Minu nimi on Ivar, ma elan Haapsalus, aga minu lapsepõlv möödus Viljandimaal jõulude kohta ma lapsepõlvest, mis jäi 70.-tesse aastatesse ja ka 80.-tesse osaliselt ei mäleta sellest ajast. Me oleksime pidanud jõule nii, nagu neid praegu peetakse, mis on ka üsna loomulik, sest tol ajal ei olnud see niisama lihtne. Jõuludest ikka isa rääkis. Otseselt jõulude pidamist mul meeles ei ole, aga ma arvan, et see võib ka sellepärast olla, et tolle aeg olid näärid. Tähtsamad näärid olid lapse jaoks tähtsad, sest siis tuli näärivana ja siis tehti kingitusi. Juuse harjutas ka pisut selle jõuluaja, kuigi seda ma mäletan küll, et kuusk toodi jõulude ajal tuppa, kuid mitte igal aastal, oli ka aegu, kui kuusk tuli sealt, siis hiljem, aastavahetuseks jõuludest ma hakkasin. Arusaam on murde-eas, kui meil olid koju tekkinud vanad eestiaegsed, kiriku ajalehed, mis olid pärit vana maja pööningult, mis oleksid muidu läinud vanapaberiks või ärapõletamisele. Aga isa alustatud endale ja nii oli meil kodus hulk vanasid väikseid ajalehti ja nendes kiriku ajalehtedest, eks seal oli siis palju juttu jõuludest ja, ja üldse religioonist. Neid sai kõvasti lapatud. Esimene päris jõulude ajal kirikus käimine oli minu mäletamist mööda 80.-te aastate keskel. Meil oli tol ajal kodukandi kirikus noor kirikuõpetaja, ta oli selline suht vabameelne ja tema puhul ei tekkinud noortel võõristust kirikus käimise suhtes ja siis sai salaja käidud kirikus, kuigi Mistoni salaja ikka kirikus oli vaevalt kümmekond inimest, kui nii palju ja kui paari sõbraga siis seal olime, siis me jäime ilmselt kellelegi silma ja loomulikult koolist tuli see välja ja sealt tulid ka oma karistused, sest ei tohtinud käia kirikus jõulude ajal, kui üks huvitavaim jõulude veetmine võib-olla üksildase maid oli 2003. aastal sõitsin just päev enne jõululaupäeva Eestist ära ja tookord viis tee mind Iraaki, sõitsin läbi Saksamaa läbi Frankfurdi lennujaama, mäletan seda tunnet, kui olin lennujaamas ja paljud paljud inimesed sõitsid ilmselt koju, sest et kaasas olid kingituse kotid, rahvast samas väga-väga palju, aga mina sõitsin kodust eemale. Ma arvan, et see oli esimene kord, kui jõulud läksid mulle hinge kui mõtiskluse ja üksilduse pühad, mida nad ehk ei peaks üldse olema, vähemalt mitte üksinduse mõttes. Ja kui ma lõpuks kaks päeva hiljem Iraaki Bagdadi jõudsin, siis võttis mind vastu üks Iraagi perekond, kus ma elasin, selles peres elas kolm väikest tüdrukut, seitsme üheksa ja 11 aastased Nad olid kuidagi mõistnud, võib aru saanud, et minu pere jäi kaugele koju ja, ja minu laps ei kaugele koju ja et ma tunnen end ilmselt üksinda ja nad olid minu jaoks ehtinud jõulupuu oma tuppa selle alla pannud hulk kingitusi, kus ei olnud kingitusi, sees komissarid, karbid ja ilusti pakitud värvilisse paberisse ja lehvikud peal. Siis nad kolmekesi seisid jõulupuu kõrval küünlavalgus, sest elektrit ei olnud, laulsid mulle ei mäleta, mis laul see oli, aga mäletan, et see läks mulle väga-väga hinge seal 2003. aastal ma ei saanud ühtegi jõulukingitust, aga need kolm väikest Iraagi tüdrukut läksid oma lauluga mulle väga hinge ja aitasid sellest üksindusest üle saada. Kokkuvõttes olid ilusad jõulud, kuigi ümber käis sõda ja ja oli nii head kui halba. Nüüd, mida aastad edasi meenutama, need jõule sooja tundega.