Tänase toomapäeva viimsel tunnil kuuleme aastalõpumõtisklusi Jaan Toominga sulest. Ei ole midagi taga nutta, loobunud melust ja leidnud saaregus kajakate kodu. Kõik valgusesse mattub. Kui sinul säravad silmad. Kogu aeg püüan kiiri, su silmist ei häbene abitust. Sina vaid suur. Ma olen tundnud su kätt oma elus ja näinud suvegevust. Pane mu suhu sõnad, mis kiidavad ja tänavad sind, et inimesed kuuleksid ja ei põlgaks mind ära, kui ma laulal vaid austaksid sind. Ja oma eluga täidaksid sinu tahet hoida ja kaitsta sinu loodut. Anna mulle väge ka siis, kui ma olen vana ja nõder. Su inglite tiibade kahin paneb õitsema südame. On pilvedes. Häitsmed. Hele naer tuleb meelde, kui möödud. Laienema liblikatega võidu. Võta mind kaasa, kui käed saavad tiibadeks jalgadest kadunud. Mu sinine rõõmutants meeldib sulle. Sina sinilillede sõber. Roheline ohe kanda nii sinuni kui astun rajal, millel sinu jäljed. Oh teeninud otsatuks sinu lõõmava seal riigis, kus kadunud häda ja piin. Vaata printsil. On rahuhommik ja õhtu Alpi kannidega. Ei, rahutust hinges vaid rõõm, mis pulbitseb hinges. Taevas rohekas, punane ja maa peal säravad silmad ja lõõritab hääl, mis tervitab päeva. Mis alati uus. Sosista mulle lohutust, mis paneks õitsema mu meele enne veel, kui langen jõuetuna maha. Aeg möödub. Pimedus, ei haju, vaid üksikud mälestused, nii rõõmsad, kui võikad painavad. Mind ei suuda leida teed, kui sa ei ulata kätte. Õnnistamin mägemisega valgusta mu meelt, taipasin sind ning suudaksin mõista, milleks ma elan. Su igavese elu sõnad muudavad mu meele kirkaks. Mu meelest, sest me oleme saanud üheks Ja ma hulgun veel ringi nii kaua kuni sa kutsud mu enda juurde, et ma läheksin sinu maailmaimesid seal buumil. Tõuse tõuse, ära, lange loidusse, sina hulkur. Mine sinna, kus päike silitab mändide pruune tüvesid kus kitsas jalgrada viib sind talu juurde, kus elavad nõiad haldjatega. Kus sina vastad mulle vastu. Juuksed lehvimas tules. Murrame kuus leiba, joome, kosutavad kaevuvett ning astume edasi. Koos. Metsade ja mägede kohal hõljudes taevas avaneb ning tähtede laul saadaksin teel, millel lõppu ei ole. Näha veel ülast õitsemist võõrasemade lahket naeru ja astrite kräsupäid. Rõõmusta hinge rõõmusta, taas on hommik, jälle oled sa saabunud une rannakult selle maailmaimede keskel. Sest kui kõike kuuleksid, läheksid sukk kõrvad lukku. Vaata lumehelveste mängu. Tuul tuleb ja läheb, aga sina jääd, et minna sinna, kus kevade märgid ilmuvad puudele ja rohi haljendab. Ohing rõõmusta. Rõõmusta ära jää paigale sinna kus ilu ellitakse siin, kus pole raskuse vaimu, vaid meelekergus tõstab su lahti Ast Lailama igaveses tuules. Su silmade valgus valgub otse mu pääle ja teeb mu õnnelikuks. Ma olen mähitud valgusesse nii päeval, kui ma ei karda, sest sina oled minuga liend. Jalati. Ära jäta mind pimedusse ka siis, kui ma teen vigu ja jään loiuks, sest ikka ma usun ükskõik, kuidas olen, ikka usun, et sina oled. Ära võta mult ära oma kiirgavad pilku panega minu silmad särama, kui saabub hommik ja linnulaulust kajavad metsad ning lillede rõõm ülistab sind. Roheline valgus Soed mu juukseid. Kõik tuhiseb must läbi. Ja ma ise vaid hõljuv tuuletallaja õhuvoogudes, mis kannavad mu koidu südamesse, joiguma. Te kuulsite kava Jaan Toominga luulest aastalõpumõtisklused mille esitas Rain Simmul. Saate helirežissöör ja muusikaline kujundaja Külliki Valdma. Režissöör ja toimetaja Toomas Lõhmuste raadioteater 2011.