Ja nüüd on meil langevarjustuudios suurim hea meel tervitada värsket Eesti kunstiakadeemia rektorit Signe Kivi, tere. Päevast, tere, sel teisipäeval toimus Eesti kunstiakadeemia rektori inauguratsiooni ametisse oli teid valitud küll juba neljandal märtsil. Miks siis ametiraha kaela riputamine nii kaua aega võttis? Ametiraha kaela riputamine on akadeemiline ja reglementeeritud üritus. Ja see sõltub eelkõige sellest, milline on vabariigi presidendi ajakava. Nii et tema pakkus välja mõningad päevad ja mulle tundus, et just 10. mai 10. mai võiks olla niisugune kuupäev sellel hetkel. Mul ei tulnud tõesti meelde, et presidendil endal on sellel päeval sünnipäev, aga aga kui see eelmine õhtu nagu, nagu kuidagi ma ei mäletagi, kes seda rõhutas või toonitas. Kohale jõudis, siis ma mõtlesin, et aga miks ka mitt? Et kui mulle endale sünnipäeva seal nii õnnelik päev taas, et siis on Eesti vabariigi sünnipäev, siis olen mina vabariigi presidendi neil külas käinud, et nüüd oli vastupidi. Kuidas teile tundub, kas selle nii-öelda akti järgi on võimalik kuidagi nagu hinnata vabariigi presidendi soovilugu kõrgharidust kuidagi tähtsustada või on see täiesti niisugune juhuslik, juhuslik, lihtsalt kuupäevade kokkulangemine? Ma usun küll, et see on tegelikult juhuslik, kuupäevade langemine, aga nagu langevari on saate nimi. Aga mulle tundub küll, et nii tänane kui meie eelmine president on on tähtsustanud haridust ja kõrgharidust, siis on väga meeldiv. No teie olete juba oma ülesanded rektorina välja öelnud? Me iga päev võime lehtedest lugeda uudistest kuulda seda, kuidas erinevate ülikoolide ja nende rektorid omavahel putkivad küll Tartu Ülikool, Tallinna Ülikool, Tartu ülikool ja tehnikaülikool. Kas kunstiakadeemia on oma eesmärgiks võtta kuidagi võtnud kuidagi sellest eemal olla, kõrgemal olla? Ma arvan, et me oleme nii nii erilised ja nii erinevad. Ja seda tegelikult rõhutasid ka ka president ja peaminister ja haridus- ja kultuuriminister, kui need meie majas olid nüüd mõned päevad tagasi, et meil on, meil on oma tee käia. Me oleme vaat väikesed. Ja ja mulle tundub, et täna veel ei konkureerime kunstikõrghariduse vallas kellegagi, homme võib see see olukord muutuda ka siis hakatebudgima. Ei usu. Ei usu, et olime eilegi rektoritega koos. Jaa jaa, tahaks küll väga, et et me omavahelised probleemid jõuaksime enne isekeskis selgeks rääkida. Aga kõik. Me tunnistasime seda, et küllap on see mingisugune aja värk. On kiire. Me oleme üha rohkem konkurendid, et neid noori inimesi, kes ülikoolidesse tuleb jääb ainult vähemaks. Pikalt oli vaidlus sellel teemal, kas see naastaga 2012 2009, kui seal on tõesti väga, väga tuntav, ühel hetkel on, on neid noori inimesi rohkem kui poole võrra vähem. Ja, ja see on tänaste hektarite suur probleem ja pingeallikas. Aga mulle tundub, et, et kunstiakadeemia ja Muusikaakadeemia on siin veidi teises olukorras, kuivõrd neid inimesi, kes kes oma elutee tahaksid loovus erialadega siduda, neid on nagu alati olemas see osa noortest inimestest, sest siin Eestis on küllalt kõrge. Mäletan, kui ühes oma eelmises ametis lasin teha ülevaate sellest, kui palju noori inimesi õpib meil muusika ja kunstikoolides. Ja võrdlus Euroopaga on tugevasti meie kasuks. See on midagi, mida me võiksime ja peaksime kindlasti hoidma ja ja just nendest koolidest tulevad ju meie meie ülikoolidesse pürgijad. Euroopast rääkides pigem ta tõepoolest hakata konkureerima aastal 2012 ja 2009 millal iganes Euroopa vastavate vastavate kõrgkoolidega. Noh, elu on näidanud, et siin need õppemaksud, Meil on aina järjest tõusevad ja küllalt selles 2012.-ks aastaks ka enam-vähem ühtlustavad, et arst ei ole enam üliõpilasel või noorel suurt vahet, kas ta läheb Helsingisse või või, või Berliini või Pariisi või, või jääb ta siiasamasse Tallinnasse õppima, et siis hakkate hakata vastavate rektoritega põtke. Ma arvan, et me lähiriikide kunsti kõrgkoolidega konkureerime juba praegu ja, ja see on küll väga hea, sellepärast et kui sa ise nagu üldse ei pea pingutama, siis tuleb tuleb kale kähku mugavuseks ja meie kool on teinud küll hästi palju selleks, et üliõpilased, kes vähegi soovivad, saaksid mingi osa oma õpingutest, et kas siis Helsingis või, või Peterburis või või kuskil Itaalias või Prantsusmaal veeta ja hästi meeldiv on muide see, et et täpselt sama palju kui üliõpilasi Eestist on läinud mujale oma haridust just kunstiharidust täiendama, oleme meie saanud nagu vastu tudengeid. Ja see on, see on näitaja, kus me edestame kõrge kaarega teisi suuremaid ülikoole, muidugi meie numbrid on väikesed, aga kui me räägime nagu võrdlusest siis siis on see nii ja tagasiside üliõpilastelt on olnud ka väga, väga hea, et kui me ise oleme rahulolematud oma ruumiprogrammi ja oma töökodadega võib-olla kahtleval niisugusel seisukohal, et kas see, mida me siin nagu ise sest ma rõhutan, et me oleme ise selles koolis õppinud, siis me oleme selle lõpetanud. Seal õpetame, et see on küllalt väike ring ja ja selles on teatud ohumärke. Aga mujalt tulnud tudengid, kellel on suured uhked hooned, töökojad, kõik võimalused ütlevad. Meil on midagi, mida mida nende koolis ammu ei ole, siis on selline personaalne lähenemine, selline õppejõu pühendumine just nimelt sulle, sest meil on väikesed väikesed rühmad ja grupid ja ja, ja niisugune oma meistrisaladuste andmine üliõpilase, mis on, mis on minu meelest väga-väga suur väärtus, mida ütleme nii mujal, võib-olla see iseendast andmine ei ole enam nii oluline, et igal pool nähakse, konkurentideks, saavad kasu, need kasvatan ikka sellest noorest inimesest parem kunstnikuga ma ise, et ka neid õppejõude on ka meil olnud, ma mäletan oma õpingute aastaga, aga see on haruldane juhus, see on, see on väga suur erand. Ma olen kuulnud, et paljudes nimetame neid siis lääne ülikoolides õppeasutustes, on isegi niisugune nagu printsiip, et peab olema mingi teatud hulk noh, nimetame neid siis rahvusvahelisteks, üliõpilasteks kogu üldine niisugune kooli ma tea vaip või mingi selline üldine niux, kooli atmosfäär püsiks võimalikult rahvusvaheline, kas teil on ka mingisugune kvoot või et vaat, kaks üliõpilast, võtame Ida-Euroopast kaks, võtame Aasiast, kolm, võtame kusagilt Prantsusmaalt. Ei täna seda ei ole, aga ma üha rohkem meenutan seitsmekümnendad kaheksakümnendaid aastaid, kui kui võis öelda, et Kunstiinstituut, tollane ERKI rahvusvaheline Jaze rahvusvahelisus oli, oli piiritletud niimoodi, et me olime nagu piiririik. Ja rahvusvahelises tuli tuli ida poolt, meil oli hästi palju tudengeid Lätist, Leedust, Moldaaviast, isegi Mongooliast, Armeeniast. Meile tundus tol ajal väga normaalne. Tagantjärgi võib öelda, et see oli, see oli väga-väga tore aeg ja just nendest tudengitest näiteks mina tunnen täna puudust. Et siin on, siin on kindlasti just see koht, kuhu me võiksime kuhu me võiksime oma oma sihukese kas siis reklaami või või väljundi suunata, rääkimata siin võib-olla Indiast ja Hiinast ja et miks mitte endale on olnud võimalus pidada üks eesti tekstiililoeng Hiinas. Ja, ja ma arvan, et huvi sealtpoolt oleks väga suur ja kunstiakadeemia on küll selline koht, kus niisugune rahvaste paabel ja segunemine ja erinevad maitsed ja siis ütleme mingisugune jah, oletame, et üks ülesanne, mis, mis käsitleks nagu nagu meie rahvakunstist inspireeritud olgu see siis kasvõi mingi kangakompositsioone väga huvitaks näha, mismoodi seda teed, üks noor hiina tudengi, et, et ütleme, et ka alla 90 aastat tagasi, kui kui meie kool loodi tol ajal küll mitte kõrgkoolina, siis siis näiteks keraamikaosakonnale pani aluse ungarlane kesa Jako ja ometigi me peame täna keraamikat, keraamikaosakonda tema ütleme ühte kõike kõige kõige tuntumat lugupeetud kunstniku, professor Leo Rohleni rahvuslikumaks, kui, kui rahvusliku siseeks ole, nii et need asjad võivad nagu huvitaval kombel pöörata ja, ja ma, mina tahaksin küll teha selleks hästi palju, et. Me kool oleks Iru virulisem, kui ta praegu Seda enam, et see niisugune võib-olla natukene ühiskonnas peataste ksenofoobia ilmselt nagu kunstiakadeemia ustest küll sisse ei mahu. Nii palju teistsugune seltskond Ja see on, see on üllatav ja, ja ma tahaks väga loota, et need on mingisugused niuksed koledad, koledad erandid, mis, mis pigem kinnitavad reeglit, et eesti rahvas on siukene avar ja aval ja ei, ei sätesta endale ka ega, ega teistele mingisuguseid jäite kohutavaid. No te ütlesite ennistate loomingule pühenduvad inimesi, praegusel hetkel on piisavalt vähemasti neid, kes tahaksid seda teha, aga, aga need, kes tulevad meie kooli, jah. Aga, aga võtame nüüd näiteks 10 aasta pärast või 20 aasta pärast, kas te näete nagu mingit tendentsi, et see võiks kuidagi välja surra, et praegu juba juba koolides lapsed minestavad ilmselt tööõpetuse tundides selle peale, kui nad peaksid põlle õmblema ja, ja see käeline tegevus piirdub reeglina ainult mobiiltelefoni SMS-ide klõpsimisega. Jah, on küll selline tunne. Et käelist tegevust on, on vähemalt kooli kooli tasemel vähem, aga see on tõesti tunne, ma tahaksin väga väga tegeleda sellega sügavuti ja saada aru, kas see on ja kui see nii on, siis, siis miks ta on? Küllap kui ma nüüd toon võrdluse, ma ise õppisin esimesest klassist kunstiklassis ja meil oli meil oli kuus maalija joonistustundi nädalas ja kui ma praegu vaatan meie esimese kursuse tudengit tunniplaani, siis siis ei ole seal Kunstitund, aga päris tõsiselt ja kas me saame üldse loomingut pidada nagu käeliseks tegevuseks? Praegusel ajal saab muusikat kirjutada arvutis ilma ilma ühtegi nooti tundmata ja saab fotoprogrammides mingit algelist fotot töödelda, nii et sellest sünnib justkui kunst ja nii edasi ja see on. Küsimus sellepärast, et tõepoolest kõik saab ikkagi nagu, nagu ideest alguse see on küll selge, aga, aga on erialasid, kus niisugune Käeline osavus on, on, on väga, väga oluline ta, ta ei saa kunagi olla olulisem kui, kui, kui see, mida sa tahad teha ja see mõte sünnib su peas, aga ma tahan ühte asja öelda, millele, millele ma olen viimastel päevadel mõelnud, et mis on olnud kunstiakadeemia juures võib-olla selline kus me oleme ise endale piire seadnud ja mida tuleks kindlasti rohkem lõhkuda, kui me oleme seda täna teinud. Ja millise mõtte ma sain oma tütrelt, kes ütles, et kuule, emad, nad, see kool on ju selline, et sinna ju julge sissegi tulla, et noh et kui sa just ei ole koolis saanud seda tunnet, et sa oled väga andekas või, või, või peres olnud niisugust toetust, et et sa pead kindlasti hästi palju oskama, sa pead olema seal ettevalmistuskursustel käinud. Ja mul tuli meelde täpset oma oma oma tunne. Sellel, sellel otsustamise hetkel, kui, kui ma elus mõtlesin, et kas ma ikkagi julgen üldse minna sisseastumiseksamitele Erkisse või lähen ikkagi Pedagoogikaülikooli, sest ema on õpetajatädi, on õpetaja, eesti keel on viis ja sinna ma eksan sisse. Võimalik, et, et tõesti, et see on siiamaani nii ja pigem inimesed nagu ei julge ennast proovile panna, et siin ma tahan küll öelda, et maailm on nii palju muutunud ja loovus on tõesti loovust, on palju rohkem kõikides inimestes, kui, kui nad tee ise oskavad näha või arvata või kui, kui neile koolis on öeldud, et oi, et nood sina nüüd küll seda selle pildiga hakkama ei saa, et kas siis maja joonistatakse selline ja ja kuusk võib-olla teistsugune. Olen andnud ise lastele tunde ja vaadanud, kui hirmunud nad on, kuskilt kuskil on see, see, see peletamine toimunud tõesti nii, et et need inimesed võib-olla ei lähe ka näitustele, eks ole, ja siis me siis me kaotame nägu ka ka tõesti, hästi palju neid kelle jaoks, kelle jaoks me loome. Et mida ma tahan öelda, et, et me peame oma uksi palju rohkem lahti tegema. Peame näitama, et hästi paljud inimesed on meile teretulnud ja, ja siin ei loe enam vanus. Et inimene võib õppida ikkagi kogu elu ja selle tõdemuseni on Eestis nüüd rohkem jõutud. Ja, ja kui ta millegipärast ei ole, ei ole oma soovunelmat võib-olla noorest peast saanud realiseerida, siis kunagi ei ole hilja ja meie peaksime üha rohkem üha rohkem õpetama. Neid inimesi, kes tahavad, kes tahavad lihtsalt ennast kunsti vallas täiendada, kes tahavad nagu käe valgeks teha, maalida, joonistada kui ma tohin. Ma toon lihtsalt ühe näite, et mõned aastad tagasi kogusime kokku oma mittekunstnikest sõbrad ja me sõitsime Ruhnu saarele, mõtlesin, et me läheme sinna ainult siis, kui mina võtan kaasa värvid ja paberid ja teie lubate, et ma kindlasti joonistame maalimis ja ja nii juhtus. Ja pean ütlema, et, et kui, kui kellelgi oli käsi kinni ja, ja minu meelest midagi ei tulnud välja, siis olin see mina. Noh, väga-väga suur kogemus Ja see, et sa nagu sa nägu, sa nagu peaksid oskama, paneb sind tihti ka pingesse. Ja, ja ta ongi nii, sa, sul ei tule midagi välja, aga, aga ju ma siis oskasin. Oskasin oma sõpru küll nii hästi kihutada, et nende meeste tööd on vapustavad ja me tegime isegi mõned näitus, et tookord nii et et selles mõttes loovustan igas inimeses igat tööd, saab loovalt teha, et ma usun, et teie teate väga hästi. Kõlab küll. Jah, nii ongi nii nagu see ei ole nüüd küll mingi üllatus. Minu meelest. Peaks seda seda palju rohkem rääkima ja, ja võib-olla siis, kui, kui me suudamegi selle oma pisikese rahva niimoodi uskuma panna, et Me oleme loovad ja igaüks kas võiks natukene aega pühendada sellele, et endasse see õige loovus üles leida, olgu see siis muusikas või kunstis või mingisuguses muus vallas. Siis äkki hoopis see oleks meie meie palju korratud Nokia, eks ole. Väga musikaalsed ja inimestel on sageli esinev absoluutne kuulmine. Kuulevad kuskil poes kassaaparaadid, kõlksud, ütlevad, et seal Siibe moll või kõlistavad vastu klaasi, ütlevad, et see nüüd siia jään mussi ja ja see on väga paha ja, ja nakesi preerivad selle kõik nagu nootide keelde. Kas, kas kunstnikel on, on ka midagi sellist? Ma ei tea, absoluutne nägemine, see kõlab küll täiesti jaburalt, aga ja kuidas nad, kuidas nad siis seda des vibreerivad või kuidas see käib, et mõttes segavad värve või? Ja näevad kohe pilte, fotograafid mööda tänavat, eks igas asjas potensiaalsed fototaksena. Jah, aga see on õpitav, et ma ei oska teiste kunstnike Est-öelda, aga Isamaa naudin küll seda, et et on, on jumalik näha. Ja, ja kõik, näeme, me näeme tegelikult ju. Enam-vähem vist noh, kui me sõnadega seda kirjeldama, siis see on nagu peaaegu et üks ja sama asi, aga juba sõnad on teised. Ja siis sa võid sellest pildist ka kindlasti mingisuguse mingisuguse, hoopis teistsuguse kas siis väiksema või suurema pildi saada, et olen aastaid nautinud seda, kui palju ma näen tekstiili ja tekstiil mõtet oma ümber kas siis linnapildis või, või, või looduses. Et see on selline väike mäng, materjal, mänge, sa sõidad. Mööda mööda mööda teed ja kahel pool on tume mets, eks ju. Siis see on ju, see on, see on nagu kangas ja et kui mõni mõnikord on vihm sadanud asfaldile, siis ma vaatan, et issand, et millal ma, millal ma ometigi härra, selle mõtte, mis see oli mul 10 aastat tagasi, et, et erinev asfalt ongi. Noh, see on, see on Vahva kangas või, või mingi küntud põld. Et ja ma olen nagu kindlasti ka kasvatanud seda, seda oskust endas, aga see on selline mõnus mängija, ma kutsun kõiki samamoodi vaatama välja ja mõtlema, et mis veel võiks olla peale selle, et. Et ta on nagu see, mida sa esimesel pilgul näed. Aga te näete, kangast ei näe mitte sellest kangast õmmeldud ma tea, seelikut või, või mida iganes. Jah, ei, see ei ole nagu üldse olul kangasmaterjali ja värvi teagi nähagi ja moekunstnikuks pidanud. Et pigem alati üllatan, kui, kui, kui kui kangast on midagi muud tehtud ja see võib ka põnev olla, et, et mina saan oma. Mina saan oma niisuguse rahulduse täiesti mõnikord näiteks kangapoes pides erinevaid kangaid ja vaadates neid värve ja, ja, ja kui ma sealt välja, et olen, on mul niisugune tunnet, et mul on kõik need kangad juba olemas, mõlemad kuskile ruumi sättinud, nendest on juba midagi õmmeldud ja tegelikult mul ei ole midagi vaja ütlema, et suur oskus on tänapäeva maailmas ka mitte. Mis on ka muide tegelikult ikkagi kunstiga seotud, mitte ümbritseda ennast koledate asjadega, et et see on ka midagi, mis millest võiks, võiks nagu rohkem rääkida, mille üle mõelda, et isegi võib-olla tunda aukartust selles, et kui sa midagi teed, et kas kas seda tegelikult nagu on vaja. Et see on umbes nagu samasugune mõte, kui sa hakkad tegema näituste sulle tuhandeid ideid. Ja sa pead tegelikult nendest ideedest tegema ühe valiku sellepärast et sellesse konkreetsesse ruumi ei mahu mitte 1000 asja, vaid mahub 10. Ja kõige parem on asju vaadata võib-olla siis, kui neid ei ole isegi mitte 10, vaid seitse meeletult raske. Kole ja valus protsess. Ma usun, et see on muusikutel sama moodi, et sa võid midagi tohutut nägu täis teha ja see on üks diil, aga ka mina olen selles mõttes niisugune nagu niisuguse tühjuse ja lihtsuse kummardaja. Ja et see puudutab ka elu. See puudutab ka asju. Ütleme siis nii, disainerid on ju ka keskkonnakujundajad ja asjade loojad ja mulle meeldib see, et me räägime rohkem sellest, et tõesti, et enne 10 korda mõtlema ja siis siis teeme. Me teame, miks me seda teeme ja ta ta Nikoloogiline. Ta on sõbralik, ta on ilus, kole on niisugused hästi kahtlased mõiste taga. Aga ta on kasutatavad. On mõistetav. Ta teeb meie elu paremaks. No minu arust tahaks nende mõistete ilu ilus ja kole juurde tulla, et kuidas, kuidas ma siis tunnen ära, et see asi on ikkagi kole, kui ta mulle sellel hetkel meeldib ja ma tahaks seda hirmsasti osta, aga siis on ta teie jaoks ilus ja sa ei pea sellest ei pea absoluutselt välja tegema kellegi teise jaoks on ta kole, et ikkagi nii, jah. See on nagu ütleme siis õnnelik ja rahul inimene on see, kes, kes, kes on enda jaoks need asjad selgeks teinud ja mina olen väga paljudes nii-öelda traditsioonilistes koledates asjades hästi palju ilu. Ja see on ka niisugune oma oma omamoodi mäng. Muidugi no teil on Eesti kunstiakadeemia rektor, on ilmselt ka päris päris vihane, niisugune sotsiaalne vastutus selles mõttes, et see, mismoodi avalik ruum kujunema ja need saab sealt samad koledad ilusad asjad meie ümber. Suuresti ma ei tea, kümnekonna aasta pärast juba hakkavad olema teie praeguste nii-öelda üliõpilaste disainitud või tehtud või et teie, teie nagu roll üldise avaliku ruumi kujundamisel on võib-olla isegi isegi suurem, kui võib-olla oskate endale iga päev teadvustada seda. Mina oskan seda väga hästi teadvustada, sest. Ütleme siis nii, et täna, kui me jala läheme Eesti Kunstiakadeemiasse, siis pea ainus võimalus on minna maa alla. Sest sa pead läbima ühe tõeliselt koleda ja koledad, koledad selles mõttes, et see ruum on kujundatud ja tehtud, nii et ma usun, et 100-st inimesest, et 99 jõuavad treppidest alla ja nad on kaotanud, tajuvad kus nad siis õieti Mina olen ju selles koolis viis aastat käinud jää pärast peaaegu kõik need ülejäänud aastad ikkagi üliõpilasi õpetanud ja ma peaksin kinnisilmi juhul kui ma lähen maa pealt. Ma tean, et ma läheksin õigesse kohta, aga nüüd on mind viidud maa alla. Mind haarab iga kord õudus, sellepärast et ma võib-olla olen kaks korda tajunud seda õiget väljapääsu. See on üks asi ja teine, mis on neid hiljuti ilmunud, et linnapeadisainer. On tõesti soovinud seda, seda ebainimlikku kohta paremate siltidega tähistada, aga kui ma nägin silti kunstiakadeemia jutumärkides, siis ma taas Jahnuse. Sest jah, ma saan aru, et jutumärkides kunstiakadeemia tähendab bussipeatust, aga mina ütlen, et, et Eesti kunstiakadeemia on üheksakümneaastane ja ja pea enamus sellest ajast selle koha peal seisnud ja on andnud bussi peatusele nime ja ma ei tahaks seda kohata. Jutumärkidesse tekitab mul niisugune tunne, et jah, ma ei taha välja öelda, ma loodan, et, et, et sa ei olnud see mõte ja kindlasti ei olnud millegipärast mina mõtlen nii ja nii et ka meie inimesed, me kõik ja kindlasti ma isegi olen loonud midagi, mis ei ole meie, meie lumi võib olla väga kaunistanud. Sul on õigus, see on, see on väga suur vastutus. Kena palun tallu tulemast, Signe Kivi, meil on oma külalistele alati jutu lõpetuseks üks palve. No kuulaks mingit mingit lugu, mis, mis, mis meie kõrvale selle meeldib ja ja ma saan aru, et Kalju Teras maan. Jah, aga tahate teada? Filoska Matthias. Need, need on need, need laulud väga ja väga moes, aga aga mina mäletan veel aega 10 ja 15 aastat tagasi, kui oma sõprade sünnipäevi sisestasime nende lauludega ja inimesed olid üllatunud, et oi-oi-oi, et mis see on ja kuidas ta neid sõnu mäletada. Erasmus on olnud lapsepõlvest saadik mu mu lemmiklaulja, et ma võin seda täna öelda, teine asi on see, et laul on Pariisist ja ega see Pariis on kunstnikele selline koht, kus lihtsalt peab ära käima. Mina kahjuks esimest korda käisingi seal kuus aastat tagasi. Ja tänu sellele laulule läksin triumfikaare alla ja ja olin endale Eestist kaasa ostnud väikese põue pudelikael vaadasega. Ei olnud kindel, et kas ma sellel hetkel just tead, seda saab. Ja see oli tõesti tore, sest kohe pärast taksoga koju sõitsin. Jaa, jaa. Saan. See oli see, et laulsin, siis hakkas ka taksojuht seda laulma, kui ta lõpuks küsis mu käest, et kes te olete, siis ma ütlesin, et ma ei ütle teile, sest te nagunii ei usu. Ja, ja siis ta ütles, olge ikka ja siis ma mõtlesin, et ma olen Eesti vabariigi kultuuriminister ja siis ta hüppas taksosse. Välja kahe käega jalgevahet kinni ja naersid. Muidugi ma ei usu. Et selline lugu selle laulu Mingi päris kena, suur tänu tulemast raadio kahte raadiosaates langevari. Ei ma saabusin seal kohtas linnas. On ju teada? Ta kutsus ta endaga endise mugava ning sinna läksime. Ei no ta on saanud. Saanud ise on pühapäev, esmaspäev, teisipäev või kolmapäev kõike, mida soovid. Soovitage. Aeg möödus väikses kohviku ümber meeldiv hämarus, mees lõõtsapillil mängis meile läbi. Aga kõike, mida soovid pakkuda. Õige ruttu siis vestlesid Me veel juttu, kui linnud laulma hakkasin ja koitma leib sai, köidab muusikaga. Võtan neid aegu ja mõtteid, jälle sammun tykki, saan seal inimese. O? Saamisel? Esmaspäev, teisipäev, kolmapäev kõike, mida soovida saab. Iive on pühapäev, esmaspäev.