Tere, mina olen Ave viirmaa ja olen väga kaua aega oma elust elanud Ruhnu saarel. Nüüd siis viimased kolm aastat olen tööalaselt seotud Tartuga rohkem, aga hinges ja ja mõtetes ikka väga tihti Ruhnus. Seal on ka meie kodusäilinud tänaseni. Ja meil on üks niisugune tore jõulutraditsioon et juba seitsmendat aastat me ehitame suhkru kuubikutest lossi. Meie lossi ehitamise idee sai alguse ühest kodukirjapildist, kus õpetati ehitama suhkru, Kubicatest küünlajalga. Vot niimoodi, et suhkrukuubikud pandi nii nagu telliskivid piparkoogiglasuuriga kihiti glasuur nagu tsement sinna vahele. Ja siis mul tekkiski mõte, aga miks mitte ehitada lausa terve suur maja ja nõnda mäe alustasimegi selle tarbeks. Me oleme hankinud alati mandril käies suhkrukuubikuid mördiks. Me kasutame tavalist piparkoogi, glasuuri, valget ja igal aastal me täiendame oma lossi, siis mingisuguse uue detailiga algule ehitasime seinad, siis rõdud siis katuseaiad ümber puude aeda. Nii nagu kõik eelnevad aastad, sõidame me ka sellel jõuluajal Ruhnu kõik oma perega kokku. Võtame kaasa jällegi suhkrukuubikud ja ehitab oma lossi edasi. Me ei ole veel otsustanud, mida me sellel aastal lossi juures täiendale. See loss on praeguseks siis mõõtmetega. Ta on 30 sentimeetrit kõrge ja umbes 20 korda 20 on tema suurus aga aiaga kokku tuleb peaaegu juba poolemeetrise läbimõõduga. Me teeme seda lossi sellepärast, et koos perega tore tegutseda. Võta jõuluajal aeg üksteise jaoks ja ega siis me ainult ehitusest ei räägi lossi ehitades seal tulevad nii mõnedki toredad jutud üksteisele rääkimiseks. Et noh, me oleme ju ka eemal. Me oleme suured juba, oleme üksteisest eemal tihti ja nii tore on siis meenutada, mis aasta jooksul on toimunud, tuleb mõni seik jälle meelde, millest siis üksteisele rääkida. Ma arvan, et meie lossi ei saa mitte kunagi valmis. Sellepärast et nii nagu selle vana Tallinna linnalegendiga Ki õli, et juhtub ikka, et mõni detail läheb puruks ja siis tuleb teda parandada või siis tulevad uued ideed ja ehitame niikaua, kuni koos käime. Kui me oleme ta siis jälle järjekordselt täiendanud. Jõuluajal paneme ta alusega omal köögilaua peale ja sinna sisse kaunistuseks ümber küünlaid. Ja nii ta meil siis sätendabki rõõmuks sätendab terve aasta jõuluajal siis kui jõuluaeg läbi saab, paneme ta kasti hoiule, et ta siis jälle järgmistel jõuludel välja võtta. Ruhnus tähistatakse jõule nii nagu igal pool Eestis kes on harjunud kirikus käima, kes on harjunud lähedaste kalmuküünlaid panema ja võib-olla eriline on see, et minnakse koos kelgumäele, kui on lund. Kindlasti räägime me oma suhkrulossi, ehitades sellest, kuidas on läinud kahel vanemal lapsel, sellepärast et nende elus on niisugune eriline sündmus, et nad on alustanud siis oma tööinimese elu iseseisvalt. Soovin oma perele ja kõigile teistele peredele ilusaid lumiseid ja rahulikke jõule.