20. aprillil 1535 nähti Stockholmi kohal taevas kuut päikest. Mida see küll võiks tähendada? Rootsis olid parasjagu ärevad ajad rahulik, praegu näib ajaloos üldse harva ette tulevat. Aga Rootsimaal olid võim ja vaim tülli pööranud, kogemad ühendada püüdev kuningas Gustav kaasa pidi järjekordseks taanlaste rünnakuks valmis olema ning vastuvanemaga saksa riikide soovile taastada Läänemeremaades hansakaupmeeste ülemvõim. Tuntud kirikutegelane õigusteadlane, piiblitõlkija ja ajaloolane Olof Persson, kes jäänud ajalukku pigem oma ladinakeelse nimega ola usbetrik, usu reformaator ja suur luteri usu propageerija töötas esmalt Gustav kaasa ka koos. Kui aga selgus, et kuningas tahab endale kogu võimu riigis ka võimu kiriku üle, siis hakkas olevus Peetri kuningale vastu ja nõudis, et kirik oleks ikka kirikuisade võimu all. Nii palju ajaloolisest taustast. Kui nüüd, 1535. aasta 20. aprillikuu päeval äkki kuus päikest korraga taevasse ilmus leidis kuningas Gustav Vasa, et vaevalt see imelik nähtus midagi erilist tähendama pidi. Sest kui viis valepäikest kadusid ja vaid üksainus õige päike taevasse jäi, küllap peab Rootsi riigis siis kõik samamoodi jääma nagu enne ning kuningavastased karistatud saama Ulaus Peetri nägijaga vale päikest, ilmumisest taevasse, selget ohumärki. Oma jutluses teatas ta, et nähtusel võib kaks seletust olla. See on kas saatana töö, et inimesi jumalast eemale peletada või siis vastupidi. Jumal püüdis niimoodi inimesi saatanast eemale pöörata. Kummaga õieti tegur oli, seda teada saada, oleks päris lootusetu üritus. Igatahes laskis õlavus Peetri teha suure maali nimega väädersol. Laulan päikesekoerad, nii kutsuti säärast taevanähtust, mis keskajal hoopiski tundmatu ei olnud. Petri oli tol ajal Stockholmi suur kiriku toomkapiitli pea ning laskis maali suur kirikusse üles riputada. See toomkirik, katedraal on lähedalt Rootsi ajalooga seotud ja seal leidub muidki väärtuslikke kunstiteoseid. Ilusat pühapäeva, mis muud siin on ikka vikerraadio, Helgi Erilaid ja taas üks. Birger Magnusson tuntud ka nime all virgeriaal sünniaeg pole täpselt teada, kuid arvatakse, ta võis ilmale tulla umbes kestylemini lahingu ajal 1210 ning kuulus ema poolt vanasse ja kuulsasse Sverkeri suguvõssa. On teada, et Birger võttis naiseks Rootsi kuninga Erik 11 10. tütre Ingeborg Ericstoteri ja see oli tõenäoliselt tema jaoks väga õige samm. Järgnevad 15 aastat Birgeri elus olid vaid õnnestumiste jada ja temast sai tõenäoliselt üks rootsima kõige mõjuvõimsamaid mehi. Aastal 1248 andis kuningas ei rikk talle Earli tiitli. Karl tähendanud vanaskandinaavia keeles ülikut või kõrget riigiametnikku. On väidetud, et just virgeri juhtis Rootsi vägesid võitluses Novgorodi vägede vastu Neeva lahingus aastal 1240, mille võitsid küll vürst Aleksandri väed ja viimane sai sel puhul hüüdnimeks Aleksander Nevski. Kuid virger võitis Kalju teisi lahinguid ja on kirjutatud, et tema oli viimane Rootsi Jaarel ja esimene tõeline Rootsi kuningas. Aastal 1249 õnnestus Bürgeril pärast pikka vaenuaega Norraga rahu sõlmida. Asja juurde käis ka tema Üheteistkümne aastase tütre rikkissa abielu, Norra kuninga Haakon neljanda vanima poja hoog Haakonsoniga. Samuti kindlustas Birger Rootsi ülemvõimu Soomes. Kuningas Erik suri 1252 ja uueks kuningaks valiti Birgeri poeg Valdemar. Tegelikult valitses Birgeriaarel ise Rootsit kuni surmani 1266. Ja aastast 1252 on pärikaks Bergeri kirja, milles esmakordselt mainitakse Stockholmi nime. Arvatavasti ehitati siia kõigepealt Vahitorn, mille ümber rajati müüriga piiratud kindluskoht. Oli hästi valitud. Linn ehitati veekogu Mäeleri järve ja balti mere vahele. Põhjamaa saagat seostavad algset asundust. Legend väärse Agne nime kandnud kuningaga. Stockholmi nime tekkimise kohta on mitu. Arvamust tähendavat rootsi keeles Puubalki vana saksa keeles kindlust. Holm on väike saar või laid. Ja arvatavasti viidati siin väikesele helge Ans Holmeni saarele Stockholmi kesklinnast, kus praegu seisavad valitsushooned virgeri Kaarel asutanud linna siin paiknevatele, aitäh teile just selleks, et kaitsta Rootsit merelt tulevate vaenlaste eest ja lõpetada röövretked siinsete seasuhetesse. Stockholmi IZ keskust vanalinna Kamlastani hakati 13. sajandi keskel kohe Helge Ansolmeni kõrval seisvale saarele rajama. Merekaubandus ja Hansa Liit aitasid siin suuresti kaasa ja Stockholmi sadamas randus õige peale Laevu Lüübekist Hamburgist vedanskist riskist, Revalist Erijast tõenäoliselt jäidani sellest vilkast kaubanduskeskusest pisut kõrvale ja vanade vaenlaste taanlaste väed tungisid 1520. aastal Stockholmi. 1523 aga kindlustas Gustav Vasa oma kuningliku ülemvõimu Rootsimaal. Taanlased pidid lahkuma, rahva elujärg paranes. Stockholmi linn hakkas kiiresti kasvama ja aastal 1634 sai sellest rootsima ametlik pealinn. 1695 kuni 97 oli riigis suur näljahäda, 1710 aga Rootsimaast üle koletu katkulaine ja ühiskolmandikku elanikest kaasa kuningas Karl 12. ajal siis 1697 kuni 1700 kaheksateistpidi riik kõvasti sõdima, sest Taani, Venemaa, Saksimaa ja Mulla pidasid näljast ja katkust laastatud Rootsit, kus pealegi alles 18 aastane kuningas valitses kergeks saagiks, kuid alanud põhjasõjas asutus noor Karl 12. siiski üllatavalt sitkeks vastaseks. Meenutagem, et Narva lahingus võitis ta väed, kuigi sõja lõpp läks käest ära ja Kaarel XII langes Norra sõjakäigul. Ta sõdis siis ligi kõik oma 21 kuningaaastat. Tema vägedes hukkus kümneid tuhandeid mehi ja Rootsist jäi järele majanduslikus laastunud teisejärguline riik. Aga lainepõhjale järgneb ükskord ikka lainehari. 18. sajandil elas Euroopa üle kultuuri, teaduse majanduse tõusu ja muidugi ei jäänud ka Rootsi kuningriik sellest lainest kõrvale prantsuse kunstist mõjutatud kuningas Gustav. Kolmanda ajal arenes skulptuuri elu Stockholmis, eriti kiiresti tekkisid muusikat draamakunsti ja kujutava kunstiõppeasutused ja 1786. aastal ka Rootsi Kuninglik Akadeemia Gustav kolmas ise lõpetas aga traagiliselt grupi noorte aristokraatide vandenõu tõttu. Kuningas lasti ooperimajas peetud maskiballil aha. See sündmus innustanud Giuseppe Verdi ooperi Maskiball loomisele aga tulid uued kuningad. Aastal 1818 tuli troonile hoopiski prantsuse marssal šanbatist vennadat, kelle Rootsi riik staak. Kaarel 13. järglaseks valis berna tõtt Rootsis Kaarel 14. Johan valitses kuni aastani 1844 ja sealt edasi ongi venna tootid Rootsi kuningriigi troonil istunud. Samasse dünastiasse kuulub ka praegune kuningas Kaarel Kuueteistkümnes Gustav. Tänane Stockholm meile päris lähedal ja küllap ka tuttav. Selline suur linn selle suurlinnaks muutmisel on kohati ka kiirustatud. Ajaloolises Klaara piirkonnas lõhuti 20. sajandi teisel poolel suures moderniseerimise õhinas maha palju väärtuslikke vanu ehitisi. Jäiutati uued ja moodsad asemele, seda viga on ka hiljem tunnistatud, kuid mitme Stockholmi linnaosas jäi palju ajaloolisi hooneid ja tänavaid alles ja need jutustavad selleni tänapäevase moodsa linna minevikust. Linna keskosa seisab 14-l saarel, mis moodustavad osa Stockholm'i arhipelaagist. Ja need, kes laevaga linna sisse on sõitnud. Ei unusta sealseid ime uhkeid vaateid. Nii peaaine, maalilised saared, suuremad ja tillukesed ja linna tore siluett üha läheneb. Tänapäevased suurlinnad ei suuda üksteisest suurt erineda, seepärast tuleb linna tõelise näo leidmiseks vanalinn ülesse otsida. Stockholmis on Kamlastan väikesel saarel otse linna keskel. Videol hukas teekond, vanalinn läheb mööda rott ning Skathanit üle silla ja helge Anžholmeni saare, kus Rixcathanil seisavad uhked valitsushooned siis taas üle silla, oledki vanalinnas lastanis. 19. sajandi keskpaigani kutsuti sealva staadion, mida on tõlgitud linn ise. Küllalt loogiline, sest ümbritsevad alad olid tol ajal veel sama hästi külad. 19. sajandil leiti aga paigale uus hoopis romantilisem nimi linn sildade vahel. Alles 1980. aastal sai vanalinn ametlikult nimeks kaamlastan. Stan olevat lühend sõnast staadion, linn. Legend praeguse Stockholmi kohal oli kunagi asula Aarne fit, fit peaks tähendama märg aasa. Ajaloolane Harry stuudios on, on aga 13. sajandil väitnud, et nime Agnefid algusosa on pärit mütoloogilise kuningaaegne nimest, kes elanud ammu minevikku vajunud aegadel umbes neljandal-aastase ajal ja Tõhusama. Kuningas Agne jäi ükskord pärast edukat sõjaretke Lähme maale siiasamasse praeguse Stockholmi kohale laagrisse vahelises lahingus võidetud soomlaste pealiku tütre sky Alfi naiseks võtta. Kuid noorikul oli teistmoodi kavatsused. Tema soovis uhket pidu, kuhu kõik tähtsad isikud külla kutsuti ja kus põhjalikult poodi ja küsis. Agne oli raskelt magama jäänud Läskis skalphama, abilistel kuninga tappa ja põgenes. Selline legend. Ja kes teab, mida kõige praeguses Stockholmi aladel pika ajaloo jooksul tegelikult juhtunud anud. Kitsad munakivi tänavad, piklikud otsekui üksteise külge kasvanud erivärvilised, kohati kõrgete kaunistatud viiludega hooned, mõned meetri laiused käigud nende vahel. Vanalinn on tore ja tuttavlik, selle keskuses laiub stuudio kätt suur väljak. Kunagi olnud siin hoopis väiksem turuplats, mille ümbruse hävitanud suur tulekahju 15. sajandi alguses. Ja stuur torgati läheduses ta kõrgubki. Stuur, Chercan, Stockholmi suur kirik, Püha Nikolause kirik, Stockholmi toomkirik, katedraal, vanalinna õmblastani vanim kirik. 12. sajandil seisnud siin väikegabelkus käinud asjalikult kalurid, meremehed, linnavahid. Esimesed kirjalikud andmed suur kiriku kohta on pärit aastast 1279 ning käiku lasknud ehitada Stockholmi linna rajaja Birgeriaarel ise. Aastasadu Nikolause kogudust teeninud kirikust sai aastal 1527 luteri usu kants pärast Stockholmi piiskopkonna loomist ka katedraal. Suur kirik seisab lausa kuningapalee kõrval ning on mänginud suurt rolli paljudes Rootsimaa ajaloo tähtsündmustes. Viimane Need 1873. aastal siin kroonitud Rootsi kuningas oli Oscarteine, praeguse kuninga Karl 16. Gustavi laulatus. Silvia Soomelaadiga toimus siin 19. juunil 1976 ja kuningapaari tütar printsess teooria bändi tema väljavalitu Daniel Westlingiga siinsamas paari täpselt samal kuupäeval 2010. Stockholmi katedraali idapoolne fassaad avaneb lossiväljakule ja fassaadi ees seisab taas üksnaid Kleopatra Tra nõelu. Päris uhke obelisk. Nii kaugel põhjamaal tundub see küll ootamatu külalisena, aga neid ongi ju mitmele poole maailmas laiali paisatud. Suur kiri gobeliski loomise aasta on 1797 ja autor Jean-Louis espree praegune katedraali hoone püstitati Püha Nikolause auks pärast 1306. aasta suurt tulekahju. Muidugi ka seda sajandite jooksul muudetud ja parandatud ja 1740. aastal asendati kiriku väliskülgede kooti elemendid Caroksetega, et ta ikka siinsamas kõrval seisva geeniusest väejuhi kuningas Karl 12. auks ehitatud barokkstiilis kuningliku palee ka sobiks. Samasse aega kuuluka katedraali 66 meetri kõrgune Orion nelinurkne ja võimas, kuni tippu osani, kus seda kroonib valustraadide, ümarate, tornikest ja akendega ehitud lahtise konstruktsiooniga latern, mille aegade paatidega kaetud vask kuppel näib meevärvilise ehituse taustal lausa luminesstseeruvat. Oma korrapärase fassaadi kõrgete gootikaartest moodustavate aknavõrede, tagasihoidliku ukse ja roosaknaga näib stuur tsirka on põhjamaiselt kodusena. Ja ei oskagi aimata, millised aarded sisemuses peidus on. Vertnodge sündis umbes sel aastal 1435 ja lahkus siit ilmast talvel 1000 508509 Lübeckis. Tuttav Wern Notke oma aja kuulsaim maalikunstnik ja skulptor Põhja-Euroopas. Meie siin teame, miks me oleme näinud tema surmatantsu, maali Niguliste kirikus uhket altarit, pühavaimu kirikus. Lübecki kirikus seisab tema valmistatud maailma suurim triumfi rist taanimaal Orphusi Toomkirikus kaunis altarimaal. Ka Põhja-Norras Trondeni kirikus on Ben Notke altar kuid tema, noh kõige tuntum skulptuur püha Jüri ja lohe seisab Stockholmi suurkirikus arvatud Põhja-Euroopa keskaegse kunsti kõige väärtuslikumat aarete hulka ning selle täpne koopia seisvat Lübecki Püha Katariina kirikus. Skulptuurigruppi tellinud vertnotkel Rootsi regent Sten stuure vanem tänutäheks pühakule võidu eest Blunkenbergi lahingust 1471, kus stuure vägedel õnnestus Taani kuninga Christian esimese sõjavägi Stockholmi lähistel puruks lüüa. Kuldses turvises Püha Jüri on lohele surmahoobi andmiseks oma halli kuldse raudrüüga kaitstud ratsu sadulas püsti, tõusnud maa kõrgele pea kohale tõstetud kätes otsekui viimase hoobi andmiseks juba maha vajunud hirmsale, tohutute avatud lõugadega lohele. Tõesti koletu loom puha kohutavad kihvad ja küünised. Kuid pühaku eest on käed palves kokku pannud kuldse krooni ja kuldsete rõivastega printsess. Temagi kuulub skulptuuri. Klopi juurde meistritöö, on see tõesti printsessi rikkalikku rüü, lugematud pehmelt langevad voldid räppija viimse detailini välja nikerdatud raudrüü. Pinged tagumistele jalgadele tõusnud hobuselihastes ja viimase jõuga vastu lohe kehas. Meistritöö aastast 1489. Arvatud on need Sten stuure saatnud sõjameeste kaitsepühaku poole lahingu eel umbes sellise palve aita mul võita lahing taanlastega ja ma luban, et ehitan sulle altari ning lasen sinu auks katedraali hiigelkuju püstitada. Rootsis armee võitiski lahingu ja Sten stuure kutsus kohale Saksamaalt pärit suurepärase kujuri ja maalikunstniku pen Nadke. Viimane sisustas endale 1483. aastal Stockholmiga õmblastanis töökoja ning nikerdas tervelt kuus aastat püha Jüri ja lohe skulptuurigruppi voolitud tammepuust ja kõik figuurid on seest õõnsad, et nad jaguneks. Materjalina on kasutatud veel nahka, hobusejõhvi, rauda ja põdrasarvi tänulik stens tuure pidas oma sõna Elaskiska pühale Jürile pühendatud altari ehitada selle sisse pühitsemiseks saatnud paavst kirja, milles olnud punasesse riidesse mähitud kolm väikest luud Püha Jüri ja kahe teise pühaku reliikviad, mis paigutatud Püha Jüri skulptuuri rinnad tervisesse. Nii sai kujust enesest reliikvia. 1535. aasta kahekümnendat aprilli päeva, mil Stockholmi kohal taevas kuud päikest nähti on jäänud suur kirikus meenutama maal vääders Solstaablan, päikesekoerad selle atmosfäärile fenomeni teaduslik nimi Parhiljon pärineb kreeka keelest ja peaks tähendama päikese kõrval paraHeljas elavate valguslaikude kohta. Taevas on öeldud ka ebapäikesed ja fantoom päikesed. Stockholmi katedraali sureva maali päikesekoerad, vääderssolstaablan autoriks on peetud Urban Larssonit. Rootsis tuntakse teda pigem nime all Urban moolare maalija Urban selle maalija elust ja tööst pole õieti midagi teada. Suur kirikus ei ole tegelikult ka tema 1535. aastal tehtud originaalmaal, vaid 1636. aastal valminud kood peamaalija Urban olnud kuningas Gustav Vasa õuekunstnik, kuid tema töödest pole õieti midagi säilinud. Aga 1636. aastal tehtud Jakob Heinrich elfassi Päikese koerte koopia olevatki üks väga täpne pia Orbani tööst. Nii täpne, et kuni viimase väga põhjaliku restaureerimise ning peetud seda originaalmaaliks. Väikese koertemaal Stockholmi katedraalis koosneb õieti kahest osast taevas päeval maa all. Maa peal on kujutatud hulk metsasid saari, nende keskel aga seisab arvatavasti vanim teadlaste meelest ainus topograafiliselt õige vaade keskaegsele Rootsimaa pealinnale. Vaade linnud Lennart siin on iidne vanalinn, punakad, telliskiviehitised, kiriku ja kuningalossi ümber tihedalt kokku surutud. Ramlastan, see on natuke linna müüri sakiliste äärtega, võimsad ümarad vahitornid, paar teravat madalamat kiriku torni kasugur, kirikud olen, on siin alles kootilikult terav ja kõrvalsaartele viivad sillad, kuid kõrval saartel olid tollal vaid mõned üksikud väikesed majade kobarad kogu Stockholmi moodustaski, praegune kaamelast. Õlivärvidega puupaneelile maalitud pilt on piklik, üks meeter ja 63 sentimeetrit pikk ja meeter ja 10 sentimeetrit lai. Ja keskaegsest Stockholmi kohal Sinavas taevas on sellel pildil väikesi valgeid pilvi ning kuus päikesekoeramaalija Urban on taevasse suure ümara ringjoone joonistanud ning sellel rõngal paiknevadki kõikus päikest. Ehtne päike, säravkollane pall, maali ülemises paremas nurgas ja seda ümbritseb teine rõngas. Põhiringil kahel pool päris päikese kõrval seisvatesse ebapäikestesse näivad otsekui suubuvad kaks teineteisega ristuvad väga korrapärast kaart, ringjooned ja kaared. Eks ole see tuntud halonähtus, mis tekib valguse murdumisele õhus olevat ise kristallidest või siis nendelt peegeldumisel. Teaduslik seletus on küll tark, kuid nagu sageli igavavõitu. Hoopis põnevam oleks otsida sellisest kaunist ja salapärasest taevasest vaatemängust, midagi müstilist, seostada seda iidsete legendidega või lugeda siit välja mõnd märki või või siis ennustust niimoodi. Keskajal tehtigi. Tuletagem tänase tunni algust meelde kuningas Gustav kaasa leidis, et kui rootsi maa taevasse lõpuks ikka minus päike alles jäi, küllap peab ka riigis kõik samamoodi jääma kui enne. Kuid usume, ole aus, Peetri nägi vale päikest, ilmumisest, selget ohumärki ja pakkus välja kaks seletust. See võib saatana töö olla, et inimesi jumalast eemale peletada või siis lausa vastupidi. Jumal püüdis sel kombel inimesi saatanast eemale hoida. Ja siis Läskiski lausPeetri maaler urbanil suur kirikusse väädersolstaablani maali teha. Kuid päikesekoerte tekkimine taevasse polnud keskajal sugugi tundmatu nähtus. Kas neid rootsima kohal seni keegi näinud oli, see on juba keerulisem küsimus. Aristotelese tekstidest on leitud märge, koos päikesega tõusis ta taevasse kaks valepäikest. Järgisid päikest, terved päeva, kuni loojanguni ja Aristoteles on tähele pannud, et valepäikesed on alati päris päikese kõrval mitte selle kohal või all, et tavaliselt on neid näha päikesetõusu või loojangu ajal ja väga harva keskpäeval. Kaczissööro ja ka on oma teostes Parhiliani nähtust puudutanud samuti teise sajandi rooma filosoof Apuleius. Susside sõja ajast on teada, et enne Mortimer Crossi lahingut herefordi sfääris aastal 1461 ilmunud taevasse korraga kolm päid, kest jooki, vägede juht, hilisem kuningas Edward, neljas rahustanud oma hirmunud sõjamehi väitega, et selline taevanähtus sümboliseerib püha kolmainsust ja tundes end taevaste vägede kaitse all olevat, võitsid Edwardi väed Mortimer, Crossi lahingu, Williams eks piir on viidanud sellele fenomenile oma Henry kuuenda kolmandas osas aastast 1560. Kas mu silmad on pimestatud või näen maks olmepäikest? Jack London kirjutas aastal 1905 lühijutu päikesekoerte jäljed ja nii edasi ja nii edasi, nii et vale päikese on aegade jooksul piisavalt nähtud. Nendest on kirjutatud ja nende tekkimis põhjused ammugi teaduslikult seletatud. Kuid Ader Solstaablanimaal Stockholmi suurkirikus on väidetavasti vähemasti Rootsis esimene värviline kujutis keskaegsest Stockholmi linnast ja päikesekoertest selle kohal. Verb Notke skulptuurigrupp tapjast, püha Jürist ja maalija Orbani päikesekoerte pilt haaravat tõenäoliselt kõigepealt Stockholmi katedraali astunu tähelepanu, kuid seal on palju muudki põnevat peal. Seal on eebenipuust välja nikerdatud trip, tühon, skulptuur, sed reljeef, sellel on hõbedast. Siin on kujutatud viimset õhtusöömaaega. Moosese ja Ristija Johannese hõbedaste figuuride vahel on Kristuse risti Misest stseen. Pühakud ümbritsevad Kristuse matmist, tema legende, väärset põrgus käiku ja ehis viilul trip. Tehhani ülaosas on kujutatud hõbedase Kristuse ülestõusmist seeni. Hõbedane altar Stockholmi katedraalis. Mõlemal pool hõbedast altarit seisavad küünlaid hoidvad pühakud. Kiriku kaitsja Püha Nikolaus ja Püha Peetrus. Roosaken hõbealtari kohal on valmistatud Pariisis 1850 Neljas kiriku fassaadi ees seisab aga roosakna all kivist välja tahutud ola Uspeetri ise katedraal. Reali kesklöövis paiknevad kahel pool vastakuti kuninglikud kirikud, tungid kuninga ja kuninganna jaoks. Need kujundas väga Meister Niko teenustest. Siin noorem aastal 1686. Pingid on pidulikud ja uhked, tagant ja külgedelt kinnised ning barokkstiilis istmed väärtuslike sinistes amet. Katetega ehitud pinkide kohal seisavad ruunikujulised balda hiinid ja need on uhkete barokkkaunistustega väikeset rull akad, inglid, kaasa arvatud. Katedraali kagunurgas asuvas olevus Peetriga Realis ripub aga ühel sambal suur krutsifiksi. See avastati alles 1800 seitsmekümnendatel aastatel ühestki rikku ruumist. Kristuse figuur on kuldseks maalitud ja ristsalapärasel kombel otsekui katki murtud krutsifiksi. Looja jäi tundmatuks seni, kui asjatundjad seda põhjalikumalt uurima hakkasid ja otsustasid, et see võiks olla usa lohetapja Püha Jüri skulptuuri grupist ningama. Vanalinna töökojas on selle valmistanud kas Bentnadke ise või siis mõni tema abiline. Sisse aasta suurmeisterment Notke. Päevases suurlinnas Stockholmis, mis tundub kohati Moody veest tõusva nagu Veneetsia. Kuigi see tuntud võrdlus, et Stockholm on Põhjamaade, Veneetsia just vajalik ei oleks, aga vett on siin palju ja kas sildu, mis ühe linna alati põnevaks teevad, Jabelleesid ja muuseume muidugi ka kaasaegseid kõrge ehitisi, mis küliga pool enam-vähem ühesugused on. Kuid Kanlastan vanalinn on päris armsalt uuendatud vana, milles liikudes võid oma kujutluses kaasas kanda kirjeldust keskaegsest kam lastanist. Majad seisid kitsaste tänavate ääres vastakuti üksteisele väga lähedal ja akendest pakuti möödujatele kaupa. Ridasid ja konarlikud tänavad olid täis toidukala, nahaparklate ja jäätmete lõhna sest kõik ülejäägid visati tänavale. Öösiti ja eriti pikkadel talveõhtutel oli linn täiesti pime, tänavail liikujad kandsid kaasas tõrvikuid ja tänavatel polnud imesid, mis tegi sissesõitnute elu eriti raskeks. Linlased ise ära ei eksinud, teades näiteks, et see tänav viib lõunaväravast üles ristija kabeli juurde. Eks ole, progress kasvõi antud juhul üks päris teretulnud nähtus.