Jaagup kõigepealt loomulikult sulle palju õnne aasta 2002 Eesti kõige lapsesõbralikuma ühiskonnategelase tiitli saamise puhul. Mida sa sellest tiitlist arvad? Räägi ausalt. See oli see suur üllatus, ausalt öelda, et, et sellepärast, et ma ei, ma ei tunne, nagu, et ma oleksin midagi sellist nii suurt teinud, et vast paljud teised inimesed on nagu laste heaks võib-olla teinud palju rohkem kui, kui mina, aga aga noh, seal see on, see tiitel on selline asi, et et kui sellise juba saab, siis paratamatult tuleb ka selle vääriline olla ja ja heategevusega kavatsen ma tulevikus ka edasi tegeleda. Kas sulle tegelikult põhjendajatega täpsemalt kui see tiitel eile, ülejäänud, et mille eest see tegelikult on, et kas see on sinu ja nukuteatri tegevuse eest või on see pigem selle heategevuskorjanduse eest, mille sa tegid ühe. See on seal, oli nagu mitu põhjendust, jah, üks on see, et töönukuteatris, teine, teine see, et sellele väiksele Kristile saime korjandusega tõesti kokku ja mitte ainult talle, vaid ka operatsioonile. Nüüd lähvad jaanuari keskel, 13 jaanuar kuni 16 jaanuar tehakse Tartus need operatsioonid ja sinna läheb praegu neli last kokku. Me saime ligi 400000 lõpp lõpuks selle korjandusega, et see on väga suur asi ja kõikidele inimestele veel kord aitäh. Teati, et noh, see ei ole ka see ei ole kõik, et tiitel läks ka selle eest, et, et ma olen selle muusikaga, mida me oleme teinud termikaga, siis me oleme inspireerinud paljusid noori pilli õppima ja jalge alla võtma seda moosiku rasket ja keerulist. Liid olgem nüüd ausad, kuidas ikkagi su rokkari imago ka kokku sobib, see lapsesõbralikuma ühiskonnategelase tiitel. Kas sa sellepärast ei muretse? Ei, ma ei muretse selle pärast, et noh, miks, miks ei võiks olla, et et ma arvan, et see, seal vananenud mõtlemine, et on ainult sex drugs and rock n roll. Et ma arvan, et kui, kui paratamatult noh, iga inimene, kes, kes kuidagimoodi on meedias pressis ja mõtlev inimene, see on meiesuguste püha kohus, on, on kasutada ära seda, et inimesed meid usaldavad ja sellega midagi head korda saata. Ma üldse imestan, et tegelikult inimesed tegelikult teevad seda suhteliselt vähe ikkagi meie maal, et selline küüned enda poole ja ah, ma ei viitsi hakata asjaga jamama, et sellest ju endale mingit tulu ei tule. Selline mentaliteet on väga paljudel siiski veel küljes. Muidugi välja arvatud nagu sportlased, kes on, kes on tõesti tõesti ka teinud väga-väga suuri asju. Et natukene natukene nagu imelik mõelda, see, et ma ei, ma ei tea, kuidas sportlastega on, kuidas, kuidas nad teenivad ja, ja kuidas, kuidas neil majanduslikult läheb, aga, aga see, ega see muusiku elu ei ole näiteks mingisugune meelakkumine küll, et ega me mingisuguseid nagu miljoneid kokku ja see on, see on vale arusaam, kui keegi arvab, et me nagu oleme kõik hästi hästi rikkad ja sellepärast tegeleta heategevusega. Ei, mitte midagi ei ole. See, ma ütlen, see on võivad ja Sting võivad endale seda lubada ja U2 Bono jõuga teda on süüdistatud lausa, et IRL toetab, on ja see on ka omaette heategevus oma põhimõtete eest raha välja käia, ka tema toetab seda otseselt meil noh, kuigi kuigi ka sinna annetusse loomulikult tegime, bänd tegi ka oma panuse ja loodetavasti see asi läheb Eestis nagu. Räägime natukene etendusest ka, sa särasid siia stuudiosse tulles ütlesid, et eile esietendus oli jube hästi läinud. Kõigile väga meeldinud, mida sa, päkapikud tegelikult kujutab endast? Midagi nii armast ja ilusat ei ole mina ausalt öelda nukuteatris tükk aega näinud. Viimane oli vist jussikese seitse sõpra, mis oli, oli ka selline tõeliselt armas, aga see see tütre räägib jõuluimest ja, ja sellest, et imesid tegelikult sünnib, mitte mitte ainult üks, vaid kogu aeg ja et uskuda tuleb. Ja. Ja ta oli, liigutas mind niiviisi, et mul oli vahepeal nutt kurgus, seal on üks tegelane, kelle nimi on kole koll. Ja ta on tõeliselt õudne niiviisi, et kui ma käisin oma kahe poole aastase tütrega käisin seda etendust vaatamas, seal oli esietendus siis alata. Tütar pigistas varsti peaaegu sinikad olid järgijad tõesti tõesti nagu hetkel, kui kole koll ilmus, siis oli ta hästi Karkis. Aga siis kui kole koll rääkima hakkas siis ta rääkis nii armsalt, nii armast juttu ja tegelikult oli hoopiski õnnetu ja kurb, et keegi tahab seda sellepärast et aga mis räägin sellest sellepärast, et muidu ma räägin kõik ära, mis etendus toimus, et, et kindlasti, kellel vähegi võimalust, siis kalevis seal nagu nukuteatri ja Kalevi ühisprojekt nagu eelmine aastale Kalevatele punkt siis see aasta on, on päkapikud ajad ja, ja mis teeb seda paar tükki hästi huvitavaks, siis. Praktiliselt esmakordselt on hakatud avastama aastas seda hakanud avastama varjuteatrivõimalusi ja varjuteatrit. Meil Eestis praktiliselt ei ole, ei tehta. Ja kuidas varjudega saab mängida, see on, see on midagi nii niivõrd uskumatult ja niivõrd lahedalt tõeliselt, tõeliselt professionaalselt tehtud etendus. No on meil üldse võimalust siin need kõiki lapsevanemaid üles kutsuda teatrisse minema, pileteid ikka. Jah, see on nüüd hea küsimus. Ma arvan, et kui nukuteatrisse helistada ja, ja küllap leiab see mängime teda väga palju, aga meil on hommikust hilisõhtuni vahel neli etendust päevas ja see on, see on tõeline suur töö muidugi. Aga. Ta tahab, see ikka saab. Et see ei ole niiviisi, me oleme küll. Oli novembri keskpaigaks oli meil umbes 80 protsenti saalidest oli muidugi välja müüdud juba aga kindlasti ma arvan, et vabu kohti leiab päris ukse taha Veis ukse taha ei tahaks kedagi jätta, et see on, see on selline asi, mida mida tasub näha kõikidel sellepärast, et ta nii õpetlik samastan. Ilus armas, seal on ilusad laulud. Seal on natukene sellist ka sellist hirmutama raamat, aga noh, ma ütlen, et minu, minu tütar, kes ausalt öelda ei, ei, püsib pudeliski 10 minutit ühe koha peal ei ole võimalik, ta istus tervedele tunniajase etendusel süles ja kui ma hakkasin talle midagi küsima ta käest Tarmo sega.