Ja meil on täna külas siin Me oleme saates Eesti filmi sihtasutuse peaekspert Karlo Funk, tere Karla keere, ta Karlo, räägime täna siis Eesti filmist eesti film sel aastal erilise tähelepanu all põhjusega. Eesti film saab 100 aastat täis. Räägime ka sinu tööst, Carlo on sind juba nimetatud eesti filmi, kuidas või kuidas see oligi, pea Ikvisiitorikski paavstiks, et sina otsustad, siis, kes saab filmi viha ja kes mitte. Tuttav küll nimetas halliks kardinaliks, aga Aramis või tardanyan, kas räägime ka sellest, et kuidas musketäri töö siis on? Ja muidugi noh, natukene räägime sinust endast ka. Ja sa oled ju ka muusikahuviline, et oled valinud meile täna ka ettemängimiseks mitu muusikapala ja nendest ka lahedalt. Aga Eesti filmi aasta tõepoolest on käes 100. sünnipäev. Carlo, kas sa oskad praegu kohe? Kindlasti on niimoodi raske välja tuua, aga mis on selle aasta võib-olla selline kõige tähelepanuväärsem moment? Ma arvan, et Tartus toimuv aprillis toimuv selle siis 100 aastat tagasi toimunud seansi kuidagi meenutamine suure üritusena, mida vist ei maksa päris nimetada kaalaks. Aga mis pürgib olema selline eesti filmi keskne pidustus. Ja ma ise loodan, et tegelikult kõige ulatuslikum nagu rahvamõttes on ikkagi mingid väiksemad üritajad koha peal ja ma leian, et need on koka kõige huvitavamad, et viia inimesteni nii uusi kui vanu filme jälle ja nendest rääkida võib-olla väikestes, väiksemates kohtades, kus elab veel televisiooni vahendusel mälestus vanadest filmidest. Ja kas võib-olla huvi on isegi suurem selle vastu, kui meil siin Tallinnas või Tartus, kus on pidevalt uute filmide pealevoolu Millele paneb see aasta kõige suuremat rõhku, me elame siin varem juba natukene ka rääkinud mõne asjaosalisega ja kas, kas on üks suur osa see, et viia just nimelt eesti filmi ka väiksematesse kohtadesse? See on osa sellest, ma arvan, kõigil on võrdne üritustel on võrdne kaal. Et rõhk on ju tegelikult selles, et rääkida olevikust minevikust ja tulevikust. Ja minu arust ei maksa üldse lasteaiast varjutada ainult sellest Tallinnfilmipärandist, mis nagu tundub inimestega, mille ajastumine, filmid on inimestel nagu meeles, kõige enam neid peetakse kõige paremaks ja minu versioon muidugi sellest on natuke paremad on nad sellepärast, et need on kõige rohkem näidatud ja neid on näidatud ajal mind, mitte midagi muud ei olnud vaadata. Ja ma arvan, Tänaste filmide olukord on lihtsalt teine juba seetõttu, et, et ei olnud ümber mingit Hollywoodi, oli ülaümber ainult vene propagandanõukogude propaganda, mida noh ja head filmid muidugi, selle hulgas samamoodi, aga siis põhimassiiv filme, mis sul olla sai? Vähestele tuli Soome telekast enamik tuli kinodest. India filmid, mõned väga head, itaalia, prantsuse omad ja Nõukogude madja sõjafilmid, mis iganes, eks, et noh, valikuvõimalus oli kümneid kordi, kui mitte sadu kordi väiksem. Kui nüüd rääkida natukene eesti filmist ülevalt pidulikult, et 100 aastat, eks ole, noh, see on mingis mõttes nagu rauga iga, kuidas sa iseloomustaks Eesti filmi siis tervislikku seisundit täna selles valguses? Noh, sel juhul, kui juba nii, siis Eesti film läks Nõukogude Liidu lõppemisega pensionile ja hakkas elama täisväärtuslikku elu, hakkas käima ujumas oli vaba aega näidanud tööd tegema alguses tõeline lust ja lillepidu. Ehkki muidugi päris nii see ei olnud, sellepärast et algus oli jälle raske. Aga. Väga kokkusurutud artikli pidin kirjutama Jaapanis ilmuvale eestist rääkivale raamatule filmist mis torkas silma, et põhiline on nagu murrang, et kohe, kui midagi korda saama siis midagi juhtub. Näiteks kui kahekümnendatel tehti agaralt filmi Noh, mitte päris iga aasta, aga püüti teha ärimehed, siplisid, jäid võlgu, nalja sai, film oli ekraanil, siis 30.-tesse katkestas, üks oluline põhjus oli see, et tuli helifilm ja kogu analoogia muutus nii kulukaks, et nendel eraettevõtetele väikeettevõtetel enam ei õnnestunud seda raha kokku saada. Ja sealt edasi tehtigi ainult nagu ringvaateid riikliku toega. Ja siis järgmised murranguid juba neljakümnendatel ja viiekümnendatel ja nii edasi. Et siis olid juba võib-olla noh, ütleme siis ideoloogilised, poliitilised asjad, mis oma pitseri peale panid, et aga mis siis tänasel päeval räägitakse tehnoloogiast, et mingil määral, eks ole, filmi tegemine on läinud odavamaks, aga kindlasti mitte nii odav ei peaks tulema ikkagi sinu juurde ütleme siis või siis ikka laiemalt taotlema riiklikku abi Eesti filmi sihtasutuselt. Selle asja läbiviimiseks. Eks ikka tullakse, aga õnnestub ka täiesti ilma teha, et ma täiesti positiivselt suhtun nendesse, kes saavad hakkama ilma, kes tegelikult ideega nii-öelda tingimata kultuurilist toodet, sellepärast filmi rahastamine on Eestis Kultuuriministeeriumi all tehtud, võiks sama hästi olla majandusharidus ja veel mõnegi ministeeriumi all, eks, ja need, kes teevad seda ilmamüüjad võtta nagu näiteks üks film, mis tuleb välja nüüd veebruaris, vasaku jalapäev. Noh, nemad saavad loota tõesti ainult sellisele, mis endale ja ma arvan, et see äratab ka rohkem sellist Street gradi piletit, et film, mis on tehtud ilma riigi rahata ja kus on kohalikke staare, vägivalda ja seksi vist ei ole päriselt. No hea filme ei pea, sorry, on ka meil on ikka ole. No ühesõnaga diafilm ei pea jah, tegelikult siis alati olema siis testi miljonitest kokku pandud, et ajalugu on toonud ka edukaid filme, mis seal tehtud, väikse. Eelarvega kindlasti nii Eestis kui kui mujal. Aga kuulame muusikat vahepeal. Karlo Funk sinu sinu valikul täna, et kajastada natukene seda muusikamaitset, mis sul on ja esimene lugu. Maitse on mul väga eklektiline ja. Kontrollimatu ma ise ka ei kontrolli seda üks, mis mulle nagu ikkagi läbivalt Nad on meeldinud on elektroonika, niipea kui ta ilmus muusikasse kuskil massiivsemalt seal 80.-te lõpus ja noh, alates tõesti seal tollasest popist rannistadepašnoodist, kuni siis nende tantsumuusika vormideni välja, kus juba katsetati rohkem. Ja teine on olnud indi ja igasugune kitarrimuusika, miks mitte vahel metalit, aga vastu, et üks tegelane, kes ühendab vähemalt indite elektroonikat toonud Ulrich naus ja tema ühelt viimaselt, kas põrand vist koos ilmunud albumit olekski elu. Täna räägime juttu Karlo Fungiga, Carlo on siis EFSA peaekspert ja saan siis Eesti filmi sihtasutus, mille kaudu siis saab eesti filmidele vajalikku ressurssi. Carlo on siis see mees, kes kas sina oled kõige tähtsam mees Carlo, kes otsustab, et vaat see filmi idee tasub tegemist. Ja vaat see kahjuks jääb nüüd tegemata. Kahtlemata jah, ma jõudumööda kasutan ka teiste inimeste nõu selle juures aga põhimõtteliselt. Nagu lõpptulemuse seisukohalt vaadates stsenaariumi ja mõeldes, kellele see võiks suunatud olla. Pean mina seda jah ütlema. Kuidas see asi välja näeb, et loomulikult siin meie kuulate seas ka, kes on selline filmi tegemise huviline, võib alati minna Eeezza leheküljele, seal on kindlasti olemas kõik juhtnöörid, mida on siis vaja siis taotlusteks, aga, aga lühidalt võiks järsku tutvustada, et on inimene, kellel on muidugi viimase peal idee, ta on loksutanud mingisuguse, väga vinge siis käsikirja kokku ja sealt ongi juba, eks ole, põhimõtteliselt lihtsalt see seeme vaja mulda ajada ja selleks oleks vaja muidugi palju raha, et teha siis tõesti viimase peal film, et kuidas ta, kuidas ta sinu jutule pääseb või, või kõigepealt üldse ei pääsegi. Ei, tegelikult ei ole selles astmes, nagu inimesel, kes filmis tegu tegev ei ole polegi meiega suurt midagi pistmist selle värske pealt. Ta peab leidma endale sellise tootjafirma, kes on sellest tootmisest huvitatud, sest. Nüüd võiks siin rääkida seitse minutit Euroopa Liidust ja konkurentsiametist selle antavatest erilubadest, mille alusel üldse riik saab toota filme. Nad peaksid olema vabaturu reguleeritud ja jõuame sinnamaani, et see inimene siis ikkagi peab rääkima tootjafirmaga, kellel on kogemus neid filme teha, sest see on tehnoloogiliselt on see protsess keeruline, kulukas, aeganõudev ja inimene tänavalt on ta, ta on sama suur, tõenäoliselt lihtsalt ise filmi teha. Kui saada sümfooniaorkestrisse viiuldajaks. Vaat nii see asi on siis, et tegelikult päris jah iga tänavalt sisse astuda ega üldse rinda pistma ei pea. Et pöörduge siis jah, ikkagi tootjafirmade poole, aga, aga siis edasi, ega neid tootja filmitootjaid tegelikult on vist ka päris mitu tükki isegi päris neid raskeid aegu läbinud, et tegijaid ikkagi on, et pakkumist on igal juhul. Ma usun küll, et kümmekond on ikka sellised, kes suudavad teostada, tegelikult ma usun ka väga suuri projekte, mitte suuremaid kui eesti omi, suuremaid kui mitme Eesti filmitootmise aasta eelarve kokku. Nagu siin meil on olnud neid juhtumeid. Filmiga pol, mis maksis rohkem kui Eesti mitme aasta filmitootmise eelarvet. Aga alati maksab rääkida oma ideedest rääkida siis ja loomulikult me vahendame neid kontakte, kui keegi soovib rääkida päris silmitootjaga ja teada saada tema nende arvamust. Probleem on lihtsalt selles, et kuivõrd tegemist on ettevõttega, mis peavad sellest elatuma siis neil, neil on endal piisavalt palju filmiideid ja see peab nagu ikkagi ületama selle keskmise tasemega nende jaoks. Mis tüüpi filmid on nagu sellised, millel on nagu lootust saada nagu toetust, et kas seal on nagu paika pandud see, et olema piisavalt isamaaline piisavalt sügav. Piisavalt ambitsioonikas, kunstiliselt, noh, mis, mis seal niuksed nagu põhinäitajad on, et siis vaatad näiteks, et ahah paned siis linnukesed, see on täidetud, see on täidetud, see on täidetud. Hakkab looma, meil omal töö juures on seina peal küll üks tabel ja mida me järgime, läks viltune, majakas, sookured, kõrkjaid sahisemas. Aga seda me ja ikkagi otseselt ei järgi. Ei ole olemas universaalset head filmid, väga üksikud on universaalsed, väga üksikud ja Nende, erinevate žanrite või erinevatele inimestele erinevatele sihtgruppidele mõeldud filmide puhul märgimegi, sealt nagu seda, kas nad on head, võiksid olla head nende inimeste jaoks. Komöödia võiks olla naljakas, näiteks sellised elementaarsed asjad. Ja loomulikult kunstiline ambitsioon ei taha, aga me teame ka seda väga hästi, et ega seitse Plaza piletisabas seisev inimene ei, ei vaata selle pilguga filmi, et milline võiks olla, küsivad kunstiliselt ambitsioonikas eksperimentaalne teos vaid tahtsid meelelahutust ja meie nagu toetatavas repertuaaris peaks mõlema vahel valitsema tasakaal. Aga kui me toodame nagu põhimõtteliselt, kui eelarvega toodaksime kolm filmi aastas, siis tasakaal poolteist, poolteist nagu ei teeks kedagi õnnelikuks. Et see sõltub nagu väga selgelt aastast ja väikeriikide filmitootmises üleüldse, kogu Euroopas on need aastad väga, väga erinevad. Carlo, kuidas näeb see protsess välja, kui tullakse teie juurde et oma film filmi näidata ja küsida siis sellele toetust, kas, kas teile antakse kõigepealt ikkagi mingisugune süžee ette, kõigepealt loete seda? Igale bürokraatlik tuleb tuua mingeid taotlusi, kirjeldada oma ideed, no on erinevat filmi tegemise etapid, stsenaariumi kirjutamine, stsenaariumi arendamine mis viib juba lähemale silmini projekti tegemisel, mis tähendab sotsid, kaastootjaid otsid teisi rahastajaid, paned kokku rahastusel, näitlejad võtsid, võtavad, Töötad samal ajal selle loo endaga, et seda teha mõjuvamaks erinevalt nüüd igasugust igast teisest. Kunstiliigist on filmis alati. Mul on jõutud vähemalt välja selleni, et mida autor üksi kirjutama lugu nii nagu see parasjagu loomingulisest torust tuleb või tähendab ainult esimeses etapis pärast seda ta. Parimal juhul kuulab teiste nõuandeid ja seda, kuidas lugu muutub võimalikult efektiivseks ekraanil. Jugo stsenaariumi tasandil ja see on iga looma nime jaoks inimese jaoks võrdlemisi piinarikas protsess, mõistagi. Aga kokkuvõttes on annab enamasti tulemust. Ma mõtlengi seda, et kui teie peate otsustama ikkagi suuresti paberite põhjal, mida te näete kui lihtne on seda teha selles mõttes, et see tulem seal ekraanil võib ju olla, kui sa näeksid näiteks kõigepealt kohe filmi, sul oleks ju palju lihtsamaks. Aga sel juhul, kui ma näeksin filmi, siis ei oleks enam põhjust raha anda, sest sa oled juba tehtud. Ja siinse põhiline nagu vastuolu peitubki selle vahel, mida oodatakse ja mida näha tahetakse ja nii edasi ja nii edasi, et. Ma olen näinud väljaspool Eestit ühe Euroopa filmifondi töös osaledes, ma toetan ka nagu teiste riikide filme ja seal on mul tegelikult palju lihtsam mingil põhjusel näha, kuidas see asi välja näeb ja reeglina on, mul on palju vähem üllatusi kui Eesti filmide puhul. Ja tegelikult asi on lihtsalt selles, et see protsess on mujal niivõrd nagu standardiseeritud standardiseeritud ja hästi tööle saadud. Et jaa, inimeste kultuuriline taust ja arusaamine tervest protsessist, mis ekraanile nagu ühtlustunud. Ja Eestis on tegelikult asi tänu väikestele tootmismahtudele ikkagi paljus nagu katsetamise tasemel. Mitte selles mõttes, et kõikideks eksperimentaalfilme ja katsetatakse, vaid et teada saada, mis toimib turule mida inimesed näha tahavad, mida, millega, mida nad nõustuvad, vaatame, mida nad ei nõustu vaatama ja see muutub, kui loomulikult ka iga paari aasta jooksul. Et meil ei ole piisavalt ressurssi, et minna nagu kõigi nende publiku ja ootuste arengutega adekvaatselt kaasa nagu kas nende aastatega nüüd mitte ainult. Kui sina siin oled olnud, peaekspert Epsas, aga, aga räägime üldse Iseseisvusajast, et kas, kuidas sulle tundub, kas, kas me liigume õiges suunas siin Jaak Lõhmus on, kuskil vist ütles, et Eesti film on sõnnik vilets, sest kunagi võib-olla hakkavad võrsema õied või kuidas see oli ütlus ühesõnaga kuidas sulle endale tundub, et, et kas me siis nüüd muutume filmitegijatena nüüd paremaks kui lihtsalt võrreldes või, või ei ole veel praegu põhjust nentida seda trendi? Ei, muidugi muutume lihtsalt, see ei ole ka ühesuunaline protsess. Progress, sega millegi muuna kirjeldatav. Asi mingid nähtused võivad ootamatult kontsentreeruda ühte aastasse, nagu juhtus 2007, kui valmis väga häid ja väga erinevaid filme. Ja samal ajal kindlasti paraneb selle keskkonnaturu, mille iganes mõistmine. Ent ja kindlasti paraneb nagu näiteks tehniline tase, tehnilised tegemise oskus, aga lihtsalt kõik toimub nagu aeglaselt, minu ka minu enda jaoks toimub see aeglaselt ja aga see toimuks vaheliselt tänu sellele, et ei ole katsetamise ruumi noh, võrreldes Soome, tänapäeval isegi 20 25 filmiga toodame ju. Viis maksimum. Aga muusikat, muusikat on natuke lihtsam teha ja mis meil on siis Carlo, mis sa järgmiseks oled valinud meile ette mängimiseks? Elektroonikast on mõnusalt kaheksakümnendaid tagasi tulnud ja üks, kes seda hoolega rakendab ja kellest mõnusa äratundele siukest vana head eitavaid stati, vaimu ja muud sellist, on. Räägime juttu Karlo Fungiga, kes on siis eksa peaekspert ja teab filmidest nii mõndagi, et Carlo. Ütle, kas sa oled Eesti filmidega, nüüd oled sa kõiki eesti filme näinud, sest et ega väike rahvas väidki maa, palju neid filmige on, tuleb? Tuleb mõned 10.-st või ei, tuleb ainuüksi Tallinnfilmis üle 120 vist, kui ma ei eksi. Plus Eesti telefilmi omad veel mõnikümmend pluss dokumentaalfilmid. Ja olla näiteks mis, miks mitte kroonikad mida ilmus ju iga kuu, iga kvartal. Nõukogude ajal. Jah, mis on päris lõbusad hiljuti just vaatasin mingit 80. aasta Nõukogude Eesti kroonikat, kus õpetati seda diskotantsu, et neid on hästi lõbus ka üle vaadata, Samuga samuti ka mängufilme vanast ajast, et mis mis sinu, kas mängu? Te olete kõik ära vaadata? Ei, ma ei, ei usu, et seal on ikkagi noh, tänapäeval tuleb ennast ikka väga tugevalt motiveerida näiteks punast viiulit vaadata või Edward sõrmusest. Kindlasti ei ole üldse lihtne vastata, aga kui sa nüüd mõtled ükskõik pikalt pikalt ajas tagasi, siis mis on üks Eesti mängufilmidest sinu suuri lemmikuid? Või või siis ikkagi mitu lemmikut. Jah, erinevaid suundi ma näiteks olen avastanud, et ma ei ole väga suur kevade fänne üldse. Tollest ajast nõukogude ajast võib-olla tõesti pigem pigem hullumeelsus. Mis asi lõppematu päev täiesti hull-pöörane 70.-te alguses, lühifilm, kus Tooming müttab ringi hilisemast otsast mõistagi sügisball ja kusagilt vahepealt. Täiesti lambist võttes näiteks naerata ometi, aga ka mitmed nagu 90, et 80.-te lõpu Arvo iho-ga seotud filmid Kuidagi on halastajaõde meelde sööbinud vaatleja, eks sain asjad, mida tegelikult ei ole nagu näidatud. Mingil põhjusel. Viimasel ajal. Aga viimase aja filmidest nii paar viimast aastat. Mõned head näited. Kuid jah, põhimõtteliselt ma ikkagi olen nagu ka Püha Tõnu kiusamisega sõber ja seal selles nähakse nagu mingit pinget ja painet, aga seal on ka ütleme siis kinematograafilist huumorit. See võib seal küll väga sügaval peidus olla, aga see on seal olemas. Kui minna ajas tagasi, siis Carlo kuidas üldse sattusid filminduse juurde või millal sa avastasid endas, et sinus on mingi huvi selle asja vastu? Mina seda ei avastanud. Ema vis stuudiosse Tallinnfilm vaatama multifilme, sest ta töötas seal. Ja see oli laste jõulupeod, vabandust, nääripeod, kus töötajate lapsed vaatasid animafilme, nagu siis selliseid läbi kuulamisstuudios umbes sellises ruumis, nagu see siin praegu ainult ekraani seina peal. Ja siis mingil ajal ma ei viitsinud neid üldse vaadata. Ja, aga siis tuli, vist 80.-te lõpul oli Pasoliini retrospektiiv Tallinnas kus oli näha, et milliseid pööraseid asju saab filmi, meedia, mis teha. See äratas nagu teatava teatava huvi jälle siis. Mõist mingil ajal kirjutasin nendest õigemini kindlasti selle kohta kirjalikke tõendeid. Ja sealt kuidagi kuidagi läks, et mind kutsuti silmi, sihtasutuse nõukogusse millegipärast kõigele. See on nagu asjad toimisid hästi. Pidin iseenesest sa kirjutasid ja sa jäid silma kellegile et poiss jagab matsu juusis. Aga ülikooli sa filmindust õppima ei läinud kas siis üldse ikka vist oli võimalik? Ei olnud ainult ei selles mõttes mina õppisin juba Tartus selle peale, kui üldse filmiosakond Pedagoogikaülikooli tehti ja mina ei ole tahtnud neid kunagi teha, see on liiga keeruline ja närvesööv töö. Et ise filme, eks ole, ei tee. Pigem vaatan ja ütlen, mis ma neist arvan. Nojah, mitte ainult, et tänapäeval ma suudan ka muuta ehk teha ja nõu anda vast. Teistele just nimelt meil on siin Karlo Funk külas, kes on tegelikult ERSO peaekspert ja kes teab väga hästi, mis filmidest siis saab asja, mis filmi ideedest saab asja, millest siis mitte. On Karla olnud ka palju pettumusi, et vaat et tundus täitsa siuke noh, väga hea idee. Ja siis keerati kräpiks ära, kui mitte esileedi parafreerida. Väga head ideed ei õnnestu täielikult ära rikkuda reeglina aga asi ongi selles, et me peame sageli valima, kui ka nii-öelda keskmisi ja keskütleme keskmise ideid, mis oleksid täiesti normaalsed. Saksa telefilmid võib olla näiteks või noh, mis igal muul maal oleksid täiesti normaalsed, vastuvõetavad filmid, aga tänu nendele tegemist Vii meetoditele või isegi rahapuudusele neid tehakse nagu. Natukene kehvemal tasemel ja niimoodi järk-järgult see meediumi Tartus nagu haihtub sellest filmist selliste odavate kompromisside läbi. Noh ja lootsin alati saada rohkem raha kusagilt mujalt, mujalt seda raha ei tule, noh ühesõnaga tekivad siuksed. 11 söövad protsessid, mis lõppude lõpuks on ka ekraanil näha. Ja lõppude lõpuks Ma arvan, et me peame tegema ka täiesti normaalseid mitte ainult erilisi filmis ei ole võimalik täiesti normaalseid filme, mida inimesed teoorias võiksid minna vaatama, aga noh, mingil põhjusel ei lähe nii vale plakat näiteks vale treiler. Igas etapis võib midagi juhtuda. Ja see on film, mis võib olla täiesti normaalne nagu minu arust, nagu põhiliselt Washa oli, kui keegi teab seda asja. Just nimelt see uppus. Osalt tänu sellele, et see nägi välja nagu türgi indi Filmse plakat. Ehkki tegemist oli tõsise professionaalset sõlmitut, näiteks tulevahetuses stseeniga lõpus Tallinna sadamas, mis toimib jumala hästi, aga noh inimesed. See tähendab siis seda, et see marketing, see nii-öelda selle filmi esitlemine, mis toimub enne ehk siis huvi tekitada inimestes, see ikka loeb filmi puhul päris palju. Jah, sest kui me meil on ju iga päev mingeid kümneid meelelahutusvõimalusi. Ja siis, kui me tahame oma aja millalgi kulutada, siis me valime nagu parima ja me ei mõtle kõigepealt, kas on film võib-olla ainult noored jaksavad käia nagu pidevalt kinos, eks, aga kuiselt vanemaks saad, siis sa otsid ikkagi nagu seda õiget kontserti, raamatut või silmi. Ja kui sul nagu miski jube, äratab kahtlust, et aga äkki ma äkki ei viitsi, siis sa juba ei lähe. Kas pole tõsi, et ka väga paljude filmide pealkirjad võivad inimest eksitada, et võib olla inimesele meeldiks see film, mis tegelikult on, aga just nimelt sellele tänu sellele välisele, sellele plakatil, sellele filmi nimele tal võib hoopis teine mulje sellest jääda. Ja see on, aga seda on ka võimatu, nagu, et planeerida vähemalt poja kirja mõttes ma mõtlen, kuidas keegi tajub mingit. Mininime kõigile ei saa meeldida, aga eks see on nii pikk protsess, et seal peaks ikka natukene katsetada, saama ja küsima, eks ole. Et jah, aga tavaliselt juhtub see, et filmitootjal on kiiresti vaja seda raha, mis ta sinna ise sisse pani, mis tähendab, et kiirustades tuuakse filme välja ja hoolimata sellest, et noh, tänapäeval ütleme täna isegi viimaste aastate jooksul vaadatakse tunduvalt hoolikamalt, kuhu sa, mis ajalehes oma fini paigutades, et sõidaks võistlejana mingi Harry Potteri igal juhul, kui see Siis varjutab raske võidelda ilmselt et iga asja tuleb jälgida, Vilma on pikk protsesse, igast ootamatusi võib juhtuda, ma ei mäleta, kas Ilmar Taska rääkis filmi kohta, et täna öösel me siin ei maga, et kas montaažimehel suri vist ema ära või, või, või ämm või noh, emb-kumb ühesõnaga, ja siis ei saanud seda korralikult teha ja seetõttu nagu ei õnnestunud kõik asjad Lätti. SUUR filmilgu nende nimed marmortahvlil härjavalvuritel seal suri presidendiosatäitja keset võtteid ära näiteks. Jah, ja vot siis delt lapi ja tee, aga teiste selliste kiirustame kiirustamise jälgi on, on vahel nagu hoomata, muidugi täpselt ei tea, aga aga seda on nagu nagu tihti olnud, kui sa küsid, et, et niivõrd nagu ikka eesti filmidest räägime tihti niivõrd palju häid kohti ja kuidagi see kogu mulje või tervik vahel läheb nagu kaduma või kuidagi mingisuguse lõpp kuskilt või mingi osa, nagu on siis see, mis lõpuks nagu terve, terve terve siis tegemise kuidagi sinna põhja poole. Ja see on nagu reeglina on see tegelikult kinni stsenaariumist, et me Ei saa nagu kõigi eest rääkida kõigi vaatajate nimel, rääkida autorile, et siin võiks nagu midagi olla, mis ta paremini seob või ta siis mõtleb, et võiks küll midagi olla, aga ma teen seda pildis, aga lõpuks pildisteeriste kirja, selle asja ei kuku niimoodi välja. Seda pildi mõju ei saa nagu lõpuni planeerida või see on tegelikult väga. Jah, sisuliselt. Me usume, et autor kontrollib seda, aga ka temal on nii palju muid tegureid, millest sõltub. Usalda aga kontrolli, kui palju Carlo te kontrollite neid, neid filme, seda protsessi, mis on saanud siis need miljonid endale alla ja mis hakkab, eks ole siis vaikselt kulgema, kulgema, kui palju te siis seal silma peal hoiate, ütleme sõna otseses mõttes kaudselt? Ei, ikkagi tootja on see, kes sellel silma peal hoiab nagu filmimise protsessi käigus. Meie tutvume meelsasti mingite esimeste versioonidega, kus silma pilt enam-vähem järjestatud jagust on siis tavavaatajal saabuks seda vaadates nagu sügav masendus, sest talle tundub, et miski ei toimi ja muusikaid veel ei ole ja heli on kole imelik ja ei kuule hästi, mis nad räägivad. Siis katsume lihtsalt vaadata pilti ja mõelda, kuidas nagu edasi liikuda, tavaliselt lühema versiooni pole konkreetsema ja selle poole, kuidas see lugu sealsest paremini välja tuleb. Kui juba filmida, siis jube ilusad kaadrid tulevad, aga kahjuks need ei aita nagu filmi edasi sageli. Aga lähme meie edasi muusikaga järgmine pala, mille oled valinud Karla. Mõtlesin, et mul on alati meeldinud selline post-rocki tüüpi asi, kohe, kui ta tuli, ma ei tea muud sellised, kus olid sellised rasked kõlad vaata et kohati metali saundiga, kitarrid ja samas läbikomponeeritud mingid naljakal intellektuaalrocki ideed, mis oli, kus oli välja visatud, võiksid džäss kriifi põhine, aga samas nagu üsna üsna tehniline mürarikas. Jaaguriteks taust pärineb, muusikaline taust on soni kiusist, mille siis Tõnu õpilane Marko vaat tõi meie naabermajja. Siis kõik, mis on nagu soni kiusi ideedega seotud, on mulle alati meeldinud ja üks usa post-rocki bänd Caspian on see, mis mu kõrval olnud viimasel ajal. Karlo Funk, EFSA peaekspert on meil täna külas ja räägime Carloga natukene ka sellest, et milliseid värskeid siis filme on tulemas või, või mis sel aastal on aasta ikkagi eriline Eesti film 100. Et kas nüüd just selleks aastaks ongi tegijad ponnistanud kõik, et saaks nagu õigel ajal välja tulla ja kui õige aeg siis ikkagi oleks juubelit. Otseselt selle aastaga noh, filmi teemaga kaudselt võib-olla seostub ainult Hardi Volmeri remontimise, räägib kortidest korteris läbi 100 aasta, kus elab üks naine himistest, nagu lõpuks saab. Seal on selline filmi teema nagu sees ta on filmitud siis vastav ajast on püütud ilmselt ma loodan filmida nagu vastava ajastu filmi võtmes. Alguses tummfilm kahekümnendatel, kolmekümnendatel tuleb heli, siis tulevad värvid noh, selle sellena. Aga see lugu ise ei ole tingimata filmist. Ja teiselt poolt on tulemas veel lõpetamisel Ain Mäeotsa deemonit kasiino mänguritest. Õigemini nendest valikutest, mis siin siin need inimesed teevad ja kuidas nad sinna jõuavad. Ja noh, selliseid Wyatt institutsionaalselt tugevatest suurtest filmidest veel Töö pealkirjaga veel krossant, mida Ilmar praegu on juba aastaid teinud, sest prantslastega asjaajamine On keeruline, kompleksne ja seal on ka väga mainekas prantsuse vanema põlvkonna staar, niiet Shan Moro eesti filmis filmi aastal i kõlagi väga halvasti. Ja veel igasuguseid erinevaid asju. Peeter Simmi uus ilm, kõige üksikum saar mille esilinastus on tegelikult vist märtsi alguses hoopis Valgevenes. Kuulu järgi tuleb kohale president Lukašenka, sest Valgevene riiklik filler, mis teil arus, film on sinna kaasatud? Raha kõlbab ükskõik mis päritolu see siis ka ei ole ja lõpuks noh, kultuur. Stuudio kõlbas väga hästi selles mõttes, et nad pakkusid võttekohti, et ja on mitmeid tõesti Audostab luu ilmuvaid üllatusi. Vasaku jalapäev, täiesti häbematu. Kommertsnoortefilm tegijatelt, kes on vist mingeid lühifilmi katsetusi see nii ainult teinud. Tuleb veebruari keskel välja ja mõni film lühifilmina alustanud film nagu kasvab pikaks, nagu kõik muusikud on kaabakad, mis räägib siis tegelikult sellisest eesti muusika? Ta ei räägi muusikakogukonnast, ta räägib tegelikult sellisest noortest sihitult nagu elus ringi liikuvatest tegelastest, kes teevad seda, mida nad oskavad ja mida nad tahavad. Selline, et, et on selline Impressioonide kogum, paistab, paistab tulevat dokumentaalse. Ta ei ole dokumentaalne mängufilm. Seal on küll muusikaga seotud inimesi, kes mängivad, aga nad ei mängi iseennast. No tänagi on kinodes üks uus film, mis räägib peamiselt noortest, kellel nimeks Rat King ja teemaks siis arvutimängusõltuvuse noorte hulgas. Carlo, sina oled seda filmima näinud, millise hinnangu andnud? Lõplikku versiooni ma vaatasin teda nii-öelda töö käigus, aga see Meeldis väga see idee, kuidas sellest arvutimängusõltuvusest jõutakse nagu tegeliku elu probleemideni või see viis, kuidas on jutustatud, on selline tume põhjamaine triller? Noh, loomulikult ta ei ole mingi selline poliitilise skaalaga nagu lohetätoveeringuga tüdruk või teine, aga ta on selline teisikute lugu, näiteks kaks poissi, kes vahetavad, ei saa rohkem rääkida vist ilmselt Villeri puhul. Ja filmitud väga-väga profilt, seal on väga lahe nagu õhustik, ma arvan, mida ka soo näiteks Soome filmis ei ole olnud varem ja mida ei ole, on kindlasti ka meie filmis. Ja Petri vitsa režissöör on tema varasem simman on Berliini võistlusprogrammis, kus ta mängis nagu samasuguste teemadega äravahetamine, muutumine, teisenemine on ja mulle meeldis ka see, et tema juhtlause sedasi filmi tutvustades skonnales rääkisime sellest filmi veel hakata oli, et noh, ma tahaks teha filmi, mida mu poeg ei häbeneks, vaadata, kes on siis ka teismeline. Ta on siis kindlasti. Ta on siis südamega, selle asja juures on nad kindlasti. Nii et vaatamist on nii täiskasvanutele kui ka nendele noortele Endale, ma usun küll, jah. Kas nüüd võib-olla järgmine muusikapala, mis, mis sul seal valmis? Plaat sul seal välja tuleb, totist ilmus väljuva täiesti ootamatult selline leebe 80.-te popi mõjudega, aga väga armas plaat nimega vast aut nimeliselt kollektiivilt. Läänest rohkem midagi kuulnud selle heebeevee all oli täiesti selline nagu pop, popi ja 80 kõiki paremaid omadusi ühendav lugu, nagu Newsi ori. Karlo Fungiga räägime veel mõned minutid. Don Carlo jääb selline mulje, et sinul on päris tore töö, igal juhul vaatad aga neid filme ja otsustab, mis läheb ja mis ei lähe. Aga kindlasti on seal ka nagu iga töögi puhul omad, keerulised momendid, aga kui palju sul jääb üldse aega tegeleda millegi muuga, kui film? Pereelu jaoks ikka näpistad mõned minutit päevas mingi kaks väikest tegelast näpistavad ise. Neid ei jäta nagu kuhugi elust välja. Eile jõudis jõudsin veel suusatama metsa lähedal libisema valge. Kas sina oled üks neist, kes on näiteks kahe viimase selle lumerohke talvejooksule suusatamise avastanud või oled sa järjepidevalt? Ei, ma ikka avastasin selle seoses lumega. Ja väga mõnusana, ma eelistan seda jalgrattasõidule, mida ma varem sagedus sagedamini tegin. Aga kas see ei ole Carlo niimoodi, et et see jalgrattaga sõidad, kumb on kumb teinud oli suvi ja siis suusad suusad siis talvel või oli see vastupidi? Isegi kuidagi suvel, kui enam ei viitsi või suusatamine on tunduvalt motiveerivam tegevus, aga sina, sealt lähevad rattad alla, mis teeks selle sihuke asi võima? Jah, aga see ei, see ei tundu nagu päris seal asfaltteed mööda ja ei siis juba ma ei tea autoralli enne või. Aga tahtsin küsida, Carlo, räägi natukene ka oma sihuke fancy nimi nimelugu ära, et kus, kus see Carlosellise funk nimel, et saanud ja kas muusika selles suhtes ka mingit rolli mänginud hilisemas elus? Mängib ajutist rolli tänaseni. Vana kuulan, hea meelega. On noh, saksa keeles on see vist väidetavalt tuletatud Funge sõnast säde ja. Minu kõhedad kehaehitust on vaadates on täiesti selge, et üks esivanemaid pidi olema sepp, kes selle nime siis mõisnikud ilmselt mingil kujul sai. Eestis esineb seda nagu veel, et see on siis ikkagi aus mõisnik komandot, nimi, mis on jäetud kolmekümnendatel tõlkimata. Kas lapsed sind papa kardakse kutsuvad? Mina võin neid kõlburatiinaks Maliinas kutsuda omavahel, eks saan, aga nemad mind. Ta võib-olla liiga väikesed veel selle jaoks, aga kui rääkida natukene Su hobidest, siis millised need oleks, kui tavalised inimesed ütlevad, et noh, vabal ajal ikka vaatan filmi ja muusika sinuga oleme täna ju muusikast ja filmist väga pikalt rääkinud, et mille jaoks sul jääb veel aega, kui nüüd see suusatamine ja perekond väljend. Siis ma ei tea, lugeda jõuab mõned leheküljed ööpäevas. Lisaks stsenaariumitele, mis või mis on kokku siis lähevad kiiresti, seal on hea, seal on dialoogis, siis on väike kirjeldus, kui menüüd. Tuleme selle filmi juurde siiski tagasi, selles mõttes mul siin vahepeal tekkis küsimus lihtsalt sulle kui eksperdile. Kas on filmidega ka niimoodi, et nagu veiniga, et on paremad aastad ja siis kehvemad aastat, siis me oleme rääkinud siin ise mainisid, 2007 oli hea aastakäik ja räägitakse palju ka kuhugile, üheksanda aasta aastakäigust seal reliikvia kevade ja mis on veel, tuli, et tundub kuidagi niisugune võrdlus, sobib? Jah, miks. Miks mitte? Ja muidugi, kuivõrd see on nii teiste nii kollektiivne kunstivorm siis sõltub sellest tervikuna lihtsalt öeldes skulptuuri olukorrast. Mis praegu ringi vaadates nagu väga hea ei ole, aga alati on suudetud rasketest oludest tegelikult luua head teost, mis iganes teoson ja leidub sellest inspiratsiooni küll aga üks oluline erinevus on see, et seda ei saa nagu Filterdamata välja lasta, valada välja nagu viha või süngust, vaid see peab leidma mingisuguse parema tasakaalustatuma vormi alati. Ja ma arvan, et kuhu see, need kaks, eelmine ja praegune aasta filmist nagu tulevad, täitsa mitmekesised, mille üle mul on nagu kõige parem meelt. Ei pea paaniliselt otsima mingit vana head kasutatud jalgratast, mida üle värvida, ma mõtlen žanrimateliselt, okei, meil on vaja rahvalikku komöödiate, siis lastefilmi ja siis on kõik õnnelikud. Maideta erineva ruumi eksperimenteerimiseks ja loodetavasti minnaksegi vaatama, nagu draamasid. Hea ideega. Karla, kui kodus pere keskel vaatate telekat, näiteks naine või lapsed valivad midagi telekast, siis kas kippuda sekka ka ütlema, et ei ei, see ei ole praegu hea valik ja seda ei tasu vaadata ja paneme hoopis sinna peale. Ei, May kodus, ma ei küll ma vaatan telekat, aga ma olen mitte ütleme jah, ma olen valiv selles mõttes, et ma kas vaatan või siis ma teen midagi muud, aga mai pea midagi midagi vaatama või noh, tegelikult on, see ongi üks võlu, et sa avastad filme niimoodi, et sa satud mingile kanalile ja kukud, kukud, vaatame, leiad mingi täiesti toreda asja, millest sa midagi kuulnud ei ole, niisugune, mis toimib ka muusikas ja lõppude lõpuks naguniimoodi, et see on kõige suurem avastamisrõõmu. Muusika film tundub Carlo, et sina helistad post-rock'i, ütleme rock n rollile, kas see tähendab seda ka, et sa eelistate hullumeelsust, eks ole, viimsele reliikviale, kas see on siis nüüd ka see, et ikkagi kunst, film rahvafilmile? Kui ma vaatan, mida ma vaatan, siis küll jah, et ma ei viitsi mulle midagi Hollywoodi vastu väga toredad, loodame, lihtsalt ei viitsinud vaadata, sest ma tean, mis seal juhtub. Põhimõtteliselt eksperdina, peaeksperdina ma pean, pean, ma tasakaalustab neid ja, ja see impulss teha nagu filme publikule on väga oluline, sest ta on kuidagi nõrk Eestis, sest kogu see kultuuritaust kuidagi soodustab ehk riigi toel kultuuritootmine soodustab seda, et meil tekib mingisugune justkui elitaarne kogum kunstitekste, mis on mõeldud selleks, et säilitada rahvust justkui kuidagi kaudselt. Aga see ei toimi, see mudel sellisena ei toimi, vaid see peab peegeldama tegelikult mingisuguseid ühiskonda. Kuidagi ma ei ütle, et mingeid protsess, aga ühiskonda inimestele meelsusi tõekspidamisi antud ajahetkes ja parimal juhul, nagu ma kasutan seda sõna kõnetama neid aga see, see ei ole nagu absoluutne reegel, ta peab kõnetama neid vaid, et parimad asjad ja parimal juhul võimelised võimelised inimeste nagu selliseid taju uksi avama ja panna, panema neid mõtlema ühelt poolt ja panema neid kaasa tundma. Teistele elementaarne, eriti meie ühiskonnas on mõista ja püüda mõista ka teist teist inimest arvestama temaga. Ja noh, sedasorti asjadega kunst muuhulgas ka tegeleb peale selle, et olla professionaalselt teostatud Loodan lühidalt öeldes lihtsalt, et tuleb häid Eesti filme ja Carlol jätkub ikkagi seda heatahtlikkust, milles ma ei kahtle, siis neid ka nendele siis ka elu. Just Karlo aitäh täna meile külla tulemast, aeg kahjuks seab omad piirid. Aga meil on mängida veel üks lugu, täna sinuni. Kui just hea sellise rõhutada rahvalikku lähenemist, siis Kolumbias tahaks kumb ja asja päris palju, mis on nüüd kuidagi välja jõudnud, sealt ka rohkem. Selline Kolumbia, meie mees, tegelikult sealne rahvamuusika, aga, ja täpselt sama lihtsalt meloodiad, saundid on natuke teised, meeleolu on väga lõbus. See on raadio kaks.