Tänase päeva viimasel tunnil meenutame teatri-filmi- ja raadionäitlejat Mauri Rausi kelle sulest on ilmunud ka luulekogu hingehaige ja forismi kogumik. Valge mahur ja tema aur. Ülehomme saanuks Maury rõõmus, 70 aastaseks, aga täna on luuleruumi stuudios Mauri kursusekaaslased Panso kooli teisest lennust. Iivi Lepik, Tõnu Mikiver ja Tõnu Tamm. Millised. Ma ei mäleta, kas oli esimesel või teisel kursusel, kui me käisime tolleaegses Leningradis, nüüdses Peterburis inglise teatrit vaatamas. Tagasi tulles peale etendust öösel sõitsime bussiga ja äkki Mauri avanes hoopis teistmoodi või kuidagi äkki nii vabalt. Bussis Narvaga haavatesse alates hakkas tariinis rääkima. Tähendab, ta kommenteeris kõiki sündmusi, kõiki inimesi, mis juhtus, mis bussis juhtus üldse igast asjast, rääkis ja riivis. Ta luges nagu luuletust. See oli üllata ja kadedust tekitav ja. Mul on meeles, et kui siiani oli tunne, et ta on natuke kinnine, natuke neist küpsem, võib-olla ta ju oli juba aasta tööl ka olnud enne teatrikooli tulek, ta lõpetas seitsmeteistkümne aastaselt keskkooli. Ja siis järsku mõtled, mitu inimest ühe inimese sees, eks ole. Jah, viimased päevad nüüd, kus me oleme tegelenud Mauril luuletustega ja nende lausungite, ega siis ta kuidagi elavalt tuleb meelde uuesti. Ja mul tuleb seoses temaga meelde üks Betti Alveri värsirida, et ja kuigi just ei kavalda, ent lõpuni ei avalda ta võib-olla läks lahti ja avas iseennast siis, kui ta näitelaval oli. Jah, ta elus oli tõesti omamoodi kinnine inimene, ta hingeuksed ei läinud väga kergesti lahti. Ja samas kuskil avanes äkki näitelaval. Mängisin Mauriga mõned näitemängud koos kuulsas Panso kevades maalin Arno Tali ja tema oli Tõnisson. Ja Mul tuli meelde see, et seaLätti, kui Tõnisson pärast ülestunnistust õpetaja Laurile tema parve põhja lasi, kuidas Mauri siis tuli tagasi minu juurde ja kuidas ta mul käest kinni võttis ja vot see tunne, see niisugune imelik silmaläige, kuidagi niisugune soe või ootamatu, mida ma olin nagu tavalises elus, nagu ehib, tähele ei pannud. Ja see korraga Avas nagu teda ennast. Ma mäletan, kuidas me tegime koosloomise Juulias, mina olin tipalt, tema oli Mer kutsio suurt vehklemisstseeni ja seal olid tema silmad hoopis kuidagi teistsugused, nii et mul oli kogu aeg inimesena hirm, et ta tõesti tapabki mind ära. Et seal korraga näidendit mängides Ta julges ennast või, või tahtis ennast avada jäägitult, vil lõpuni. Aga elus oli ta kuidagi hoitud, kogu aeg oli niisugune tunne, et see on nagu kinni keeratud katelpliidi peal, et siis podiseb midagi või kees midagi. Ja kuskilt aeg-ajalt siis tuli natuke auru välja. Niisugune mulje on tagantjärgi mahulist. On öeldud, et vist esimese luuletuse kirjutas ta kooliajal paberile tulid nad hiljem või? Seal, ma ei oska öelda, võib-olla ta kirjutas sahtlisse, aga, aga mina neid ei näinud küll ja ma ei teadnud, et tal, kui me suhtlesime kooli ajal taga ja hiljem noorsooteatri alguses võrdlemisi nii tihedalt, aga mul on tunne ei midagi, mis, mis oli varjatud ja mida ta hoolega varjas ja kontrollis ja aga see nõudis väljapääsu mingi keskkooli ümber, mis ei lasknud seda kõike välja ja siis ta võib-olla otsis. Mulle tundub nii, et otsis luuletustes seda nii-öelda seda, mis tal sees pulbitses või mis ta mõtles, või ise inimesena ta ei olenud, võib-olla seda kõike väljendada või kartis või kontrollis ennast, aga, aga siis, kui luuletuse kirjutad, siis sa nagu distants veerus sellest et see ei ole nagu minu kirjutatud, vaid see on see luuletaja, kes selle kirjutas ja siis julged ennast rohkem väljendada. Kui ta hakkas kirjutama, siis oli meeletu hulk luuletusi, mis ta kirjutas, neid tuli tal nagu küllusesarvest. Ei olnud mingi küsimus, näita kirjutas iga päev mitmeid ja mitmeid ja mitmeid ja mitmeid andis mulle lugeda aeg-ajalt. Järelikult see, mis tahtis välja tulla, seda oli nii palju. Mul on teine lavalt teine niisugune suhe või sinuga võrreldes Tõnissoniga nii libahundis. Mina olen Tiina, tema Margus. Ja meie ei saanud laval kokku, ütleme selles mõttes. Et ta läks kuidagi väga kindlalt oma omandatud väljamõeldud rida. Sellest ta kuhugi poole ei lubanud ennast kallutada. Nii et tema mängis seda rida. Mina teistridaga, Tiina Margus nagu kokku ei saanud, selles mõttes oli raske laval olla. Need avanemise hetked, et need olid nii pisikesed, Need olid ootama matut, siis ta tõmbas nagu jälle kaane peale tagasi ja täitis täpselt seda, mida lavastaja oli soovinud ja tahtnud. Kuidas Mauri peaks mängima ja ta tõesti ta ei kaldunud mitte hetkekski sellelt rajalt välja. Vot siis need mõned üksikud niuksed hetked, kus äkki tunned Ta oli muidugi väga tõsine töömees. Ta võttis kõik väga tõsiselt ja mulle tundub, et vahel liigagi tõsiselt ja, ja isegi hirmutavalt tõsiselt, vahetevahel. Ja see tõsidus seoses sellega, mul on veel üks erakordne mälestus ja see jääb minuga kuni minu elu lõpuni. Et see, kuidas ta ja teatrikoolis luges Dostojevski kuritööst ja karistusest, lavakõnetunnis ja pärast ka eksamile, siis tal vist lõpuks veel võitiski ühe konkursi vist tol ajal tehti ju luulekonkursse. Ning vabariigi näitlejate vahel ja Mauri võttis selle katkendiga isegi konkursi. Ja vot seal oli seesama tõsidus, see oli nii sügav ja see kuidagi läks kokku selle Dostojevski stiiliga ja, ja selle looga selle Raskolnikov v hinge piinadega. Mälestustest ma võiks isegi võrdusmärgi panna Raskolnikov ja Mauri enda hinge piinadele ja läbielamistele ja ilmselt ükski teine ei, ei saaks niimoodi lugeda nii nagu tema luges seda, seda katkendit, see oli tagasihoitud monotoonsus, mis siis äkki teatud oluliste sõnade puhul nagu plahvatus ja see oli nagu mäe sees olev laava. Aga võib-olla see tema niisugune hirmsast täpsuse tagaajamine ja ja tahe olla esimene või parim või see mingi pinge, mis kogu aeg sees, võib-olla see on sellest, et ta ju väiksest peale hakkas sporti tegema. Ta oli lauatennises, sina teadsid, mis meister ta oligi, meister Fuš pluss veel Baltima. Ma ei tea mitmes, aga jah. Et võib-olla see, see spordimehe nisugune perfektsus või ma ei tea, kuidas öelda, et see oli temas veel sees. Et võib-olla tal, kui tal oleks antud teada korteris olla rohkem kui see kümmekond aastat, ainult? Minu arust oleks võinud väga suur kunstnik näitleja tulla. Et kahtlematult nagu Tõnu ütleb, et mõnikord lõi välja see, mis temas võis olla ja mis, mis potentsiaal tema sees oli kogu aeg mingisugune täpsuseid, Taali taotlus, võib-olla see surustada maha, et ta oli, see hing oli seal kahe, niisuguse teiba vahel kogu aeg. Igas inimeses on üks saladus, mida ei reedeta mitte kuskilt ei jäta ainult tema tema enda teada, aga, aga see liigne kaane alla surutus võib olla see saigi talle saatuslikuks. Nojah, temas oli mingi mingi tumedus heas mõttes tumedus, mitte mingi hunnikus, vaid tumedus ja ma ei tea, aeg-ajalt oli mul tunneta nagu kukla taga. Alateadlikult Taivus midagi, mingit kas oma saatust või midagi või. Sest tegelikult jõudis ta ju ainult 48 aastat elada. Seal 10 aastat oli ta teatris ja see oli see aktiivne aeg ja jõudis üle 30 rolli mängida väga suuri osi. Lavastajad üldiselt usaldasid teda ja ta kirjutas ju neid ühe mehe näitemänge, mida ta on ka ette kandnud, mina kahjuks pole ühtegi näinud oma elust kõik. Ja seal ta analüüsib kõik selle oma tee. Nii muidu elutee kui ka näitlejatee väga täpselt ära. Niisugune mulje on jäänud, et siis, kui ta oli juba saatuslikud haige ja siis ta julges nagu omal hinge uksed lahti teha ja ta vahel isegi kasutas seda natukene ära. Et siis ta julges nagu välja nii-öelda seda, mida ta enne ei ütelnud nii inimeste kohta kui ka iseenda kohta. Siis ta ütles, et ma olen hull, ma võin, ma võin kõike öelda. Sule ja naiste puhul alati ütles midagi niisugust ja siis ootas, mismoodi. Ta reageerib ja siis lautis seda. Sihuke mäng käis, ikka huvitas väga see, kuidas teised reageerivad ja ta oskas teisi kuratlikult purki panna ka. Ja, ja ma tean, et ega inimesed, kui nägid Maurium, kohvik Moskva, siis mindi mööda, et mitte tema küüsi sattuda. See on muidugi üldkokkuvõttes loomulikult valus ja traagiline, et niisugune eluperiood tal ka oli. Aga sinna ei saa midagi parata, lihtsalt nii ta oli. Ja sellest on muidugi kahju, et ja ta oleks võinud tõesti väga kaugele jõuda. Aga võib-olla see mõttekäik on kah, nagu ta on. Elu oli niisugune, et ja nii tulebki seda võtta minu meelest, et mõelda siin nüüd, et ta oleks võinud saada niisuguseks finaasumiseks. Ta sai niisuguseks. Aitüma meenutamast. Aga nüüd on aeg osa saada Mauri Rausi luule ja mõttemaailmast. Esitamisele tuleb kava. Luule on hingetõmbetuul. Väljas sajab laia lund, tuuled sahistavad puid. Mina ärkvel, Polound mõttes kavam oma loid uni turris nagu kass, kellel hambus elav hiir. Mõranenud kohvitass nagu raugastunud tunud Liir. Külaline aknal. Lind lahti. Punakuldne nokk. Märkad lebamas ehk mind. Raskelt pöörleb mõttevokk. Kunst ei kuulu kõigile. Andekad inimesed kahtlevad sageli oma andes andetud mitte kunagi. Ilu tapab ilu. Inetus sigitab inetust. Südametunnistuse kohta ei anta välja ühtegi tunnistust. Suurt kunstnikku märgatakse tema eluajal harva. Pärast surma kummitab ta isegi kummutitel. Kriitik teab, kuidas kunsti teha. Kunstnik ei tea seda. Aga ometi teeb. On kassid ja piimatassid on massid ja klassid. Öö on musta kassiunenägu. Minu jaoks oled inimene terasest, samas kuhu on raiutud sinu head ja vead. Minu jaoks oled inimene õhupall mis on täidetud seitsme liitri verega. Ja mis iga hetk Valmis lõhkema okkalisel maastikul. Allikas sünnitab oja. Oja jõe jõgi, merenaine sünnitab, pojapoeg võtab naise. Naine kingib poja. Nii voolab inimveri. Unistused ei peagi täituma. Nad peavad olemas olema. Inimesed jagunevad laias laastus kolme põhigruppi. Enamus keskpärased, vähemuses, hullud ja üksikud geeniused. Millisesse gruppi kuulun mina? Spordis olen ma olnud meie provintsimeister ja natuke enamgi. Näitlejana olid pearollid, minu sinasõbrad. Tähendab keskpärane, ma ei ole. 12 aastat olid mul hullupaberid. Siis nad tühistati. Tähendab, kull ma ka ei ole, jääb järele ainult geenius. Geniaalseid inimesi saadab elus nukrus ja üksindus. Aga lollid on rõõmsasti, märgivad kariloomad. Ükski loll pole targaks saanud. Aga nii mõnigi tark on lolliks läinud. Tark inimene on välja mõelnud sõnal Loi. Ainult neli tähte ja nendestki kolm ühesugused. Geeniustel ja hulludel on ükskõik, mis neist arvatakse. Ainult keskpärased tahavad endast paremat muljet jätta. Geniaalsema naljad on tehtud geeniuste kulul. Tehakse mu näole grimmi pärast etendust. Wuhan näo puhtaks. Kui ma üldse nägu ei peseks ja elaksin kaheksakümneseks siis mu nägu oleks pikem. Kui mina ise. Lapselapsed uuristaksid sinna koopaid ja vastaksid habeme. Siis nad kilkaksid. Vanaisa teeb meile habemega nalja. On küsitav, kumb on raskem naljategemine või naljast arusaamine. Kõik inimesed peavad jääma iseendaks. Välja arvatud näitleja. Näitlejad on tõeliselt ainult laval. Ainus inimene maailmas, kes sureb sadu kordi on näitleja. Inimene varjab riietega oma keha ja sõnadega hinge. Võõrad mõtted. Võõrad sõnad, võõrad tunded, võõrad valgud. Võõrad möödujad. Võõras keel, võõrad tuleb. Püksisääre narmendavad veresooned aitavad kojanaise luuda. Parem viivuks leegid seda kui eluaeg vinduda. Raske, ja julm on kunst, kus inspiratsioon peab puhkema kindlal kellaajal. Kuus korda nädalas. Õhtul luule on hingetõmbetuul Suurte siniste silmade ja Valev valgete juustega minimees. Siis kutsuti mind mauh vihma Nõmmiks. Õhtul ronisin vanatädi sülle. Ühe käega haarasin tädi kõrvale, Stast teise pöidla. Pistsin oma suhu. Päevamured sulasid nurru löömisse. Nüüd on mul silmad palju hallikamad juuksed tumedamad, pikkus pikem ja nimi lühem. Tihti õhtuti ajame juttu mina ja väikene mao Mihmamum. Aga jutuke otsa saab ruttu sest üks on rääkija, teine kurtum. Abielu ilma lasteta on sirelipõõsas ilma hüvitata. Loodus õitseb ainult kevadel. Lootus võib õitseda elu aja. Vaikides võib hõisata. Mälestused on hinge, Takkijad. Ainult läbi armastuse jõuab inimene kõige kiiremini kõige kõrgemale ja kaugemale. Igas ihus kakleb mitu hinge. Sebra on hullusärgis hobune. Suvel kasvavad lumememme ninad mullas. Ma võiksin olla tippsportlane. Aga aastad ei luba. Ma võiksin olla laulja. Aga olen ebamusikaalne. Ma võiksin olla luuletaja, aga Annet jääb napiks. Ma olen näitleja. Aga tassin kaste. Kukkuda on kergem, kui tõsta. Tark näida lollina. Küürakas võib elada sirge seljaga. Ka kõige ilusama võib inetuks muuta. Igavene noorus oleks muidugi ilus asi, aga ka Fonadusel on voorusi. Mu isa ja ema on kastid. Ise olen ma kasti, Margus. Kastid olid kord männimastid. Kast mäletab metsa kargust. Kassid on minu õed ja vennad. Tädid, onud on kastid vanad. Kas sa tead, kuis üks kast tunneb ennast oma tühjuses, mida ta manab? Minu naine on kasti liisi. Väike tütar on kasti mari. Viimases kastis, kui kuulan viisi mida kriuksub praakkastide kari kes mind lahkumisrännakul tarib. Kõigi kastide paradiisi. Järgneb kivise mullavaring. Bussid alustavad striptiisi. D sünnist surmani tuleb igal inimesel ise ära käia. Ainult kaks asja ei kordu elus. Sünd ja surm. Ajaloo prügikasti ei saa kunagi ääreni täis. Hurraa karjuda on lihtsam, kui aru saada, mille puhul seda karjutakse. Tugev naerab, kui nõrk nutab. Hiilib õue, piinlikult kui varas. Kahtlus hiilib põue. On see aeg nüüd paras? Tuleb vaikselt minna valgel lumesäras. Minna. Kuhu minna? Päriselt, kas sära? Jäägu jäätunud vesi. Õnnelikud ajad, teised kahekesi. Mul on minna vaja. Mis on hing? Mitte midagi. Ja ometi kõik. Igas ihus kakleb mitu hinge. Võib kogu elu kaotusi kanda. Ja ometi elust lahkuda võitjana. Ma kingiksin teile, rukkilillepärja soo aurudes lõhnavad udud kevadvihmadest maa märja esmased pehmed Paju toidud, linnulaulu, thrilleri kõrgeima helioraval leitud kaunima käbi oma nooruse möödunud neli aastakümmet. Mis teevad mul häbi. Äkki arvata, et vajan vastutasu nagu näljane, kellel ablas on käsi? Vaid see on minu puhaskasu. Kui te neid ridu lugedes ei väsi. Luuletusi kirjutada on lihtsam, kui neid mõista. Südametunnistuse kohta ei anta välja ühtki tunnistust. Ma kardan, et mul lõhkevad ajud. Hing läheb kehast vurinal välja veel enne, kui puhkevad pajud ja tärkavad kasvu, rõõmsad väljad. Millest selline naljakas kartus? Kas usun kurva saatuse märke? Olen nagu küpsetatud kartul ikka täis veel, valk jäid idumärke. Me püüame elus sinilindu käes, püssi teenis või paelad. Kui ainult lõpuni jätkuks hindu siis kinni lüüakse. Kirstunaelad seal puuduvad põhjamaa tuuled. Imelik küll, et puudub ka luule. Elu ei tohi tõsiselt võtta. Surmaga ei tohi flirtida. Inimese hääles avaldub ta hing. Ma kaotusi olen üksi talunud solvangud kõik vaikselt alla neelan. Veel põlema, sellest kössi vajunud. Armu pole kellelegi keelanud. Julm ei olda iial juhtumisi. Mu näkku on surutud kaini märk. Kas elu läheb mul libamisi või selga, mul aetakse hullusärk. Mis on veel ees inimestelt lohuta. Kas kunagisi süttib näitelava? Lõputult oma saatust, Mayota? Võib-olla päästad mind vere avamulda, lähen selg uhkelt, mul sirge. Tundsin. Kõmist arm ja kirge. Paber kannatab kõike. Ainult et kõik ei kannata paberit. Mida naha jätan, kallid sõbrad, hingeaur vaid hõljub talu õues. Lähen taeva nagu väsinud tõbras, kellel kopikatki pole põues. Igavesti puhkan tähesäras kauguses ja kõrguses on põlu. Mind ei võlu enam maine, kära. Elu. Kus nagu Liisus õlu jäänud teie vastu kalgiks püüdsin inimest. Kuuldu oli luule ja lausungite kava. Luule on hingetõmbetuul Mauri Rausi loomingust, mille esitasid Iivi Lepik, Tõnu Mikiver ja Tõnu Tamm. Saate helirežissöör Külliki Valdma. Muusikaline kujundaja Olev Herlis, toimetaja Toomas Lõhmuste. Raadioteater 2012.