Täna tähistab oma 70 viiendat sünnipäeva Mats traat Meie hinnatumaid prosaist ja omanäolisemaid poete. Sel sügisel nägi ilmavalgust kolmas kogu Haralailu lugusid. Vastseid harrala laste hauakirju uurivad kõrgemale lavakunstikooli magistrandid Elina Reinold, Maarja Mitt, Alina karmaašina, Vello Vaher ja Rando Kuustik. Olin viigi, mõisa moonamehe tütar. Meid oli mitu, kasvasin tükk rõivast, teine ihuneiupõlves oli nii ilus tüdruk. Mõisniku poeg vahtis mind, saatis peolt koju. Talupoisid, passisid peale andsitele pimedas metsavahel kõva keretäie. Kedagi ei tuntud ära. Karl polnud paha, noormees rääkis viisakalt, hoidis mul käest kinni, õhkas südamepõhjast. Küla peal lasti lahti, inetu kuulujutte, tammu ära naernud. Ütlesin teotajaile, lähme arsti juurde, doktor annab tunnistust, et olen süütu. Karl käis peale kui uni. Ma ei jäta sind, ma armastan sind, lähme nädalast minema, siin on väga kuri rahvas. Ta isa oli maruvihane, poeg tahab kosida vaest alamast soost tüdrukut. Kuigi ta ise polnud kaadlik. Lõpetas pojaga läbikäimise. Karl jäi kindlaks. Läksime Tartusse. Pärast Peterburi. Mees oli kontoriametnik, mina hakatuses, ajateenija, varsti sain kübarategija juurde. Seal läks mul hästi. Meie aeg kestis viis aastat. Kaks meie last surid 18. aastal. Carli lasksid maha džikistid. Tulin tagasi haaralasse. Elu oli teinud ikka väga äkilise käänaku. Isa sai mõisamaast krundi. Vanasröder tuli mulle tee peal vastu ise nagu sulavõi ja ütles. Tere ninja. Feliitsitas Veelmaa. Minu mees käis ilmasõjas. Vabadussõjas ka sai vabadusristi ja asundustalu. Ehitas majja kaks kemmergut. Oli tark. Aga laisk istus seal, luges raamatut. Rõugearmiline, tilluke nagu nukk, minust peajagu lühem. Leopoldi matus oli just päev enne seda, kui päts presidendiks sai. Kui haua juures kirstu lahti tegime, oli mehe käsi püsti. Nagu oleks ta enda ees hoidnud raamatut. Niisugust asja ei olnud keegi näinud. Teetsoni miili õpetas köida teise külge kinni. Teine käsi jäi tal sõtta, seda polnudki. Läksin närvi, silmad jooksid sirinal vett. Seogaela andis vana kotkas, head nõu. Võtsin peast siidiräti. Sidusin Leopoldi ümber kaela. Ei aidanud, käsi tõusis ikka üles. Matsi Jaan, kellega mees maailmaasju arutas, ütles kadunuke on nii kui ristija Johannes, kes kuulutab ette õnnistegija tulemist. Pastor mühatas ega lausunud midagi. Kahe venna peale oli meil üksainus hobune, pool peru. See lõi kogu aeg tagant üles. 40 põllutööd. Metsatalus oli vaikemees sinimägedes surma saanud. Tal oli väike laps. Mina olin pikka kasvu Vambola lühik rangis jalgadega. Algul hakkas tema Vaike pool Josal käima. Üks õhtu murdsin läbi akna sisse. Pöörasime kokku nagu. Mina MBA Ale virutasin venna välja, kolisin ise vaike juurde. Alguse elu algul magus, kui mesi siis argile täis, lahkellisid naised, rännet, pidev etteheide. Vambola oleksin pidanud võtma. Tema oli pehmema südamega. Selline närisemine vihastas mind väga. Nüüd hakkasin mina hobuse asemel põrutama. Alma marsson sündinud 1893 surnud 1948. Mina üksik inimene, olin liival korteri peal. Käisin suvel taludesse päeviliseks, talvel ketrasin ja kudusin külanaistele kindaid. Ühel talvepäeval läks liiva põlema. Tuigardasin toast välja, hoidsin aiateibast kinni, niipea käis ringi jalutada, värisesid nii, et ei saanud minna oma kraami välja kandma. Külarahvas tõi hulga pererahva varandust välja. Minu asju ei märganud keegi päästa. Põleski maha. Tulekahju toodi peremehele põlenud kellel viljakott vankris, kellel riided. Üks ühe teine teise asja. Ei kinkinud keegi midagi. Ma tean, kes oli süüdi. Salme, liivaperenaine, igavene uss, kes rääkis minust väga halvasti. Ühtepuhku Nendel põigiti hammaste vahel. Kartis, et nad vanamehe üle löönud. Üksik, esimene puupaljas peavarjuta. Keegi ei tahtnud mulle ulualust anda. Hea, et lubati asuda talu suitsusauna. Ki. Kaev oli kuiv. Läksin alt ojast vett tooma. Pea hakkas hullusti ringi käima. Kukkusin pea alaspidi. Rebane. Võtsin mune, tünnis tüki liha, läksin kaardimoori juurde. Pane kaarte välja, vaata, kas ma saan endale selle valgetverd, noormehe, kes Harallasse füüsikaõpetajaks tuli. Ei saanud ma need, kelle järele õhkasin. Kadunud emal oli õigus, kui ütles kõik ana, ei saa Iteliste Orsile. Ise juurde kolhoosipuutöökotta ilmus vibalik mees lõug terav nagu puulõhkumise, kiil tuli meile külla. Vaatas toas ringi, põrand, oli just pestud uued kardinad akna ees. Ja ohkas südamest. Kui mina ka endale nii puhta naise saaksin, nagu olete teie. Iso lausus, ei ole laine, see on minu tütar. Mees punastas. Vaatasin, päris meeldiv, teine minus küll oma 15 aastat vanem arvata, 40 50 vahepeal. Tähendasin tagasihoidlikult. Tee lei tarvitse kaugele minna. Mina olen vaba. Hakkas rumalat juttu ajama, ma suren varsti ära. Hitlesin Talle. Ärge rutage hauavaikusesse, seal on mul raske teiega ühendust võtta. Ei surnud, midagi, viina ka ei võtnud. 22 aastat elasime kenasti. Siis leegistanaarema. Paul mätas sündinud 1934 surnud. 2007. Küüditatud eestlased tegid Siberis kartuliharimiseks väikese harkadra. Sellele käis kaks inimest ette, mina lükkasin tagant. Komandant nägi kartuli Moldovast läks marru. Lõbedaga kohe ära ei tohi olla inimese ekspluateerimine inimese poolt. Lõhkus adra ära, loppis tükid laiali. Jaanipäeval tantsisime, niiet higi tilkus läbi seitsmest särgist. Kahest kasukest. Siberis ei saanud üldse koolis käia. Kodumaale jõudes hakkasin töö kõrvalt õppima. EPA kaugõppes. Tegime partei ajaloo eksamit. Õppejõud ütles. Kas teate rääkida kulakluse kui klassi, eks propri eerimisest? Väga hästi teada, vastasin ma ise olin küüditatud. Teie onu, kommunist saatis, me ei taha. Saime vara. Läks näost punaseks, Maiunud lauset lõpetada, kui näitas ust, käratas välja ja ärge enam tulge. See eksam jäigi tegemata. Mul lepa lõpetamata. Pensionipõlves oli mul viis kassi. Ükskord tuli minu poole ots pooli Hilda sovhoosi pulli talitaja. Kassid olid taldriku ümber, lakkusid piima. Hilda võttis paberi seest pulbrit, puistas piima sisse. Ise kiitis. Nüüd on kassidel hea, isu söövad veel paremini. Ja tõesti. Kassid limpsi, Sid taldriku puhtaks. Kolmandal päeval olid mu kassid haiged. Mina nutsin, Kadiisu kõige ilusam, neist vaakus hinge. Mõne päeva pärast olid kolm tükki lõppenud. Üks kõige Sagrisem ja teine must kassipoeg said terveks. Vihastasin enese seaks, kui Hilda tuli jälle tössa lessa minu poole ja seletas parem kaks kargamas kui viis vingumas. Ja ühest emasest piisab, see püüab sul hiiri. Inimese alatusel. Oleks Eesti aegu olnud, oleksin kaevanud loomakaitse seltsile. Kindlasti oleks karistatud. Viisin linna vennale piima temani juuksur. Kõrgelt viljakoti koormalt kukkusin suur teele. Aju tuli pääsest välja. Surin ära. Narva-Jõesuu sanatooriumis olin nädalaga blank. Saatsin Liivile kirja. Ravi on hea, aga rohud kallid, läkita raha. Varsti olid rublad kadunud nagu mutiauku. Jälle kiri, saada raha. Jaan ostma vastsed riided. Naine, imestunud, alles läksid uue ülikonnaga. Mina vastu, meil tuleb endil puude otsast ravivanni jaoks männikasve korjata. Liivia ei kujutanud ette sanatooriumi, põlesid, jäi uskuma ja kirjutas ülikond pahupidi. Kanna edasi. Üksvahe näitas nii, et enne surma saan veel terveks. Kulla Sester. Siseheitlused ja hingepiin kulutasid südame narmasteks täis püha viha, murdsin het heli juurde sisse. Minu Ivar kiskus seal kiiruga aluspükse jalga. Direktriss oli jõudnud hommikumantli õlgadele visata. Või tema tuleb minult meest üle võtma. Igavene kellan ära. Mõned tõed olid talle mõistetamatuks jäänud. Tegin need selgeks, rappisin teda, et suled lendasid temaksinofoognetaks lähkis, mis jaksas. Rapsas mul kannast kinni. See, et heli päästis, muidu ma oleks ta maha löönud. Ivar seisis näost valge kui voodilina. Ei saanud sõna suust. Kas see maitses direktriss talimetsa kaisus magusamini, hüüdsin hingeldades. Ära muutu labaseks, miks sa oled emakeeleõpetaja? Vastas mees. Ma ei suutnud halva mängu juures teha head nägu. Kuradile kõik. Kuradile. Mahta vaablane sündinud 1909 surnud 2000. Mesinädalate aegu kiitis Joosep, et olen tema ravimtaim ja lubas mind hoida, kui potilille. Talude orjamine sulase naisena pärast kolhoosi töö ilma puhkepäevadeta lõbuks sant hulk aastaid voodihaige. Kannatasin lamatisi, vaeva ja valu peas, üksainus mõte. Saaksin ma ometi näha uue aastatuhande koitu. Küll see võib uhke sündmus olla. Jõudsingi ära oodata. Tütretütar küsis. Mis tunne sind valdab, kui veenium kohab õue puudes. Ma ei tundnud, näinud ega kuulnud midagi iseäralikku. Abikaasa leidis külma haua Estonial. Ameerikasse kolisid mõlemad pojad. Ita, insenerid. Võtsid kodumaalt elukaaslased kaasa. Üks seadis enda sisse Californias, teine Illinoisis. Sellised arengud tulid mulle nagu välk selgest taevast. Miks pidin rõõmu pärast käsi plaksutama kui üksi valmistasin pakist kartuliputru? Iga kassi, koera ja joodiku liikumine oli sündmus. Pildid tol ööl tuli mind vaatama täiskuu. Siis läks mõte jälle poegadele. Tudengipõlves muutma, nende suust ei kuulnud. Pean ostma seda maksma seal anna raha. Mul on vaja sõita sinna ja sinna, anna raha. Rohkemaks neil isa vastu huvi ei jätkunud. Miks irdub inimene inimesest? Kus on võõrandumise algus? Kas juba emaüsas? Mälu nõrgenes. Silmade kannatanud telerit vaadata kuulasin raadiot, kuni läksin puhkama. Et üksi olla. Sealgi. Viivi kanniste. Mina ei jätnud laulva revolutsiooni aegu panime talu asemele mälestuskivimaal meistrionule, annile ja nende lastele, kes kõik jäid Venemaamulda. Võtsime pangalaenu, rühmasime rahmitsesime, euroopalike teadmiste valgusel hankisime moodsa sisseseade südamed põksuma tulevikulootusest. Ennoskas iga tööd. Saimegi farmi valmis. Neil oli 44 lehma. Ennem kuku laps tulla, kui lüpsile hiljaks jääd. Piimahinnad läksid viletsaks. Vererõhk tõusis. Võlg jäi veskikivina kaela. Meie tootmistalumajandustegevuse lõpetasid Ennu insulk ja minu infarkt. Poeg pani meie hauale ilusa kivi. Maili Alamets. Meremehed on ju sellised, et yks päev istub lauas ja joob. Teine päev tuleb abieluettepanekuga, pakub sõrmust. See oli ehtne. Toompeal kulunud, ainult nutsin vastu. Tulin teooriast Haralasse. Ausi õige kõik. Ainult üks asi tundus imelik. Koit sile sihvakas noormees. Traaleri mehaanik läbi teinud kõiksugutormid jäi Haralas virtsaveoauto alla. Doktor Veenre oli mulle küll ükskord öelnud. Teie mehel võib aeg-ajalt esineda bipolaarse meeleolu kõikumist. Maire Aga puu. Kui Yalelist tulin, pöörasid metssead parajasti mu lilleaeda mustaks. Eriti paistsid neile maitsevad murtud südame juured. Uhjutasin kätega, et seda nägu. Lähedale ei julenud minna ega nad lasknudki tegid, sääred. Septembriööl kui marutuul undas ja vihma valas nagu oavarrest tegid nad nurmel meie kartulivagudele üks null. Songisid üles, pistsid nahka viimse kui mugula. Kellele naeru, kellele nutukoht meie talvevarud olid igatahes läinud. Kumb on prioriteetsem, looduse ime, kas metssiga või eestlane? Või on meie riik tõesti nii otsa jäänud, et isegi salakütte jätkumets loomandust reguleerima? Meel mõru. Komberdasin Harala poodi. Ostsin endale koorejäätist ja pojale töötule buldooserijuhile pudeli viina. Vabadus tähendab vastutust. Vastutus kasvab välja hirmust eksida seaduse esivanemate tavade, juurdunud käitumisnormide ning ühiskonna sotsiaalse korralduse vastu. Minul muutusse vastutus hirmuks. Naine võtmata lapsed soetamata. 50 aastaselt jäin tööta. Istusin teleri ees, kuulasin ametiisikute pugejalik ja sõnavõtte. Jälgisin statistilisi peitusemänge erakondade tõuklemist riigipiruka ümber ja mõistsin. Kõike Need tegelased on minuga solidaarsed. Nemadki kardavad vabadust. Nii kui tuld. Milleks ma kasvatasin küüsi? Ikka selleks, et küüsi näidata Teised naised elasid üles hinge murranguid jätsid perekonna maha võõra meesterahva ühe ainsa pilgu peale mis tõotas muinasmaad. Miks õrnad vihjed, viiped läksid minust mööda? Kas olid need väljavalitute privileeg? Mina olin mind igal pool tagasi hoidnud ära põgenenud, tõmbunud, kapslisse jäänud üksi. Tahes-tahtmata jäi mu elu sisuks puupeadele nii andmine lõppematu kangakudumine rahvamajas. Küüsi. Ei saanudki ma kasutada. Mandertaallane sündinud 40060. aastal enne Kristust surnud 39991. aastal enne Kristust. Terve parv tõmmil ninaga inimesi ajas mind taga mammutimetsas. Nendes sõjakad järeltulijad arvavad et maa ei tundnud valu ega osanud rääkida. Vale puha. Mida leviminalistelt oodatagi? Te kuulsite valikut Mats Traadi kogumikust vastsed harrala Elulood. Epitafe esitasid kõrgema lavakunstikooli magistrandid Elina Reinold, Maarja Mitt, Alina karmaasina, Vello Vaher ja Rando Kuustik. Saate helirežissöör oli Külliki Valdma. Muusikaline kujundaja olev ERR-is, režissöör ja toimetaja Toomas Lõhmuste raadioteater 2011.