Tere hommikust, on pühapäev ja suusausku inimesed, et kas juba rajal või vähemalt siis raja kõrval, aga jutusaade pakub ikka tubast seltsi. Ja teiega täna Margit Kilumets minu külaliseks, Eesti ajaloomuuseumi direktor Sirje Karis. Tere hommikust. Tere hommikust. Homme algab draakoni aasta ja teie muuseum on võtnud nõuks seda üsna suurejooneliselt tähistada. Ma tegelikult tahaksin teada, kas see draakoni aasta saabumine, kas tähemärgid, kas isiklikult ka üldse korda läheb ma arvan, et tegelikult päriselt ei lähe. Aga miks meie tähistame draakoniaastat, sellel on väga tähtis põhjus, kuna meie vana maja valvavad kolm sõbralikku draakonit juba üle 600 aasta ja nad on peidetud meil ülesse piilarite peale. Ja tegelikult terves majas on peidetud ära veel 10 väikest draakonit, mida lapsed ja ka huumorimeelega külastajad otsivad väga hea meelega üles. Ja homme me paneme meie draakonil aga nime, selle nime valisid lapsed välja väga paljude paljude nimede seast ja homme kuulutame oma draakon, mille nime välja ja siis sellega tähistame Draakoni aasta algust ja siis meil on väga tore töötuba, kus lapsed saavad ise siis neid väikesi lohesid teha. Nii et meil on üks hästi põnev päev homme tulemas nende inimeste jaoks, kes ei ole selles teie imedabases majas veel käinud, ütleme ära ka, kus see täpselt asub. Meie maja on Tallinna kesklinnas üks vanemaid, Tallinna hooneid, neogooti stiilis väga kaunis maja suurgildi hoone pikk tänav 17 kellel on nüüd vähemasti sellel talvel aega tulla Tallinnasse lastega või armsamaga või vanaemaga, kes, kuidas, tulge kindlasti ja, ja minge suurgildi hoones läbi, ma usun, et üllatud kõige positiivsemas mõttes. Aga kui see ei oleks draakoni aasta oleks roti aasta või pühvli aasta, siis, siis ei oleks tegelikult homme teie muuseumisse tavalisest tööpäevast erinev päev? Ei, kindlasti mitte ei ole erinev päevaga rotiaasta on üks tore sõnum selle tõttu, et meil on ka nüüd rott muuseumis, kes ootab külastajat vaid iga päev kohe eesotsas kassaleti peal ja tervitab neid rõõmsalt. Need on siis muuseumret, see muuseumirott, see on auhind väga ja näituse eest saime eelmise aasta tehtud avatud näituse seesama muuseumiroti auhind on tegelikult ka üks põhjus, mis ta tänase jutusaate külaline olete, sellepärast et ma usun, et see on muuseumitöötajate hulgas nagu selline Oskari mõõtu auhind Eestis. Ja tegelikult on see üks tore auhind selle pärast, nüüd nüüd ikka tunnustatakse juba muuseumitöötajaid ka ja tegelikult juba see on päris mitu aastat, aga nüüd ta on läinud nagu rohkem avalikkusele teadvustatud ja Ma arvan, et muuseumitöötajad vägava vajavad niisugust tunnustust, sest muuseumitöötaja on võib-olla natukene vaiksem ja tagasihoidlikum inimene. Aga samal ajal teeb ta oma tööd väga kohusetundlikult ja suure hingega ja pühendumusega ja, ja tõesti, kui seda tööd nii hästi tehakse ja pärast selle eestkätt tänatakse, siis noh, ma arvan, et see on kõige suurem tänu ühele inimesele. Te läksite sinna sellele, ma ei tea, kuidas see siis oli galaõhtu või midagi, väga pidulikku, kas te teadsite, et te selle auhinna saate? Ei, ei, ei seda, seda ei öelda ette, see, see tuleb suure üllatusena ja üllatusena tuli see ka, et suurgildi hoone sai ka veel lisaks auhinna muinsuskaitseauhinna selle suure maja renoveerimise eest, nii et ja lisaks saime veel auhinnaga selle eest, et me panime kokku ühe väga suure ja targa raamatu suur gildist ja suurgildi ajaloost. No kuidas siis üks hea direktor või direktriss käitub, kas ta teeb siis oma töötajatele suure peo ohte välja või kui nii palju auhindu sellel aastal teie majja tuli? Kui päris aus olla, siis selle eest, et nad nii tublisti tööd tegid, sain ma neid tänada juba aasta lõpus. Selge ajaloomuuseum ei ole mitte ainult seal vanalinnas suurgildi hoones, teda jätkub mujale veel. Millised hoonete Eesti ajaloomuuseumi valduseks on? Jah, noh, suurgildi hoone muidugi nüüd see kõige suurem ja kõige vanem. Aga meil on laia tänaval kauneid ja meil on börsi käik ja meil on suurgildi õu. Ja börsi käigus on meil väike pood. Ja siis meil on terve maarjamäe kompleks, maarjamäe loss ja terve see äär on ju täismaju, kui inimesed sõidavad mööda Pirita teed, siis nad näevad, et seal serva peal on hästi palju maju, seal on biit, meie kogud ja seal Maarjamäe lossis on lossi ümber on park. Aga nüüd järgmine töö ongi see, et me hakkame maarjamäe kompleksi taastama. Mured, aga ka rõõmud on teie õlgadel olnud nüüd keskeltläbi 10 aastat, eks ole. Tegelikult Tallinnas ma olen olnud kuus aastat. Mulle tundus kuidagi, et rohkem ma juba viin teid nii ammusel ajaloo muuseumiga kokku, et ta nagu kuuluksid, tegi sinna juurde neli aastat ennem seda ma olin Tartu linnamuuseumi direktor ja siis ma tulin Tallinnasse ära ja Pean ütlema, et mulle väga meeldib siin. Mulle meeldib minu töömuuseumitöötaja töö on väga huvitav. Muidugi ma ei saa enam teha, võib-olla nii palju, ei saa teha ise näitusi ja ma ise teha ise üritusi. Aga ma püüan ikka kuidagigi kõikide nende asjade sees olla, sest administraatori töö on natukene teistmoodi, ma loen numbreid ja kirjutan palju pabereid. Aga majandus on hästi vaheldusrikas ja hästi põnev ja, ja üks oluline asi selle juures on see, et ma saan suhelda väga paljude huvitavate tarkade inimestega. Muuseumite töötajate peade kohal on ka selle aasta sees olnud päris palju pilvi nii nagu õpetajate peade kohal ja nagu raamatukogutöötajate peade kohal. Kuidas teie nendesse pilvedesse suhtute ehk et milline on teie väga isiklik seisukoht, et kuidas sellesse muuseumi elus Eesti Eestis peaks edasi minema? No tegelikult ma arvan, et iga asi tahab mingi aja tagant natukene korrastamist aeg läheb edasi, ka meie külastajate vajadused muutuvad ja selge on see, et neid muuseumini palju ei peakski olema ja on võimalused teatavad teema muuseumid saavad olla ka suurte riigimuuseumite juures. See ei ole ju probleem, et ma arvan, et kõik on lahendatav. Kõiki asju tuleb ainult rahulikult läbi arutada, läbi rääkida, läbi mõelda igale asjale on olemas lahendus. Aga on selles noh, liitmise ja sihtasutuste moodustamise kogu sellesse kadalipust teie arvates tehtud vigu, ma mõtlen nüüd just ütleme kõrgemalt poolt nende inimeste poolt, kes seda asja otsustavad. Noh, võib-olla ongi see, et ei ole nii palju selgitatud ja läbi räägitud. Ma usun, et see mõte võib-olla ei olegi nii vale. Aga inimene tahab ju temaga, räägitakse. Et siis saab, ma usun, ma usun küll need asjad lahenevad. Ainult et natuke on aega vajavat. Kui te nüüd oma eelseisvat aastat aastat 2012 püüaksite kuidagi iseloomustada, siis mis need ülesanded on, me jõudsime juba korraks mainida seda, seda parki, seal maarjamäel. Et mis, mis on veel need asjad, millega te tahate hakkama saada selle aasta jooksul? See aasta me peame hakkame ette valmistama järgmist aastat juba Me elame ikka mitu aastat ettepoole ja järgmine aasta on Eesti vabariik 95. Selleks me teeme ettevalmistusi ja sellel aastal püüame ka hakata peale ikkagi maarjamäe projekteerimisega, mis võtab palju aega. Ja loomulikult meil on kavas palju näitusi, palju erinevaid üritusi, nendega kõigega tuleb tegeleda. Ja mis me nüüd räägime järgmisest, sellest aastast. Mina planeerin ette praegu meie tegevust aastani 2018. Sest mina pean olema visionäär, teised teised tulevad, kui tulevad minuga kaasa või me siis koos arutame neid asju. Meil on väga tore kolleti väga kaasamõtlev ja, ja erksa meelega ja säravate silmadega. Nii et. Meil on ikka väga pikaaegse plaanid juba olemas, see tundub kõik nii pilvitu, nii pilvituks teil vahel musti päevi ka on, selle toreda kollektiivi juures ikka on, see on, see käib asjaga kaasa. Võib-olla isegi aitab kaasa, sest ma arvan, et igasugune opositsioon on tegelikult kasulik. Kõik mõtted ei pruugi olla õiged, mida mina mõtlen, võtleb minu, lähen kolleeg, võib-olla see kolmas inimene toob hoopis mingi õige nurga sellele mõttele ja ja me hakkame kõik koos palju, õigemini mõtleme nii et loomulikult musti päevi ka, aga aga ma arvan, et sellest saab üle. Kui te nüüd oma muuseumi kõrvale jätate, siis milline on teie lemmik muuseum Eestis? Ausalt öeldes mulle meeldib väga Eesti Kunstimuuseum. Juba selle poolest, kuidas nad tööd teevad kui suure innuga, kui hästi, kui hästi on organiseeritud tervisestruktuur terve organisatsioon, kuidas töötab? Ma arvan, et meil on väga palju Eesti kunstimuuseumist õppida. Kui tihti muuseumitöötaja satub teise muuseumisse, üldise ütleme näiteks kuu lõikes. Mina käisin eile. Eesti kunstimuuseumis oli Taani kunstnike näituse avamine. Kaasaegne kunst äärmiselt põnev, äärmiselt huvitav. Ja mul on muidugi see võimalus olnud, et ma olen olnud palju näituste hindamiste komisjonides ja selle tõttu ma arvan, et mul on ikkagi eesti enamik näitusi ja muuseume nähtud. Ja kui te sõidate välismaale, siis muuseumis käimine kuulub selle sõidusele reisi juurde. Raudselt. See on raudne ja kui me lähme nüüd abikaasaga koos mõnikord puhkama see on niimoodi, et, et loomulikult me lähme muuseumitesse ja siis mul abikaasa ütleb alati, aga miks me ei lähe siis ülikoolidesse. Nii et jah, siinkohal tuleb nüüd kuulajatele selgituseks öelda, et Sirje korisi abikaasa on Tartu Ülikooli rektor Alar Karis, nii et võitlus teemal, kas muuseumisse või ülikoolis see on, kestab teil peres juba pikemat aega. Aga, aga kui me vaatame nüüd teie viimaste aastate reisidele ja muuseumidele, mida te olete külastanud kusagil mujal maailmas, siis kas te olete midagi heas mõttes vapustavat ka üle elanud? Jah, Me käisime hiljaaegu Iisraelis ja Iisraeli keskmuuseum. Jättis mulle täiesti vapustava elamuse. Esiteks on see väga kaasaegne ja ka samal ajal niivõrd läbi mõeldud, tehtud muuseum ja väga hea kontseptsiooniga. Aga ma pean ütlema, et head muuseumid ja hästi läbimõeldud muuseumid on ka Eestis. Et meie muuseumite areng viimase 10 aasta jooksul on täiesti hämmastav. Samal ajal ma pean ütlema, et meie külastaja on väga tark. Muuseumid on, peavad lähtuma oma töös kindlast jõu külastajast, ega siis meid endale muuseumi teemia, muuseumit ju meie külastajale. Jaa, jaa, meie külastaja on palju käinud nii maailmas ringi. Meil on internet, inimesed loevad palju, televisioon, raadio kuulatakse, palju nähakse palju, need on väga informeeritud ja me peame arvestama sellega, et meil on targad külastaja, eks te saite sealt Iisraelist muide ka mõne hea mõte, mida natukene kopeerida või natukene nagu kasutada seda, mida te seal nägite? Jah, kindlasti tähendab ükskõik kus ma käin välismaal erinevates muuseumites igalt poolt, tegelikult saab mõtteid ja ka see on jälle niisugune asi, et minu muuseumiskäik on üks asi, on see, et ma vaatan küll jah, sisu, aga teine asi on see, et ma vaatan ka tehnilist teostust. Nii et minu pilke tihti vitriini alla ja taha mis mõnikord tundub ilmselt nendele palvemeestele päris kummaline käitumine, aga see on ka minu huvi. Et see on ühe administraator, tuli huvis, pead ennast jagama mitme kodu vahel. Töökoht on teil Tallinnas, nagu me siis ühiselt arvutasime juba keskeltläbi kuus aastat. Teie abikaasa töötab Tartus, aga te ikkagi elaga üldse Tartu linnas, vaid veel kaugemal, niipalju kui salajased andmed räägivad, et mismoodi see logistiliselt välja näeb, see elu? Jah, ma elan mõisanurme külas Puhja vallas täiesti maainimene. Ja uskuge, see on suurepärane. Tallinnas ma teen tööd ja, ja mõnes mõttes on see väga hea, sest mul ei ole siin siduvaid kohustusi õhtuti. Minu tööaeg kestab täpselt nii kaua, kui ma tahan ja saan seda teha, kuni silmad lahti seisavad, just nimelt. Ja, ja siis, kui ma sõidan koju reede õhtu mõnikord ka laupäeval siis on see, et ma sõidan sinnamaale, kus on niisugune rahu ja vaikus ja oma kodu ja raamatut pere. Et see on nagu teistmoodi maailm ja, ja ilmselt seda on vaja, sest et seal ma maandan, kõik need töömured. Ma püüan küll mitte nendest kodus rääkida, rääkida, aga eks ma ikka kipun rääkima, rõõmud ka. Ja, ja seal ma püüan tegeleda oma väikeste hobidega ja loomulikult ka koduste töödega. Lisaks sellele on mul kaks väikest lapselast. Need on minu suured lemmikud. Ma ei ole mitte hea vanaema. Ma näen neid harva. Aga vaatamata sellele ma püüan ikka nendega hakkama. No tänapäeval te peate rõõmus olema, et lapselapsed ei ole Austraalias ega kusagil Californias, sellepärast et see, kui lapselapsed on kõigest 180 kilomeetri kaugusel, see on, see on täiesti köömes. Jah, see, see on õige, aga ma tahaksin neid natukene rohkem küll näha kui päris-päris aus olla, aga samal ajal ma olen püüdnud neile õpetada seda ikka, kuidas porgandiseeme maha panna ja selles porgand kasvab ja kuidas kartul maha panna ja ja ise nad näevad, kuidas sellest kartul kasvab, nii et. Ja kuidas ma lilli kasvatan ja kuidas kasvuhoones tomat tuleb. Nii et see on niisugune eriline meelisala on oma aias toimetada. Miks just see koht, miks te just sinna oma kodu rajasite? See on tegelikult ilmselt juhuste kokkusattumus. Me olime päris pikki aastaid ära Eestist natuke aega Inglismaal seoses abikaasa tööga ja ja tuli ja siis olime Hollandis ligi viis aastat ja tulime tagasi. Nii väike maja Tartus jäi väikeseks ja me otsisime lihtsalt suuremat kodu ja sõitsime läbi terve Tartu linna. Ei leidnud midagi. Ja siis oli lihtsalt juhus, et abikaasa korra nägi ühte kuulutust, sõitsime kohale, teadsime, tundsime, see on meie kodu. Ja nii ta läks, nii et mingeid selliseid juuri kusagil Võrumaal Saaremaal ei, mitte midagi, teisi ei. Lihtsalt see koht on niivõrd kaunistan Kavilda ürgoru serval. Seal on loodust hästi palju ümberringi. Niukest puid ja loomi ja linde ja rahu ja praegu lund. Ümberringi on ju kõik nii valge. Ja, ja see on ilmselt see koht, kus me mõlemad tundsime. Et see on meie töö kõrval väga oluline koht, kus me suudame ennast maandada väga hästi. Te ütlesite, et te olete päris palju Eestist eemal elanud abikaasa töö tõttu, mida teie siis tegite? Vaat minul oli siis niisugune suur õnn, et mina olin kodune, kasvatasin lapsi, lapsed käisid koolis, mul on kolm last. Ja, ja siis mul oli äärne lihtsalt suurepärane võimalus tutvuda nii Inglismaa kui ka Euroopa muuseumitega, jaman lihtsalt käisingi muuseumist muuseumisse ja loomulikult mul on suhteliselt niisugune agar iseloom, siis ma püüdsin ka sinna tagaruumidesse saada, nii et kõik need aastad ma tegelikult elasin nagu muuseumimaailm, õppisin äski pall. Kusjuures see oli niisugune, nagu tasub ta eluülikool, et keegi ei tahtnud ja sellest midagi saada, et loojas ei olnud vaja käia, ka eksameid anda. Ei, aga lihtsalt, et noh ja ei, Inglismaal oli ju veel niimoodi, et seal on ju tasuta need suured muuseumid. Võtsin oma väikese tüdruku väikse vankriga ja muudkui läksin, vahepeal andsin talle sealt süüa ja siis jälle käisime edasi mööda muuseumi, nii et. Aga ma arvan, et see on õudselt tänuväärt kogemus. Sest minu jaoks nagu muuseumite maailmas on ikkagi see vana hea Inglismaa täielik kipp. Aga nüüd eelmisel aastal käisin ma Berliinis kus avati uus, no ja siis mu see on. Ja see on tehtud ka vanasse majja. Ja see jättis mulle ka suurepärase elamuse, natuke palju kasulikke vihjeid inimestele, näiteks kes reisivad ja mõtlevad, et kas seal Berliinis, mida ma peaksin tegema ja juba tuli väike ja sobilik vihje. Kas see, et te lähete oma abikaasaga koos välismaale elama ja olete Eestist eemal ja ei saa tegelikult ühel või teisel põhjusel siis teha oma erialast tööd, kas, kas see otsus oli teile lihtne? Teate, minu jaoks on kogu aeg olnud perekond hästi tähtis. Ja ma arvan, et praegu olen siin Tallinnas, on ju ka meie ühine otsus. Ja täpselt samamoodi oli ühine otsus see, et me läksime mingiks ajaks ära siit Eestist. Ja ma usun, mina sain endale tänu sellele, et me olime seal kaugemal palju kogemusi ja palju võrratult toredaid sõpru. Ja veel hästi palju teadmisi erinevate rahvaste kultuuridest, kuna meie sõbrad olid seal väga erinevatest maadest. Ja sealt ma sain ka endale veel ühe niisuguse lemmik harrastuse nagu toidutegemise. Sest ma õppisin ka. Kuna kultuuri juurde käib ka toidu kultuur, siis ma õppisin tänu neile tegema erinevate rahvaste toite. No mis toidud need siis kõige paremini välja tulevad, mida, mida perekond ütleb, et ema täna on nüüd see hiina toidu koht kasiinod võidu või India toidu või, või, või Itaalia toidu või prantsuse toidu või ega nagu ei olegi vahet. Et selle tõttu ma kasvatan oma aias ka neid ürte erinevaid. Ja ma kasutan neid siis toidutegemisel, aga talvel, kust ürdid tulevad aknalaualt talvel on niimoodi, et alles eelmine eelmine nädalavahetus ma kaevasin lume alt neid välja ei ole võimalik. Neid ära ei võta siis vä? Oi aga tüümian näeb väga hea välja, paksu lume all. Nimeline temaga ei ole mitte midagi juhtunud. Täpselt samamoodi meie väga armastatud petersell. Nii et ei ole igav. No muidugi ma kuivatan, õigemini külmutan, korjan ära ja panen sügav külma, basiilikumid, nelja-viit sorti ja mis me ise kasvatan ja siis ma saan ju talvel Nikas. Kuidas te oma välismaal elavate sõpradega suhtlete, aitäh. No viimasel ajal on need suhted nüüd jäänud harvemaks. Aega on juba mööda läinud päris palju ja kümmekond aastat ja ja, ja eks enda elu on ka kuidagi väga kiireks läinud. Et need väiksed poisid on need meil peres ja, ja kuna see ela, elamine on nüüd nagu kahel pool, siis siis seda suhtlemisaega suhteliselt väheseks. Ja seda enam viimasel ajal nagu olen hakanud hindama. Just neid sõpru, kes on olnud sõbrad, ütleme noorusest peale. Et tuttavaid on nii palju. Aga päris sõpru ei olegi nii palju. Te olete abikaasaga mõlemad Tartus kasvanud, eks ju, ja koolis käinud? Jah, põhimõtteliselt küll. Me oleme mõlemad Miina härma kooli lõpetanud ja seal tuttavaks saanud, nii et järgmine aasta on meil juba 35 aastat abielu. Ja sõbrad on siis ka arvatavasti Tartust, eks ju, ikka. Ja nüüd, kui te siit Tallinnast lähete ja siis oma ürdid välja kaevata, siis kas kas kogu selle suure suhtlemise peale, mis teil nädala jooksul siin Tallinnas teha tuleb jaksate ikka külalisi vastu võtta veel nädala lõpus? Ikka jaksad, jaksan külas käia ja ja me käime päris palju kontserditel. Mul abikaasa on väga suur muusikaarmastaja ja mina ise armastan väga kinos käia, kui ma siin Tallinnas olen, tema käin Artises vaatamas, häid väärtfilme. Jaksab, käiakse kõike jaksab, kui väga ta showski filmi olete juba vaadanud, Sotki filmi ei ole näinud, aga käisime Moskvas kuu aega tagasi ja, ja käisin loomulik muuseumites. Ja seal oli Võssotski näitus. Hästi huvitav oli jällegi. Hoopis nagu tema mitt, hoopis teistsugune pool tuli seal näitusel esile. Et tema sõber oli teda kujutanud siis nii graafiliselt ja, ja tema tegevust pildistanud. Ja kuidagi inimene. Kui ei olnud häält ja oli see pilt, siis jättis mulle küll niukse uskumatu mulje. Aga ja mida ma käisin vaatamas. Stiid Mcenzi, täiuslik meeleli. Hiljaaegu käisin Artises vaatamas. Vapustavalt hea Will. Pani täitsa mõtlema elu väärtuste peale ja ja inimeste peal mida lapsed teevad, nüüd on nad juba suured ja omal pered, aga, aga milliseid radu pidi nad läinud on? No kõige suurem poiss. Mina ütlen ikka poiss ja 32 aastane. Tema tegeleb projektidega, erinevate projektidega. Kuni viimase ajani oli ta Eesti Rahva muuseumi juures, aga nüüd ta vist vahetab töökohta. Temal on neil kaks väikest toredat poissi, meil, keskmine poiss spordihull sõna tõsises mõttes tema tennisetreener, aga ise ka mängib väga paljudes kohtades ja ja tegeleb äärmiselt palju spordiga, minu arust liiga palju. Aga noh, see on tema valik ja väike tüdruk, kes on 21 tema õpib bioloogiat ülikoolis esimesel kursusel. Kui palju te nende valikutesse olete abikaasaga sekkunud? Ikka ju vanem Nad tahavad, et lapsed läheksid nagu õiget rada või seda rada pidi, mis meile või teile tundub, et on just nagu kõige õigem. Et kuidas seda, kuidas seda piiri hoida? Ei ole sekkunud, päris ausalt, nad on olnud suhteliselt iseseisvat, kuna vanem poiss jäi üldse veel Hollandisse, meie tulime ära, tema tegi seal oma International bakalaureust hoopis ja, ja tema on oma valikud teinud täiesti see samamoodi noorem poeg ja ja tütre bioloogiavalik oli üllatus. No teie emana, mida teie siis mõtlesite näiteks, et ta on selle peale andekas, et küllap ta läheb õppima mida, et tegelikult on ta päris musikaalne, nii et ta on lõpetanud Elleri muusikakooli viiuli ja ja siiamaani käib nurmes laulmist õppimas. Blaise mõtlesin, et võib-olla ta läheb ikka kuskile sinna muusika poole kai aga ta siiamaani tegeleb hobi korras muusikaga ja ja mul on väga heameelsel. Kui sageli juhtub seda, et seal oma Tartu-lähedases majas kõik kokku saate, et on kõik lapsed ja lapselapsed ja ja ma ei tea, koerad, kassid, loomilist ei saa pidada, kui niimoodi sõidetakse edasi-tagasi kahe linna vahet. No üks, kas meil ikka on. Aga no kõige olulisem aeg, millal me tõesti terve perega koos oleme, on jõulud. Siis on kõik lapsed meil ja ja meil käib jõuluvana ja, ja siis me istume, räägime, tunneme mõnu seltskonnast ja ajame juttu ja arutame igasuguseid probleeme ja küsimusi. Aga need muud ajad tavaliselt, kui ikka tähtsamad sünnipäevad on, siis me saame ka kokku, aga sellega on juba keerulisem seda õiget päeva leida ka jõuluaeg kindlasti. See on nagu lausa reegel. Te olete nii pikka aega abielus olnud. Kui te mõtlete selle peale, mida te oma abikaasalt õppinud olete nende aastate jooksul siis mis need kõige tähtsamad asjad olla võiksid? Ma kindlasti, mis ta mulle omaseks teinud on, muusika. Ta on õpetanud mind kuulama muusikat ja muusika kuulates mõtlema. Siis kindlasti olen ma temalt õppinud järjekindlust sest tema on oma tegemistes äärmiselt järjekindel ja, ja kohusetundlik, iseenda tegemistes ja tegelikult päris nõudlik ka teiste tegemiste vastu. Ma usun, et ma olen tema kõrvalt seda kindlasti õppinud. Et võib-olla see diplomaatia pool on rohkem minu pärusmaa. Aga, aga niisugust ja mis veel kindlasti seda loodusearmastust. Sest mets tallegi väga meelt. Meil on Võrumaal niisugune väike maakodu, mis on abikaasa, vanaisa, õigemini Setumaal vana veskikoht, kus meil ei ole ei elektrit ega kaevu. Aga imelised metsad on ümberringi jõgi, mis voolab läbi õue. Ja kui seal istud ja raamatut loed, siis on küll niisugune tunne, et paremat kohta maailmas ei ole olemas. Sellest muusikaarmastusest tuleb tänases saates kindlasti veel juttu. Õigupoolest ma olen lubanud, et, et seda saadet jääb lõpetama mõne aja pärast üks lugu. Teie enda valikul me veel päris täpselt ei tea, mis see on, aga me teame, kes on, et see saab olema Willie Nelson, kes, kes on teie üks lemmiklaule ja, ja ma saan aru, et teil on õnnestunud teda ka näha. Laval jah. Ja mul abikaasa tegi suure kingituse mulle sünnipäevaks, kui me elasime Hollandis ja ja villi nelsoni eksklusiivkontsert oli haakis ühes väikeses kontsert ja hallis ja siis ta tõi mulle piletid sinna ja siis ma sain isegi lilli nelsoni kätt suruda ja temaga rääkida ja ta andis mulle autogrammi plaadi peale. Ja miks kõik mõtlevad, et Ta oli muusika ja nii edasi, aga illi nelsoni muusika on niisugune, et seal on äärmiselt sügav mõte temas laulusõnades kui sinna süveneda, seal on terve elufilosoofia on sisse kirjutatud. Et ja, ja tal on ka väga ilus hääl. Aga Willy tuleb saate lõpus, nii et on, mida oodata. Aga öelge, Sirje Karis, kui me selle küsimuse nüüd teistpidi pöörama ja ma küsisin, et mida teie olete abikaasalt õppinud, aga, aga, aga tema teilt. Võib-olla see üks asi ongi see, et mina olen see diplomaatilisem ja, ja võib-olla kohati rahulikum pool. Et kui ka on erinevad probleemid ja eks ikka on probleeme lastega ja kodus ja siis ma pean nagu mahendada, et mina olen see vahepeal, kes nagu korraldab asju, et võib-olla võib-olla seda, aga muud ma nagu ei oskagi, mis mis talt ikka minust õppida. Kas praegu on nii, et kui, kui lained üle pea kokku löövad seal Tartus ja ülikoolis, et siis telefoni teel või uisoodide suhtlete, ma ei tea? Ikka telefoni teene? Päevasel ajal küll mitte, sest päevasel ajal ei ole meil aega, aga tavaline on see. Me iga õhtu helistame ja kuidagi teeme oma päevast kokkuvõtte ja lepime kokku, mis siis edasi saab ja kuidagi, kui minul on nõu vaja, siis, siis ma ruttu-ruttu küsin ja siis ta ikka annab mulle nõu ja ja eks ta räägib natuke oma probleeme ka, aga jah, meil on niisugune niisugune, ma ei teaks kumme, aga kuidagi on nii, et me helistame iga õhtu, kui ta on Eestis. Te, mõlemad olete juhtivatel ametikohtadel ja, ja vastutus ja pinge on päris suured, et kui tihti niisugune mõte neil peast läbi käib, et et võib-olla oleks parem, kui mina teeksin natukene vähem. Ma ei tea, kas olulist tööd või, et mul oleks natukene lihtsam amet, et võib-olla ma saaksin oma mees siis rohkem toetada. Eks siis ikka mõnikord on käinud, kui, kui juba nagu lained väga üle, peaagu kui löövad ja ja tulevad niisugune tunne vahepeal, et vot nii palju probleeme, et enam nagu ei saa ei saa kuidagi üle, aga et siis küll mõtled, et läheks parem koju ja oleks talle toeks, et talle nii palju raskem. Et minul ei ole ju nii raske. Aga, aga see läheb üle ja, ja, ja tegelikult mulle väga meeldib oma tööd teha nii et ega ma ei tahaks, aga kudus. Nii et praegu ei mõtle veel, et oo, et need aastad ja varsti ma saan pensionile ja siis on mõnus. Ma olen seal oma maitsetaimede keskel ja ei pea üldse mõtlema numbritest ega eelarvetest ega, ega kogu see maailm nagu jääb selja taha. Ei, ei praegu ma nii. Ma olen seda kogenud. Et muidugi tuleb üks hetk, kus ma mõtlen, et vot nüüd ma tahaks natuke puhata, puhkan paar-kolm nädalat ja siis ma enam ei taha puhta. Siis ma tahan tagasi tööle oma oma numbrite ja paberite ja meie muuseumi ja meie inimeste ja mõtete ja tegude juurde, nii et ei taha praegu. Kas see töö Eesti ajaloomuuseumi juhtimise töö, mida te praegu teete ja olete juba mõned aastad teinud, on unistuste amet? Minu jaoks kindlasti. Kindlasti tean ma ühe, ma olen ikkagi ju naguniinimetatud sünnilt muuseumitöötaja, tohib öelda, sest selle aasta jaanuaris sai 30 aastat täis mul töötamist muuseumis. Kui niisuguseid institutsioonis siis Ajaloomuuseum on ju üks võrratult huvitav kohtuma imeliste kogudega ja ja niisuguse varandusega ja niisuguste võimalustega. Et ma küll arvan, et see on unistuste amet. Ma, ma nagu ei oskagi, ma ei oskagi midagi suuremat enam tahta. See, see on, see on väga jaameti väga hunt. Ja kui Eesti Ajaloomuuseum panna nüüd kõrvuti näiteks teiste suurte Euroopa linnade muuseumitega, siis meil ei ole justkui häbeneda midagi, eks ole, kindlasti mitte. Kõikidel Eesti muuseumitele ei ole mitte midagi enamuses Eesti muuseumitele ei ole midagi häbeneda. Eesti muuseumid on väga jõudsalt läinud järgi nii Euroopa kui maailmamuuseumitele. See on kohe päris kindlasti niimoodi. Sest KUMU sai ju ikkagi Euroopa kõige tugevama muuseumi tiitli alles hiljaaegu ja ja me oleme nüüd alati kutsutud sinna Euroopa muuseumide auhinna gaaladele ja Eesti muuseumid on tuntud Euroopas kindlasti ja, ja ka oma innovatiivse innovatiivsete lahendustega poolest kui, kui sügavuti ka selle teaduslikku lähenemist, mille poolest nii et kindlasti me ei tööta mitte pinnapealselt, vaid kõik meie näituseprojektid, konverentsid, seal taga on suur teaduslik töö. Ja Eesti muuseumid on kindlasti väga head muuseumid. Ja kõikidele lapsevanematele võib siinkohal öelda, et see, kas laps harjub muuseumis käima ja kas ta leiab sealt midagi põnevat ja arendavat, et see tegelikult on kõikide meie ja teie südametunnistusel, eks ju. Ja aga minu jaoks ongi kõige meeldivam külastaja, keda meie üldse ootame, kõige rohkem on pere. Ja, ja sellepärast muuseumid töötavadki niimoodi, et et kõigil oleks huvitav, et kas tuleb vanaisa vanaema lapselapsega või tuleb ema isa ka nende väikeste lastega. See on, see on imeliselt tore tunne, kui see pere tuleb sinna ja ta on kolm-neli tundi muuseumis, nad lähevad ja, ja nad on rõõmsad ja tänulikud. Ma pean ütlema, et minu jaoks oli hästi tore see, et kui me avasime uuesti suurgildi hoone ja meie esimesed külalised oli noor pere oma kahe väikse lapsega, ma kinkisin neile meie raamatu ja, ja, ja, ja tänasin neid, et nad tulid, et see oli nagu see oli nagu märk, et see oli see just, mida me ootasime. Ja nii oligi. Me oleme nüüd ringiga alguses tagasi, et kui me alustasime sellest draakoni aasta saabumisest ja sellest, et sealsamas suurgildi hoonesse juhtub igasuguseid põnevaid asju, nimelt sellel sellel homsel päeval, siis siis ka on põhjust perega tulla, eks ole ju oojaa see me väga oota, mingi peresid sellepärast et need päris pisikesed ju omaette ei oska neid draakoneid seal kokku õmmelda. Draakonid nimelt tulevad kurid ja lapsed teevad ise endale helkurit. Need pisikesed lohed, mida nad ise seal teevad, saavad pärast ilusti jopede külge panna, et nad oleksid ilusti nähtaval. Aga selleks on kindlasti isa ema abi vaja. Nii et jällegi oodatud on pere. Ja, ja hästi tore on kõrvalt vaadata, kuidas käivad koolivahekõli kuidas käivad vanaisa ja vanaemad lastelastega ja, ja kuidas nad räägivad, nad on suurepärased giidilmuses. Emad teavad lugu. Ja nad selgitavad lastele niivõrd värvikalt, et ma ikka mõnikord kuulan selja taga ja imetlen tõeliselt giidid. Hästi, see on nagu väga tore, Tore külastajaskond. Aga samal ajal on ka hästi vahvad need inimesed, kes tulevad väljaspoolt Eestit, olgu nad Euroopast, olgu nad Aasiast, olgu nad Ameerikast. Kes tõesti tunnevad sügavat huvi Eesti ajaloost ja niisuguseid inimesi on, kes tulevad täiesti teadlikult selle jaoks tundma õppida selle pisikese imepisikese riigi ajalugu. Aga aitäh, Sirje Karis, Eesti ajaloomuuseumi direktor tulemast jutusaatesse. Palju õnne teile veel kord teie rotile, kes, kes on, on suurgildi hoones ja demonstreerib siis või kannab seda lippu kõrgel. Et see muuseum nimelt see muuseum ja selle muuseumitöötajad on olnud aastal 2011 kõige tublimad. Ja, ja nüüd siis see lubatud vilinelson me ei valinud küll täpselt seda laulu välja, aga, aga ma arvan, et see on midagi, mis teile teile kindlasti meeldib ja mis meeldib nähtavasti ka meie kuulajatele. Suur aitäh.