Pressiteadet, et Tartu vanglas leiavad 23.-st aprillist kuni 30. aprillini aset sügisel valmiva tantsufilmid teine draama filmi- ja muusikalinäitleja ning telesaatejuhte juba olete, nüüd siis alustate nagu tants tantsija karjääriga. Tartu vangla renessansiaja mees absoluutselt. Ei, aga see on tõsilugu õlle, aga noh, tähendab rohkem tantsivad seal ikkagi tegelikult prost tantsijad, et mina olen nagu rohkem selline liigutaja lihtsalt. No ma ei oska öelda, aga kaasaegse tantsu puhul sellise sellise noh, mis ei ole nagu päris valss ega tango majandamine nagu väärlemine rohkem, et ma seal natuke. Ja professionaalselt moderntantsu siis vaatavad ja mõtlevad, et nii lihtne see ongi. Midagi sellist, millest see film räägib, see niisugune ma saan olla. Te küsimus, aga mina lihtsa inimesena loomulikult, sest mul on siin näitleja, istub kõrval ja ma tahan teada, millest räägib film, teine. See räägib lühidalt muidugi rääkida, aga kindlasti kubiseb pikk loll jutt väljaga aga okei, et see on vanglas filmitud ta seetõttu, et et, et see on nagu suletud ühiskonna selline üks, üks üks kõige nagu ehedamaid Teide suletud suletud olukorra või, või kuidas, kui inimesed on ümbritsevad ennast nööridega, siis kui panna ikka päris vanglasse, siis on nagu kõik kõik veel kõik asjad olemas, tellid müürid, tingimused, olud on, on, on kehvade millises nendes nendes oludes, mismoodi inimesed käituvad ja ja kui, kui suuri vabadusi nad seal omavad ja kas neil üldse vabadusi on või kui vabavabad, me oleme. Ala sellest film räägibki, noh midagi selliste. Et miks siis tantsufilmiga, et sõnadest juba puudu ja ja lauluhääl on ka juba nüüd kõigile ära näidatud, et see on siis järjekordne väljakutse või et hakkame kehakeeles jutustama? Mis, mis välja, kui väljakutse on, minu jaoks on ta põnev igal juhul vahva vahva ürituse, täitsa täitsa kummaline, et ma sellesse sattusin üldse, aga, aga ma ei oska öelda. Kama kaks, kuidas sa väljendad ennast väljendatud. Kas see vastab tõele žanr ei ole nagu tänapäeval enam üldse oluline, oluline on pigem see story või sisu. Kas kunagi oli vastupidine stoori mainivad ebaolulised? Ma ei tea, ma ei tea, jah, ma ei oska ka praegu nii-öelda, ma arvan, et see on alati nii olnud, et tähtis on see lugu, mida rääkida veel sellepärast lugu üldse ju tehakse ka ette võetakse seda. Ma arvan, et vormi pärast võetakse vähem vähem asju ette kui sisu pärast. Oi, mina ei ole nii kindel, no mulle mulle pigem tundub, et siin veel mõned aastad tagasi seda, seda, seda seda. Žanriliselt tõesti, võib-olla jah, et kui seal võib olla popmuusika, siis tihti ei pruugi see sõnum. Eesmärkidest aga rämpsu filmiga teisiti. Popmuusika on väga lihtne seal ennem vaidlesime ka, tõsi küll, nii-öelda eetrist väljaspool mina väidan, et popmuusikas või popmuusikast saab põhimõtteliselt nagu enam-vähem minuti pooleteistkümnega kõik ära öelda, mis vahe on kas filmi või ütleme teatri näitleja ka selle peale mõelnud, et tegelikult see, mida ta nagu öelda tahab, on kõik ära öelda, mingi ma ei tea 10 minutiga ja jätame teatritükis, on küll, on küll võimalik. Ainult et siin on siin on oluline vahe, miks seda ei tehta ühe lausega, vaid tehakse poolteist tundi või kaks tundi. Tähtis on huvitavam protsess jälgida, jälgida protsessi on huvitav ja see on, see on just see, mis teinekord, ühesõnaga, kuidas, kuidas mingi teiseni jõutakse. Miks sinna jõutakse? Popmuusikas on see protsess nimetatav ebahuvitav tihtilugu võimalik. Näitleja tähendus on sellega ometi nõustute, need mõlemad, et näitleja tähendus on muutunud, et jahe, samuti teatri tähendus, et, et kui siin veel 10 või paarkümmend aastat tagasi kandis teater hoopis teistsugust rolli, siis, siis need on ta ikkagi meelelahutaja rollis. Näitleja seetõttu samamoodi. Jah, seda küll, eks neid olusid, kus teater oli 15 aastat tagasi ei taha me keegi tagasi, aga. Ühest küljest on võib-olla tõesti hea lihtne, et natukene kuskilt kergitad servakest ja juba on nagu õhtu kordaläinud. Aga, aga, aga ei, no praegu ta, ma arvan, ma oma õiges, õiges nišis, lihtsalt seal ta peabki olema. Noh, osa etendusi on absoluutselt, eks ole, meelelahutuslikud osa etendusi on ikka sellised, kus tahetakse nagu natukene nagu raputada sind. Eks ta, nii peabki olema. No aga saab Saabe teie näiteks teha konkreetselt piisavalt palju sellist tööd, kus, kus võib endale rusikaga rinna peale taguda ja ma tegin need suurt kunsti. Ühe ühel puhul ma pean ütlema, et ühel puhul ma teen, mängin, eile õhtul mängisin näiteks lauskomöödiat Reykuuni komöödia, noh seal seal tõesti puhas meelelahutus, et siin ei ole nagu selles mõttes nagu süvakunstiga või mingi eliitkunstiga mingil juhul tegemist, aga, aga see on puhas meelelahutus, mis on iseenesest ka väga tänuväärne tegevus. Kui inimesed naeravad, need tilk püksis ja korras selle etendusega. Ja lähevad koju õnnelikumana midagi, midagi on kõike juhtunud seal, aga ülejäänud etendused on sellised, kus võib vabalt vabalt kiskuda välja väga sügavaid mõtteid. No teater on omamoodi niisugune kaduv kunst ka, et teete siis selle õnnestunud etenduse, kus publikul on tilk püksis ja lähete koju, aga järgmisel päeval noh, inimesed on jälle tõsiselt lähevad, teevad oma igapäevatööd ja nad võib-olla ei mäletagi. Nojah, aga jumal tänatud, kui ta kasvõi sel hetkel õnnelik. Küll aga endal, et see töö sai tehtud ja geniaalselt hästi? No just nimelt seda peab uuesti tegema, et ta ei jää nagu alles. No ei tea, ta ikka teke on natuke aega alles. Kui kaua ta on? Senikaua kui tükk on repertuaaris, on nii kaua, on ta ikkagi alles? Aga ta peab ju jälle ja jälle uuesti võlu korvad. Ahaa. Ma arvan küll, et noh Kui palju nad nii-öelda need lähete nüüd sedasama tükki, kui palju neid, kui palju need erinevad etendused venelased. No ega nad väga palju ei erine, selleks on see prooviperiood ja mis, mis kus lepitakse kõik olulised asjad kokku, et muidu ta läheb taga, võib olla teinekord väga-väga puusse, kui kokku ei lepi. Aga no eks tal vastavalt vastavalt tujudele ja vastavalt sellisele enesetundele nad on ikkagi nagu te kraadi võrra erinevad. Barbi Pilvre on nimetanud teid eesti meesnäitlejate hulgast esimeseks arheotüüpseks mees seksiobjektiks. Kuidas nüüd? Kas see nagu mõjutab farmiga küsida seda aga ise ei tunne? Oi kuidas ma olen. Ei, ei, ma ei saa sellest aru, ma ei tea, miks nii nimetan, ma ei tea. Et lavastaja meeter 85 pikk tumeda peaga, noh, kas on siis seal Teinekord. Teinekord nagu valivad selle järgi, et meil on vaja selliste, selliste selliste, Oma seksiobjekti teatrist, eks. Ja seal tekivad maid. Maikas. Lea on käsitööna või on ta rohkem filosoof või midagi veel kolmandat? Käsitööline on ta kindlasti käsitööoskusi, ta vajab et, et oma tööd teha vajab neid. Koolis õpitakse neli aastat. Mind on alati huvitanud norgan porgandiaja, näiteks. No ei, seal ütleme teatud käsitööoskuse kuuluka hulka kuulub ka võib-olla selline mõte vabaks laskmine fantaasia vabaks laskma selle oskus aga, aga käsitööoskusi lihtsalt mängutehnikad on igasugused, noh, kuidas, kuidas mängida, kuidas, mida, mida öelda, kuidas kuidas mitte punastada ja kuidas punastada. Hingamisharjutusi teed, kui sa laval lähed, enne seda hingad ka sisse-välja ja lased oma kaela lõdvaks. Ei, ei tee väga, aga noh, eks eks ta mingisugune näidatud lõdvestumine ikkagi noh, on, aga see on see, see ei vaja erilist. Minu puhul ei vaja mingit erilist kanget väänamist. Põhimõttelist astub tänavalt nii-öelda garderoobis riided seljast, kostüüm selga, mis iganes, Krimm pealegi Krimmi sellepärast, et pannakse või. Ma teen yhe grimmi. Mulle kangesti meeldib ise teha ja krimi peale ja lähed, lähed lavale. See on üks tund aega, enne tuleb nagu enne etendust on teatris, et siis nagu teatud selline aklimatiseerumis. Aklimatiseerumisaeg. Orgimatiseeruvad rahulikum garderoobis võimet kuskil lava taga käiama piiluda eesriide vahelt pale ilvesel. No teie kohta käivad jutud, et te olete hirmsasti ettevalmistaja, teil ei puudu kunagi mingi plaan, kui te olete proovi ja, ja see siis kehtib ka tund enne etendust, eks ole. Käivad jutud. Muidugi ei no eks ikka mingi plaan on loomulikult väga palju on selliseid näitlejaid ka, kellel ei ole plaani. Kust te teate? Käivad? Ei tea, mida ma ei oska öelda seda, eks ikka igalühel on mingi plaan. Aga kuidas näitlejaid liigitatakse end, et on ka niimoodi nagu lauljate puhul öeldakse, et intelligentne laulja ja ja siis vastavalt mitte kuigi. Pärast Beta parandate tehnikatega lülitamata liigutusega kuidagi nõustuda või mitte nõustuda, aga selle vist petab nagu petab, nagu selle tehnikaga ära kaob dile intelligentne vend on laval, aga tegelikult on põmmpeale. Ma ei tea, eks ikka aegset autori teksti aitab. Aitab. Eks need jah, jah, jah, autol autori tekst aitab. No kui suur mõtleja üldse näitleja peab olema, kui ta õpime tehnikad ära seal lavakunstikoolis ja on väga hea käsitööoskaja, kas ta peab siis filosoof ka olema või mitte? No võiks natuke olla natuke evida omi mõtteid, omi seisukohti maailma maailma maailmas ümbritseva kohta, et noh, eks see, eks see paistab ka kõik välja, ausalt öeldes No aga, kui on hea käsitööoskus, korvi punu ja, ja porgandimäng ja, ja, ja on hea lavastaja, kes ütleb, et nüüd lähed sinna ja teed seda, seda, seda ja kokku tulebki põhjendus. Aga eks tuleb, tuleb, kindlasti tuleb, aga, aga noh üks üks on Yehudi Menuhin, teine oskab ilmselt sama hästi sedasama tehnikat, aga millegipärast ei ole modifenochin noh, et, et eks see midagi on sealjuures, noh, eks. Eks. Ega ma ei oska sellega sellele ka mingit täpset seletust, võib-olla nüüd enam midagi midagi seal on, eks seal. Ega see siis ei ole ainult nüüd filosoofiks olemine, vaid jumal teab, mis seal mingi mingi mingi isiksusele olemas. No paraku meedia võimendab seda, et viimasel ajal nüüd üha üha levinum on mõttelaad, et kõik kõik need, kes on head, need on, need on need, kes on tuntud ja kellest räägitakse. Et kuidas nüüd lihtne lihtne teatrikülastaja tunneb ära hea näitleja ilmad. Et see figureeris kogu aeg seltskonnalehekülgedel. No seal ei vaja küll üldse figureerida selleks, et olla hea näitleja, aga aga noh, eks selle tunneb ju selle tunneb ikka ära. Kui sulle miski meeldib ja korda läheb, et ega see muud ei olegi. No aga kas ajakirjandus, rk, kas ajakirjandus teeb teinekord teatrile karuteeneid? Öelge must karuteenet ega mingisugune selline noh, kui ei ole just mingit pidi nagu väga kurikuulus, väga halvasti kurikuulus siis siis, siis, siis, siis pole sellel reklaamil nagu mingit mingit paha paha külge juures. Las ta siis olla tuntud, noh siis ühte või teistpidi. Teada kriitikat ka loeb vä? Ikka loen, mis sa sellest arvad, selliseid silmatorkavalt häid kirjutajaid meil praegu nagu ei ole, et, et ma kunagi noh, lihtsalt olen lugenud vanu kriitikaid ka lihtsalt kogumikke ja, ja sellised sellised kunn nagu dobroje, niuksed, niuksed, vennad olid. Et siis nende nende kriitikaid lugedes kõrvutades neid tänapäevaste, kannad tiba teistsugused, aga eks selles on, selles võib olla süüdi ka praegune mingisugune teatud kiirreageerimisrühmade vaja vajalikkuse olemasolu, et, et sa ei jõuagi nagu väga süveneda ja analüüsida, et sa pead lihtsalt nagu kuidagi kiiresti reflekteerime, mis juhtus. Et selliseid pikki ja põhjalikke artikleid ei ole nii palju kui, kui võiks kui ta oleks endal huvitav lugeda. No aga kas lugedes läbi need endaga ennast puudutama mingisuguse artikli, kas on, kas, kas on teil eriti sageli mingeid korrektiive oma oma oma töös või oma suhtumises? Tehakse kuidagi nagu kuskil alateadvuses istuma ka, ta ütles seal äkki tal on õigus, äkki ma pean natuke midagi kohendama. Eks alateadvusse rikka igasugune noh, kiitus läheb niukseks üldiseks iminaks peast pärast niimoodi, aga, aga mingisugune väga teravalt öeldud halb sõna, eks ta kuskil ikka jääb sisse vä. Või noh, midagi seal kuidagi kuidagi ta ikka mõjub. Aga ei, vaevalt sellest sellest nagu ikkagi lavastus ei muutu. Aga endale sihilikult haiget teete, käib näiteks igasuguseid internetikommentaare lugemas. Jah, ma olen vahest lugenud, aga üldiselt ega, ega mitte eriti vahest ma olen niimoodi huvi pärast, tekivad mikrokolm kommentaari kiiresti taha, et huvitav, mis nad arvavad. Aga üldiselt noh, ega see on, nad on, nad on igal pool ühesugused. Üksikisikuteema puhul see on kuumad ja ma olen inimene. Teatrikommentaar on samasugune. Üldiselt on küll, mulle meeldib ja milles mingi üks inimene, kes käib ja kirjutame, ei saa olla rohkem kui üks inimene, millegipärast ta ei saa kunagi kommenteerimata jätta. Ei saa. Ise ei võta sõna, on kuskil, ei ole veel. Ta ei käi kommenteerima internetis anonüümselt eriti. Ei ei, ei ole kindel. Aga kui aktiivne ta üldse ühiskondlikult poliitiliselt ulatad jälgida, mis, mis toimub ja, ja kirute kodus näiteks kõva häälega nagu Mihkel kindlasti. Jah, ei, ma ikka olen suhteliselt aktiivne selles mõttes, et ma, ma ma võin teinekord ära vaadata kõik õhtuseid uudiseid järjepanu niimoodi noh, iga iga tund, kui tulevad kodused nagu pahandavad, et kurat, sa oled kuulnud neid. Ei, nojaa, aga noh, igaks juhuks äkki. Ei, ei, ma, ma olen selles mõttes nagu mingit pidi natuke narkomaan selle koha pealt, et uudiste narkama uudiste narkomaania. Ja eks ma ikka, eks ma ikka kuidagi kuidagi võib-olla võib-olla natuke keskmisest tugevamini kuidagi reflekteerin seda enda enda lähedaste jaoks, mis ümbergi juhtub.