Kui inimene on sündimisel saanud ühe nime on kandnud taskus passi teise nimega ja avaldanud ajalehes kuulutuse kolmanda nime all, siis siis on see sissejuhatuseks ehk küllaldaselt intrigeeriv. Et jääksite kuulama kirjutamata memuaare. Ajalehekuulutuse tekst oli järgmine. Teenistust soovib seitsmeteistkümneaastane noormees, ükskõik mis alal on enne teeninud ja on head tunnistused teatada sellest lehes meri. See viis aastakümmet tagasi ilmunud kuulutus äratas vaevalt tähelepanu Tallinna lehelugejates peale nende, kes oskasid lugeda teksti peidetud šifreeritud teadet kuid sellest hiljem. Kuulutuse avaldaja õige nimi oli Heinrich Grass ja ta elab praegu Tallinnas. Praegu te olete 70 17 ja 77 aastane, vana kui vanamehest olite siis, kui te hakkasite poliitikat? Tegema olin umbes kaheksateistaastane 18 19. Muidugi lugesin kirjandust, niisukes pahempoolset kirjandust. Juba mis anti välja sellepärast et vanem vend Karl Ross õppis Tartu seminaris 18 19 aastal ja Tartu seminar oli üks kaunis punane kool ja säält tema, kui kodu käis alati, tõi ikka midagi kaasa. Mahlaseid lehte oli enamuses ikka niisugused ja, aga oli ka ja keelatud kirjandust. Ja seda me päris huviga seal kodus lugesime mitme mehega, mitme poisiga. No siin on veel see, et 17 aastal olid meil küll taas seal Porkuni juures olid vene tsaari sõjaväeosad veel ja siis veebruarirevolutsioon, mõni ajal olid nad seal külasse paigutatud. Ta oli vaielus, soldati, tahtsid miitinguid, kas minna uuesti frondile ajutise valitsuse ajal. Järske polkalid meil kas minna frondile või ei. Terve rida pahempoolseid vastasid välja, et ei ole vaja. Läheme kodu ja kõik. Ja mõnede val enne, nii et ohvitserid ja kõik minema. Aga ikkagi niivõrd suur võim oli või niisugune mõju veel ohvitserid skonna ja ajutise valitsuse mõju Kerenskajal. Et Krasnojarski polk läks Riia alla uuesti sakslaste vastu ja Krasnojarski polk sai seal väga kõvasti kannatada. Kas teie poisikesena saite pealt kuulata neid mõttevahetus? Ja, ja ma avaldasin ikka kaunis vene keelt, sellepärast et sündinud olen ma Peterburis töölisperekonnas. Isa oli seal ja isa võttis juba nendel aastatel ema jutu järele, võttis osa niisugustest väikestest koosolekutest ja ja seetõttu ka isade ja emade niisugune seisukohad, need mõjuvad ikka lastele. Kuidas toimus parteisse vastuvõtmine sel ajal, kui Eestimaa kommunistlik partei oli sunnitud tegutsema põranda all. Teie olete partei liige, 1900. 24.-st aastast aprillikuust. No eks esiteks tuleb ikka kaunis kõvasti tööd teha, põrandaalused tööd kohe ja lendlehtede levitamist ja inimeste ligitõmbamine ja kasvatamine ja kõigega siis nii see eile Ühe, nagu nüüd tänapäeval nii kergesti ikkagi palju rohkem sind prooviti, kas sa oled tõeline ideeline inimene? Teie põrandaalune töö algas siis kuskil aasta-paar enne sõda. Ja nii 22. aastal, siis kui mind mobiliseeriti Eesti sõjaväkke põhimine töö algas siis seal sõjaväes, viies üksik jalaväepataljon Rakveres. Side Se kamandas, teenisin. Ja seal oli väga tublisi poisse, sõdurisi, kes võtsid ka aktiivselt osa sellest koosolekutepidamisest ja siis oli seal veel näiteks Heinrich Griffvel, Haldre siis nali, evalt Kasemets praegu nimi, valt Kasemets siis ta oli põrm võttis isamaasõjas tasa kahe pojaga. Väga tubli mees oli ja võtsime koos osa koosolekutest põrandaalustest koosolekutest lendlehtede levitamist. Sellepärast meie peale jäigi. Kui esimese detsembri ülestõus oleks Tallinnas läbi läinud, siis oleks selle järele Rakveres kohe sama vallutanud seal ja sõjaväeüksused ja peaminest side, kus ma teenisin sidejaam kesk ja see oli meie käes juba niikuinii, sellepärast olime seal sees, selles ruumis magasime. Vot nii, sel ajal siis juba sai aktiivselt osa võetud enne ja siis ühel heal päeval küsiti, et kas raporteid liikmeskada Takat. Vastus oli jaatav, mis siis ikka, kui oleme juba seda tööd hakanud tegema ja huviolija. Aga muidugi mingit parteidokumente. Mingisuguseid dokumente ei olnud, soldatitel ei võetud liikmemaksuga, teised mehed maksid, teatud protsent oli, soldatid olid vabastatud, liikmemaksust amaksid peost pihku, Maxipias pihku, alati mingisuguseid allkirju ei võetud ja kõik sellepärast, et pärast, kui ma põrandal juba siin olin Tallinnas ja siis ma ise korjasin partei liikmemaksu siia raha selleks meil põrandaalust ajalehtede väljaandmiseks ja selle töö peale. Esimesed parteiliselt ülesanded siis juba olid seoses esimese detsembri ülestõusu ettevalmistamisega või. Jah, sellepärast, et maikuu sees 24. aastal oli ja Eestimaa kommunistliku partei keskkomitee otsus otsekohe relvastatud ülestõusule minna, sest ega kodanlus ikka muidu alla ei anna. Ja seetõttu anti otsekohe ülesanne juba niisugusi seltsimehi värvata löökrühmadesse ja ühtlasi teine ülesanne sõjariistu muretsema hakata. Meie väike Morris, kui ma vabanesin augustikuu sees 24. aastal sõjaväest mobiliseeriti siis oli esimene asi hakata kohe sõjariistu muretsema, aga neid külades siiski oli, vintpüsse oli kergem saada, sellepärast et 18 aastal 17, aastal, kui sõjaväeosad Eestist välja taganesid või läksid Venemaale siis jäi palju padruni siia vintpüsse maha, aga raskem oli rasku relvaga Nagaanidega Brauningud. Vaat neid oli raskem saada. No me siiski mõned Naganist seal saime, ma sain metsavahi, kes seal ostavaks? Nagani jaa, jaa. Ikkagi padruni ise ka sinna juurde. Nii et selle tööga tegime, puhastasime püssid ja ja kõik valmistasime ette, selleks peitsime neid teatud õle kuhjadesse, kus nad ei niiskuks kust ja kerge neid võtta ja ära viia. Ja 24. aastal enne esimest detsembrit, Meie peale selle, mis me endile olid endi löögirühma jaoks sõjariistad Tallinnasse saatsime hobusekoorma üle 10, ma ei mäleta, kas 11 vintpüssi oli kaks kasti padrunit. Siis kolm. No sellest ei olnud tolku, sellepärast et see koorem jäi üks päev või kaks päeva jäi hiljaks meile Eivo, keegi ei üteld, mis päevaks täpselt, ta peab Tallinnas olema. Ja siis, kui see püssi koorm tuli juba siia raudtee maantee peale praegune ja sinna metsa vahel inimesed tulid juba Tallinnast vasta esimesel detsembril. Et vot ülestõus on olnud siis Mart Kikas ja Paul Baumann kahekestydaivad seda koormad niiet keerasid kohe hobuse metsa ja ladusid risuhunniku alla. Püssid, padrunid, köike, sõitsid ise minema, Mart Kikas sõitis kohe hobusega tagant. Bauman läks Tallinnasse maad kuulama, kuidas on, ja siis ta kukkuski pärast kinni ja ja kukkus vanglasse. Kus nii lõppes meil, kus teie olite ööl vastu esimest detsembrit. Kodus, ja nii, et meie ei teadnud ka mitte midagi. Öeldi küll, et vaat lähematel päevadel tuleb ja lubati teatada, teadet ei tulnud. Nii jäimegi. Vot nii, et ei uskunud isegi kohe, et see niimoodi läks, et kuidas siis on, et miks mitte ei teadnud, miks mitte. Ei saanud osa võtta. Aga nii ta tuli, tegevus muutus raskemaks, hakkasid otsekohe läbiotsimised, tuli kõrvale hoida. Ega teie juures ei olnud, lõbutsemist? Oli, oli kahel korral läbiotsimised, esimest kord, kui oli ema, oli üksipäini kodu. Me olime varjul ära vennaga, mõlemad vend võttis osa sellest liikumisest ja oli Tallinnas ühte lugu siin, kes Väike-Maarja gümnaasiumist välja löödi. Noh, et liiga punane. Ja olime kodunt ja nuhid, tulid kodu arlow, saar ja. Ema Brexiti läbi sellepärast et väikene kiri vend jättis kirja kummuti nurga peale. Ühele seltsimehele, Martin Kikasele, seal aga selle nurga pealt arlossaar võttis selle kirja, hakkas lugema, ema ei teadnud, teadis, et see meie kiri kellelegi on salajane, et ei tohi teised lugeda. Jaarlossaarakas lugema ema tõmbasarlow saare, kes selle kirja ära parajasti leivaahi küljes viskas, selle kirja sinna tuldes kohe põles siis ema Becketti seal, nii et ta oli saanud Peaksite ära ja jäeti sinna maha ja sõitsid ise minema, jälle karitsele venda vanemat venda taga ajama. See oli esimene läbiotsimine, see oli esimene läbiotsimine, teist kord käisid veel. Aga kad käisid pööningul ja igal pool otsisid. Aga no midagi nad ei läinud, aga sellel oli juba vend, kodus noorem vend seda, keda nad kõige rohkem taga ajasid. Aga see oli niivõrd heinavirna ja seina vahelt oli käit läbi tehtud. Koobas ja taolisel koopas sees, ta oli seal üle kahe kuu sees, sai häälestada, ära saata said, sai Nõukogude Liitu üle minna, tema läks kuu aega enne mind, aga mina olin siis metsas seal küünis, varjasin ennast ja naabruv vere poiss augus Grifel tõi sinna, kui käis nagu jahil ja läks sealt mööda, viskas ikke pudeli sooja juua ja, ja leivatükid viskas sisse ja olin seal küünis metsa küünis ja ente sees, nii et sealt ei otsitud keegi ei otsinud. Ja külarahva silme alla ka. Külarahva silme alla ei läinud ja meil oli küla võrdlemisi niisugune ja küla ei olnud riiakas külla ja ei olnud äraandmisi ja ei olnud tapmisi ega mahalaskmisi meie külas võrdlemisi rahulikult läks. See oli jah, 25. aastal, kui peale selle, kui käisid, teist kord kätte ei saanud ja siis oli kutse mulle rakvere sellest prokuratuurist ja ma sõitsin, siis läksin Rakvereni sama seltsimeeste poole ja sain teada, et seltsimehed olid juba osaliselt kinni ja no mis mõte mul oli siis sinna minna, võtsin kätte, riskisin, läksin kodu tagasi veel ja kodunt läbi ja siis läksin, sain ühe seltsimehe käest sealt passi, võtsin tema passi oma passiga Mayo lendu juba teele asuda ja siis hakkasin, esiteks tõi üks 20 kilomeetrit mind sinna Avinurme poole hobusega siiski härrashobuse ringi. Ja mina läksin siis jala juba sealt mööda metsi ja otsekohe läksin Avinurme peale. Pass küll, aga tookord tassi peal tilti ei olnud. Ei olnud, ei olnud. No ja siis läksin sealt ühe jõe või mis, ma olin jälle veel metsas Avinurme pool ühes küünis ja siis sain lepiksaare küla, seal elas Eduard kõll oma emaga. Ja õhtul läksin sisse seal külavahepeal, küsisin seal ühe käestad, kus kullide perekond on, see juhatas, kus on, ja Läksin sinna vaikselt ja Edward kull tundis, mind, teadis, sellepärast me võtsime endaga Väike-Maarjast osa ju nendest koosolekutest ja nende lendlehtede levitamisest ja ja siis olin seal üks nädalapäevad, sest mu jalad olid katki, saapa tõerunud ja ja väsinud ja kosusin seal kohe kambris ahju taga, seal, sealt ma väljas ei käinudki kusagil õues ega ja siis olin seal ja siis läksin sealt sinna mustrisse. Mul oli mustes üks tuttav Aleksander tihane, kes oli ennem seal Väike-Maarja juures elanud. Temal olid sidemed Kalamistega, ta Angeldas, seal mõis võrkusid neile ja ja ühte teist seal, mis neil vaja oli, nöörija. Mis teie plaan oli? Üle Peipsi minna otsekohe ja mõtlesin, et võib-olla et kõige parem on ikka sealt muste lähedalt, sellepärast et vähemalt must venima lähen välja Mustvees, kui mul on ikka keegi tuttav sõber, see aitab, sellel on sõbrad, just niisugune plaan oli ja seetõttu läksin sinna mustesse ja läksin sinna. Ja see läks kalameeste juurde seal rääkima ja ütles, et kuule, noormees, et järv on keskelt lahti. Märtsikuu algul oli Peipsi järv veel lahti, keskelt, et servad olid kinni üks kilomeeter, 10 et ei saa jala, ei saa paadiga üle. Siis olin mõned päevad seal ja ja siis. Ta ranna pungeri soli kakras üks laat, mingisugune, ta läks siis võrkudega ja mis ta seal küpsetas, naine, selle tihase naine küpsetas seal kukleid neid ja niisukesi nagu ikka laadale viidakse ja saiakesi. Ja siis pani mind seal mustris, esiteks pani võrkude alla seal, mida ta müügile viis. Ja sõitsime juba üks kilomeeter, viis või 10 mustrist välja, no seal piirivalve tänam ei kontrollinud ja päevaaeg. Nii et sõitsime siis sinna ranna pungerisse, aga tema juba teadis, tema oli seal laadal enne olnud ja teadis, kelle juurde ta minna, et mis mees ta on, eks. Kohalik rannavenelane, tal oli ka kolm last juba, perekonnainimene oli, kostitati kohe nagu ikkagi venelastel moeks on teiega ja sooja teiega teelt tuld ja ja mees oli enne seda järvelt tuld just kala püügilt ja läks võrkusi kuivatama, neil oli saun seal majas natukene eemal, läks sinna. Ja Ma vaatasin, et nüüd on kõige parem aeg minna mehele järele juttu ajama. Läksin sauna ja hakkasin juttu rääkima siis et no et kuidas teil see kalapüük ka läheb. Ja kuidas teenistus on ja kas järv on keskelt lahti või kinni juba end külmetanud, et kuulda on seal musta vastas on lahti veel, oli hiljaaegu. No ta rääkis kõik sõda ja siis hakkasin rääkima pärima juba, et piirivalvest, et kuidas see piirivalvega on, et kas kõvasti siin kontrollivad ja käivad ja noh, ega ma ise ei olnud vilunud ikka eks ma tahtsin kiiresti teada kõike seda. No tema vaatas mulle otsa, vanem mees juba ütleb, et et noormees, et kas sa vist tahad üle piiri minna? Esiteks rabasse mind muidugi ehmatasin natukene, nii, mind kohe paljastati. Aga ütlesin, et jah, et tahan küll, aga et vot nüüd ainult et ma tahan natukene puhata, ma olen väsinud teest. Et ma istun siia su nende kuivade võrkude virna otsa ukse juurde, aga ma palun tärasa väljamine. Et siit kuhugile kartsin, et anna pära, kus mina ta hinge sisse tean. Ja. Andsin kui näitasin natukene nagu seda Nagaani pära. Lollus muidugi kõik, aga mees oli nii rahulik, ütles, et jaa, et noormees, et sa nüüd ei tea mitte põrmugi olusid, et kui sa nüüd õhtujärvele lähed, et siis sa oled neil käes. Piirivalvel ükski kalamees õhtujärvel ei lähe. Aga piirivalve valvab just seda, et peaaegu kõik, kes on ja paljusid olid kinni võetud kõik, kes tulevad, tahavad iki õhtu üle minna pimeduse katte all. Aga piirivalvel on ju prožektorid, koerad, siis tõmbavad nad veel õhtul, kui kalamehed on tagasi tulnud, tõmbavad nööri, kepikesed panevad lumi siis mööda. Nöörikellukesed on otstes, kui inimene läheb, jääb jalaga kinni ja kellukesed hakkavad kõlisema. Piirivalve saab kohe teada, et keegi püünise soont ja siis ütles, et ära sa seda rumalust teed. Et puhka rahulikult, ma olen su juures siin, et ma ütlen milla, kalamehed hakkavad minema esimesed kalamehed. Siis ma ütlen sulle, et siis lähed, vaat siis ei ole piirivalvet seal ei keegi, kontrolli midagi. Nojaa, ma eestiksike, püüdsin valvata, istuda seal. Aga uni võttis võimust, jäin magama seal. Ja ega mina ei tea, milla Kalamees oli ära, käin majas ainult hommiku, kui ta mind umbes nii kella viie paiku üles ajas. Siis oli üks liitrine pudel hästi kõva teed. Ja tükk seapekileivakannikas ütles, et pani, et tasku, et need lähevad sul vaja kulusid need ära väga kulusid ära järvel väga eriti eriti tee lonkshaaval võtta, sellest jätkus ligi õhtuni. Ja veel õpetlik oli tal Maleksin ilma kompassida ja ütles, et kui sa nüüd järvele lähed, et siis kaunis tõtta, et sa ei lähe inimeste juurde, kes hakkavad seal jääaukude, kas kala välja võtma. Et mine ikke eemalt läbi otsekohe lasega järvel, et siis ei pea sind keegi, et pimedas ka ja et nad ei teagi, kas oled võib-olla piirivalve olla keegi teine kalamees, et et lase ajaga kaugemale järvele ja pea meeles, et kui sa juhtud ära eksemaid järv on kaval ja P niisugune lage juhtunud, ära eksima, siis pea meeles, et vene erand, see on lage. Seal hakkad sa kõige enne nägema suitsu, Kurstmatest, korstnad ja siis majad, külad. Aga Eesti rand on kõrge metsaga. Kui sa juhtud tagasi tulema, kuidagimoodi eksima ja mul juhtus niisugune äpardus, käisin kaks-kolm tundi ära, hakkas valgeks minema, hakkasime mets paistma, olen ringiga tagasi ja kohe keerasin otsa ringi ja jälle järvele tagasi. Mitu tundi see teekond võis kesta. Millal teine rancis paistma hakkas? Umbes õhtul kella kuue paiku sellepärast et ega seal on väga sai tule otsa, kuigi ta säält kohalt võib-olla on lai, umbes 30 kilomeetrit, 35. Aga Ma tulingi, tulin üks kilomeeter 10 15 ära. Ajujääkuhjad nii paari meetri kõrgused, mis tuul oli, torm oli lõuna poolt põhja poole kannud, jää oli külmunud, hunnikutes ei tohi minna sinna, sinna sa murrad jalad ära. Läksin ringi ja läksinike paremalt poolt, sellepärast basemalt poolt kartsin piirivalvet. Need võivad näha kuju ja tulevad hobustega vastu, võtavad kinni. No sain mööda, sellest nägin, et lõppes ära ikkagi ilus sile jää, läks Venemaa poole ja ja lõppude lõpuks ikka õhtu hilja, hakkasime juba nagu suitsuvine hakkasid paistma suitsu, korstna nendest. Aga niivõrd väsitas ära, kuigi ma olin sõjaväes tuld ja kõvasti teeningutendia jahil käinud ja ja aga väsitas mu nii kõvasti ära, et kohe kasvõi rooma käpuli maas, et edasi saaks, edasi saaks ma kartsin, et oled väsinud, kõvasti jääd magama. Hetk igavesti sinna magama jää peale üksipäini. Vot aga siis eemalt järsku vaatan, et vist kalamehed seal askeldavad, aga nemad nägid mind enne veel ja tulid hobusega sinna, üks mees tuli kohe võttis Moree peale. Kohe viis mind valvesse ilma millegi jututa küll ta mind sisse ei viinud piirivalvesse. Piirivalves Ma ütlesin, miks pärast tulin ja ja kust ma olen, kes ma olen. Ja kohe sedasama õhtu pandi hobune ette, piirivalvurid söötsid ära, enne panid piirivalvehobuse ette ja hobuse peale ja viisid Audvasse. Oudova sel ajal käis ohuduvast rong Pihkvasse viisid Pihkva piirivalvesse Pihkva piirivalves, Leningradi ma rääkisin, kes ma olen ja Eesti sektsiooni Kominterni Eesti sektsioon astus siis kohe seal sammusi selleks ja noh, siis oli juba asi selge, teine päev läksin eesti sektsiooni Kominterni Eesti sektsiooni. Seal oli Käspertia Anvelt ja ja võtsid mind vastu seal. Ja siis saatsid Momopresse, et Mopper oli see, kes abi andis, süüa andis esimesed päevad seal ja kõik ja siis Maple kaudu saatsid tööle ka Grast neutrioogolnikus. Kalossivabrik kommivabrik oli juba täis eesti mehi, väga palju, vist umbes üks kuus-seitsekümmend eesti seltsimeest, kes peale esimese detsembri üle tulid ja sinna tööle saadeti, sellepärast sinna vajati töölisi, kasime tööle ja hakkasime ka jälle kohe ikkagist seal, nii palju kui võimalik jälle osa võtma kõikides sellest tegevusest ja tööst ja õpingust sõjaväeõppustel käisime seal ossaaviachi Hiimi liinis. Vot ja nii see elu läks. Kuni 26. aasta 17 18. Detsembril oli Eestimaa kommunistliku noorsooühingu konverents mis toimus Leningradis, sellepärast et sel ajal ei saanud Eestis nii suurt kogust vastutavaid töölisi kokku kutsuda. See oli riskantne, see oleks võinud väga ohtlikult lõppeda. Ja seetõttu sai Leningradis ära peetud. No kõige esiteks, seal esines Miring teised seltsimehed tervituskiri saadeti vanglasse Eesti vanglasse. Siia vangidele austati püstitõusmisega seal vangisi ja langenud seltsimehi, kes esimesel detsembril langesid. No ja pärast konverentsi terve otsust maa sõda ei hakka nüüd neid üksikpunktilt rääkima. Ja peale konverents nagu konverents lõppes. Eks mul olnud ennegi juba jutuajamisi ja kogu aeg oli ikkagi sellest põrandaalusest tööst jääteks. Me päike kunagi jällegi sinna tagasi minema Eestisse, et ikkagi kodanlik kord kukutada ja maksma panna töörahva võim. Tehtud ja käidud, ma olin ise 100 ringi juhataja, sel ajal, kus meid oli eestlasi koos käisime üle 80 inimese, käisime sõjaväeosades ja vaatamas ja ekskursioonidel, õppisime püssi ja kuulipildujaid ja laskma laskmisel vaat ja siis peale selle isegi lõhkeainetega tegelesime, näidati, kuidas neid panna ja kõiki. Ja siis seltsimees Mering ja Käspert kutsusid mind Eesti komitee sektsiooni, mis oli ka rahva ja peal või pärast režinskaja nimetati ümber. Ja tegid ettepaneku, et kuule, noormees, et eestist kutsutakse sind põranda alla tagasi. No ma ei tea, kui palju nüüd Eestist kutsuti, aga tähendab, oli läbi arutatud juba, leidsid. Vajaliku selleks, et mind Eestisse põrandal noorte töö peale saata, põrandaaluseks organisaatoriks. Küsisin ühesõnaga teie nõusolekut. Küsisid nõusolekud ja noh mu elu oli juba sellele pühendatud ja oli hea meel, et mulle nii suur usaldus antakse ka sees. Väike usaldus ei ole, andsin kohe koheselt nõusolekut. Olen valmis igal igal ajal üle minema viisakas treening, konspiratiiv, määrustiku õppimine. Šifrete äraõppimine, kõik meil noortega keskkomiteega jäi mul üksi Fer vanade keskkomiteega, teine otsekohe omavahelised kõik kuidasmoodi neid lahti võtta, kuidasmoodi neid kinni panna, numbritesse tähed viia. See tuli seal õppida kõik, sellepärast, et konspiratiiv määrustiku kohaselt ei tohtinud taskus olla mitte ühte paberi lipakast. Kõik tuli pähe õppida ka kõik kohtumised, mis meil siin Tallinnas olid. No aga kohtumisi oli ikke kõvasti, minul otsekohe üks, 15 20 inimest, kõige vähem ja kuupäevade ja kuupäevad, kellaaeg, koht, kus sa kokku saad ja parooli testiks paroodia olid ja kuhu sa lähed ja vot see tuli kõik hakata harjutama. Ja siis mõni päev hiljem, seltsimees Käspertaldis, ulatas mulle passi Adolf Mihkli poeg Johanson ja ütles, et oled sa tänasest pärast Rossi nimemata maha. Seda sa enam ei ole? Jah, jaa, sellepärast enne seda just kahm üks, ligi pool aastat või nii tuli. Ja ta võeti relvaga kinni ja ta lasti maha. Seltsimees kah ületooja lebama mees ja. Siis algas sõit Leningradist, istusime Kingissepa rongile. Käspert oli, siis istusime küll ühes vagunis, aga tema istus ja mina istusin eraldi, et keegi Kasperdid ja tundsid paljud, et midagi kahtlust ei ärataks. Sõitsime Kingissepajaamast, tulime maha ja läksime. Kuradi komandör oli sel ajal Teder ja läksime kohe tema poole. Ja parajasti hakkaski torm, lumesadu pandi vabury ette ja läks piiri peale, sõit kordonist eemal natukene tuli seal jala veel minna üks eest, eks ole, hobused ja pärast oli ainult jalgrada, läksime säält. Ja piirivalve kordoni ülem oli Käsperi ei olnudki enam, Käspert jäi maha juba. Ja siis kes sealt atriaadistoya oli ja toodi. Neil oli kokku räägitud juba Eesti piirivalvega, sellepärast statisti piirivalve oli ära ostetud. See koht läks külasse jooma. Vot ja tulid piiri äärde, vaatasid hoolega ringi, panid laia lauatraat ja peale seal oli kaunis lai traataed. Umbes kaks meeter tuli dalai-üks poolteist meetrit kõrge ja kõik läbi põimitud keskelt. Nii kui väiksed hundiaugud, kinnised, niisugust kohe päris skeemi järele tehtud. Eks see läks sealt traataia juurde, viskas küljeli, keerutas ennast lume peal ringi üle selle piiri ääres, mis oli see piirivalvurite jalgrada, sellest ület augud jääks. Vot sai natukene üks, viis meetrit sinnapoole, tõusis üles, läks paisas ütlemas, käega tuli niimoodi järele. Mina tulin ka samuti üle selle laua tulin alla ka samuti küljeli, kohe keerutasin ringi hundiratast ja. Ja tulime, tulime, tõi mind nii kaua, tuli kogu aeg keeli. Niikaua kui Narva alla relva ei antud, mul seal sellepärast öeldi, et kui sind ilma relvata kinni võtavad siis lihtsalt ütled, et tulid ise ilma millegita. Kui sind relvaga kinni võetaks, lastakse maha. Seetõttu oli niisugune taktikaid, võtavad kinni salga, kõik ise tulid ja kõik õpetati välja üle toa oli Eesti poolt, see oli oma mees, partei liige. Ja tõi mind ligi Narva. Paistsid Narva tuled, ütles, et näed nüüd, mine näid tulede suunas näitas, kus kohta umbes vällamine. Sa saad kohe varsti niisuguse väikse tee peale reedee peale läheb. Aga me olime kõvasti hiljaks jäänud. Ja kui sain Narva esimeste majade juurde tuli üks voorimees välja ühest hoovist. Ja see oli minu õnn. Maa tõstsin kohe käe ja palusin peale võtta ja ütlesin, et jaama palun. Ta ütles, kas selle hommikusele rongile, ma ütlesin, et jah. Siis sõidame ruttu, muidu te võite hiljaks jääda, veel. Andis head sõitu, kohe tuli jama, et tema torkasin, raha, ma juba teadsin umbkaudu palju selle eest maksta. Muidugi õige, Väikse jootraha talle kohe ilusti tänas ilusti ja ma läksin jaama ja kohe kiiresti kassasse. Kassa oli lahti, võtsin piletid Tallinnani. Tulin perrooni peale, vaatan võmme, jalutas seal perrooni peal, läksin selle juurde, ütlen, et olge head, et kas see on Tallinna rong. Vaatas, et maapoiss maar riietes kõik maajope ja jahjah, härrad, olge head. Ja läksin otse rongi peale. Ja õnnelikult läks sõit, mõne tunni pärast tuli Tallinnas hommikul vara, jõudsin Tallinnasse, hommiku pime oli veel. Töölised ei läinud veel tööle, umbes kella viie või poole kuue paiku jõudsin Tallinna. Aga mul oli juba konspiratiiv korter, kuhu ma lähen, ja parool, kõik see oli teada. See oli kalju tänaval. Kalamaja kandis kalamaja kandis ja sisenenud Balti jaamast kaugele. Ja päris ettevaatlikult läksin natukene, kiikasin ka, kas keegi mind järel käib, tegin ühe pisikese suuri ja teadsin, missugune see maja, kus kohal kõik plaani pealt olin ära õppinud, kõik näidati. Läksin trepist üles, pime trepp, Oljagak käsikaudu, teine korrus, teine korrus ja käsikaudu kohe ukse juurde ja konspiratiiv määrustik räägib, et ei tohi koputada. Ma siis koputasin siiski õige tasa, tasa, tasa. Ja kohe. Grexti keerati uks lahti, kes uksele ilmus? Uksele ilmus lähenene noor ilus blond naisterahvas. Teie esimesed sõnad. Ma ütlesin kohe parooli, et tulen Kukrusel, Johan saatis teile palju terviseid, sellepärast et see perenaine oli ise pärit kukruselt, kus ta elas. Ja tema ja tema ütles kohe, et vastas selle paroolile, et kas Juhan on ikka veel haige. Nii oli siis kokkulepe niimoodi kokku lepitud, see oli parool. Ja nii see oli. No ja siis läks juba ladusamalt jutt ja peremees kakras oli laua taga seal. Tere hommikust, temast töötas sepana töökojas kusagil. Vot ja perenaine jäi koduperenaisel oli väike laps, umbes kuue seitsmekuune, kellest nüüd on saanud juba suur mees ja omal suur pere. Perenaine andis mulle kohe väikse tonksu kirja üle, mis leiner oli tema kätte jätnud, parandanud Sifres nagu suits oli keeratud nagu pabers. Ja siis võtsin selle kohe ka, esimene töö oli, jõin kohvi ja, ja hakkasin kohe seda võtit, koostasin võtme ja hakkasin lahtišifreerima. Võtsin kirjal lahti ilma suurema vaevata, sellepärast et hästi oli selgeks õpitud. Ja vaatasin, et leiner kirjutab et kohe, kui tuled, anna kuulutus päevalehte. Aga tekst oli mul enne juba teada Comenternis sektsioonis. Käspert andis selle teksti ja Leineri teadis seda ka selleks, et kui tekst ilmub, siis Leningradi mehed saavad kohe teada, et ma olen ilusti kohal. Ja ma palusin siis kohe perenaist, et et olge lahked, et kas viiksite päevalehte kuulutuse perenaine oli nõus 100 viima. Kuulutuse tekst oli. Teenistust soovib seitsmeteistaastane noormees. Ükskõik mis alal on enne teeninud ja, ja tunnistused teatada sellel lehes meri. Paari päeva pärast ilmuski seltsimees leiner. Ja siis hakkasime meil jutuajamine tööst ja mina muidugi küsisin ainult, aga Leineri jutustas mulle esimene ei maganud mitte silmatäitki läbi, rääkisime Davis mind kurssi juba informeeris kõik, kuidas siin põrandal on organisatsioon, mis seal on ja mis on vaja, arutasime, mida on vaja teha. Mis tööd, kuidas millest peale hakata kõige kõige põhilisem, mis on.