Tere hommikust, head klassikaraadio kuulajad. Selle aasta viimane päeva pärimussõna meie esivanemate taipamistest jõuab kohe-kohe teieni. Minu nimi on Mikk Sarv. Ja aasta viimaseks pärimussõnaks on lauluke Saaremaal. Huul sai saal, laps läks metsa, lendas suure lepa otsa, k e algseegaa see otsagu jalgsegu, see otsa. Seal tema tõulett tagasi lapsub jälle edasi. Iga asi nii hea, kui halb saab üks kord otsa. Nii saab otsa ka laul, nii saab otsa aasta. Ja nii saab otsaga päeva pärimussõna lugemine vähemalt sel aastal. Meil on käes aasta viimane päev. Viimane on päris huvitav, tähendab sõna? Eks ta ju tähendab, et kedagi viiakse kuhugile. Ja kõik on viimiseks valmis. Tänane aasta viimane päev viib meid uute aastanumbrisse. Uusaastaõhtu on leppimise aeg, me ei saa aega tagasi pöörata, see aasta on läinud. Ja nii nagu laul läks laialepaotsa peame ka meie olema täna laia leppimise hõlmas, leppima üksteisega, leppima kõigega, mis on olnud, mis oli, see on hea. Järgmisena lendab laul kahejalgse Kasejad. Ja nagu me eelmistes pärimussõnades kuulsime, võib kahejalgne kask olla kõrge kaevukook või Linnutee või kõiksuse sünnitaja neitsi, mis ulatub kõrgelt üle kõigi aegade ele kõigi viimist ja toomist. Ja kolmas, kuhu laul lendas, oli kuuejalgne kuusk. Kuidas saab kuusel kuus jalga alla kujutada, ette kuuseoksi, siis need on nagu kolm naisterahvas, sünnitamas 11, jalad mõlemal pool. Ja nii on kuusk alati nagu esiema ka muistsetel kaljujoonistel. Kuusk on see, mis toob sündimisi, toetades meid tagasi praegusesse aega. Heale tabu aitamil leppida kõigi ja kõigega ning voolata üheskoos muutuva ajaga. Kallis kase puht tõstavaid kõrgele tähtede vahele ja lase taibata olemise sügavust. Kullakallis kuuseke, anna meile osa oma higi haljusest ja toeta meie sündimist uutesse päevadesse ja aegadesse.