Keelesäuts. Kaks nädalat tagasi juhtusin vikerraadiost kuulama, kuidas saatejuht üht külalist sisse juhatas. Kahjuks ei saanud ma kohe üles kirjutada, sest olin autoroolis, aga kõlas umbes nii, et see ja see on selle ettevõtmise ihu ja hing ihu ja hing, väga ilus, mõtlesin mina. Seejärel, aga ta on selle tiimijuht. Tiimi ei sobi ja mängu, kus on just olnud puhas maavillane ihu ja hing just nagu mu mõtetele vastuseks, jätkas saatejuht. Õigem oleks öelda meeskonna, aga seal on ka naisi, tiim võtab need paremini kokku. Ma ei ütle nüüd, et eetris oleks kõlanud ränk viga ja palun nüüd patukustutus ja tuha pähe loputust. Pigem pani see mõtlema, et sõnadest meeskond ja tiim peab vist taas rääkima. Arvan, et sõnatiim on meil ikka natuke gringo staatuses, see tähendab võõras sõna ja igasse teksti ei passi. Tahaks ikka meeskonda tagasi. Tiim võib jääda kõrvale, paar sõna veel meeskonna kaitseks uskuda liitsõnades ei ole meessugu, näitab osis vaid isiku tähistaja. Mina kui naine võin ka meeskonda kuuluda, ainult spordi puhul mitte, seal on tõesti mees- ja naiskonnad, sekka mõned võistkonnad ja olgu pealegi mõnikord Kadiinid. Muide, vaimsete ühispingutuste tegijaskonna nimetajaks sobib ju ka töörühm, niisiis parem meeskond ja töörühm. Lastiin jääb varumeeste pingile.