Meil on langevarjustuudios meil hea meel tervitada. Kadri Kõusaar, ma üritasin välja mõelda, kas ma pean sulle ütlema kirjanik, ajakirjanik. Looja lammutada mis iganes kehigi. Raipesööja mesilased oled Kadri, tere tulemast. Kõigepealt. Kõik need asjad nimetasid, välja arvatud viimane võib-olla ma Argot oli teinud nimekirja asjadest, kuidas laipa ei ole kõige esimene. Panin selle kõige viimaseks külalised kohe ära, see on siis niinimetatud ajakirjaniku roll on ja kas on mingisugune uus termin? Ei, ma mõtlesin selle koha peal välja raipe raipe. Jah, kas üks ajakirjanikuvorme, ahah, nojah, ei taha sellega nõustuda ja ma ei taha nõustuda selles mõttes, et kindlasti on selliseid tegelasi, ma saan selles mõttes kujundist aru. Aga ma loodan mitte selline olla. Milline sa ajakirjanikuna tahad, noh selles mõttes, et ma arvan, et on tähtis kuulata inimest ja vaadata, mis mulje ta jätab ja siis vastavalt vormile. Noh, ma ütlen, et on vahe, kas sa teed raadiost elas või, või trükipressis on vahe, et loomulikult selles mõttes, et trükipressis, ma arvan, ajakirjaniku roll selles mõttes suurem. Et kui sa paned midagi kirja, siis katsuguse intervjueeritav pärast seletada, aga ma ei öelnud ja nii oligi ta paljudel juhtudel ei öelnudki, nii et ma olen selle ohver ise olnud, et et sa räägid midagi ja see pannakse teistmoodi, kirjad võetakse võib-olla vahepealt viis lauset ära ja nii edasi. Et ma üritaks ise selliseid vigu mitte teha. Noorus televisioonist kokku lõigata, täpselt sama suva, ärge tänapäeval mäel. Moodne digitaalne tehnika räägid, räägid mida iganes. JFK koosneks. Kui ta ei, no seda küll, aga sa ei saa inimesele suhu panna asju, mida ta ei ole öelnud. Küll saaks aga teha näiteks niimoodi, et et näiteks ma küsin sinu käest. Kas sa oled nõus sellega, et no ma ei tea, mis, mis asi, millega sa, millega me ütlemegi asi, millega sa nõus ei oleks, noh kindlasti. Naerdadelt jäätis on halb, sööb jäätis, on, on jõleda maitsega asi, kas sa oled sellega nõus, et, et ma ei ole nõus aga ma lõikan niimoodi. Kas jäätiseni jõleda maitsega söök? Ilus no teoreetiliselt saab, aga noh, ma arvan, et seda inimest palju Behitakse, tähendab seal või, või see Kadri nõusolek tuleb hoopis mingisuguse teise küsimuse vastuseks ka teha ei hakka. Sa võid lõigata selle vastu oma küsimuse pärast uuesti sisse lugeda tema vastus, et umbes et ja ja nii edasi. Aga trükiajakirjanduse, saad aru, peetakse niisuguse inimeseks, sa ütled, et teleajakirjanduses neid väga ei peetakse, ka trükiarv on seal, ilmselt siis peetakse, kui sa oled ise pidanud läbi elama, seda ma olen tõesti pidanud seda ise läbi elama, mis, mis laadi need asjad on olnud, mida sa oled ise pidanud läbi elama? Ei, no näiteks, ma ei tea, noh praegu võib-olla kõige viimane näide oli lihtsalt see, et mu käest küsida, et mida sa arvad presid kohta siis ma ütlesin, et mis ma tast ikka arvan, et ilusaine, eks ole, et aga ta on mänginud sellistes filmides, mis pole mu lemmikfilmid nüüd otseselt. Ja siis ilmub artikkel Kadri Kõusaar, sarja prisid pardood, president pardoon, nõme, paha, vastik, ta teeb nõmedaid asju. Noh esiteks selline kõnepruuk üldse, mida ma ei kasuta. Aga mis sa siis teed, kui loed enda enda enda enda suhu pandud sõnu kuskilt ja, ja mis sa teed, laamendad või? Palud vabandust, tähendab, ütleme selles mõttes. Ta tuleb, vaatab, kuidas oma aega kulutad. Et noh, antud juhul pole küll mõtet mingit võitlust korraldada, eks ole, noh selles mõttes, et kollane press on kollane press ja noh, ma ei tea seda, kes seda nüüd tõsiselt võtab, see näitab minu arust oma taset. Ja võin sind lohutada, et enamik inimesi võtab seda kõike väga tõsiselt. Selle aja nagu raiskamise mõttes on väga lahe, et see on nagu tule kujud, et tegelikult oleks pidanud aja raiskamise lõpetama sellel hetkel, kui juurde pöördub. Ajakirjanik küsib, mida sa arvad Brežidbardoost? Ei, täpselt ära läheb. Ka see, see muideks siin on meil nagu teine nüanss, et, et ei pidanudki tulema mingisuguseid intervjuude tase oli nagu fotos ainult. Ma ise tahtsin ka seda fotot. Et selles mõttes ma olin nõus pildistamisega, mitte intervjuuga. Nii et seda suurem üllatus lõhnade ennist just mõni minut tagasi, et sina tahad ajakirjanikuna kuulata, intervjueeritavad sina kuulad, aga kas, kas, kas sa kuulad, kas lehelugeja kuulab, kuulab või, või televaataja või raadiokuulaja, kas ta, kui, kui palju ta tegelikult kuulab? Sa mõtled, et kas tarbija jälgib seda kõike, seda sõna selles mõttes ongi, et ma arvan, ei tasuks nagu nüüd nii-öelda üle reageerida. Et, et mina võib-olla põen, et näiteks ütleme trügi pressis, kui ma kirjutan ise mingi muusika arvustuse, kasutan terminit latiinomuusika, mis on siis nagu Sephardi juutide muusika, eks ole, selles heebrea ja, ja Hispaania vaheline keel, et selline huvitav hispaania keelefoorum ja seal latiino, eks ole, ja siis kirjutatakse lehte hoopis Tiina, sa vaatad, et noh, mis on hoopis teine muusikastiil. Et, et noh, mina nagu veel selle pärast põdeda viis minutit, aga aga ma tean, et noh, ütleme, et teistele ei lähe korda tegelikult nii väga, et, et selles mõttes ma arvan, tähtsamaid asju. No vaata, ka inimesed räägivad, räägivad, räägivad meiegi siin praegu veeretan jutu ja, ja tahame sinult igasuguseid tarku asju kuulda, aga aga me ei tea, kui kannatlik on see raadiokuulaja, võib-olla ta tahab ainult kuulda. Ahah, Kadri Kõusaar, millest täna räägitakse ja ongi tema huvi juba raugenud. Et samamoodi inimesed loevad lehti, et nad loevad ainult neid pealkirju ja, ja, ja võib-olla piltide aluseid ja noh, sihuke puldis välja toodud asju Selles mõttes on muide täiesti jumala televisioonis väljendavad inimesed ei taha vaadata, kui, kui inimesed räägivad Ja täpselt selles mõttes, et ka see telesaade, mis ma teen, et seal on kindlad reeglid, noh mis on mulle öeldud, ma tean selles mõttes, et mis välja lõigatakse pärast, et tasub mitte pikaks ajaks laua taha vestlema jääda, et see on pigem siis ütleme, mingi spetsiaalraadiosaadete teema või isegi noh, minu arust on nagunii nii-öelda sa tele ja raadio, on pealiskaudsemaid vormid, et kui sa tahad ikka tõeliselt mingi filosoofiga, räägid seal täpselt mingeid probleeme arutada, siis on see kirjalik intervjuu ikkagi parem. Kirjaliku intervjuu puhul on veel see asi, et see jääb ju alles, eks ole. Ses mõttes, et raadio televisioon lähevad ära, aga kilose päeva alles. Just just võib ka nii öelda, kas sa sellepärast kirjutadki? Tähendab, ma arvan, et iga idee võtab vormi, on lihtsalt mul enamus juhtudel või noh, praeguseks on kaks kõige suuremat ideed on realiseerunud raamatu kujul. Et, et noh, minu arust nagu idee suunab sind, et mitte mina ei valitseja ideed, vaid vastupidi. Ja siis juhtuski nii, et ma tegin oma debüüdi kirjanduses üleüldse romaaniga mitte mitte novelliga või, või luuletusega, mis millega enamasti alustatakse. Aga lihtsalt, mis ma teha siis sai, see oli raha. Et, et noh, ta ei mahu ära, novelli Sa ju tunnetad ära oma peas, et, et kas on nüüd 10 rida pikk või 100 lehekülge pikk. Aga kas tunnetad selles mõttes, et jällegi kõige labasem näide on seesama poplaul, eks ole mis on tänapäeval veninud teinekord viie kuni kuueminutine ehki tegelikult väidetavalt saab kõik ära öelda minuti, pooleteistkümnega palju kirjanduses on seda nii-öelda ruumi täidet, tegelikult võiks kõik ära novelliga, aga, aga romaan on justkui nagu ühest küljest uhkem ja teisest küljest seda lihtsam nagu müüa selles mõttes, et on olemas nii kobe tükk, palusime romaani, seda niisugust, niisugust õhu õhku sisse pumbatakse. Loomulikult on autoreid, kes on seda teinud ja eriti võtame ajaloost, et et noh, näiteks, miks 18. 19. sajandil olin hirmpikad romaanile, et selline suhteliselt loogiline, aga tollal ei olnud mingisugust CAT või raadiot või mitte midagi, et sa pidid tõesti selle atmosfäär edasi andma, et see ei olnud ka fotosid või noh, mitte midagi, eks ole. Et Victor Hugo romaanist sa lihtsalt ei anna, milline 100 Pariis olija tunnistame salle romaani seisukohast, Pariis oli tõesti ülimalt oluline, eks ole. Et sa ei jaga seda laksu seal kui ta, kui ta seda ei kirjeldaks. Näiteks noh, mis on minu lemmikkirjanikud või nii edasi, et seal ei ole ükski sõna raisatud, et mulle ei meeldi selline mula lihtsalt et iga lause noh, ütleme romaani kompositsioon võiks olla selline, et kui sa võtad ühe lause ära, siis kukub ta koost, et kõik laused on niivõrd paigas, sul ei ole midagi üleliigset. Et mina ise olen võib-olla liiga lakooniline, tähendab selles mõttes, et öeldakse, tab nagu lugejale natuke puhkust ka andma. Mulle meeldib see just, et, et iga lause on omal kohal, et ta ei ole üleliigne trauma, see lihtsalt, et sa ei ole nagu oleks androidi maa, et noh, meile ju rea pealt ei maksta selles mõttes tollase venitama, et et kas sa kuuled mind, jah, oled sa kindel ja edasi, et noh, see on üleliigne, et filmis isegi saaks seda panna, aga atmosfääri loomiseks Caromaanisust Aga see rohkem toimetajatöökogu, see vaht ja, ja need mõõdetud kordused nagu välja haageldada, seepärast ma mõtlen, et see niisugune konstruktsioon, mida sa kirjeldasid, see on ju paneb tegelikult kaunist kohast töömahukas ja. Ei, no mis toimetaja värk näiteks mina, selles mõttes mul puudub, kui nii võtta üldse suhe toimetajate ka, et et kui keegi mul artiklis või romaanis isegi üritab, ma ei tea, seal ühte lauset muuta, see tekib, mul on, tab skandaal on majas, ütleme ausalt, et ma ei ole, ma ei ole harjunud, et mu nagu neid lauset muudetakse, neid pole ka muudetud. Selles mõttes, et noh, ma olen juba lapsest saati kirjutanud ja ma kirjutan siis sellise stiiliga või sellise kompositsiooniga, et nad on niivõrd rahul ka olnud, et nad ei ole pidanud muutma. Aga mulle tundub see täiesti igati loogiline, kui me mõtleme näiteks heliloojal, käiks mingi toimetaja üle ja ütleksite, et kuule, et need käigud on üleliigsed. Muidu juhtubki, tehaksegi. Muidugi mehe nimi on produtsent, sellisel juhul see on natuke teine asi. Ma ma ütleks siis, et noh, siis võiks öelda, et noh, produtsent, filmimuusikamaailmas võrdub kirjastajaga. See see toimetaja sul romaanis, see, et ütleme, kui sa kasutad mingisuguseid kohanimesid näiteks mingisuguseid spetsiifilisi seal sõnu, mida täis kahtlustab, et ei ole olemas või midagi sellist või mingid sellised asjad, näiteks puuvili, klaav, siis me ei teadnud, kas ta on eesti keeles skooaav või haava või guay haavav, noh, mingeid selliseid asju teeb toimetajad, mitte see, et hakkab mul seal lauset lehvima, seda mitte aitäh ja ma ei tea, võib-olla mõnel seda tehakse, ma tean näiteks, et on ajakirjanikke, kes ei oska üldse kirjutada. Kui sa näed nende musta seda musta, kui ma tahaks nimesid kuulda, lihtsalt. Ma olen näinud. Ma tean, aga ma igaks juhuks ei ütle turvaliselt et no ütleme nii, et, et nad ei oska esiteks üldse õigekirja mis on jabur natukene ja, ja nii edasi. Et, et noh, ma saan aru, et kui nii võtta, see ei ole oluline, et noh, näiteks seal mingi majandusajakirjanik, ta peab seal nyyd infi edastama, lihtsalt, eks ole, või mingi skeemi paljastama talvel. See kirjanduslik stiil ei ole niivõrd oluline, sest vaat seal on toimetaja, kes siis aitab seda inimväärsemaks, seda teksti kõpitseda pärast. Aga kas Eestis mõni kirjanik hangest tegelikult kirjutada ei oska, ei ole, nagu toimetaja kirjutab raamatu valmis, dikteerib sekretärile, ma ei tea. Dikteerimis järgi raamatud hakkavad moodi minema olles, kuulsin Reet Linna meeste raamatu, ma saan aru, et keerimis järgi mulle jäi mulje, tähendab, temas on nagu tema on justkui nagu raamatu autor, aga ta ise ei kirjuta seda, vaid ta vist ka nagu räägime. Ja ees on. Et meil on mingi autobiograafiate puhul Aga see ei ole ka noh, nii-öelda see on, kuulub üldse ütleme, raamatupoest teise sektorisse. Aga ma ei ole kuulnud, et Eestis üleüldse kuskil oleks selline nii-öelda Milli vanilli Kirjanik aga lahe oleks, kui oleks ju. Meil on Ivo Linna ajakirjanikke, kes Argo riistana tegid mingisugused välja mõeldud intervjuusid ja nad olid väga vahvad ja minu meelest olid need väga head intervjuud. Muidugi. Kusjuures väga hästi oli tehtud, nii et need toimetaja papid ei läinud läbi, seda on minu jaoks on nagu põhiline erinevus, kui me võrdleme kirjaniku ja ajakirjaniku, siis, siis kirjaniku puhul on nagu fantaseerimine. Lubage igati õigustatud, nagu peabki olema, aga, aga ajakirjaniku puhul on, on, nimetatakse seda valetamiseks. No täpselt nii ja sellepärast ongi üks põld on ajakirjanduspõld ja teine on kirjanduspõld, et valige vastavalt oma tahtmisele. Ardo asjus on nagu, segamini ei lähe ma, sul ei teki mingeid nõrkusehetked. Et seal instjaniks tekib mingisugune niisugune isiksuse kahestumise, sa praegu päris täpselt aru, et sa oled oma telesaadetega, aga hakkad mingisugust näitlejat. Eiei seni pole nii juhtunud õnneks et noh, ütleme, et see oleks ju minu arust veidi hullumeelne. Sind on palju palju noh, kuidas nüüd öeldagi süüdistatud selle sellepärast, et sa oma raamatuid nüüd kui, kui mis tahes muud tarbekaupa, et sinu reklaamitrikid on sellised tähelepanuväärsed. Midagi ei jää üle lihtsalt. Selles mõttes, et ma tunnistan, mul on inimlik pahe, edevus on ka kõrgelt arenenud. Mida nad midagi muud ei jää üle, et muidu raamat ei, no aga ma ei saa aru, milles viljason üldse probleem. Minul on kirjutanud raamatu too ja ma võin seda afišeerida, kui ma tahan muidugi. Et minu arust on nagu paremini neid tegelasi, kes ei ole midagi teinud ennast afišeerivad okei, neid nagu märksa enam. Sa oled nagu, nagu viinud selle lati hoopis hoopis teisele tasandile, kuidas peaksid nüüd hakkama saama siuksed, vanamoodsad kirjanikud, kes, kes ikka kirjutavad ja loodavad, nagu selle peale nende nimi raamatut vanast rasvast müüb? Ma arvan seda, et tegelikult peaks otsustama ikkagi raamat, et okei, et ma võin lihtsalt oma edevust natukene noh, rääkida sellest raamatust või tuua teda publikule lähemale või selles mõttes seda reklaamida. Muidugi, siin on ka igasuguseid, noh, on piirid tegelikult olemas, et ma ei teinud igat asja selle jaoks seda esiteks, aga teiseks ma arvan, et otsustagu ikkagi raamat, et et ei pea nüüd keegi põdema, et umbes, et vaadake, mina nüüd ei taha intervjuud anda sellel ajal, kui mul raamat ilmub. Ja selle tõttu nad ei osta mind, et ma arvan, et asi ei ole selles ikka, et kui sa oled ikka väga hea hästi kirjutada ja nii edasi, siis sind ka leitakse. Aga seda hirmu peletada ana nagu teatud lugeja sellega Sumudon head raamatut ja puha, aga tegelikult mingisuguse nihukese reklaami trükkimise ajab nagu lugejale. Aga ma ei tea, näiteks näiteks ütlen ausalt, mina näiteks lugejana küll selle järgi ei otsusta, et kui nüüd inimene otsustab puhtalt selle järgi, kas keegi annab inter. Ei, ma mõtlen seda, mis siis vabandage küll, tähendab kas ma tahangi sellist lugejad, aga, aga jah, ei, ma arvan, et see ei ole küsimused, et enamasti ka noh, ütleme, mis mind nagu ärritab, pigem on see, et kui võtavad sõna inimesed, kes ei ole raamatut lugenud aga nad juba teavad, et seal ei ole küll lugenud, aga ta teab, et see on halb. Ja noh, mõningatel juhtudel need inimesed, isegi töötajad, kirjanduskriitikud. Töötavad töötavad, öelda mulle niisugust asja sa ütlesid, et niisugused lugeda võib-olla endale ei tahaks, nagu sa nagu oled, oled sa nagu positsioonis lugejad valima, aga praegu juba. Ei päris nii ka ei ole, et noh, loomulikult antud juhul on üldse hea meel, kui oleks lugejaid ikka, et selles mõttes ma jälgin isegi neid raamatukogu laenutuse, et seal võib-olla on kõige õigem pilt Mul on mingi aeg tagasi, tulid värsked andmed eelmise aasta kohta, kuidas sul seal läks siis raamatukogud? Pole ausalt öeldes näinud selles mõttes, et ma seal päris topise olnud, noh kus olid igasugused naistekad ja nii edasi, aga ma tean, et laenutatakse seal, noh see on internetis ju seal Lester mõnikord lihtsalt olen huvi pärast vaadanud, et kõik on väljas näiteks miks sulle tundub, et raamatukogu, see näitan nagu õigem, kui, kui raamatumüügi? Ei no selles mõttes, et olgem ausad, arvestades Eesti keskmist palka, raamatu hind, liiga kallis see proportsioon on, vala nagu ka näiteks kinopilet. Et võtame keskmise palga ja keskmise raamatu hinna, siis on see jaburalt vale. Et Euroopa teistes riikides ütleme näiteks Prantsusmaal prantslase keskmise palgaga nüüd osta mingi kümneeurone raamat ei ole mingi küsimus. Aga eesti inimestele, kus on küsinud seda enam, kui see raamatu hind on need märkimisväärselt kõrge, siis siis inimene, kes läheb poodi seda raamatut ostma, siis ta vähemalt teab, mida ta ostab. Ei ole päris nii alates vaata teinekord inimene ostab ka sellele raamat välja, näeb, et tal on vaja kusagil niimoodi riiulisse panna tollane raami muster praegu niimoodi, et vot sihuke valge seljaga raamat mulle sobiks. Aga tõsi on, see, et raamatukokku inime läheb, läheb mõttega ta saab seda raamatut lugeda. Nojah, aga tal puudub risk, eks ole, kui teil ei meeldi seal esimesed 10 lehekülge, siis vahet pole tal ka tegelikult on ka inimesele, kes laenavad raamatukogust, kui neile meeldib, siis nad ostavad pärast endale on ka ja, ja näiteks ma olen isegi selline olnud. Kui ma olin ülikoolis, siis ma ma võtsin võib-olla iga nädal ikkagi mingisugune 10 raamatut, raamatukogust. Saab natuke võrreldav sellega download nädala kuskilt internetist mingid MP3. Mis asi tahab, ostab plaadi täpselt nii olen ka nii teinud, et täpselt olen ka ise selline olnud, missuguse seaduserikkumistega? Ma arvan, et MP3 ja allalaadimine pole muusika, muusika on niisugune, ühe ühele kulub pidev kuulamine või ühe ühe bändi kuulama, see on kuidagi normaalne, aga mitu korda saab ühte raamatut lugeda? No ja räägi, mis raamat see on, mida sa jälle jälle loed, moraad? Ikka etappe, et et noh, keskkoolis ma tean, mis ei olnudki veel keskkool, ütleme kui ma olin mingi seitsmendas klassis ja siis ma lugesin ainult kolme musketäri ja neid järgesid. Mulle lihtsalt meeldis metsikul see ajastu ja, ja see noh, õilis romantism nii-öelda. Aga noh, siis ma lugesin näiteks remarki raamatud läbi selle stiili pärast, mida ma enne mainisin. Et, et kõik on täpne ja lakooniline paigas ja samas poeetiline. Et ära nüüd lausa otsene kõne, kõnepruuk kogu aeg. Ja, ja siis näiteks lugesin, pookoviloliitad pinge aastaga härrast, luges ainult seda raamatut, ei tahtnud teisi. Ta sattus teisi ka loomulikkuse loeta nagu läbi ja siis hakkad jälle jälle otse. Ei tähendaks otsast peale, et võib-olla sa laed mingisuguseid koht üle, aga noh, ma arvan lihtsalt, et see meeldib sulle seal mingil perioodil sulanud, oluline. Aga viimasel ajal ma pole nii harrastanud, et ma ikkagi ahmin ääres, nagu võtan. Vahest on mõistlik, oleks, nendest on ka noorte värk rohkem teismelises eas, loed ainult ühte raami, mina kuulasin mingit kolm aastat järjest ühte bänd ja praegu tagantjärele avastan neid bände, mis olid siis veel sellel ajal, aga mida ma tol ajal ei kuulanud? Niuke fänn, siis seal ei klapi. Täpselt silmaklappidega mees. Sul hakkab film tulema? Jah, ütleme selles mõttes igaks juhuks kuna printsiip tegelikult, et fanfaari hüüd kui siis, kui asi on valmis et siis noh, ma nüüd väga palju ei tahaksid saladuseloori kergitada, aga ma ütlen, et jah, tõesti sellepärast et see on see, mille poole milleni võimet tagasi tulla, mida me enne rääkisime, et idee võtab vormi, et, et kui ma tegin kirjanduses debüüdi romaaniga, siis filminduses ma pean tegema debüüdi täispika filmina Nii ka see hakkab, mina ei tea, mina, kõlakaid, kuulamine, ajalehti loe, televiisorit mul ei ole ja nii edasi raadiumul ragiseb. Räägi, mis, mis film see oli, niisugune on, ma usun, et minusuguseid on, veel, hakkab filmi filmirežissööriks. Selles mõttes, et et see on niivõrd konkreetne idee ja lugu ja stsenaarium, no mida ma muidugi ise kirjutanud. Et, et ma ei näe nagu, et keegi teine ütleme, kui keegi teine hakkaks seda teostama, siis ta teeks seda hoopis teistmoodi, kui ma olen seda ette kujutanud, et isegi kui sa annad nagu stsenaariumi, siis režissööril alati ta lisab sinna omalt poolt midagi, et see ei ole nii, et muidu oleks see kõik Hamleti etenduse näiteks ühtemoodi. Ma tahan sinu nii-öelda, et nõust fanatismi kuidagi pärssida, aga kas filmirežissöör olemine ei ole midagi niisugust, mis õppima niimoodi 10 ja 15 aasta tänapäeval lühifilme ja nii edasi? Täpselt konventsionaalne arusaam selline ongi ja ma ei ütleks, et see on vale. Aga ma arvan, et režissööri puhul ongi tähtsam visioon ja sõnum ja, ja jõulisus. No sa pead mõttet kõrvalases mehe, kes teab, mis on režiistsenaariumi, kuidas mingit plaani sättida ja neid asju Tean küll, oleks loomulikult, sest et ma olen tegelenud selle aasta aega, et, et ütleme, et noh, päris tühja koha pealt. Ent et ma arvan, tähtsam sellest, see tehniline pool läheb pigem nagu ütleme näiteks operaatori kaelasena, kes saab teada mingeid filtreid ja valgused ja nii edasi. Aga operaator olnud keegi selline, kes ei ole, kes ka ei arva, et tal on niuke idee ja visioon ja ta tahab. Korraks proovioperaator on seda asja õppinud ja absoluutselt aga ma praegu kahjuks ei saa nimesid öelda midagi rahal olevas osas. Meil siin-seal on alalugejana lugenud, lugenud suuri filmiskandaale, kuidas filmid jäävad tegemata sellepärast, et ei saada kokkuleppele ja raha võetakse ära ja nii edasi. Ütleme seda rahalist aspekti puutub, et siis ma arvan, et on metsikute oluline režissöörile, nii nagu kirjanikul on vajalik ülihea kontakt oma kirjastajaga on režissööril väga hea kontakti vajama, produtsent tuleb reaalselt olemas ja ja mitu sellepärast, et noh, kui see on rahvusvaheline, siis, et asi on selles, et et, et sa jõua pärast hakata neid asju kinni piima või kui ikka inimlikul tasandil kontakt on halb või te sate asjades totaalset teistmoodi aru eriti ütleme siin kunstilises aspektis, et ütleme nii, et teil peab olema enam-vähem üks maitse. Et muidugi ei saa olla võib-olla üleni nõus kõikide asjadega, aga see, et oleks võimalik koos töötada on vajalik, aga selline kontakt, mitte nii, et üks tahab teha seal ütleme näiteks Aarthaus, kunstifilme ja teine tahab teha Hollywoodi blockwasterid, eks ole, kus kus mingis raudkilbis Arnold Schwarzenegger tulistab, eks ole, et noh, siis ei lähe need kaks inimest. No mis filmi sa teed raudkilbis Farce neegri saarlase? Ma teen art house filme ja näitlejad on valitud juba no ütleme nii, et peaaegu ja me tunneme neid külla punased tunneta, aga mõned osad on ja loomulikult rase toodud või? Ei, ikka kodumaist. Aga lihtsalt noh, ütleme nii, et et noh, siin on ka, et ma hullupööra eksperimenteerinud selles mõttes, et et noh, amatöör on ikkagi ka, et režissööri roll minu arust kõige suurem roll on see, et, et leida endale sinna rollidesse kõige sobivamalt tegelased. Et kui ta on lihtsalt sendilt juba selline tüüp, siis ta ei peagi mängima, sest kui sa hakkad mängima asi kutu seal just ei olegi, et mängimist ei tohi olla vähemalt nähtavat mängimist. Ma arvan, et see on paljude Eesti filmide viga olnud ja ma olen kuulnud, et, et et võib-olla ka sellest noh, ma ei hakka siin konkreetsed näited nimetama, on muidugi ka vastupidiseid näiteid, eks ole, aga see võib olla sellest, et et heli lindistatakse hiljem, et näitleja stuudios salvestamas töölt ära. H4 dubleeritakse üllatus, mõtlesin, et mis asja, vabandage, väga tehnika on juba ammu juba aastakümneid oled sa saanud otsa. Aga noh, ütleme mõnikord on mingid tehnilised asjad, et tuul puhub või ragiseb, et pärast avastakse see praak naastud, aga ikkagi tähendab vaadatakse ülejäänud võtteplatsil ega mina, muidugi filmidega tänapäeval oleneb, igalühel on eri moodi, oleneb, kus, mis ja mida, eks ole, et noh, siin ei saa, aga noh, muidugi sul on monitor, sa saad kohe vaadata, mis juhtus. No väga põnev, väga põnev, oleme. Oma jutuga nii kaugele, et me peame nüüd kuulama sinu lemmiklaule, me oleme alati oma oma külaliste käest punninud mingeid laule. Kõigil inimestel on loomulikult lemmiklaule sadu ja tuhandeid peavad tegema valiku ühe kasuks, mis on sinu lugu tüdrama avaldama. See, mis sobiks võib-olla siia raadio kahe kuulajatele või hommikused oleksid liiga ütleme, teisest ooperist sõna otseses mõttes. Et mulle meeldib hirmsasti maailma muusika, noh mulle meeldib näiteks juudi ja araabia muusika siis Ladina-Ameerika muusika. Ja noh, ütleme nendele oraalidena, ma olen keskendunud, aga siis see, kes praegu laulma hakkab. Kuulub nende tüüpide ridadesse, kes ühendavad, ütleme näiteks ufi muusikat modernsetel rütmidega, et noh, mulle meeldib see helgus, mis nendest lauludest välja paistab. Ja see tema on Türgist ja tema nimi on omorfaruct. Pilek. Vägev aitäh sulle, Kadri Kruus on meiega siin laupäeva pärastlõunal ühinemast ja jääme siis põnevusega filmi ootama ja raamatuid, aitäh.