Kahega lõunal saade on nüüd helistanud Iraaki, meil on telefoniühendus Andres sangaga. Tere, Andres. Ma tean nii palju, Andres, et sa töötad Iraagis teabeohvitserina, ütle sissejuhatuseks täpselt, mis visiitkaardil sinu nime all seisab, kes sa oled ja mis sa Iraagis teed? Kuulsin küll visiitkaart ei ole, aga ma olen siin Iraagi rahvusvahelises korpuse staabis teavitusosakonnas, meediaoperatsioonide ohvitser ja minu tööks on ajakirjanike külastamise külastust organiseerimine siia, Iraaki. Kuidas sa seda tööd hindad, mida need puud sulle näidanud on, on see, on see töö kontimööda, on seda tööd seal tegelikkuses ka päriselt vaja? Seda tööd on väga vaja, sest nagu korpuse ülem ütles just paar nädalat tagasi, et kui seni on sõjas olnud ülema paremal käel opakas ohvitseri vasakul, seal luureohvitser peab olema mõlemal paremal käel Djokovici vasakul käel jurist. Ja põhiliseks ülesandeks ongi siin näidata eelkõige, mida me teeme siin, et inimestel oleks adekvaatne pilt mis Iraagis toimub. Aga kui sa püüad just praegu seda hetke kirjeldada mõne sõnaga, mis Iraagis konkreetselt sinu ümber toimub, millised on su töötingimused, kus sa reaalselt tasud sealt Iraagist tulnud teated viimasel ajal Eesti jaoks on ju väga traagilised olnud, et on see päriselt tegelik igapäevaelu sealsetele, meie sõduritele või või on lihtsalt tegemist ühe traagilise juhtumiga. Loomulikult, Iraak on suur riik ja siin on piirkondi, kus on väga erinev olukord. Mina koos eestlastega teenin Bagdadis, õigemini oleme bakterist natukene lääne pool bagdadi lennujaama külje all. Siin meil siin paadis on olukord tegelikult küllaltki rahulik, võrreldes mõne teise piirkonnaga. Iraagis ka siin kõik sõltuvat üldiselt. Aga samas on suuri piirkondi, kus on täiesti praktiliselt rahuliku elu taastunud, kus ei ole igapäevane fotokovi, plahvatused ja nii edasi. Et noh, võtame kasvõi lõunas pasa, kus on briti väed sees, et nemad saavad õhtuti lihtsalt linna peale minna poodi või restorani mis siin bakteris on võimatu. Sinu tööaega Andres Iraagis on, kui ma õigesti aru olen saanud kuus kuud, millest üle poole oled sa juba kohapeal olnud. Enne Eestist lahkumist ütlesid sa, et tead, et võid seal põhimõtteliselt iga hetk surma saada, aga tegemist oleks sel juhul ebaõnnega, mis võib juhtuda meie igaühega, kas või siinsamas Tallinnas tänaval. Sa oled need surma väga lähedalt Andres näinud. Ka väliselt külmade ja rahulike sõdurite mõtted hakkavad, ma arvan, sellel sellel hetkel teist rada pidi käima on senini. Noh, nii ja naa, et esialgu loomulikult oli kõigil meestel šokk sellest, mis juhtus, aga kiiresti toibuti ja asuti tegutsema nii, nagu peab selles mõttes, et jäädi rahulikuks ja hakati ellu viima ümberkorraldusi, mida oli vaja ja nii edasi, et et mingisugust paanikat, süsteerikat, mõlemasse langemist, niukseid asju ma küll ei täheldanud ühegi mehe juures. Sest me oleme siiski tahame seda või ei taha, me oleme siiski kõik enda jaoks selle läbi mõelnud, mis siis juhtub, kui tegemist surumaks saama ja. Täita käitusime nii nagu sellises olukorras saab ainuõigelt käituda. Mis konkreetselt sinu jaoks Andres selle töö juures kõige suurem väljakutse on alad. Noh, siin need väljakutsed on loomulikult mitu erinevat, et noh võõras kliima loomulikult harjumatu, praegu ei ole väga hullu, aga siis kui ma tulin suvel, siis on ikka väga kuu. Loomulikult alguses oli sarjumis teadmine, et tiga ega sul viimaseks hetkeks, aga sellega harjub ära. Loomulikult võõras suhtlemiskeskkond seal tuleb, noh, põhimõtteliselt mina teenin kas ameeriklastega pluss, meil on meil meeskonnas, eks brit, et just võõras töökultuur, võõrad skulptuuri keskkond. Aga kõik seal harjutav. Ma ei tunne, et ma enam pikka aega oleks, on mingisuguseidki raskusi siin teenimiseks. Mis sa arvad oma sellest teenistusajast, mis on kuus kuud, on see mõistlik periood, mida nende mõne kuu põhjal, mis sa seal oled olnud, saad öelda, on seal olemine eelkõige vaimselt raske või, või ka füüsiliselt? No mina arvan, et kuusk, kuul on küllaltki optimaalne aeg, et siin Ameerika maaväe sõdurid on siin aasta, mõned isegi rohkem, et neil muutub juba piinavaks. Aga kuus kuud on niimoodi, et ma tundsin, et esimese umbes kolmanda lõpuks, et nüüd ma olen nagu nüüd ma olen nagu täiesti selle mängu sees, et ma olen täiesti sisse elanud ja olen olengi siin, et need järgmised kolm kuud kuni lõpuni sama sama pingevabalt teenida. Ja ma tean, et noh, lõpus on nagunii paar viimast nädalat nagunii eelkõige mõtted mõtted kodus ja sellest, mis, mis kodus tagasi hakkab juhtuma, nii et. Noh, ma, ma ei saaks öelda, et et praegusel hetkel, et oleks kuidagi vaimselt ja füüsiliselt väga pingutasin olla. Ja lõpetuseks Andres ma saan aru ja annan endale aru, et tegemist ei ole mingisuguse skautlaagriga, aga milline on erinevate rahvuste, erinevate sõdurite erinevatest riikidest pärit sõdurite võimalik koostöö, ütleme seal, kuidas käitutakse, kui mõni traagiline sündmus, nii nagu eesti sõduriga Ta hiljuti aset leidis, juhtub, tehakse sellest välja, on see kuidagi eraldi päevakorras? Lekkis isiklikult tunnevad ehk seal loomulikult tulid ja pistsid käe pihku ja avaldasid kaastunnet. Samas loota, et ameeriklased väga-väga-väga sügavalt asjale tähem võõraks on nagu liigne, sest meil saab siin igapäeva rohkem kui üks sõdur surma. Tegelikult peaksin mina neid iga päev neil iga päev kaasa tundma mida ma veel loonud, kuigi ma ei ütle neile seda pidevalt. Üldiselt toetus on meil siin, metsin kõike, toetataksime omavahel, oleme siin kamraadid, keegi mingit vahet ei tee seal ainult sellest registrist sellesse segisti, ma pean siin ühise eesmärgi nimel. Aitäh, Andres Sang selle intervjuu eest ja me soovime siit Eesti poolelt jõudu selleks ühiseks eesmärgiks, mis teil seal on?