Tere tulemast raadio kahte Roberta kompanii ehk ansambel suppa kabra. Tere. Tere. Tere hommikut. Kuidas supaka hapral läheb? Pole viga, tänan küsimast, täitsa hästi, tänane päev meie jaoks väga eriline ja me oleme täis rõõmu ja jaksu. Me soovime sissejuhatuseks raadio kahe poolt teile palju õnne sünnipäevaks. Viies viies sünnipäev on teie arvates piisav, et ühest eesti ansambli kohta, et võiks juba hakata korralikumalt pidutsema. Juubelijuubelijumala eest me oleme käinud maha pika kadalipu, et kõik jõuda siia tänasesse siia õhtusse, et mängida ära suur laim Scotland Yardis ja tähistada kõikide koos Tallinna inimestega tänast suurt sünnipäeva ja süüa torti, muidugi söön rõõmuga. Mis, mis, millega te viie aasta jooksul hakkama saanud? Vastus võib olla täiesti vabalt valitud. Just praegu näiteks siin päikse välja, oo siit akendest ei, aknad on väga suurepäraselt sinna merre kõiki asju. Indrek, kes tublisid tööintervjuud võlus koostööintervjuu teljega. Eks see on esmakordne, kui teie ansambel tuleb välja päikese või on seda enne veel juhtunud. Meil juhtus ükskord varem ka nimed. Kui me kunagi Pühajärve kandis, esitasime esmakordselt oma lugu päike, mis tuleb ka täna õhtul esitusele, siis justament sellesama väikese loo ajal ilmus ka väga vihmasest piitsparti üritusest välja päike ja see oli esimene kord, kui me selle välja, kui me küsime. Täna on teine. No viis aastat siiski suhteliselt noh, pigem on selline lühem periood, aga kui me proovime seda ansamblit juba kabra tegemistes lahterdada, et ütleme, kas sa oled Robert minuga nõus, et Eesti avalikkuse jaoks algast jopacabra loost tere Kertu, mis eelnes sellele laulule Ma olen täiesti nõus, Eesti avalikkus tegelikult võiks panna meile vanuseks, ütleme heal juhul poolteist või kaks, eks ole. Aga tegelikult eelnes sellele pikk periood, millal me esinesime siis teatud nagu väiksemale ringkonnale suletumale ringkonnale ringkond, kes kuulasime muusikat lihtsalt Teadmata midagi meie kuulsusest või tahtmata midagi muud ja lihtsalt meie oma sõpruskond ja tutvusringkond oli teadlik sellest projektist ja meie jaoks ei olnud ta enne mitte midagi muud kui ainult suur lõbu ja, ja lihtsalt ajaviide. No selle kohtumise siin raadioeetris juhatas sisse teie kass, kõige värskem nagu tusane ja must on selle pealkiri. No tegelikult on meil värskeid lugu. Värskeid lugusid on natukene uuemaid veel rohkem nendest ka mõned tulevad tänavatele esitusele, aga kõige värskem lugu on ta selles mõttes, et tema on nüüd viimane, mis on plaadi peale jah, selles mõttes küll. Kas ansambel juba kabra on pigem selline tusane ja must nagu see lugu või pigem nagu tere, Kertu. Pigem nagu päike pigem nagu päike, sest et see lugu on tegelikult pöördvõrdeline selle sõnumiga, mida me tahame öelda ja ma arvan, et see tuleb ka sellest sõnumist välja. Kui pikk praegusel ajal üldse näiteks kabra, selline laiv võiks olla paljudel lugusid ette mängimiseks, kas või täna õhtul. Täna õhtul tuleb ettemängimisele täpselt 20 lugu, me mängime 50 ja 50 minutit, nii et me oleme juba jõudnud selle viie aastaga kogu aeg püüelnud sinnapoole, et me suudame anda kaks niisugust täisväärtuslikku tunnist setti, mis on tänapäeval bändidel noh, elemente Saarne, kui nad tahavad anda oma oma õhtut. Et, et siin see on nagu see, mis on meil nüüd jõudnud ka võib-olla tänaseks sünnipäeva kontserdist, kuigi me oleme juba paar varemat kontserdit ka sellise pikkusega teinud. Aga see on see, mis, mis peaks olema ühel korralikul bändile. Ma natuke imestan, et juba kabra ei kasutanud ära seda juhust, kui tere, Kertu oli hästi populaarne ja teist räägite hästi paljate sellesse kiiluvees. Paadiga välja ei ole ilmunud. Sellel asjaga on nõnda, et meie usume üheskoos teatud reeglid või kokkulepet selles mõttes, et mis tuleb kiiresti, see läheb ka kiiresti. Et me oleme tahtnud rahulikult võtta aja maha ja, ja jätkata nagu rahulikus tempos, mitte kiirustada ja oodata selle plaadiga nii kaua kui võimalik salvestada äärmiselt kaua kvaliteetselt ja et see on, see on see, et kui me tundsime küll seda tere, Kertu, mingisugust aurat, siis see ei, ei, tegelikult ei võtnud jõudu vähemaks selles mõttes, et meid plaati välja, et ta pigem suurendas seda, aga see plaat selle eest võib-olla tuleb imehea. See protsess on alanud, juba protsess käib, protsess on alanud, protsess peaks lõppema. Võiks juba praegu öelda, et aprillikuu alguses kui, siis juba reaalsel kujul see siin võib-olla laua peal. No kui te viis aastat tagasi kokku tulite, oli teil ka oma nägemus või unistus, et kuhu te tahate välja jõuda ja mis neist on saanud näiteks viie aasta pärast? Vabandust, ma jõuan. Et kui te viis aastat tagasi kokku tulite, toidul mingi nägemus Kindlasti kavatseme olla viis aastat vanemad ja oma instrumendid ka ära õppida, näiteks mina eriti, aga mina mäletan seda, et kui me tulime viis aastat tagasi kokku ja mõtleme, mõtlesime, et mida me tahame viie aasta pärast saada siis oli see see ikkagi see, et kuulsus, rock, n roll. Rahaõnn kontserdid, kontserdid, mida kõiki me suudab üks bändimees, kes halvustab, alustab alles bändi tegemist välja mõelda, seda ka meiega mõtlesime. No sa mainisid, et tahaks, et pillimängu korralikult ära õppida, rääkige natukene oma muusikalisest taustast, üldse on teie pundis Eesti mõistes vähemalt professionaalseid pillimehi ka. Meie bändis on, ütleme siis kolm inimest, kes on õppinud muusikat, on Meelis Milling, kes täna mängis meil viiulite, mängib veel ja mängib Belgia on lõpetanud suisa kaks kõrgharidust muusika alal, nii et tema on meie bändis kõige vanem muusikast klaasiga ja, ja kõige haritum selles osas. Ja töötab ka muusikuna igapäevasele. Ja siis on meil trummar Madis Zilmer, kes on õppinud trumme mitmeid aastaid otsa nimelises muusikakoolis ja siis mina, kes ma olen ka käinud ühe aastaga. Madis käis otsa koolis ainult ühe aastaga, see-eest on ta ise, oled väga suur õppija ja mänginud väga paljudes bändides eelnevalt ja noh, siis mina, aga ülejäänud meie seltskond on, on siis need inimesed, kes tegelikult ja seda asja alustasid ja nemad kõik olid eranditult mitte professionaal muusikut, ehk siis nad tahtsid seda teha kõike lõbu pärast ja iseenda jaoks, aga me oleme tegelikult jõudnud, ma arvan, täna ikkagi sellisele tasemele, et me kõik oleme võimelised kureerima. Noh, päeval siin ükstaspuha, millise eesti rokkbändiga? Meiegi ainult punkt vunki, kuidas ansamblit supaka kabra lood sünnivad, on see, see meeskonnatöö või pigem kannab keegi ideid oma peas, siis kolleege sellega hirmutada hiljem või vastupidi meelitada sünnib ikkagi meeskonna teene on kuigi eeltöö. Toimub kodus, selle inimese peas, keegi tuleb mingisugusele mõttele mingisugusele tahtmisele, kuidas muusikana võiks ta kõlada, millised sõnad võiksid seal olla, siis tuleme meie kop, kui inimene näitab, mis ta on mõelnud ja siis hakkavad teised Meie bändikäigud ja bassikäigud. Indrekule näitame passi, Indreku õpib neid ja siis kõik Madis, mõtled, mis ta seal trumme teeb ja Meelis mõtleb, mismoodi ta võiks seal, mis saundi ja nüüd me hakkame seal on lihtsalt niisugune protsess, mis sünnib proovis kõikide koosolemisel. Siin ei saa küll öelda, et keegi, keegi konkreetselt ütleks, mismoodi on, see on, see on see, mis, mis on selle kuue inimesega ongi juba ka. Kus kohas teie no siiski lugude sõnumi ideed põhiliselt sünnivad, kui ma meenutan siin neid viimaseid lugusid, millega suppa kabra näiteks Raadio kahte jõudnud on, siis Sixtina sain ja seesama tusane ja must, nad on natukene teistmoodi, et seal on mõned no kas või seesama lugu, millega ta meie jutu sisse juhatasid, mõned augud, kus on küsimärgid peal, kus inimene saab edasi mõelda, mõned sõnad omast peast lisada või on see selline sihilik norimine publikuga? Kas need sõnad olidest, Kaspar, Emaalne jah, peaks olema ja ta on meil, ma ei tea, kas ma tahan öelda, aga ta on seksmaniakk. Selline, see muidugi seletab paljugi et ei kokku tõmmata sellena, et need sõnumid, sõnad on kirjutanud lihtsalt, mitte kõige normaalsemad inimesed, nagu me kõik siin oleme. Et noh, see normaalses aste on kergelt üle piiri ja see siis see väljendub siis sellena, et võetakse kätte Paver, võetakse pliiats ja pannakse see kunst siis nii-öelda paberile, see on nii lihtne, see ongi. Teeme siis tänasele jutuajamisele punkti veel ühe looga. Olen nõus. Tere kuulajad. Tere, Kertu, kuidas? Tere, Kertu. Pere Kerdunud lähima sõbra juures. Ta tervikut ikka vere keelduvad. 22. täisahel. Tere, Kertu. Mis teinud verepostid jooksid naljadega. Kas lähme kinno? Jällegi? Mehed.