Aga meil on stuudios Maiken, tere päevast, härra, nüüd Julge. Tere öelda, sa pead nüüd ütlema midagi asjakohast Kanytša. Kummardasin ka viisakalt, aga keegi ei näe jah, mõned näevad, kes vaatavad. Sa oled olnud alles nädalajagu kodus, kuidas siis on kodus tore olla või kisub vaikselt juba tagasi Jaapanisse? Kodus on ikka tore olla, eriti kui ma igatsesin seda, kodun nii kaua pool aastat. Kaks esimest kuud oli ikka täiesti täitsa lõpp, milline koduigatsus mul oli, ikka nutsime seal ja suured tüdrukud eelised koju tahame, noh. Aga aga esimesed päevad olin niigi kadusele, kõik ootasid, kõikidel oli tehtud. Eesti toidukartulisalat oli ja sõbrad tegid ja perekond tegi, kõik olid nii rõõmsad ja kuidagi selline biolai biomere lained olid meil ikka väga suured. Kui niimoodi pikaks ajaks välismaale sõita ja pool aastat on vaieldamatult pikka aega, siis inimene ei oska nagu päris täpselt hinnata, kas ta on selline vettehüppaja tüüp või, või on ta pigem just selline nostalgia, koduigatsus, et millise õppetunni sa nüüd iseendale andsid, et milliseid järeldusi sa iseenda kohta teha või selle reisi järel? No eks ma ikka ette hüppasin küll selles mõttes, et ei no väga tore, et ma seda tegin ka aga mul oli selleks otsustamiseks aega täpselt üks päev, et kas ma lähen nüüd või ei lähe hästi, kiire oli, sellega ma arvan, kui mul oleks kauem aega, siis oleks ümbermõelnud. Aga, aga. Nii et järgi saanud järeldada, milline ma olen, aga kuidas seevastu pidasid suhteliselt hästi? No algus oli ikkagi raske ja ma oleks kohe jooksuga sealt koju tulnud, sest no et jaapanlased ju inglise keelt sõnagi ei oska. Mina jaapani keelt sõnagi ei oska, suhtlemine praktiliselt võimatu. Ja siis õnneks meie hotellis oli kaks inimest, kellega me siis alguses saime suhelda, nad oskasid inglise keelt. See oli kõige raskem ja siis muidugi, milliseid nüüd jaapanlased üldse on, meie mõistes on ikka kohati ikka täitsa kohtlased. Näitasin videosid ka oma sõpradele juba ära, issand jumal, kuhu sa olid sattunud, me ise mõtlesime ka niimoodi tükk aega, aga pärast aibaksin arusaama sellest keelest natuke juba tekkisid mingid sellised nooremad ja kellega ma suhtlesin seal. Et siis juba hakkasin nagu aru saama nendest inimestest ka natuke, mitte muidugi täielikult täielikult mõista, see võtab ikka mitmeid, aga, aga see on nii raske. Ja see tekitas ikka ikka väga suure stressi all, kas. Kas see töö lauljatöö põhimõtteliselt midagi tegid, kas see oli selline rahuldustpakkuv või oli niuke piinarikka poole peal? Hakem? Ei, piinarikas ei olnud absoluutselt, see oli, see oli väga lihtne, jah, mul oli vaja laulda ainult neli lugu igal õhtul igal õhtul ja siis need neli lugu, kõik oli mu enda valitud. Natuke ma ikka mõtlesin selle peale ka, et jaapanlastele peale minna. Aga põhimõtteliselt midagi siukest teistmoodi nüüd ei teinud, kui ma siin teen, ainuke asi oli see, et üks laul oli jaapani keeles ja see muidugi neile meeldis eriti. Ja, ja siis oligi, mul olid kõik päevad vabad, neli lugu iga õhtu laulda. Ja kõik kallistasin töö, ma ei ütle midagi halba selle kohta, millega sa oma päevad siis täitsid. Alguses stressis olemisega, alguses alguses ma olin veel kartsingi ja et noh, et keelt ei oska kummu niimoodi üksinda lähen seal. Aga siis kuu aega olin seal stressi streekanud ja siis mõtlesime, et nüüd aitab. Nüüd hakkame käima, tähendab, siis otsisime välja ka, kus on rongijaam ja ja siis hakkasime sõitma erinevatesse punktidesse. Ja siis varsti kohe läks soojaks ka, nii et meil kohe maja juures on. Trepist, maja on vaikne, ookean. Me olime vaikse ookeani ääres ja siis nagu ujusime, päevitasime. Ja noh, kuigi päevitas, mis meil ei olnud lubatud sealt, et valge nahk on seal väga hinnas. Nad ei tahtnud üldse nii pruuniks päevitama, aga muidugi ei hoidunud, ei suutnud sellest hoiduda. Mõnuga, kohe päevitasime need kohad, kuhu ta rongiga sõitsite, kas vägi meenutab mingit kõige vapustavat elamust, kuhu see rong siin viis, et noh, kuna meie aeg on suhteliselt piiratud, siis me ei saa kõiki neid suurte läbi võtta. Kõige kõige kihvtim asi oli ikkagi Tokio käisin üksinda, toob, kes mul olid sõbrad, seal ma juba tundsin inimesi, nemad tulid mulle vastu ja siis ma läksin. No lihtsalt Tokio tööelu, see on täitsa lõpplinn, lihtsalt ei magamite kunagi, kõik asjad on avatud öösel. Ma läksin sinna kell üheksa, aga Jaapanis on kell seitse juba pimedaks, nii et juba kõik oli ammu pime. Ja siis ma seal natuke niimoodi hängisin ringi käisin klubides erinevates ja siis see, kuidas kuidas on niivõrd palju inimesi, lihtsalt see kool viib kaasa, kui sa lihtsalt jääd korra niimoodi kuskile vaatama ringi ja ja siis sa oled lihtsalt kadunud inimene kuskile selle rahvamassiga oled koos kadunud. Et seal nii suur linn, on see lihtsalt seal omamoodi elamus. Seda oli kihvt teha, aga ettekujutus sellest, eks ju, et et jaapanlased lähevad hommikul väga vara tööle ja on väga kohusetundlikult kella viieni täpselt tööl ja ja et nad on sellised. No mina olen alati arvanud kohusetundlikud superviisakad, aga kuidas nad sellisel juhul jaksavad kogu seda ööelukoormat, et nad mitte ei lõpeta kell viis kohusetundlikult, vaid teinekord kell kaks öösel ja niimoodi need terve elu töötavad lihtsalt see ongi mõistetamatu. Nendel ei ole puhkust, ma ei tea, millal nad seal linnas jaksavad kuulata, siis veel hängida? No ilmselt see käib nende töö vahepeal või seal on ju ülerahvastatus, seal on, seal on pindala väike ja rahva rahvaarv on väga suur. Et seal inimesi jätkub kogu aeg, turiste on hästi palju ja kõik. No ma ei tea, ma ei tea, ma ei tea. Vaat lihtsalt tõesti töötavad kogu aeg. Jaapanis olek muutis sinu mingeid näiteks toitumisvõi elamisharjumusi, et kas sa selle poole aasta jooksul omandasid näiteks mingi kombe, ma ei tea, süüa või juua või teha midagi, mida sa kunagi varem siin Eestis olles ei teinud. Ma söön kogu aeg praegu Eestis ka pulkade greideks, mulle meeldib tõsiselt süüa pulkadega. Siis seda kartulisalatit panid pulka ja kõike Mosel tilkadega absoluutselt supiga. No nii nagu nemad, see on hästi mõnus, ma täitsa naudin seda siis ja no muidugi meil ei ole, mulle õudselt meeldis, nad kogu aeg joovad raiskas. Kohvi ja siis Pole sellist asja meil ei müüda ka, ma ostsin endale koheselt suure paki koju seda, seda pulbrit, kae siis ma nüüd seda kodus ja nii kaua, kui see otsa saab, hästi, ja meil kuskil ei müüda, seda õiget. Nii vale, et ma olen proovinud küll, aga aga toit mulle ikkagi ei meeldinud. See soja sojakaste igal pool iga toidu sees ja sellest püüdsin hoiduda, aga sellest on väga raske hoiduda, sest absoluutselt kõiges on seda absoluutselt kõiges kuskilt, mis sa ostad, McDonald sisse võtad kanaburgerit, kande, maitse vikal soja vahel ikka. No vot see alguses oli huvitav, aga pärast hakkad juba oma oma maitset tahtma. Praegu ma ei suuda kriisi, ma ei suuda süüa, neid üldse ei söö. Alguses iga päev, mis nüüd edasi saab, sul on ilus selline hooaja alguse aeg tagasi tulemiseks, et septembris kõik uksed lähevad lahti. Mul õnneks ongi praegu kõik paigas, et mul jääb reedel siis homme või reedel hakkab Miss Saigoni prooviperiood. Ja on nüüd järgmised neli kuud ilusti sisustatud vaikselt selleni jaapani teema jätk, eks ole. Et noh, selline aasta aega siis tuleb mul järjestikust igapäevast tööd. Ei ole logelemist nädal aega natuke puhata ja nüüd tahaks puhata tiks. Ikka väsinud, sellest poolest ta, aga neid nelja laulu ei laula nad ilmselt väga pikka aega. Ei, ei, ei, ma ei usu kunagi enam neid, tahan laulda. Nii, aga suur aitäh tulemast ja, ja vähendab vahendamast värskeid jaapani muljeid. Kas sa tead juba, et on keegi eesti muusikutest jälle sinna minemas või ei? Joosse mul täitsa kohe mitu gruppi praegu Jaapanis laiali. Muusik, tantsijaid põhiliselt, aga laineid on ka, aga ma ei tea neid, aga elukogemuse omandamise korras soovitud kõigile? Muidugi soovitan, soovitan muidugi peale selle ma tulin tagasi vaatasin, siin ei ole mitte midagi muud, see on nüüd poole aastaga. Nii et minge kõik, kes laava taga.