Ja meil on väga hea meel rääkida täiesti uuest eesti plaadist albumist pealkirjaga teikoff, kus muusikate Raivo Tafenau koos oma bändiga, tere tulemast, Raivo. Tervita Raivo, ma loen siin sinu plaadiarvustust ajalehest Postimees, kus seda plaati ütleme, nii kiidetakse, kirjutatakse meisterlik muusik, hea plaat ütleb, kuivõrd sulle ka sellisele tõelisele vanale kalale üldse selline asi korda läheb, et sul tuleb plaat välja, jättis keegi ütleb selle kohta midagi ilusat. Oi, kui sa teaksid, päevad on kunstnikud, ravi ma arvan, see puudutab mitte ainult ainult muusikuid, aga see võtab kõiki kunstiliike, sest et me tegeleme tegelikult mingisuguse asjaga, millel me loodame, et on väljunud, eks me otseselt seda ei näe, me ei müü jõu, eks ole, neste moodi bensiini, et kõik panevad püstol sisse, müüvad oma kauba maha ja seda on inimestel kogu aeg vaja. Noh, selles mõttes selles mõttes igasugune, selline selline adekvaatne hinnang. Ja loomulikult kui on seal midagi halba, siis tuleb ka sellest nagu avalikult rääkida, et me oleme suhteliselt sellised lojaalsed kõikide arvamuste suhtes, aga aga kui, kui ikkagi kiidetakse, see on ikka väga tore. Nii et liigutas küll, loomulikult kõrvad liikus. See on sul nagu ka siin Postimehes on mõeldud juba teine plaat 2004. aastanumbri sees, millega sellist meeletut produktiivsust seletada? No ma arvan, et see polegi nii meeletu produktiivsus, kui võrda võtta. Eelmised plaadid on mul olnud suht-koht, rahvusvahelised koostööprojektid, koostööprojektid, et mul on olnud alati palju inimesi kuskilt mujalt, kas siis vastase vastase nüüd needa ja ja kuna me oleme teinud väga-väga-väga häid kontserte ja väga menukad selliseid asju, siis, et et see on ühe mõtte või teatud teatud sellise projekti ära vormistamine mingisugusele kujule, mis ta hetkel on, et me ei pretendeeri selle plaadiga loomulikult kuskil Carnegie hooli või mingisugusel ma ei tea mingi grammile, eks ole, aga me tahaks vormistada oma head projektid need ära, mis, mis ma arvan, et mul on nendega mugav, mugav laval olla ja seda muusikat mängida. See plaan sisaldab 100 protsenti originaalloomingut ehk sinu ja sinu bändikaaslaste kirjutatud lugusid. Kas oli lihtne panna oma bändi muusikud nii-öelda kuldmune munema selle plaadi jaoks? No põhimõtteliselt põhimõtteliselt. Ma võin selle kohta öelda on see, et kui iga igale muusikule kui öelda, et kuule, sul on nüüd lood, Me läheme vormistame nende plaadi kujul ära, see tähendab, nagu kirjanik kirjutaks, tal on mingi mõte, ta kirjutab raamatu ja, või kunstnik maaliks maali, eks ole, kõik tahavad osaleda just sellepärast selles projektis. Et et tavaliselt me mängime Livena ja live on üks selline asi, mida muidu muuseas kunstnikud ja kirjanikud reeglina ei saa, aga muusikat saavad see otsene kontakt rahvaga silmside inimestega ja kui see seal on toiminud, särama, kui jõudu seda siis vormistada Uladiks, eks. Ja, ja ma ütlen ausalt, et kõikidel meestel läksid silmad särama. Kui ma tegin neile ettepaneku kirjutada luusid ja mängime nende plaadi külge. Me leppisime kokku, et me tutvustame seda plaati võib-olla natukene teistmoodi kui tavaliselt, et me lihtsalt ainult ei räägi sellest, vaid kuivõrd sul on pill kaasas, siis me teeme sellise väikese näitliku kaadi tutvustava eksperimendi, kus Raivo mängib kolmest erinevast selle plaadi loost järgemööda oma saksofoni teemad moodi, väikese katkena ja siis Sten omakorda mängib plaadimängija abil selle nii-öelda lõplikku versiooni, ehk siis mis sellest ideest, mis sellest väikesest jupist sai siis, kui kõik mehed läksid stuudiosse, miksiti, produtseeriti, kompresseeriti ja ma ei tea, mis imesid veel tehti. Ja. See on, see on täiesti tegelikult hästi põnev selle pärast. On üksinda, ilma praeguse aja helitehnikat, ilma abivahendita on tegelikult suhtkoht selline naljakas Pill, ütleme, kui me, kui ma mängin stabiilses, mattis ruumis, siis on ta selline mittemidagiütlev. Et see oleks, see on tegelikult väga hea eksperimentide, me võime seda proovida. Nii, esimene lugu, selle kirjutanud Petteri Hasa ja kui ma mängin nüüd seda teemat, siis pärast kohe, kui ma näitan, siis me oleme selle teema selline. Sellisest plaadi avalugu leaders said järgmine on nain. Selle kirjutas muuseas jur vaesper. Nii kõlab siis hirmu ees peale kirjutatud Buait. Nin, no 2000 neljandat aastat on veel natukene järel, kas kolmas plaat? Ka enam vist ei mahu, ma arvan, et see oleks nagu liig, mis liig. Aga silmapiiril midagi juba on, näiteks järgmiseks aastaks on? Räägi ma ei räägi sellest. Okei, kui sa rääkisid sellest, lood on enne salvestamist inimeste peal testitud, siis kuivõrd palju on näiteks nendel inimestel, kes nüüd ostavad plaadi ja kellele see meeldib, võimalus omakorda tulla kuulama seda muusikat laivis. Noh, selle asjaga nüüd natukene džässmuusikutele on vähekene keeruline, see on see olukord, et ütleme, Eestis on ma ütlen, ma päris täpselt koguseliselt ei oska öelda, aga ma arvan, et ikkagi üks toimivamaid üritasin, jätskaar ütleme, kui seal festivali hõng jätke aardefestivale, siis nagu inimene, inimene ronib lihtsalt kohale välja, sest et seal tõesti me oleme nüüd festivalil tegelikult sellises sellises argipäevas näiteks kuma korraldakse kontserti kuskil näiteks mingi suvalisel teisi või kolmapäeval siis siis kaoks ära nagu kaoks sinna ära ja ja tegelikult see džässmuusika on, on viimasel ajal läinud selliseks festivalimuusikaks ja, ja, ja selles mõttes on raske. Aga ma arvan, et vaat on niivõrd ajatu plaat, et see ruttu vanaks nagu sinna teatud popmuusikas võib täheldada, et nüüd ja nüüd ja kohe hetkega kohe ütleme, rahad, kontserdid, inimesed kätte kohe hitid, kohe värgid, sellepärast ei ole enam midagi teha, aga ma arvan, et ma teen selle plaadiesitluskontserti, ma teen ja ma otsin praegu kohti. Mootan salamisi, et Tartus avatakse üks koht, seda ma vist ei tohi rääkida, praegu veel, aga, aga ma ootan salamisi, et see valmis saab ja Tartu ja systerdav diaPärnu Dannyga Kuivõrd palju kõlab sinna saksofonimuusika väljaspool Eestit? Noh, see suvi on olnud päris päris karm selles mõttes et ma lugesin vist kokku siin maist kuni augusti lõpuni oli 65 kontserti ja eriesinemist, noh, seal võib-olla mõned ka sellised firmaüritused, aga neist 33 oli välismaal, nii et ma ei tea, kas on palju või vähe, aga pooled kontserdid aga kas, kas see on üpris üpris ja üpris üpris koormav ja üpris huvitav. Nii et kuigi sa ütled, et Eestis tegelikult ei ole sellist head jazzmuusika kohta siis ometi esinemistest sul puudu ei ole. Oota nüüd ma teen reklaami, võib sellepärast, et see on otsene kultuurivaldkond nimelt alustasime ju džässliidu, moodustasime sellise asjani, kuidas liidu esimest korda Eestis ja mille nagu selline esimene linnuke lendas siis välja mölnud, reedel kuuldavasti puupüsti täis üritas ja see oli nii puupüsti täis, et vanalinnastuudio alumine kelder ei ole nii palju rahvast näinud isegi poole, kui oli siiamaani rekord 530 piletit, siis seal oli 280 seal hästi väike koht ja igal reedel kudel reede õhtul ei ole mitte midagi teha. Igal reedel 100 protsenti toimub vanalinnastuudios siis all, selline Eesti esimene tõeline jazz klubi rõhuasetus ei ole mitte paari läbi müügil egoga inimestena meeldimises ega midagi sellist, aga tehakse, tehakse siis head muusikat ja tehakse seda head muusikat just. Just mõeldes muusikutele, kellel on olemas väga head muusikat, muusikat endal, aga pole kusagil seda mängida olnud. Niiet nüüd siis Eestis võib-olla hakkab olema mingisugune selline hea koht. Kas sina näiteks sel reedel mängib seal? Sel reedel ma ei mängi, sel reedel mängib Villu Veskiga. Ma ei mängi ka järgmisel, aga ma mängin 12. novembril koos ameerika trummari Bremmelviniga. Et see on vähemasti üks selline kindel theremini, mille sinu fännid võivad omale meelde jätta. Ja selle võib meelde jätta ja, ja see on mulle väga suur vastutus. Väga suur vastutus. Enne veel, kui me siin täna mehe minema laseme, siis tutvustame sellel oma väiksel eksperimentaalsel viisil veel ühte selle plaadi lugusid, vist laulmiskõlas ka televisioonis. Paar hommikut tagasi plaadi viimane lugu, samuti Hirmo Espere kirjutatud time out, nii et kõigepealt väike katkend live ja siis moraaditaks. Jah veel ühte asja, et, et meil on plaadi peal siin ka väike vokaal, see on just selles samas loos ja ma tänan. Kaire Vilgats, kes tegelikult viibi stuudios kogu aeg, kuna tema elukaaslane, meid, lindistus, tal viibis kogu aeg stuudios, tal oli väike väike titaali rinna otsas kogu aeg ja ta õppis selle loo ära. Et meil ainult tuli mõte, et siin võiks vokaal olla, Kaire võttis mikrofoni, laulis selle lihtsalt möödaminnes, aga kõigepealt siis see niinimetatud mati ruumi versioon.