma pannakse selliseid kultuurikeskuse kinni, tõmmatakse mingisugustele omaalgatuslikele ettevõtmistele kriips peale. Kõnekas näiteks on siin ju kultuuripealinna programmi Vahjus Tallinnast likvideeritud uue maailma seltsimaja. Aga teiselt poolt jällegi nad ütlevad, et et näiteks kas või võrreldes Tallinnaga on Tartu valmis palju rohkem toetust andma kõiksugu uutele kultuurifestivalidel algatustele ja ju üle maailma tähele pannakse. Tartu on väga tänavakunstisõbralik linn, et siin on palju sellist väga huvitava käekirjaga ja avalikus linnaruumis nähtavat tänavakunsti. Kas või see on üks nähtus, mis ehk mitte ei ajasite inimese ähavaid ohuks juurde. Noh, mina võib-olla ütleks selle kohta, et kui need kultuuri näed, siin suletakse, siseruum ära kaob, siis ei jää muud üle, kui okupeerida väliruum, et selles mõttes ma ootaksin. Lisaks sellele täna tänavakunstile, mis siin rõõmsalt vohab ka võib-olla võib-olla mingisuguseid tänavakunsti teisi vorme, mis võiksid ennast siin kevade hakul siis ilmutada. Ja mina jään väga tähelepanelikult silma peal tänavakunsti, mulle see hirmsasti meeldib ja mõnes mõttes keskse vastuokslikud Karlova seltsi liikmena ta mulle väga meeldib, et kui me nüüd vaatame Tallinna tegevusi, on 24 tunni reegel ja Jüri Kuuskemaa isiklikult käib elektriga appidelt mingeid asju ära kustutamas. On ju, et noh, et Karola Karlova nagu puulinnana on sama nagu haigus ohtlik või nagu nakatav lavakunstipoolt, kui, kui maalin Tallinnas seal asjad toimivad vähemalt sellepärast et osa tänavakunstnike seltsi põrava kunstnike seltskonnast, kes Tartus tegutseb, ise Karlovas, päriti elavat Karlovas ja nad hoiavad oma lõuendi puhtana. Ehk on võimalikud kokkulepped ka sellised, kuidas nagu teed seda kunsti, kuhu sa teel ja seal Carlos väga hästi töötanud. Ja siin väga hästi toimib ju ka see, et see, need tänavakunstigaleriid on suuresti tekkinud selliste objektide peale, mis on pikki aastaid lagunenud ja tühjalt seisnud, et see on väga hea selline rõhuasetused. Et siis, kui, kui seda tänavakunsti Downida, siis tuleks ka taunin ta seda, et selliseid maju ei oleks. Ei oleks meil siin linnaruumis. Või sildu, suurse kulutanud sildu, mis on vähemasti ennast õigustanud tänavakunstipaikadena. Vabadusega äri tõesti, see on ainuke positiivne külg selle, sellel on. Aga Helen tegelikult juba alustas sellega, mida tahtsingi, saate lõpetuseks küsida jah, tõepoolest juba esimene sallidele lõpeb ja väga paljud on rääkimata. Aga mida te head ootate ja 2000 kaheteistkümnendat aastat? No mina tahaksin loota, et mõni alternatiiv tiivkultuurifestival peatas, läks siiski, et see bling blongi kadumine ei tähendaks absoluutselt väljasuremist Tartu väljasuremissuvel. Et ma ütlen ausalt, suvel on meil kell siin suuri maine festivale, kuid kuid ma arvan, et sellisele kultuuri lembelisele tartlasele siin suurt midagi ei ole. Suvel. Siis ma tahaksin näha, et see 2012 suvi hoiaks, hoiaks meid siin Tartus. Aitäh Ahto, ma tahaks seda head kaasavat koostööd kõigi osapoolte vahel, olgu see linn, ülikool, kodanikkond, kultuuriinimesed, mis iganes ja teine sama, et tegelikult see kultuuri rahastamine Tartus ei ole väga hull, on palju, palju hullem olla, just sealsamas, need väiketoetused peavad säilima, mis, mis iganes reserviks, seda parasjagu nimetatakse. Tihtipeale see on väga oluline mingite pisikeste asjade käimalükkamisel, millest võib kasvada suur. Ja siin me jõuamegi sinna, et seal on üks auk, vahel On see auku, hon, kukud, uus teater. Et lihtsalt ei olegi, neil ei olegi nagu kohta endaga ei osatagi nagu käituda, et see peaks kuidagi ära lahenema, on ta siis hea koostöö raames mingite teiste rahast rahastuste toetusega viisil mis iganes, aga seesama, et nagu korra maha istutakse, kuidas nagu teha seda head koostööd, kuidas lahendada neid neid probleeme ja siis ma arvan tegelikult see on ju täitsa elamist väärt. Linn. Suhe vähenenud lõpetada vähemasti positiivse noodiga, see mitte väga rõõmust pakatav aasta kokkuvõte. Aitäh Helen Tammemäe, Ahto külvet. Ja mina pean kohe kohtun teiega salli talle selle 23. jaanuaril. Lõpetama jääb sellele saatele tunnusheli andnud pastakas oma töötlusega jääboileri loost. Pruun teate, see on pruun Bert. Tere ja head uut aastat kõigile.