Ka Eestisse on jõudnud aeg, mil kohalike kunsti eest ollakse nõus maksma sadu tuhandeid kroone. Pool aastat tagasi müüdi Konrad Mägi maal üle miljoni. Krooni eest viis Eesti kõigega kallimat maali müüdud Haus galerii oksjonitel. Galerii juhataja Piia Ausmani on raadio kahest stuudiost. Tervist. Tere. Tere. Piia, mida te üldse Eestis hakkas, hakkas nägema märke, et oksjonite aeg on käes, et ka siin on usujõulisi inimesi. Haus galerii alustas oma aktsionitega 97. aasta sügisel siis nägid seda märki võib-olla vähesed. Et praegu on, on ikkagi tendentsid juba hoopis teised. Nii et sellel ajal, kui meie alustasime, tundus see niisugune, ma ei ütleks troopiline idee, aga see oli ka kuskil aasta-poolteist minu meelest umbes, kui ma nüüd mäletan enne seda majanduslangust, kus majanduskriisi, kus paljud oma aktsiatega börsil kaotasid ja mis iganes et siis nagu tundus see veel mõni aeg hiljem selle taustal veel täiesti drastiline ja keegi ei saanud aru, et millega me tegelema, et müüme kunsti ja korraldame oksjoneid. Ja ma peaks ütlema, et sellel ajal, kui oli nii-öelda see majanduslik madalseis oli Meie jaoks jälle äriliselt kunsti äriliselt nagu väga hea aeg. Et ma ei oska nagu seda nisust konkreetset märki öelda, aga ikkagi kunstituru tõus mingil määral. Üldistatult võib öelda, et käib kaasas ikkagi mingisuguse majandustõusuga, sellepärast et see, mida me kunsti näol müüme, see ei ole ju niisugune esmatarbekaup, et tegemist on ikkagi mingisuguse lisaväärtusega elule ja, ja seda saavad endale saab siis lubada endale see seltskond, kes on mingil ajahetkel endale suutnud niisuguseid üle jääks üleliigset raharessursse tekitada. Millest ajendatult sina konkreetsetaksid oksjonit tegema? Mina hakkasin oksjonid tegema, mina tahtsin näha, mis toimub. Mina mõtlesin, et tore oleks hakata seda galeriid pidama ja üldise kunsti mõte ja ja kunstiäri mõte noh tollel ajal mulle nagu meeldis, sest ma olen ise hoopiski teatritaustaga ja näitlemist ja lavastamist õppinud. Ma olen nagu hiljem hästi palju paralleele tõmmanud, nii selle kunstiäri ja selle galeriipidamisega ka siis selle teatri vahel. Aga, aga noh, mõnes mõttes oli see nagu ikkagi selline kunsti valdkond või palju ühes väravas. Ja mulle tundus see põnev. Aga oksjoni mõte tekkis sellest, et, et saada ühesõnaga esimene oksjon, mis meil toimus, seal olid tegelikult väljas, mitte nüüd praegu korraldaja põhiliselt ikkagi kunsti klassikale pühendatud oksjonid, kus enamikus on siis ikkagi surnud autorid ja üks rubriik siis võib-olla ühe-kahe tööga nagu pühendatud moodsa kunsti klassikale siis sellel ajal esimene oksjon oli üks kolmandik sellest oksjonivalikust oli siis pühendatud klassikale ja ülejäänud see seltskond oli siis kaasaegsed nimekate autorite hulgast ja Se tööde valik oli koostatud sellisel põhimõttel, et need autorid, kelle tööd seal nüüd siis väljas oleksid, need tööd oleks millegi poolest erilised, et tekiks nagu mõte, miks inimene peab seda tööd ostma oksjonilt 100 kaasaegse autori tööd, et miks ta siis ei võiksid osta niisama galeriist või kuskilt ateljeest. Ja, ja see kriteerium oli siis see töö pidi olema esinenud kas kuskil näitustel oleva avaldatud kuskil autorimonograafia õõnesnäitusega kataloogis või, või olema siis kuskil näituse loendis ära märgitud. Need igal juhul või saanud ka graafikute puhul näiteks olid mitmed tööd, mis olid siis saanud mingeid preemiaid, mitmenda rahvusvaheliselt preemiaid eesmärk oli nagu natukene õigustada seda eesti kunsti olemasolu ja põhjendada laiemale avalikkusele nagu seda väärtust, et ikkagi on olemas ka mingi niisugune rahvusvaheline, tunnustatud ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi. Et see oli nagu põhiliseks, nagu oksjoni koostamise kriteeriumiks ja siis selle selle oksjoniga lootsime välja selgitada seda, mis inimestele meeldib ja mis neile ei meeldi, mida nad osta tahavad, mida mitte et üldse noh, meie jaoks oli see niisugune eksperiment ja see oli ka turu-uuring. Ja samas me lootsime seda, et firma nagu just just oli alustanud mõned kuud tagasi, et võib-olla see oksjon äkki toob ka midagi sisse, et me saaksime nagu paremini oma firmat käivitada. Mõistagi oksjon meile siis mitte midagi sisse ei toonud. Me saime oma kulud tasa ja teenisime selle oksjoniga kasumit 1500 krooni. Lossi. See asi seegi. Ja kulusid oli meil võib olla, mis ma võin öelda kuskil? Noh, võib olla suurusjärgus kuskil niimoodi 15 16000 krooni või midagi, niimoodi võis olla selle oksjonikulud, kus nõukogul hulka kuulusid kõik need organiseerimise ruumi üürid ja, ja kataloogide trükk ja nii edasi ja nii edasi. Nii et noh, need inimesed, kes Meie esimesel oksjonil meie klientidena nagu esinesid ja siiamaani meie klientideks on, et nemad võib-olla oskavad seda nagu kõige paremini võrrelda. Sest et selle oksjoni ajend, ilme muidugi saime väga hea kogemuse sellest, mis toimub ja kuidas seda peaks tegema ja ja noh, mis seal salata, olin natukene ka, noh ma olin ka ise huvi tundnud selle vastu, mis mujal maailmas toimub ja Nad jalutanud läbi Londonist nii sademeid Kristise oksjoniruumidest, sirvinud neid katalooge ja tutvunud nende oksjonisüsteemidega mujal maailmas. Aga päris üksüheselt neid siin rakendada ei ole kunagi olnud võimalik, ei ole siiamaani võimalik. Mis siis puudun. Eesti publik on tegelikult konservatiivne ja, ja mujal maailmas oksjonid toimivad. Noh, kui me räägime juba Kristise oksjon, Haasistki, kus on juba üle 250 aastased oksjoni pidamise traditsioonid ja sade pisest nagu samamoodi siis siis siin, kui me räägime, noh põhimõtteliselt me tegelikult nende oksjonid traditsiooni võimegi hakata lugema sellest ajast, kui meie hakkasime neid korraldama 97. aastal, sest kuni selle hetkeni olid heategevusliku iseloomuga oksjonid või olid niisugused juhuslikud üksikud oksjonit aga sellist süsteemset, et niisugust kunsti väärtustamist oksjoni vahendusel ja oksjonid kui kunstimüügivormi nagu ei olnud. Et muu maailmaoksjon on nagu mängulisem. See tähendab, et on väga erinevaid süsteem, et meie siin oleme praegu tekitanud niisuguse olukorra, kus kui me kui meil on, kui me paneme kokku oksjoni valiku, et meil on olemas oksjoni ekspositsiooni igal tööl on oma konkreetne hind. Et meie konservatiivne inimene Śaksa aru, mis asi see maksab, kuskohast hind algab ja tal oleks mingisugune võrdlus noh, ka eelnevate oksjonit, aga siis tänases päevas juba või et tal oleks võimalik enda jaoks seada nagu mingisugused kriteeriumid, et me ei saa tekitada siin noh, seda on proovitud, aga, aga me ei saa siin tekitada niisugust just nagu mujal maailmas inglise keeles on inglise keeles on see Estimeid price ehk siis eesti keeles me võime öelda selle kohta oletuslik hind. See tähendab, et oksjonimaja määrab tööle hinna, mis on siis ära märgitud kataloogis vahemikus seal näiteks oletame 2000 kuni 4000 naela, eks, või seal 60000 kuni 90000 dollarit. Et me ei saa tekitada siin vahemik, kui, et seal 50000 kuni 70000 krooni. Et see on, need hinnad ei ole noh olnud veel nii välja kujunenud, et me saame niisugust niisugust süsteemi tekitada ja siis toimub hakkab toimuma nagu oksjonipidaja poolt siis selle hinnaga mängimine. See tähendab, et ta pakub välja, on nagu ei paku hinda seda oksjonipidaja ise hakkab katsetama siis selles vahemikus selle hinnaga näiteks seal, kui, kui see, kui see on nelja ja 6000 dollari vahele näiteks hind, siis ta küsib, et kas, eks seal 5500 peal on pakkujaid, kas 6000 peale pakkujaid, kui ei ole, siis ta laseb sealt allapoole. Ja on veel olemas niisugune mõiste nagu Richard Price, ehk siis reservhind, mis on siis omanikuga kokkulepitud hind, mis on siis selline noh, niisugune optimaalne miinimum, millest siis allapoole näiteks seda hinda ei lasta. See tähendab, et oksjonipidaja võib nagu mängida nagu allapoole neid piire, aga teatud siis nagu selle reserviga. Ja kui kuskilt sellel selle selle mängu seal nii-öelda kuskilt keegi nagu selle hinnaga ei haaku ja seda kaasa pakkuma ei hakka, siis seda tööd lihtsalt ei müüda. Siis on olemas veel ka niisugused süsteemid, kus Taanis ma tean näiteks kasutatakse seda, kus pakutakse, hindasid allapoole see tähendab, et näiteks on välja käidud see mingisugune alghind või siis ka oletuslik hinde, sealt hakatakse pakkuma allapoole, aga pakkuda saab ainult ühe korra. See tähendab seda, et kui keegi tunneb, et tema jaoks on nagu tekkinud see piir siis ta selle ruttu ära pakkuma, eks. Aga Eestis, kes need tööde hinnad määrab? Oksjonipidaja ikkagi põhiliselt, sest et väga palju aegade jooksul muutunud näiteks kui Haus galerii kodulehekülje pealt vaadata seda oksjonite ajalugu nii-öelda kus on kirjutada teatud iga oksjoni järel niisugused pisikesed resümeed ja on räägitud ka natukene sellest, et mis toimus ja miks toimus, et mitu tööd oli väljas palju. Me müüsime ja kuidas me müüsime siis esimestel oksjonitel me üldse ei pannud töödele juurde, hindasid kõigile vaatamiseks. Praegu on meil väljas juba noh, kodulehekülje peale absoluutselt kõik hinnad koos alghindade ja lõpphindadega, nüüd me saame endale seda lubada. Sellepärast et suhtumine sellesse, oksjoni, müügivormi, oksjonis nendesse hindadesse on hoopis teine, kui ta oli siin, siis et sellel ajal oli see ikkagi väga niisugune, nagu. Otsene selline kunstiga äritsemine ja kunst ja kommerts ja see kõik need mõisted olid nagu absoluutselt teistsugused ja tekitasid. Ma ei saaks öelda ühte, niisugust pahameelt nad ei tekitanud, aga ikkagi kunst ei ole ju müügiks ja suured üllad, asjad neid ei müüda. Ja, ja see, kui me hakkasime tõestama oma tegevus, aga mida me oleme siiamaani kogu aeg teinud, et et head väärikat kunsti on võimalik mõistlike hindadega ja normaalselt müüa, et selleks, et kunsti müüa või kunst, et see kunst, mis müüb, et need ei ole ainult müügipildid või need ei ole ainult lille või kassi või koerapildid, et et võimalik, on müüa ka head kunsti, et nüüd on see mõiste nagu nagu, nagu läinud, teiseks, aga tollel ajal on neid hindu nagu panna välja puht sellepärast, et nendest hindadest nagu väga palju juhinduda. Et praegu on see selge, et oksjonipidaja ja galerii. Et me oleme juba selle aja peale nagu üsnagi nimekas galerii, nagu ma olen aru saanud ja meid usaldatakse. Ja meid usaldatakse ka, kui, kui juba konsultant pank, eks ole. Et nüüd on aru, saan, arusaadav seid. Me vahendame seal vahendustegevus, et ka meie teenime selle pealt midagi ja see on meie töö. Ja inimesed on saanud aru, milles see töö nagu seisneb, tollel ajal oli see niisugune ebamäärane töö. Et, et seda noh, kogujad on hakanud väärtustama seda konsultatsioonimomenti ja nad on hakanud ostjad üldse hakanud väärtustama ka seda, et meie oksjonite valik on väga professionaalselt koostatud. Et me mõtleme, mida sinna, mida me sinna välja paneme. Ja kui inimene Hausi oksjonilt midagi ostab, täiesti printsiibil meeldib, ei meeldi või kuidagi galeriist midagi ostab printsiibil meeldib, ei meeldi kunstist mitte midagi, teades siis ei sattuda mitte kunagi niisuguse tööotsa, millega tal mitte midagi ei ole peale vaata või mille kohta ta peaks nagu piinlikult põhjendama. Infot infot koguduselt, jahu rumala peaga ostsin, et see vist oli natukene kallis või lasin ennast ära rääkida, et niisuguseid olukordi nagu ei teki tollel ajal see. See hind oli rohkem, tekitas uudishimu ja, ja tekitas, sellistelt kohe hakati nagu sellest hinnast võib-olla juhinduma ja hakati mõtlema, mida ta sisaldab ja mis asi see hind on ja kes kui palju ja kuidas ja et see see raha ja kunstori teises seoses kui oksjonipidaja määrab hinna, et vahel ei ole kunstniku või kunstnik sugulastega läinud raksu, et mis ta nüüd nii vähe panete või kuidas te hinda. Vaat meil on seda kogemust nii palju, me oleme võtnud selle positsiooni, et inimene, kas me tegelikult see ei ole nii, et me nüüd trumpimi jalgu ja ütlema, et vot see hind peab olema niisugune ja mitte mingisugune ei paremale-vasemale, eks, sest turgu tundes ühiskonda tundes ja nagu selles hinnasüsteemis orienteeruda, siis on alati võimalik eksperimenteerida. Ja tihti on ka nii, et me ei saa öelda nüüd niimoodi, et kõik Aleksander Vardi neljakümnendatel aastatel tehtud tööd peaksid maksma tükk 40000 krooni. Et me oleme hakanud, õigemini hakkame me oleme seda tegelikult ka kogu aeg teinud, et me oleme väärtustanud iga tööd individuaalselt. See tähendab, et on ka kunstnikel niisugused reatööd läbi, mille nad jõuavad jälle mingisuguse tipuni ja siis on jälle mingeid reatööd ja seal on jälle üks niisugune pärl, et me oleme hakanud ja me oleme alati väärtustanud, vot just neid, neid pärle nii-öelda. Et need tööd, mis on olnud näitustel, mis on saanud argument sellele, on niisugune avalik tunnustatusjusteks, miks see töö on nüüd millegi poolest kallim, laiem kui nüüd see teine töö, kuigi võib olla inimesele, võib tunduda see teine hoopiski põnevam. Aga just see avaliku tunnustatuses näitustel osalemise moment, katalogiseerituse moment, et teda on kuskil märgitud ja selle tööajalugu ja, ja, ja see kõik tegelikult lisab sellele tööle väärtust. Ja tihtipeale me nagu inimene, sest kui inimene ütleb, et ta ise ei tea, siis me soovitame ja ma ütlen, et viimasel ajal ikkagi 80 protsenti nendest inimestest vähemalt, kes meie kaudu oma töid müüvad, on sellega nõus. Sest et juba see muuseas ja resultaat räägib ise enda eest, et me võtame ühe töö, me soovitame selle hinna ja me müüme ta oksjonil tegelikult ostja jaoks hinnatõusu ja nagu kasumiga maha. Et kui me hindaksime selle töö noh, emotsionaalseid asjaolusid arvesse võttes liiga kõrgeks siis inimene juba tunneb, et see maksimum on nii kääseta, ei hakkagi võib-olla seda enam edasi pakkuma, et see on, see hindamine on ühtepidi loogiline tegevus, aga teistpidi on ta ka väga intuitiivne nagu kogu see kunstiäri, et ta on niisugune balansseerimine kogu aeg sellise loomingulise ja pragmaatilise piirimail ja hindade koha pealt selle hindamise koha pealt võib-olla veel nii palju, et kui inimesed tulevad oma töödega galeriis, mida nad tahavad müüa, siis mina olen selle sõnastanud nimetanud selle inimeste endi poolt välja pakutud hinna, kui see on meie arvates liiga kõrge emotsionaalseks hinnaks, see tähendab seda, et inimene tuleb ja räägib, aga see oli juba minu vanematel ja see on mul olnud kogu aeg seina peal ja ta on ju tegelikult palju ilusam, eks, kui teil on selle out, Ta oli see või see või see töö. Aga see ongi tema jaoks palju ilusam ja see ongi kõige ilusam ja sellel ongi niisugune emotsionaalne väärtus. Ja kui ta on sunnitud sellest loobuma, siis rahalistel kaalutlustel, et ta peab seda müüma, et tal on raha vaja siis ta üritab sellega teenida niisugust maksimumi. Ja vot tihtipeale siis niimoodi need inimesed võtavad ka aluseks nüüd need ajakirjanduses läbi käinud piltide, selle näiteks selle konkreetse autori tööde niisugused maksimumhinnad, mis tegelikult Pole nagu adekvaatne hind töö hindamisel siis selle turu seisukohalt lähtudes et oksjoni maksimum hind ja siis töö alghind. Ja siis tema tegelik hind on nagu alati niisugused niisugused asjad, mida määrates tuleb säilitada kainet mõistust ja kui palju on neid inimesi on, kes ise tulevad pakkuma või kuidas need tööd üldse kõik saate. Algusaastail räägin nüüd nagu oleks aastakümneid ja aastakümneid nagu dinosaurus aga aga algusaastail siiski oli niimoodi, et me väga palju suhtlesime, vahendaja vahendajate olles ka ise vahendajad, eks ole, vahendajate ka selles mõttes, et antiigikauplustega ja erinevate noh, just niisugust antiik seotud tegelastega, kes ostsid kokku kuskilt mingit mööblit või mingit vanavara ja kellele muuhulgas sattus kätega pilte või kes olid vanavarakogudes endale ka mingisuguse kunstikollektsiooni tekitanud ja siis otsustasid seda mingil hetkel siis oksjoni vahendusel müüa, vaadata vaadates, et jah, et mis need tüdrukud seal need teevad, et see on nüüd päris huvitav asi, see oksjonivõime nagu proovida küll, on ju. Tegelikult see on väga tänulik seltskond, kes meiega tänuväärne seltskond, kes meiega tollel ajal niimoodi kaasatulija ja kes neid oma valduses olevaid töid meie vahendusel müüs. Aga aeg edasi, seda enam Said inimesed, kes pilt omasid nagu targemaks info liikus ja ka ajakirjandus rääkis sellest rohkemaga, sellest hindas hindades, mis te sellest oksjoni oksjonist oksjonitelt sai, traditsioon? See tähendab, et inimesed hakkasid meie poole väga loogilise sammuna pöörduma otse. Nii et nüüd meil praktiliselt nende vahendajate ka nii-öelda nagu enam ei, ei suhtle. Et tegelikult kõik need tööd jõuavad meieni otse. Ja on võib-olla üksikud niisugused suuremad kollektsioonid, kust me aeg-ajalt mingisuguseid töid müümise kolm, neli tööd või niimoodi tihtipeale on ikkagi üks inimene, kes toob ühe töö või toob kaks tööd. Et on ka inimesed, kellel on rohkem pilte, nad müüvad võib-olla siis ühel oksjonil ühe, võib-olla paari aasta pärast või poole aasta pärast tulevad ja toovad jällegi teise ja niimoodi ükshaaval nagu ja mis on meie jaoks mingil salapärasel seletamatul põhjusel ilmselt me oleme väga usaldusväärsed ja korralikud inimesed on meieni jõudnud ka väliseestlased ja väliseestlased toovad meile ka tegelikult päris märkimisväärse osa oksjoni ekspositsioonis olevatest töödest. Ja, ja noh, nendega meil on tegelikult meil on nendega väga korrektsed ja usalduslikud suhted olnud, mõnega neist ja see info on levinud ja nüüd on noh, enamus ikkagi väliseestlastest töid müüvad, olen ma aru saanud, müüvad ikkagi meie oksjonil seda. Ja seal on väga huvitavat materjali meie jaoks, seal on nii seesuguseid töid, mis on omal ajal siit kuidagi kaasa võetud on ka seesuguseid töid, mis on sõprade-sugulaste või tuttavate vahendusel nõukogude perioodil, siit, viiekümnendatel, kuuekümnendatel tegelikult siit näitustelt kuidagi või kunstnike käest ostetud väga hea maitsega valitud tööd või siis tööd, mis on ostetud juba seal nende kunstnike käest, kes siit neljakümnendatel aastatel ära läksid ja siis põhiliselt, kes siis kuhu, aga väga väga palju jõugu kunstnikest jäi, jäi Rootsi, eks ole. Räägime siis kas, kas, kas viiraltest või Grünbergist või või Haamerist või kellest iganes. Aga kui palju pakutakse teile nii-ütelda pööningult leitud asju, et Tre leidsin, võib-olla on midagi väärt? On meie, sellel oksjonil oli tähti, kuurist leitud töid, mis me tegime korda ja nii. Aga noh, see on, see on ka juba muutunud kõnepruugiks pööningult leitud töö või meil on ka niisugune termin nagu kapi kuskilt kapi tagant, et kui keegi ei tea, kust aga kogemata leitud see pööning või kuskilt kapi tagant on nagu piisavalt adekvaatne koht, et, et siis seda nagu päritoluna põhjendada. Leitakse küll, aga inimeste teadlikkus on, on järjest suurem ja nende tööde väärtust nagu teadvustatakse enam nii et mis kellegil on kogemata juhuslikult kuskil vedelenud, et ikkagi nad on selle üles korjanud ja ja korda teinud ja hakanud mõtlema, et sellel on mingi väärtus, niisama naljalt kuskil midagi ei seisa. Leitud on sellise selliseid töid, mis on omal ajal näiteks kuskile kurja nõukogude valitsuse eest ära peidetud, et kuskilt tõesti näiteks lauaplaadi vahelt või, või kuskilt laetalade vahelt rulli keeratuna või siis väga palju inimesed peitsid mööbli sisse pilt, nii et tõesti kapi mingisuguste tagant mingi topeltvineersein on näiteks kust vahelt on leid leitud asju ja. Aga Ma ei ütleks, et see nüüd massiline. Aga mis on see miinimum töö hind mis tööde veel võtate, et see viiks nagu kogu oksjoni mainet alla või midagi, et kas see on selline miinimumhind olemas? Ei, miinimumhinda ei ole ikkagi tööd iseenesest on nagu olulised noh, võime öelda, et väga et ega naljalt alla 10000 enam see klassika ei maksa, et ükskõik, mis ta siis on, on ta siis graafika või akvarell või mingi paberil väiksem töö naljalt alla selle hinnatavaid töid nagu eriti enam ei olegi. Aga oksjoni noh, see tase nagu ei sõltu hinnast, see hind mõnes mõttes nagu märgib seda taset. Aga, aga see ei ole niisugune näitaja, et hindamise puhul on paraku, võib-olla me tahaksime isegi nende tööde niisugust kunstiväärtust nagu hinnata kõrgemalt, kui on see rahaline väärtus. Et lisaks sellele emotsionaalsele väärtusele olen ma pean tekitanud termini nagu kunstiajalooline väärtus. Ja see kunsti ajalooline väärtus on ka hoopis üks, üks kolmas asi veel. Et seda me oleme siiski ka kunstiajaloolaste ka nagu rääkinud või kunstimuuseum on soovitanud mingisuguseid hindasid, et inimene tuleb ja toob meile töö, ütleb, et vot kunstimuuseumi soovitas niisuguse hinna. Ja meie arvates näiteks on see liiga kallis, siis ongi, siis ongi tihtipeale tegemist on selle olukorraga, et on nii-öelda muuseum nagu hinnanud seda ajaloolist väärtust, et väärtustada seda tööd selle kultuuri konteksti seisukohalt nii-öelda. Aga jälle, kui meie seda müüma hakkab, hakkame, siis me leiame, et seal võib-olla jälle niisugune juba selline liigne maksimum, et selle hinnaga võib-olla jälle ostjat ei leia, et nüüd võib-olla viimase paari aastaga on see kunstiväärtus kunstiajalooline väärtus ja see töö reaalne võimalik müügihind hakanud omavahel rohkem nagu käsikäes ringi käima. Hindadest rääkides, siin oli põgusalt mainisime, et number üks töö üle miljoni krooniga välja läinud on. Ja see oli nüüd pool aastat tagasi meie kevadisel oksjonil ja see oli Konrad Mägi Cap parim, mis oli üks kena niisugune õlimaal Capri vaatega. Ja selle töö lõplik müügihind oli siis miljon 6000 krooni millel on muidugi ajakirjandus, reageeris väga ägedalt. Inimesed reageerisid ka väga ägedalt ja suhtumist sellesse oli, oli mitmesugust. Aga eelkõige nüüd, olles korraldanud pärast nüüd seda nii-öelda seda miljoni hinda järgmise oksjoni, mis, mis toimus, või need 21. oktoobril, kus me samamoodi müüsime ka Konrad Mägi töö ja selle hind oli siis 615000, lõplik hind. Ja kui ma nagu ja, ja üldse tegelikult seal on meie viimasel oksjonil hinnad väga märgatavalt tõusid kõik hinnad tegelikult tõusid väga suuresti. Et siis mõnes mõttes viitab nagu tagasi sellele miljonilisele Konrad Mägile, sest et peale seda miljonit väga märgatavalt suhtumine inimeste suhtumine kunstihindadesse muutus. Et kuidagi see nagu pööras või järsku nagu tõestas kogu kunstiväärtustest suuremas plaanis. Et kui on ikkagi inimesed saalis, kes on valmis oksjonisaalis, eks ole, kes on valmis ühe töö eest täiesti reaalselt maksma miljoni ja nad seda ka teevad. Et siis see paneb natukene mõtlema. Kunstnikud ütlesid, et nii tore peabki Eestis olema üks niisugune kunstnik, kes ka maksab miljoni, et see tähendab, et meil on nüüd ka nagu mingi päris asi käima läinud. Et meil on nüüd ka päris kunstiturg, et me saame nüüd asju miljonites ja sadades tuhandetes. See pakkumine miljoni oli muidugi tore ja iga 100000 järelt publik aplodeerib saalis ja see oli niisugune väga emotsionaalne ja ja ühtepidi ühtepidi natukene, et inimesed võib-olla esimese hooga ei saanud aru, mis nagu toimub, aga kui järele mõelda, siis oli see väga loogiline, nii et niisugust suhtumist või ka mõtteavaldusi sellel teemal, et, et see töö oleks olnud ülemakstud või et see oleks nüüd äraütlemata rumal tegu olnud olnud, eks, et ühe niisuguse töö eest nüüd niisugune koletu summa välja anti. Pigem vastupidi, pigem vastupidi ja seda nii nii ostjate kui ka kunstnike poolt tegelikult. Ja mis seal salata olen ma ka seda mitmeid kordi tegelikult olete öelnud, et see, millega need, millega meie tegeleme ja millega need inimesed seal oksjonisaalis tegelevad, kes nii-öelda neid sadu tuhandeid nende piltide eest maksavad nad tegelevad ju oma sõna otseses mõttes ka oma kunstikollektsioonide väärtustamisega, eks. Et kui neil on seal juba mingi kogus, on see siis 10 tööd või on see 110 tööd või, või on see 500 tööd, siis tegelikult see niisugune aktiivne traditsiooniline ostmine ja seinad aktiivne kunstiostuprotsess väärtustab pidevalt seda, mida nad omavad. Noh, näitena ma olen, olen mitmeid kordi seda kasutanud, et kui me see oli vist 98. aasta sügisesel oksjonil müüsime ühe Eduard Ole talvise Harju mäe vaate, mis oli valminud vist 42. aastal ära ühele õnnelikule ostjale saalis hinnaga 27000 krooni siis hetkel aastal 2004 ei kujuta üldse ettegi, et niisugust tööd oleks võimalik müüa seal alla viie 60000 krooni ja kui me hindaksime oksjonil alghinnaga seal võib-olla kuskil, ah ma arvan, me hindaksime ta võib-olla 56 57000 krooni peale siis ma olen 97 protsenti kindel, et selle töö hind võiks vähemalt 20000 krooni võrra tõusta. Nii targasti investeeritud raha? Jah, on juhtunud investeeringust võib nagu rääkida selles plaanis küll, kui vaadata nüüd seda miljoni tööd ja 10. kohal asuvate paljude 10. koha töö maksab 10. koha töö. Niisugune mõnus või noh, näiteks võtame siin 11. koha, töö näiteks on, on maksab 183000 krooni ja see 183000 krooni maksab. Aleksander Vardi tee Notre Dame Pariisis kolmekümnendatel aastatel valminud töö, mis oli nüüd meie sellesügisesel oksjonil, mille alghind oli 62000 krooni. Ja siis noh, kui me, kui me räägime ka nendest hindadest, mis siin vahepeal on, siis peale seda miljonit on meil Konrad Mägi rannamaastik siis, siis mis oli alghinnaga alghinnaga 195000 krooni, kui ma vaatan, kataloog näpus, ma saan kohe korralikult järgi vaadata. Oli 195000 krooni ja siis tema lõplik hind oli 615000 krooni, tegelikult selle selle põhjal on, on väga hea rääkida sellest, mismoodi peab kunsti arukalt hindama. Et kui me räägime nüüd sellest, et meie sügisese looks või tähendab meie kevadisel oksjoni oli väljas Konrad Mägi, Capri maastik? Ei mäletagi praegu peast, mis selle töö alghind oli, kas ta 200000-ga midagi üle 200000 midagi olise alghind, vot oleks võinud järgi vaadata, seda saab internetist kuskilt muidugi kontrollida. Ja ta tõusis üle miljoni. Et siis võiks nüüd hakata arvamad nüüd Konrad Mägi maksabki miljonite oksjonil maksti miljoni, mis see hind siis nüüd nagu on? Et mis me siis nüüd peaksime tegema olukorras, kui meile järgmisele oksjonile pakutakse Konrad Mägi tööd? Nii juhtuski. Et ka meie järgmisele oksjonile pakuti Konrad Mägi töö ja me ei hinnanud seda siis sugugi üldse mitte miljoni peale, vaid me hindasime selle 195-le 1000-le, eks ole. Et me arvestasime seda, millised on need hinnad ümberringi võib-olla tegelikult ka adekvaatselt. Me oleksime võinud ta hinnata, aga noh, maksimaalselt võib-olla seal kuskil 250000 peale või nii. Aga see oli nüüd läbirääkimistes ka pildiomanikega, kes arvasid ka, et see miljon on, on võib-olla nagu alghindade määramisel natukene liialdatud ja nende jaoks oli oluline ikkagi, et hind oleks paras ja, ja me leidsime niisuguse kesktee. Ja, ja kui me nüüd lähtume, vot noh, me peamegi nüüd nagu leidma selle oksjoni emotsiooni ja siis selle objektiivse reaalse olukorra vahel siis mingisuguse kesktee. Samas on ka see, et võib olla viis, võib-olla on võib-olla isegi mitte viis. Võtame võib-olla kolm aastat tagasi oleksime me sellesama Konrad Mägi rannamaastikku, eks ole, mille me nüüd hindasime 195000 krooni peale, hinnanud näiteks 70000 krooni peale. Võib-olla enne seda Konrad Mägi Capri miljoniga müüdud Capri maastiku, ma arvan, et oleksime seda tööd kindlasti mitte hinnanud 195000 peale, vaid võrreldes sellega, mis meil eelnevalt oli, konnad, mängi hindadega toimunud ja ma arvan, et me oleksime hinnanud selle võib-olla kuskil maksimaalselt seal noh, 90 90 kuni 110 või maksimum 120000 mis on tegelikult arvestatav vahe 195000-ga, nii et ikkagi see miljon nagu siia peale mõjunud. Ja samas on ta kõik kõige kõige olulisemalt mõjunud siiski ka sellele lõpphinnale sest et üks asi on see, kui kaks inimest saalis on hoogu läinud, eks. Ja Yana järgi eestlaslikul kangel moel ja lähevad tööga kas või miljonini välja. Et siis selle põhjal on meil nagu suhteliselt vähe midagi otsustada. Aga kui me näeme seda, et oksjonisaalis ikkagi on 60 70 inimest ja et ühte tööd pakub seal kümmekond erinevat numbrit ja enamus võib olla rahulikult, pakub seal kuskil nelja-viiesaja 1000-ni ja see lõppheitlus nii-öelda tehakse siis kahe ostja vahel, siis on see nagu märkimisväärne näitaja. See tähendab, et mitte ainult üks-kaks inimest ei ole valmis seda hinda maksma, vaid on, vaid on ikkagi märgatavalt suurem seltskond kes aktsepteerib seda, et kunstil on hind. Ja siin ei ole mitte tegemist nii niivõrd nagu sellega et kellel on raha ja kellel ei ole raha. Ma arvan, et raha kunsti osta oleks palju enamate inimestel kui üksnes neil, kes sellega praegu tegelevad. See on, on pigem niisugune psühholoogiline valmisolek. Et kuna kunsti ostavad meil põhised meesterahvad, siis praktilisest seisukohast saavad nad kindlasti aru, mis maksab kinnisvara või mis maksavad rohkem niisugused käegakatsutavad asjad. Ma ei taha siin öelda, mis maksavad autod, sest et väga palju on võrreldud, et nooh, kunst, üks pilt nüüd maksab sama palju kui üks auto või see on niisugune hästi trafaretne võrdlust on hästi palju kasutatud. Nii et me isekeskis nagu muigama juba selle üle. Aga et psühholoogiliselt endale ära põhjendada, et see niisugune organiseeritud kunstipäraselt organiseeritud ruut mõõtudega 60 korda 90 sentimeetrit, mis on võib-olla valminud aastal 1920 võiks maksta sealpool miljonit. Et see on nagu palju suurem samm. Et selleni peab jõudma, selleni tegelikult ei jõua inimene, kes täna otsustab, et hakkab kunsti koguma, ta peab enda jaoks selle kunstiväärtuse ära põhjendama ja, ja see ongi, ongi selle müügitöö kõrval. Ja selle nende oksjonite väga selline oluline ülesanne, et kogu aeg nagu tõestada seda kunstiväärtuste, põhjendada seda meie kunstil on väärtuseta maksab ta maksis kolm aastat tagasi, ta maksis seitse aastat tagasi ja oh imet maksab ka täna ja, ja kummalisel kombel nagu järjest rohkem. Kes need kodanikud on, kes seal sadade tuhandete kroonide eest on valmis kunsti ostma. Keskmine näitaja 40 kuni 50, mees otsest kiilaneb? Ei nii päris ei saa öelda. Võib öelda, et mehed küll ostavad rohkem kunsti või mehed on nagu otsustavamalt pooled, kuigi naistega räägitakse alati läbi. Aga see initsiatiiv on ikkagi oksjonisaalis nagu rohkem nagu meeste käes. Ma ei tea, kes see otsustaja on, vähemalt niimoodi see paistab. Ka nooremad on hakanud ostma kui nelja-viiekümnesed, ma võiks öelda, et ostavad nagu igas eas inimesed. Tegusad, niisugused äriinimesed, kes on, kes on kas kuskil firmas juhtimas juhtival positsioonil või nad omavad firmad või, või mis iganes, nagu peab olema ikkagi keskmiselt jõukamal järjel olev inimene, kes endale saab seda hobi lubada. Kuidas miljon nüüd käes on, milline see järgmine töö, mida te miljoni eestlaselt parseldamiseks ma seda nüüd ka ei nimetaks, kas halvamaiguline sõna ja see on niisugune noh, tegelikult subjektiivne, mis kellelegi jaoks on, teise jaoks, on teise jaoks ei ole, aga aga me oleme seda kunsti minu arvates. Kunstimüümine on nagu omamoodi kunst ja siis me oleme kogu aeg üritanud selle müümise juures ja müümisega seoses kasuta niisuguseid väärikamaid terve selline. Natukene ma ei ütleks, et see peaks olema ka mingi selline tobe peenutsemine aga Ma ei oska seda öelda, mis on, mis on nagu järgmine miljon tegelikult neid autoreid on mitmeid, kes võiksid niisuguse hinnani küündida, kui me võime rääkida ka Nikolai Triigist, näiteks, kelle töid on väga vähe. Me võime rääkida koormissonist, võime rääkida ka pärsi mägist. Noh, nii nüüd on kõik tegelikult niisugused nimed, keda koguti juba esimese vabariigi ajal, eks, et et kui see kollektsioneerimine rohkem niisugustega kodanlise aia kodanike kätte läks. Et tollel ajal siis hinnati ka veel hinnatiga Wiiralt, et hinnati ka Grünbergi hinnatega, Johannes Greenbergi mitmed kunstnikud olid ka tollel ajal ise ju konsultantideks just kunstikogujatele ja nii edasi. Tegelikult tänapäeval inimesed, kes on hakanud nüüd uuesti koguma nüüd selle teisel vabariigi ajal väärtustavad sedasama ja, ja ma arvan, et need, need kõige esmalt väärtustatavad Pallasega seotud või siis meie kunstiloos olulist kohta omavad autorid, miks mitte, ja mägi oli juba tollel ajal, mägi oli ka vabariigi ajal ta ka ka kolmekümnendatel aastatel Tal olid tema tööd hinnatud ka siis otsiti neid töid, aga nii, et noh, seesama, võib öelda ka pärsimäe kohta. Miks eesti oksjonitel eesti kunstnike ainult lüüakse? Mingi rootsi oksjonitel rootsi kunstnike müüakse oksjonitel müüakse Soome kunstnik ja ma arvan, et see ongi vastus et me väärtustame läbi selle läbi selle, me väärtustame oma rahvuskultuuri ja see on meile ikkagi lähedane, me saame sellest aru, see on süsteem, mida me hoomame ja eriti mulle tundub, see on nüüd väga selline subjektiivne seisukoht, võib-olla mõned inimesed ühinevad minuga. Aga et nüüd, kus me oleme siin Euroopa liidus ja kõik on tore ja puha ja piirid on lahti ja me võime minna, kuhu me tahame ja teha, mida me tahame. See tähendab seda, et meil on neid võimalusi niivõrd palju ja see meie tegutsemise ruum on muutunud niivõrd palju suuremaks. Et vot selles suures ruumis on inimesel tahtmine oma seda identiteet. Ja oma kohta just just seda kultuurilist kohta võib-olla kõige täpsem sõna on ikkagi seda identiteeti nagu määratleda. Ja kõik, mis on seotud sinu rahvuskultuurile rahvuskunstiga, see kõik aitab seda nagu teha. Aga siis näiteks eesti kunstnik, Läti oksjonile ei maksaks midagi. Ma arvan, et maksaks küll, sellepärast et eesti kunstnikud käisid lausa Lätis õppimas. Et lätlastel on, võib öelda, et niisugune Läti Konrad Mägi on Villem vormitis, kelle juures kelle juures eesti kunstnikud käisid õppimas näiteks Konstantin Süvalo ja, ja me võime teisigi nimesid nimetada, kes tema juures õppisid. Ja ma arvan, et, et nad esindavad mingit ühte koolkonda. Sest et tollel ajal kui maailmas olid popid suunad, mis lähtusid Prantsusmaast nagu impressionismi ja ja nii edasi kubism ja teised sellised moodsad suunad, mida meie kunstnikud hakkasid järgima, siis seesama toimus ka Lätis ja Leedus musse. Sama toimus ka Kuubas, nii kummaline kui see ka ei tundu, aga aga aga nii ta oli. Nii et selles kontekstis võiks mõni eesti kunstnik küll seal väärtustada. Aitäh, oskaleri juhataja Piia Ausmani ja me rääkisime siis kunsti oksjonitest.