Eile õhtul toimus 20 miljonit krooni maksma läinud ajaloolise suurfilmi nimed marmortahvlil pidulik esilinastus, kus osalesid filmitegijad ja kutsutud külalised. Ja olen absoluutselt veendunud, et üks nendest kutsutud külalistest oli Lauri Kaarepere. Tere ja ta ei saa vastu vaielda, et ta täpselt peab info paika. No millised on siis sinu esimesed muljed? Noh, tegelikult minu esimesed muljed, ma sain juba paar paar nädalat tagasi, kui kui koopia koopia kätte saime ja siis tegijatega koos ära vaatasime, et väga, väga jäin, ma jäin ma ise asjaga rahule, tõepoolest, et kõik kartused, kõik kartused, mis mul olid enne filmi nägemist, olid alusetud ja kõik lootused olid põhjendatud, võiks lühidalt ja ümmargused. No millised kartused sul võisid olla Poola filmi nägemist. No üks asi, mis ma kartsin, et et asi äkki tehnilise poole pealt jääb kuidagi selliseks takkuseks või, või koduvillaseks või põlve otsas tehtuks, aga et mitte midagi sellist. Teine asi oli see, et ma kartsin, et äkki ta läheb liiga liig ja niimoodi isamaalises või et ta läheb selliseks patriootiliseks, nagu kipuvad teinekord minema ameeriklaste sarnased ettevõtmised. Aga et ka selles suhtes on Elmo Nüganen täiesti perfektselt oma ülesandega vähemalt minu meelest hakkama saanud. No selle filmi kohta on igalt poolt olnud kuulda ainult positiivset kriitikat, ka sina räägid positiivse külje pealt, kas mitte midagi ette heita ei ole? Ma ei, ma ei oska küll küll seal midagi öelda, et ma olen ise paari paari inimest kuulnud, kes on vigisenud, aga noh, need on, õnnetud, inimesed on, neile võib ainult kaasa tunda, et et noh, tõesti, et mulle, kui ma mõtlen nüüd, et ei ei tule nagu ette ja üks asi erinevalt 99-st protsendist tänapäeva filmidest, mis tunduvad liiga pikad, et siis nimed marmortahvlil, et see oleks pikem olla, et ta on ainult ta on ainult poolteist tundi, et ta saab, ta saab koledat otsa. Ma olen lugenud ka seda, et Elmo Nüganeni siis vaade sellele filmile on ei ole üldse nagu uppunud sellesse sõnalisse ossa, et ei ole selliseid pikki lohisevaid monolooge, kuna ma ei ole ise filmi näinud, siis ma pean küsima, et kas see vastab tõele. Ta ei, monoloogide pidamiseks ei lähe, jutujutt on, et see ei ole lihtsalt selline piltpostkaardid, siis ta jääks kole-kole tühjaks ja õõnsaks. Aga just et juttu ehk siis tegelaste osas ma tahaks ka eraldi veel kiita, et täiesti fantastiline on see poiste omavaheline klapp. Poisikest son, Nüganeni õpilastena klassivennad, et nad peavad siin mängima, samuti klassivendasid, kes siis otse otse koolipingist lähevad lähevad vabadussõtta ja, ja, ja tõesti, et see film loodetavasti paneb, paneb mõtlema, paneb mõtlema. On ka neid, kes kes võtavad noh, ütleme Eesti Eesti praegust iseseisvust, et kõik võtavad kõike seda nii iseenesestmõistetavalt, et tegelikult see ei, ei tulnud üldse mitte kergelt kätte. Ja et noh, ma ütlen, et see on film, mis tina huma Elmo Nüganen neile ütlesin, kui ma selle, kui me selle ära vaatasime, siis ma tänasin tänaseni kiitsin ja ütlesin, et see oli esimene kord, kui Eesti film kui esimene, esimene kord, kui Eesti film tõi liigutuspisara silma, et neid Eesti filme, mis on valedel põhjustel sind nutma ajanud, et neid ma olen jõudnud oma elu jooksul kahjuks liigagi mittu näha. Aga esimene Eesti film, mis suutis seal paaris kohas tõeliselt liigutada Nii et tegelikult kas võib, kas, kas võib öelda niimoodi teatri lavastaja Elmo Nüganeni debüütfilmilavastajana annab mõnele professionaalsele filmi režissööri režissöörile vaatelt silmadeta. Ja seda, seda küll, seda küll, et tal on, tal on võetud lihtne, lihtne, ilus lugu suurtest asjadest. Ja see ja see niimoodi arusaadavalt, arusaadavalt ja löövalt ja ja efektselt jutustatud, et tõesti kiitus kõigile, kes selle hulljulge ettevõtmisega seotud on ja tänu kellele just see lõpptulemus selline on, nagu ta välja kukkus. Film hakkab paralleelselt Eestiga jooksma ka Soomes ja väidetavalt on seal üles näidatud juba üsna suurt huvi. Ma isegi mõned nädalad tagasi kaks nädalat tagasi nägin Soome uudistes selle kohta lausa lugu. Ma küll ei mäleta, et ma mõne Eesti filmi kohta oleksin sealsetes uudistesaadetes äramärkimist tähele pannud. Soome Soome staaridest Peter Hansen, kellel on endal ka filmis Väike-rolle, teile, eile ma rääkisin endaga pärast, tähtab just ütles, et et eelmisel nädala ta praktiliselt on selle filmi intervjuusid andnud, et tal on olnud sellised üheksast viieni tööpäevad. Ja et nüüd reedel, reedel peaks ta produtsendi Ilkka madilaga Soomes tegema, tegema sellise välk promotuuri, mis kokku annab, kui ta nimetasin, need kohad. Me arvutasime, et see tuleb umbes 1000 kilomeetrit, mis nad peavad reede vajadusel läbi tormama, et selle filmi sõnumit edasiviijad Eestist, ta läheb ju korraga neljal ekraanil käima, aga et Soomest läheb 12-l, mis on, mis on päris päris lai, mis on päris lai esilinastus sellepärast et tavaliselt suurte stuudiote omad, et noh, sellised suured kassatükid, need on Soomes niimoodi 25 30 40, aga et 12 koopiaga, et see on päris päris päris soliidne kogus. No publikumenu tõotab tulla ilmselt väga suur, et näiteks mina tahaksin minna homme Coca-Cola Plaza'sse seda filmi vaatama, siis teoreetiliselt ma olen väga naiivne, kui ma kujutan ette, et ma saan homme pileti, eks. Naiivne, võib-olla mitte, et ta hakkab meil jooksma siin korraga kahes saalis aga et loomulikult ikkagi targa inimesena, kelleks ma end kirka on alati pidanud. On sul kõige õigem käia võtta eelmüügist ära sellepärast et just, et et eelmüügis on inimesed väga tubli energ inglise kolledži võttis omale korraga terve saali, et mis nad hakkavad klasside kaupa tilgutama. Et võtsid, võtsid korraga kogu saali ja üldse eelmüügist on võin valetada, aga ma ütlen, et umbes paar 1000, et juba juba ette ära läinud, et huvi on, huvi, on asja vastu tõesti tõesti suur ja miks ka mitte, et kui on, kui on Eesti film, mille üle võib ainult siirast siirast rõõmu tunda et siis mida siis veel vaadata, kui mitte seda. No selliste suurte filmide puhul ja suurte asjade puhul üleüldse kiputakse tihtipeale prognoosima, et noh, milline see publikumenu saab olema, ma praegu juba on, eks ole, paar 1000 piletit broneeritud. Palju seda filmi ootate vaatama inimesi? Ennustamine on selline, mida tegelikult jätaks perekond Paukson nendele ja, ja muudele astroloogidele, aga aga eile minu meelest Eesti filmi sihtasutuse hea haldjas Riina Sildvee pressikonverentsil ta ütles. Kui ma õieti mäletan, et tema pakkus, et kuhugi sinna 50000 kanti, et no tegelikult tegelikult ta peaks 150000 ära tegema ja sinna veel veel tublisti juurde ka, et erinevalt siin mõnedest filmidest, mis toimivad põhiliselt ainult Tallinnast Tartusse ja mille vastu ei ole suuremat huvi väiksematel maa kohtadel, et ma kujutan ette, et marmortahvlil peaks olema selline, mis mis jookseb võrdse edukusega, siis ükskõik, kas kas siis Tallinnas või, või Kapa-Kohilas. Teatavasti on eestlastel olemas üks kultusfilm, selle filmi nimi on viimne reliikvia. Kas nimed marmortahvlil on ehk potentsiaali saada täpselt samasuguseks kultusfilmiks nagu eestlastel on viinereid? Ma ei, ta ei ole mitte tajule viimne reliikvia, viimne reliikvia on selline noh, ütleme kohati kohati jämekoomiline lihtne seiklus, et pigem pigem kui kui teda võrrelda millegagi Eesti filmiajaloost, et ma paneks ta Läks ta kevade kõrvale sellest, et ta on samasugune, ta on selline natukene romantiline ja, ja ilus ja südamlik ja ja et seal just, et peategelasteks on siis kooli koolinoored, et noh, ta on, ta on selline, et ta jätab samasuguse samasuguse. Kõlab kulunud, aga sellise jätab kohe sellise hea sooja sooja tunde sisse nagu nagu kunagi ammu, kui ma, kui ma esimesi kordi kevadet vaatasin, et selles suhtes jah, et ta ei ole vinnan, liikmetan, ta on pigem pigem sinna kevade poole.