Täna räägib selles saates kaheksandat aastakümmet käiv mees, kes elab, liigub ja töötab Tallinnas. Selles mõttes on ta meie kaasaegne. Teisest küljest oma teadliku elu algus ulatub vene tsaaririigi aega, mida ajalooraamatud õigusega nimetavad rahvaste vanglaks ja mida meie rõhuv osa meist tunnebki vaid kirjatähe kaudu. Maailmavaate kujunemisel mängis otsustavat osa revolutsiooni aasta 1917. Tema teed on ristunud Jaan Kreuksi ja Otto Rästas. Ega ta on seisnud Eesti komsomoliliikumise alguse juures. Aga ta on näinud ka kodanliku Eesti parlamendi istungit riigikogu liikme pingilt ning sõjakohtuks muudetud sõdurite kodusaali süüaluse pingilt 149 protsessi. Kui lisada, et praegu tavatseb ta kutsuda end vanaks rahandustöötajaks ning et ta iga päev käib jala töö- ja tervise huvides vähemalt 10 kilomeetrit oleks sissejuhatuseks küllalt. Mart omaaegse eesnimega Vladimir Kangur. Minu isa on pärit Pärnumaalt Tõstamaa kihelkond oli vanasti ja tari 16 aastaselt kohaliku vene preestri juures eksami andnud. Ja siis aidast küla koolijategis lastele tähti õpetas. Ja siis ta õppis ise edasi. Ma mäletan, vanasti meil on kaduma läinud raamat oli vene keele iseõppija, selle eelmist aastasajast seal on vist oli see raamat. Ja seal olid niisugused kirjad need näha, et isa ise õppis siis edasi. Nii et ta lõpuks oli nagu sel ajal olid kahte sorti koolid vene usu rahvas ütleb ja luteruse koolid talisid veneusuliste koolide peal. Ja hiljem sai tõstis kihelkonnakooli õpetaja, nii et ta midagi 33 aastat, mida õpetajaametit ma olen üles kasvanud ülakooli, et nii-öelda perekonnale isa esimene abikaasa suri. Ja ta oli 36 aastane, abielus kaheksateistaastase. Ma olen seda nii juttu kuulnud seal ühe teise kooli õpetaja soovitusel abiellus selle õpetaja kasvandikuga Dali Mõisa sulase perekonnast, nii et kui isade maa kosis, ta lugeda ei oska, sa kirjutad, ei, oskanud oli ainult paar aastat koolis käin seal seal Pärnust. Riin talimõis oli Ella 20 kilomeetrit. Ja ta vennad ja vanaisa kõik politseilises mõisas pikemat aega palgalistena töötanud. Vanaisa oli sulane muidugi ja pojad ka pärast. Nii et tema pärit oli puht puht niisuguse maaproletariaadi ringkondadest ja teie enda esimene kool oli siis isa koolimajas või kusagil mina hakkasin juba varakult, nad räägivad selle tõttu ei saa muidugi, õpetaja oli. Et nelja pooleaastaselt ma vistivaikeni olin lugenud ja kui ma kuue aastane olin, siis isa vedas mind kihelkonnakoolis, ta oli siis sel ajal oli Pärnumaal, sellistes on praegu selliste. Külanõu senditseediste vald ja seal kihelkonnakoolis kihelkonnakoolis oli kolm kassi, kolm jagu seal küll ruumid olid niisugused, et need jaodi istusid kõik ühes suures ruumis kordamööda nendega tegeleti, siis seal mind pandi siis kõige viimase pinki istuma, jätmas pealt kuulaks, mis pas suhteliselt kirjutasin, tegin ka nii, et ma. Kihelkonnakoolis ja ja siis, esimesel ilmasõja-aastal 1914. Pärnus on üks. Ma nimetaks seda nii, ajalooline koolimaja on linna sees, seal, kus praegu uus hotell ehitati, sealt natukene mere poole minna. Paarsada meetrit on üks punane tellismajad. Koidula ausamba lähedal on kaks, oli juba vanad sarjal üks, mis on rohkem ütlemisele vanapargi poole, see oli mees, gümnaasium sarjal ja teenemis Koidulast mööda, kus on see võimla saali naisgümnaasium olid juba vanad koolimajad. See koolimaja, kus mina sattusin 14 aastasi, öeldakse, et see on asutatud 1861. Et sellest koolimajast on 1905. aasta esimese vene revolutsiooni ajal juba paar õpilast Siberisse saadetud. Seal õpilastele oli oma põrandaalune ühilg taim nimega ja see, see ühinud töötas ka veel kollase korra, egas tal oli suur põrandaalune raamatukogu. Nii et Marx'i ja Engels'i tööd, mis tsaariajal nii-öelda keelatud olid, need olid seal kõik olnud selles koguses abis pärast näha, et see nii on olnud. Ja selles koolis õppisid ja 1910 12 Vares Barbarus, meie presiidiumi esimees, kirjanik Semper, Semper, mälestus sellest koolist. Mina tulin sinna kooli 1914, see oli ikka omapärane niisugune mälestus. Ma mäletan, et ükskord ei olnud isat linnas, tuli kirjutada direktorile palvekirja, see tsaariajal oli säädus kui kooli, et ta on olnud 25 aastat ametis Saprigooli, tähendab, neid on muidugi gümnaasiumis oli sel ajal õppemaks 55 kuldrubla. Tähendab pooles aastast oli 27 pool rublamaks, aga isa sai palka üle 20 rubla kuus, niiet ostnud kolme kuu palk on kooliraks ära maksa. Aga ma sain trikooli, kuna isa oli juba siis üle 25 aasta õpetaja olnud. No vot, ja kui palvekiri kirjutada, siis tuli niiviisi. On meelde jäänud, et Ivo pere oskadiidsestubasfodinud elektroPärnus, Kõime Uskoigimnaasi Alexandra tervava plaguslovendava kolm rida, direktori kraad tereoscadiidestuse loetilist, kindrali kraad oli troosasitest. Niiet koolis direktori me nägime võib-olla kord nädalas, nii et kui direktor koridori ilmus, siis teistpoolt koridori otsast juba poisid kummardasid. Kardad ikka niisugune sel ajal palvekiri palvekiri oli siis õppemaksust vabastamise kohta või? See oli jube maks vabastavast ja mis. Ma tõin seal näitena, et kuidas kolm rida pealkirjad, nojah, suurimate meistritiitlid võtsid siis mõnikord terve lehekülje ja, ja oli kanister. Ja peab ütlema, et sel ajal keskkoolis või selles gümnaasiumis oli, tal oli kolm ettevalmistusklassi ja kaessa klassi, mina tulin kohe esimesse klassi, andsin, eks ma olen kihelkonnakoolist, tulin. Sain ikka sisse. Mäletan ka, et oli, oli ikka tegemist, seda vene keelt ju ei oska, nii et kõik vene keele peale. Me oleme tegelikult, oli vektor, oli siis vene keelt, seal andis. Lasksime end näpuga kontrollis ja tegi kõiksugu katset seal minuga ja lõpuks laskis siis näpuga laua peale kirjutada. Et kus see mähkis nakk ja kõik need asjad tulevad panna, eks see minu maapoisi võttis ikka päris pehmeks, aga aga sain ikka neli kätte selle selle selle näpuga kirjutamise eest. Ja anti näiteks niisugune. Siis oli see jet vene keeles. Mul on meeles veel, niisugune lause olid seeli Mõina jeeni, Jeeli semena, Jeeli Jeljeeles, Jeeli Neesleti heli, kus on jetimaalt tulnud poisil, see oli muidugi ikka suur niisugune katsumus. Mäletan, et isa siis oli niisugune mood kui eksami kuskil klassis, vanemad seisid siis ukse taga ja ootasid klast tagajärjed olla. Eks minu isa oli kallis koridoris ja kui ma välja tulin juba, siis niisuguses olukorras olid, et võtsime ruttu käe kõrvale, viis vanapargipingid olid rahule. Imele jälk. Teiega langes sõja ajal andisse kuidagi tunda. Noh eks, eks ta igatipidi oli ju siis see majanduslik olukord ja üldse neid saksa keele õpetaja meil oli üks pits oli ta nime, see oli nagu, nagu põlu all ta justkui temale ka siis saksa Villemi Villemiga ühendused ja said siis hakkama ja need siuksed marurahvuslikud seal. Nad said siukse numbriga hakkama. Noolelt hakkas tulema see, see elasse õpetaja sepa tänaval Pärnus. Noored hakkasid juba kaugelt neljanda, viienda tänaval hakanud tulema, kus ikali spets ele mööda majaseinu ja lõbuks nool läks sealt aknast sisse, kuste spets elas ja alla oli kirjutatud. Ja lõpetaja nii põlu all. Selle sõja tõttu. Aga gümnaasiumis on Pärnus kava üks aasta töötas, siis ta evakueeriti kui sakslane prii alla tuli ja siis evakueeriti moorumi Olga järe. Üks aasta olin ma ilma ei saangi kuskil kooli ja siis järgmine aasta linna Pärnu linnavalitsus. Osa õpetajaid jäi kohapeal, ise avas selle keskkooli Pärnust ja siis läksid koolitöö jälle edasi. Koolis mingil määral ka poliitika. Tegeldi noh, oma esimese klassitunnid, siis ma muidugi olin nii-öelda veel noorukene ja keegi mind sinna ei pühendanud, aga nagu ma enne ütlesin, et selles koolis oli põrandaalune õpilaste ühing taim. Ja see oli puht niisugune poliitiline ja enesepoliitilise enesearendamise ettevõtte. No 1905. aastal, kui seal kaks õpilast oli Siberisse välja saadetud sellest koolist, siis Pärnus oli sel ajal suur puupapivabrik Valtov kolme ja poole 1000 töölisega vist seal oli isegi sotsiaaldemokraatlik organisatsioon olnud nendel nähtustel mingisuguse ühendus oli, et seal paar tükki ka välja saadeti sellest koolist. Ja kui 1017, kui revolutsioon Tsaari-Venemaal puhkes, siis. Meil oli üks ajaloo õpetaja, Merkolov, poisid, vanema klassi poisid kandsid teda kätel nähtus, see oli vist selleaegne sotsiaalrevolutsionäär võib Stahli kantsitada, aktusesaalis oli suur miiting, seal revolutsiooni puhul kanti see õpetaja, nii et näe, vanema klassi poistele siis meeldis, et ta seal käte peal välja kanti ja nõnda edasi. Olite selle sündmuse tunnistajaks juba olin ja ja veebruarirevolutsiooni ja see oli veebruar ja hiljem kollase korra, egas siis muidugi tekkis seal vanas korra, eks oli muidugi ametlikuks noorteorganisatsioonis koolis oli koolinosoliit, kes igatipidi nii-öelda püüdis noh, maksvale kanalisi korrale nii-öelda hooldamist üles näidata. Aga 1919 tähendab õieti Seitse kuud peale kollase korra tekkimist tähendab vanane vabariik tekkis november 18. Siis me asutasime selles koolis pahempoolse õpilaste ühingu edasi mis oli nii vastasrinnas koolinosoliiduga. Selle ühingu ümber koondusid eest. Ja vabameelsem õpilaskond ja see ühing sai töötada üks aasta üle aasta, palju sinna liikmeid kuulus, sinna kuulus üks, neli 50 õpilast. Järgmine aasta 20. siis juba töölise ajakirjandus kirjutas, et Tallinnas on loomisel üle Eestimaa, olen noor arst, ühing ja lõpuks luba saadi. Ja meie ennem kui see ühineb Tallinnasse koodi ennem saatsime juba kirja, sest et töölisajakirjandus oli juba kirjutatud, et on loomisel nisu lühinud Tallinnas seda püütakse nii-öelda teha ja saatsime kirja edasi poolt, et me soovime selle kallakuga ühinguga ühineda, et seal ka nagu meie meile rohkem vastav. No ja siis, kui viiendal detsembril 20 Tallinnas asutati veel Eestimaale noorrataste ühing, mis kohe esimesel oma koosolekul vastu võttis otsuse ühineda üleilmse tähendab selle kommunistliku noorsoointernatsionaali siis saadeti meile ka see põhikiri välja ja siis edasi likvideerus. Ja Pärnus sai asutatud 23. jaanuaril 1921 üle eestimaalased, noorkotkaste ühingu Pärnu osakond. Mille juubel nüüd õieti 60 aastat on, sellest mööda? Sain muuseas kutse tulla ka sinna juubelikoosolekule. Mis määrast tookord niisuguse noore hingemaailmavaate, kuhu üks või teine noor kaldus, kes olid siis need poisid, kes kes sellesse ühingusse kuulusid? No edasi ümber koondus muidugi kesikute lapsed tööliste lapsed ja muidugi vabrigantide ja väädvus, seal on nii konkreetsed mälettensiivuse, sel leivavabriku tütred ja need olid muidugi vanas riigi pooldajaid, nende asi. Aga noh, nendel olid vabrikud ja muud asjad selja taga. Meil. Me käisime, mul on säilinud selles ajast mõned pildid, käidi koolis, pandi isa pühapäevane jope selga teinekord ja kuidas kehk? Kehvik noorsugu. No praegu on Tartu Ülikoolis ajaloodoktor Jaan konks. Maa oli ka selles grupis Heedeti pärast koolist välja ka komnoorena. Tema oli maalt niisugune ülakehviku poeg ja tuli hommikul leivapäts kaasas ja võib-olla natuke mammergiaga piima. Terve nädal elastasele kuiva ja laupäeva õhtul läks jälle kodu, et midagi omale uut tuua. Seal oli veel, need on kõik meie minu selles klassi poisid, kus ma ka õppisin seal oli Jaan Hong siis Mihkel kaskis luges viis minutit, tervise oli üks oma ja nüüd on ta surnud. Tuntud raadiodoktor ja seega kask ja konks elasid Pärnus seal raudteeäärses elal peeniga toas. Läbi vedasid oma ja lõpetajast kooli ka ikka lõpuks ära. Nii edasi ümber koondus projentaarne keedikute nii-öelda võlud. Ja pärast, kui see noor totaalselt ühingu Pärnu osakond sai loodud siis kogu tema tegevuses ja sellest ka oli näha, et need olid ikka kindla pahempoolse vaatega, noored ekseem 17 aasta veebruari, oktoobri revolutsioonid, neid olid palju kasvatanud. Me nägime ju, kui 17 aasta veebruarirevolutsiooni ajas, Pärnus olid ka omad väiksed sündmused, seal oli neid niisugune sündmused. Et hakati kokku vedama neid fabriganti ja apteegiomanikuna, mäletad, sa olid sakslaste toodi linnavalitsus kokku, rahvas hakkas mind neid nii-öelda arreteerima, seal olid teatud põhjused. Ja siis oli üks garnisoni ülem, oli üks vene mõisnik, ütles mõisa omanikeks polkovnik kes siis hakkas seda rahvast seal ja sõdurit ja tulid ilma rivita sinna linnavalitsuse maja ümberpüssidega ja nõnda edasi. Ja see polkovnik tuli välja, nõudis, et rahvas laiali läheks, muidu laskmiseks ja sõdurit ka. Ja sõdurid kuuldasena, ta laskis kaks sõdurit seal kohapeal maha, otsekohe linnavalitsuse majas ja siis üks juudi rahvusest sõdureid täägiga läbi sai see polkovnik, ta oli just Saari sajavas, oli ihunuhtlus, ta oli just mõni päev enne seda dast seda juudi soost sõdurid peksa talle 20 hoopi anda. Ja need kaks sõdurit, keda ta seal maha laskis, need maeti pühapäev, suure terve Pärnu linn. Sõjavägi oli väljas, lauad on praegu Pärnus, vot see koolimaja, millest ma räägin, kus ma õppisin seal vastas on praegu kirik ja kiriku ajanurgas on tsementaud, kus need kaks sõdurit maetud 17 aasta veebruarirevolutsiooni ajal Pärnu sõita, siis palun seda sõjavägi ja ja kõik need sündmuste meelaolsti kõnedeks kasvatas nädalaga rohkem kui vanasti Metu aastat, sest iga päev sai neid asju nähtud, sai koosolekutel käidud. Ja juba vanema klassi õpilased, kellel ikka juba sel ajal oli natuke rohkem aastat, need juba said nii-öelda selle poliitikaga kurssi. Ja igaüks tundis, kus leerida peab kuulunud, peaks kuuluma. Te nimetasite enne möödaminnes õpilaste streiki Pärnus, millal see oli? Ja mis puhul? No vot siis kui me Pärnus asutasime sele Üle-Eestimaalise noort rataste ühingu Pärnu osakonna. See sai muidugi nii koolinoored kui töölisnoored, olime ametiühingutesse kokku ametiruumidesse ja aga see ühing ei saanud ju rohkem töötada kui kolm kuud aprill 21 ja see üle see veel Eesti Maren noort rataste ühing suleti. Tallinnasse, keskjuhatus arreteeriti kohtadel. Mind võeti ka Pärnus politsei valve alla ja olin keelatud linnast lahkuda. Iilima sattusin ju selle 115 kommunisti protsessis raekoja sõna selle tagajärjel. Vot, ja nii, et siis meil juba koolis oli oma kindel komnoortegrupp, kes seal juba nii töötas ja tegutses. Ja koolidirektor, kuni edasi asutasime, kooli direktor oli vanaesseer, sotsiaalrevolutsionäär ja kooliinspektor Padretsid ka. Nad käisid alguses isegi meil loengut pidamas, üks tarvinismis, teine teine seal prantsuse revolutsioonist ja taasagu ta nägi juba meie viin kaldub ikka paremale poole. Siis ta juba oma pärnu kodans lehedaks kirjutama, et kaua me oma lapsi sinna punaste kooli viime. Siis direktor lõi järjest ära ja olgugi et alguses aitas meid ja käis loengut pidamas, sammast tagasi hakkas, siis vaatame, kuidas meist lahti saada. No vot, ja siis 22. aastal märtsikuus oli üks juhus, kus komnoor Andrei murru, Andrei murru on meil tuntud tegelane, ta oli ju 40 41. aasta siin rahvakomissaride nõukogu. Tähendab, liige oli siseministrina. Lauristiniga said Soome lahes, hukkusid ja Andrei murrut taheti koolist välja heita, seal oli vahejuhtum, tegid otsused, mõrvareid väljaga. Me olime juba siis vanema klassi õpilase, eelviimase tähendab seitsmendad kassiõpilased, muru oli siis kuuenda klassi õpilane ja me nõudsime, et et muru küsimus uuesti järgi vaadatakse, et ei saa ju inimeste mingis poliitilise vaadata, kui midagi ei meeldi, ta ju sellepärast koolist välja kooli direktsiooni tuld vastu. Ja me ütlesime, et me enne kooli tule, muru küsimus uuesti läbi vaadatakse. Ja nii me siis kolm-neli päeva 126 õpilast Pärnu selleaegsest sega gümnaasiumist. Selle kooli nime oli sel ajal segagümnaasium. Tüdrukud ja poisid õpist seltsis selles keskkoolis. Ja lahkusime koolist. See peab, ütleme nii, et see oli niisugune romantiline aeg selles mõttes, et iga õhtu pidasime kuskil salakoosoleku ajada 126 õpilast kokku seal iga 10 peale oma vanem määratud teed tulid enne ja teadsid, kus kohta ja kus kohas koosnebki jälle järgmine õhtul korraldakse see Pärnu vallikraavis talvitavate laevade vahel, kõnemees ronis üles laeva linna ja teised all jää peal. Seal jälle ja peab ütlema, et kogu selle streigi seal õpilasstreigi jooksul ükski enne aeru kooli ei läinud, kõik pidasid kõvasti keelsest korras kinni. Mäletan, üks koosolek oli mere ääres, seal, kus praegu on see mere Pärnus hotell, mere, kalda veel, sel ajal oli seal all park põõsaid, seal põõsaste vahel pidasime koos. Meil olid muidugi valvega väljas juba teate teadvat, nuhid nad tundsid ja Pärnus kaitsepolitseinikud selle ära, et nuid lähenevad, hulguvad seal ringi flaris kooslik ära lõpetada, aga saime oma jutud ära ajada ja, ja meeleolu üleval hoida. Ja pühapäev tuli siis puhkepäeval, tulid siis laste vanemad kokku. Koolimajas nõudsid direktori käest teda kooli käia, valmisid õpilast mööda linna, hulguvad ringi ja arutage muru, küsimus ka ikkagi ja lastevanemad, ka nõudsite ta, uru küsimus uuesti läbi vaadatakse. No ja nii me siis esmaspäevakooli tulimegi olime kaks tundi koolis kui kavandati kaktus saali haridusministri asetäitja Mihkel, seal oli kohale jõudnud, nimekirjad olid valmis tehtud ja kõik 120 streikivad õpilast löödi koolist välja ja öeldi, et võetakse tagasi ainult individuaalmingist. Kollektiivset palvekiri ei saa olla. Kirjutage oma eest. Ja selle tagajärjel muidugi heideti 14 õpilast lõplikult välja, teised võeti tagasi, aga kõik pidid, eks sel ajal ei olnud klassist klassi eksami tegemist, aga need kõik pidid eksami tegema, keda tagasi võeti. Mina olin, et ma olin olnud selle suletud noorkotkaste ühingu esinenud mees Pärnu osakonna esimees, siis mulle oli karistuseks koolist väljaheitmine üks aasta ei saanud ma Eestis õppida ei lubatud, tähendab veel aastani möödumisel, ma võisin kooli astuda ka väljapool Pärnut. Üldse aastaks võeti õppimise võimalus ära õppimise keeld ja eks aastal keelati õppida ja tähendab siis võisin kooli astuda. Aga väljakul, Pärnut, seal oli kolmes neljas järgus olid need karistused, kes välja heideti. Üks, üks grupp, läks siis Haapsalu tarkpea. 40 aastal meil esimene hektar komnoortel oli Tartu läks siis haapsalu ja vaat seesama Jaan ponkskis praegu Tartu Ülikoolis on, õppis siis tähendab Haapsalus, seal oli veel üks allik ja sutt kes läksid siis haapsalu õppima. Ja muru mulje jäi Pärnu ametiühingute organisaatoriks, tal aga kooli teda tagasi ei võetud. Ei, ta oli välja heidutus ja Lätis on keegi Pärnu kooli, seal me tegime katsed, et väärsus oli õhtukeskkool, oli reaalkool. Aga kui sa idas pool oli juba ette teatatud ja kuskil on juttugi, et niidaks vastu võetud. Ma tegin veel 22. aasta sügisel, kui ma juba Tallinnas tööliskeldris oli, oli kolledzis Tallinnasse. Läksin kolledžisse direktori Välbe juure ja kõik jutud olid räägitud ja mul oli juba. Räästas mul soovitas põrandal, tähendab Meie katse ehk saad kooli, siis ei, tahma tuli minna sõjaväkke aega teenima. Kui vana te olite, siis kui teil see õppimiskeeld peale pandi? Lobimise keeld pandi mulle peale, siis ma olin üheksateistaastane, ma sain siis uuega veebruari alul ja kuidas sellele karistus mõjus, kas võttis nõrgaks või lihtsalt tekitas trotsi. Noh, ma mõtlen, vistlik rohkem trotsi. Me olime sel ajal ikka juba juba juba noh 21, kaks, poolteist aastat juba põrandal töötan, olime juba komnoored, Malin juba partei, mind võeti parteisse märtsis 21. Meie sihid olid niivõrd selged ja, ja juba see ringkond, kus me liikusime ja kõik siin meie vaatasime selle peale nagu paratamata võitluse episoodi peale ja muud midagi. Mina tulin juuni 22, siis kutsuti metallina tööliskeldrisse siia. Maadeliidu organisaatoriks ei, rohkem tegelesid noorde organiseerimisega. Muru jäi siis Pärnu ametiühingute juure organisaatoriks muidugi meie vahepeal peale, kui kui aprill 21 tähendab üle. Ma olen ise noorsooühing suleti. Siis me tegime Pärnus veel katset. Kolm vanemat seltsimees kis, vähemalt 20 aastat oli nõue, seal andsid Pärnu Viljandi rahukoguse sisse põhikirja Pärnumaa sotsialistlik noorsooühing ja see registreeriti ära. See tuli tagasi 22. aasta sealt registerituna avasime selle osakonna Pärnus ja läks kuu aega mööda, sisekaitse ülem sulges ka selle ühingu, ikkagi ei lastud meid enam tegutseda legaalselt. Siis komnoored läksid muidugi põrandal, Tallinnas hakati juba põrandale, mindi 22. aasta suvel juba juba olid koosnevad krõks, ajas piiridel koosolekut kokku ja meie Pärnus ka muidugi organiseerisime, aga me tegime katsed, ehk saaks legaalse ühindusena. Nii et me läksime tegelikult ka 21. aasta suvel läksime juba siis komnoorte liikumisega põranda alla, lõime kollektiivid koolidesse, seal kolme, viie seitsmeliikmelised neist vabrikutesse töökohtades, töölisnoorte seas. Asutasime või tähendab, organiseerisime siis linnakomitee Seebeedasib oma salajased koosolekud Pärnus aisa tänaval, kus mullu oli seal korteris, seal pidasime siis meil oli üks Martin Meier kis esimese detsembri ülestõusust, osa võttis sõjakooli vallutamise juures. Tema jäi ellu, ta sai, taganemisel õnnestus tal ikka pääseda. Ja Martin Meier oli meil ka Pärnusse komsomoli, ta õppis reaalkoolis ja oli komsomoli linnakomitee liige, aga vend oli valvuriks seal Pärnu vallikraavis, kus need purjekad talvitusid. Ja siis ta elas seal ühe purjeka peal kajutis, see oli soe, siis me käisime seal tema juures, pidasime seal linnakomitee koos ja igat moodi sai seda tööd tehtud. Nii et no mina lahkusin siis Pärnust, nii. Juunis 22 meil oli Pärnus partei põrandaalune organisaator, oli üks niinimann varjunimega, puri tuli ju kahekümnendatel aastatel üks grupp ameerika eestlasi, kes olid Ameerikas seal partei liikmed, tuli viis-kuus meest, nagu see riigikogu rühma sekretär Raudsep ja ja see nii, Nyman tuli siis Pärnu partei organisaatoriks Stahli, seal Pärnus põrandal. 21. aasta 22. aasta ta lahkus sinna, tema asemel tuli üks, teine paju. Nii et me muidugi olime siis ju ühenduses. Mina kui komnoortesekretär kuulusid ka partei Pärnu linnakomitee koosseisu, see oli juba nii normaalsed komsomolisekretär oli, kas ühendus on seal? Siis käis juba meil niisugune otsene revolutsiooniline tegevus. Võtsime juba osa kõigist organismidest keerimise töödest, noored ka ameti pute organiseerimine, ametnikud, euro organiseerisime noortekomisjoni ja ja nõnda edasipealsele, kui koolist välja heidetud siis ma käisin poolt Tallinnas, seal oli kui üle võeti isenesest sotsialistlik Töölispartei, kommunistid läksid sinna sisse saada legaalset organisatsiooni. Jaan Pärna organisatsioon, võtsime Kaavele, proovisime sinna sisse siis, kui nad hakkasid aru saama, et see nii on, siis oli juba hilja, meil oli enamus ja valisime kongressi saadikud kongressi teadlikuks valiti siis pärastine, ihuliige Jaan rea, eks oli, siis ta oli juba lõplikult üle tulnud, ise sotside seast, mina tulin siis, tähendab selle Pärnu organisatsiooni saadikuna siia Tanja kongressil, kus ele võtmine sündis, tähendab siis ma sain kokku ka räästasega Anvelt järgmise mehega nii-öelda. Ja siis Rästas ütles, et vot, nendel on niisugune plaan. Ma olin ju siis juba partei liige, et. Organiseerimistööde peale kuhu jäi siis Pärnu ametiühingu juures organisaator? Ma tulin juunikuus, aga muidugi oli Pärnuga alaline side, ma käisin seal kõnelemas alati organiseerimistööd tegemas. Kui korraldasime Pärnus enne teiste ametiühingu kongressi novembriga 22, korraldasin Pärnus Ametiühingu organiseerimise. Kuu tõstsime liikmete arvu üle poole, oli ennem midagi seal 600 inimest, väike väikekonnas Pärnu linnas. Siis oli peal selle organiseerimiskuud. 200 liiget peale selle organiseerimise kuu läbiviimist, kus te Räslasega kokku saite? Mina, mina sain läestlasega esimest korda kokku kahe siis, kui ma veel kooliõpilane olin ja see sündis niiviisi, et 20 teese aasta jaanuarikuus siis oli meil Pärnus põrandaalune parteiorganisaator, paju. Paju ütles, et vaat et minuga tahetakse Tallinnas kokku saada. Ja vahepeal Viljandis lähme ka rongi pealt maha. Sõitsime sinialiku jaama, see oli jaanuari keskel 22. aastal, sealt tuli meil jala minna üks 20 kilomeetrit Puiatu kanti, seal oli üks parteilane, keda, kes oli hobu oma hobusega Jaan Anvelti mööda Tallinna toonud, koda ilmus ja 21. aastal tähendab põranda alla tööle vana usaldatud partei ja see sakson selle seltsimehe nime. Ta oli Puiatuslike väike väike kehvik kohakene. Ja siis selle saksa juures oli niisugune väike nõupidamine, Pärnu ja Viljandimaa tegelased arutati töörahva ühise väärina küsimus see oli siis värske küsimus, kuidas seda kohtadel läbi viia ja organiseerida. Ja vot seal oli siis. Rästas oli tulnud Tallinnas, selleks rästas oli niisuguse keskpärase kujuga tal ei olnud, tal oli hea liikuda põranda alustöös tamme vahel natuke maskeeris ennast ka võib-olla riiete ja mõne vurrudega, millega ta oli siis ilmunud sinna põhjatusse. Ja seal terve päev kestis see nõupidamine, Viljandi mehed ja siis Pärnust oli meie pajuk aegs kus seda ühitherafühise väärna küsimust arutasime sealt õhtusi, saks tõimend selle hobusega Viljandi jaama, järgmine päev ma pidin siis noorde küsimustes Tallinnas kokku saama. Ma tulin siis Tallinna, õhtu tuli mul pimedas õhtul kella seitsmeajalistel ja pluss praegu on maabusid jaam, seal oli vära, nagu pärast selgus, seal elasid üks Peplomiste perekond. Esimese detsembri ülestõusu ajal vist lasti seal maha neutroomist. See promiste siis mul oli öeldud, et vot see tänalise number lähed sisse, küsid, kas jalanõud on valmis seal kingsepatöö tähendab ja öeldi, et jah Nasdimend sisse pandi tahatuppa istuma ja mõne aja pärast ilmus üks lühike, hästi rinnakas kähe rai juustega, kui ta peakate maha võttis, mees, ega me üksteisele ei ei tutvustanud ega midagi, tema ju teadis, kes ma olen, et ma sinna tulin. Ja esimene asi hakkas kohe pärima, et kuidas Pärnus noorte asjad ja komnoorte organiseerimine läheb ja kuidas me teistes noorteorganisatsioonides oleme ka sisse pugenud ja seda projentaarlast elementi sealt nii-öelda välja kiskunud oma organisatsioonidesse ja ühesõnaga on meil arvestus kõik meil, kus ja mismoodi. Eks ma siis rääkisin kõike seda, nagu pärast selgus oli, sean Kreuks, kelle oma see esimest korda kokku sain. Esimest korda sain siis viljanival autor eestlased kokku ja esimest korda ka Jaan kreoksida proomiste korteris. Praeguse maabussijaama seal vastas oli üks maja, kus nad ennast. No ja siis. Ma sain kräusid, õhtu, see oli, see oli laupäeva õhtu. Ja puhkepäeval sisse Krauks ütles mulle, et Pirital on nõupidamine, et, et nad on need siis seda nõupidamisel ka. Ja see promis viis mind siis hommikupimedas Pirital, Pirital oli sel ajal. Kui praegu bussiga sõita, siis saare peatus on bussipeatus seal Tatukesed, pidun seal Gazett, kas on, enne oli siuke heinamaapealne. Seal oli üks suur küün, kus su valvajale kuulusid ühingusse, suvel töölispidusi, organiseeriti seal selle valva. Küüni juures oli ka valvuri väike ühetoaline korter. Vot seal kordasime, pidasime siis selle noortenõupidamise. See oli õieti see partei keskkomitee poolt määratud ajutine noorde keskkomiteega sõitiivse komnoorte asja organiseeris kuni kongressini. Ja seal nõupidamisel võttis üle 10 komnoorteaktivisti. Seal oli Lauristin ja Wilhelmiine Klementi ja ja siis krõks muidugi oli seal ja üks üks 15 neist aktiivsed juhtivad komnoorte tegelast. Mina olin siis nagu Pärnu organisatsiooni poolt seal terve päev otsa arutasime ja õhtupimedas siis muidugi tuli sealt jälle ära tulla ja rongi peale minna ja Pärnu tagasisõit.