Sõltumata sellest, et Tartu Karlova naasiumi mingisugusel koduleheküljel on meie tänane külaline kirjas kui poole kohaga Vanemuise baleriin on meil hea meel see kuuldus ümber lükata, tervitada siin siiski koreograaf klahvi ning videokunstniku Taavet Jansen tervist. No kuidas selle baleriinid ja siis on, kas mehed on baleriinid või mehed polerinud balletitantsija artistidele naile naised pole teinud? Nagu kunagi aastaid tagasi majandab, täpselt nüüd ei mäleta. Istusime sinuga sedasama Vanemuise teatri ees ühel hilisel õhtutunnil ja sa üritasid õnnest segane, sest sa olid saabunud kuskilt kast meistrikursuselt või kusagilt, kus olid õppinud läbi tantsuliigutuste edastama inimeste nimesid. Üritasid Margotit mulle demonstreerida seal kivi platvormil ja ma ei tea, mis, mis seal ikka juures väga hätta jäid. Oli see kee või midagi sellist? Ütlen, et kas sinu sõnavara on täienenud, et kui pikki lauseid sa suudad juba tantsu läbi edastada? No tegelikult sõnavara nagu oluliselt täienenud, sellest on vist seitse-kaheksa aastat möödas, kui ma nüüd ei eksi. Aga see süsteem, mis oli, mida tookord õppisin sellest ei ole mitte jälgegi jäänud, ma ei oska praegu üldse mitte midagi niimoodi, nii konkreetselt. See oli väga konkreetne improvisatsioonisüsteem, seda ma mäletan, ainult on need süsteemide projektsioonisüsteemid tulevad. Jah, nad on, see oli väljamõeldud Kaire androidi poolt välja mõeldud, kes on Eesti, kelle juures Mõpsik kontakt, tantsu siis, mis seal. Vabandust, kontratants on üks tantsusüsteem, mis, kui ma ei eksimaid välja kas seitsmekümnendatel ja on lihtsalt kahe inimese keha vaheline, kuidas nad leiavad klantsi ja kuidas nad teisel teineteisele toetudes nagu loovad koreograafia, seda üldse improvisatsioonisüsteem seda nagu saab arusaamas nagu natuke nagu doominokividena. Käimlikkude nendes vastan, ajatamine. Oleme, mida me teinekord näeme edaspidi võib-olla on võib-olla see natavad püsti jääma. Püsti ei pea tingimata. Rahulikult aga on ainult nuiatamist, toetamist pimeduse peale kukkumist ja see on üks, üks osa. Sa ei saa õpetada ja ka noh, ta tantsukaugetele inimestele, et nad tänaval liiguvad paarid, et nad üksteisele kõmdi otsay ei koperdaks, saabuksid sünkroonis. Ja näiteks on Eestis on üks õpetaja Raido Mägi kes on väga kibe käsi kontakti alal ja tema ütleb, et tema arust tema jaoks on unistus kunagi improviseerida inimesega, kes näeb sellist asja esimest korda ja täiesti tantsukauge. Et tavaliselt nagu tehaksegi niimoodi, et kui on eksesinemised, võime tihti kasutatakse seda, et on professionaalne kontakttantsija või nagu vilunud ja algaja on koos, et nagu ma siis õpivad mõlemad täielikku ignorantne ja et see oleks Laido nägedaks mulle helistada. Täiesti verbaliseerida kontakt tantsu. No äsja lõppes digival. Kuus, tants seitse juba VII osa, siis kus lubati näidata rahvale eesti nüüdistantsu tipptegijaid, sina olid üks nendest, oled siis tipptegija? Vaid niimoodi öeldi. Noh, ma ei oskagi öelda, võttelise tipp Eestis on tipptegija, on väga-väga hägune, udune määratlus, sellepärast et neid inimesi, kes sellega tegelevad nii-öelda professionaalselt, on niivõrd vähe ja põhimõtteliselt tipptegijateks nimetati minu arust kõiki neid, kes sellega tegelevad. On. Tore alases, tore, olen. Mina ka vihkan satama kontakt tantsu selgeks, oled kohe tipptegijaid, tipptegija. No umbes niimoodi käib, aga no siis oligi tegelikult näidet ikkagi ära minu arust suurem osamisse eelmisele aastal Eesti kaasaegses tantsus toimus. Et kogu selle festivali jooksul, et see oli selles suhteliselt ikkagi sugune raju, üritasid seal nagu kolm päeva paksult tantsu täis. Et ikkagi tehakse Eestis on nagu ikka päris palju ja mis oli minu jaoks õudselt rõõmustav on see, et väga palju eri stiile on tulnud. Naljas peab selgitama, et see tants, millest me siin räägime, ei ole mingisugune klassikaline Jenka või mingisugune valitsus või, või, või mis pagana tants veel olemas samba rumba, eks ole, ballett jajaja stantslaski natukene teistsugune, et see põhimõtteliselt niimoodi missuguse väga Ivan Antsla ja tantsupeoga inimese jaoks kaelemine, väänlemine, no ta on tõesti raskesti jälgitav, kuigi ma seda ei taha väita, et raskesti jälgitavad on seal väga huvitav minu jaoks vastupidi. Aga ta ei ole selles mõttes, et ta kuulaks selgelt, me ei räägi, noh ta ei ole, ta on, ta on ikkagi niisugune perfoomingaat või teatri üks võimalus, rääkides nendest performin kaartidest või, või siis esitatavatest kunstidest. Ma julgeksin minna nii kaugele, et väita, et Eestis nagu viganovaatorolekumad ideed liiguvad just Ma nüüd sellel viimasel ustanud seitsmel kahjuks ei saanud käia erinevatel põhjustel, aga aga vähemalt aastaga tagasi näis küll nii, et nagu kõige novaatorliku kõige õudsamad ideed liiguvad just nagu tantsumaailmast, oled sa selle väitega nõus ja kui, kui, kui, siis mil määral ma olen suhteliselt ikka olen nõus, ma ütlesin, et mis puudutab teatripilti, mulle tundub, et tõepoolest see niimoodi ma ei tea, mis on muusikas näiteks, et aga mis, aga nagu tantsus kindlasti ja ma arvan, et võrreldes ma ei ole, ma ei ole ka muidugi väga hästi kursis sellega, mis teatrites toimub, aga ma ikkagi puutun kokku, räägi nende inimestega, kes teatrites töötavad, teevad, lavastavad näitlejad ja ikkagi mulle tundub, et nemad on nagu ikkagi natukene kuidagi teises kohas oma mõtlemisega, kui on tants. Aga tantsus on, vaieldamatult, on need Connectionid, rahvusvahelised on nagu niivõrd tugevaks muutunud, et väga paljud Eesti, kes Eestis Eesti tipptegijad, kes festivalil esinesid, tegelikult Eestis peaksid, ei teegi mitte midagi. Aga selge see, et noh, et okei, klassikaline traditsioone, teater, sõnateater mõnes kohas, siis tähendab kuskil natukene ajast maas distants on totaalselt ajast ees, sõltumata geograafilisest positsioonist, et ikkagi see, see nii-öelda rahvahulk, milleni, milleni te oma kunstiga jõuate, on on ikkagi suhteliselt marginaalne või? No ta on ikkagi väike, ütleks niimoodi Kanuti Gildi saalis samas on suurem osa asju on ikkagi, lähevad täismajale. Muidugi, see koht ei ole ka suur, eks neid asju ole tihedalt, aga ikkagi nagu käib rahvast palju ja mõnes mõttes isegi jumal tänatud, et ta ei ole läinud massi loomulikult muidu ei, ausalt öeldes ega ei oleks huvi sellega tegeleda absoluutselt. No kuidas see on siis proportsioonist väljas, et sa ütled kõik tegijad, kes vähegi on tipptegijad, neid on vähe, aga, aga saalid on publikust pungil täis. Ei no ma ei tea, kas pungil täis on vale sõna sellega nagu, aga samas ei ole ka minu arust kellelgi nuriseda üldsegi mingit huvi huvipuudust ka ei ole, tavaliselt ikkagi etendused toimuvad, ma ei ole kuulnud. Jääksime kellelegi etenduse ära, sellepärast publikut tulnud millal see murdepunkt olla ajaliselt, millal, millal see uus tants nii-öelda või moderntants või kuidas me seda nimetame ennast niimoodi inimeste teadvusesse murdis, et on seal nüüd kuidagi viimastel aastatel juhtunud või on see on see juba mõnda mõnda aega tagasi nii olnud, mulle tundub niimoodi kõrvaltvaatajana, et see toimus 2000. paiku 90.-te päris lõpp-kahetuhandendate algus. Et seal tekkis lihtsalt niimoodi, et enne seda ma olin nagu sihukene sõitsid nagu tantsu kiibitsejad nagu õppur. Et siis mulle tundus niimoodi, et oli, Eestis oli ikkagi fain Faiv, kes Moderna teatritele legendaarse taevas on vist juba 10 aastat vana ja nad olid ikka nagu peajagu teistest üle ja terve kamp sihukesi noori tegijaid, kes siis igaüks otsis katsetes midagi ja mis, nagu praegu järgi mõtlesin, oli suhteliselt ikkagi sihukene haledapoolne aga nüüd lihtsalt need on sujuvalt saanud ikkagi väga paljud neist on saanud, on juba üle 30 ja juba käinud, käinud ja näinud, eks kuidas asju tehakse ja töötanud erinevate koreograafidega, saanud kogemusi maailmast ja siis nüüd on see pilt on oluliselt kirjum, et lihtsalt nüüd tulevad jälle vaikselt, kuskilt jälle uued tulevad peale ja kes on ka siuksed, noored vihased ja need, kes olid varem võib-olla vanemad ja noored ja vihased, nüüd on natukene rahunenud, läinud süliti mingisuguse omale kõige meelepärasema stiiliga. Selles Fainfaid tegutseb ikka järjekindlalt edasi, mis tore. No kuhu tants välja üldse jõuda saab? Me võime mõelda, et juba koopainimesed tantsisid, väljendusid kõiki oma emotsioone tantsuga, sina, aastaid tagasi üritasid inimeste nimesid väljendada läbi tantsu, aga kuhu, kuhu, kuhu me niimoodi välja jõuame, et, et kas kas tantsa üksinda, ilma ilma teiste kunstideta segu segunemast, ilma teiste kunstide, ta on, on üldse mõeldav? Ma arvan, et see on see muidugi nii ja naa, loodan tõesti, südamest loonud tants ei jõua mitte kuhugile välja, et kuna contemporary tantsumõte ongi olla contemporary ja nii kaua, kuni meie olud ja kõik, meid, meid ümbritsev informatsioon, muutum, peascase tants, muutuma kohe ka vastavalt sellele ja nagu käima olema asjakohane, käima käsikäes, et see ongi contemporary tantsu mõte. Et selles mõttes ma arvan, siukest kohta ei olegi, et nüüd ta jõuab kunagi sinna ja on valmis ta nagu pidevas muutumises. Stiilid on ka täitsa juba, isegi Eestis on nagu silmaga nähtavad, et kuidas, mis tendentsid on? Tendentsid õnneks nagu praegu tundub, on suhteliselt nagu sarnased nendele, mis toimub, kui näiteks mujal maailmas Euroopas juhtivates tantsumaades näiteks tähendab tähendab see seda, et see informatsioon, mis meid ümbritseb, on enam-vähem sama selle infol adekvaatne informatsiooniga, mis, mis toimub kusagil Lääne-Euroopas ja ta on kindlasti adekvaatne, iseasi, kas me sellega midagi peale oskama hakata. Aga nagu noh, ei oska sama hästi teha veel suurem osa neist, et kui tehakse, sina oled nagu olla kuidagi nagu, nagu samamoodi ise sihukest peaks, aga nagu samas on kindlasti mida, mis, mis on, Ma arvan, mast, piir on see, et, et me teame, mis toimub. Et me mitte meie nüüd ei leiutanud jalgratast, et nagu me peame ikkagi olema kursis sellega, mis toimub nagu samal ajal kuskil mujal Moderna tantsus baseerub nii-öelda elule meie ümber, nagu sa ütlesid, nagu ma aru saan. Sa ütlesid, et trendid või need Soonuse täna on samas sellega, mis Lääne-Euroopas tähendab, tähendab seda elu. Siin on ka siis justkui nagu ikkagi laias plaanis samasugune nagu minu meelest kas või näiteks Berliinis. Vot seda ma ei teagi, ausalt öeldes mulle tundub, et seal on kindlasti mingid väga suur vahe, kuidas on mingi suhestumine, mingeid finantseeringuid ja kuidas mingisuguseid süsteemid töötavad. Et on kindlasti olulised testid. Niimoodi, ma arvan, kui Berliinis, aga, aga mulle tundub, et nagu kuidagi see mõte tundub sama, et nad, miks, miks seda asja teha, kes seda asja teeb, et nagu seal sarnane ei ole enam niimoodi, et see noh, see ei ole enam ainult niimoodi, et kunstnik kuskil vireleb ja mõtleb, et oi, vaat nüüd tahaks oma seda hiilgavat mõtet väljendada vaid see on selline suur nagu protsess, et üks asi tuleneb teisest ja nagu sa pead mingil mingi tihedusega neid asju välja loomaaias on tal on ka niisugune nii-öelda ka nagu kuidas ma ütlen marketingi pool, aga tal on ka selline noh, kindlasti seal nagu kuidagi noh, see on nagu niisugune suur, nagu, nagu teatri funktsioneerimise ei ole siukene, kunstniku üksing, eneserahuldamine täna räägime kunstist praegu räägib nagu laiemalt ühiskonnastada tants või mistahes Foomi vaatanud inglisekeelne väljend sellest mingeid väga adekvaatselt head eestikeelset kanalit ei ole. Vastet ei ole leiutatud. Ta esindab justkui või nagu peegeldab seda, mis nagu ühiskonnas laiemalt toimub ja, ja kui see, mida ütleme, lääneeurooplased teevad, lääneeurooplased teevad, on enam-vähem laias laastus sarnane sellega, mida, mida teie siin teete. Siis siis mida sa nagu nende ühiskondade nagu laiemas plaanis ühiskondade nagu sarnasusest räägib, kui üldse? Vot seda ma ei teagi, minule tundub, nagu niimoodi kõrvaltvaataja pilgule ühiskondade sarnasusest on. Ma ei tea, see on kahe otsaga asi, mulle tundub, et kindlasti on need kui need, et vot seal ei maksa segi ajada seda, et see ei ole kindlasti nagu sotsiaalne tingimus, sotsiaaltead, see on üks üks Sandra on ainult sotsiaalses väga palju on selline nii-öelda sotsiaalne teater, kestis, kajastab mingisuguseid hetki lendab lennuk ja siis sellest tehakse kohe etendus, et see on nagu üks väga kitsas stiil, eks on ka kindlasti minu arust on ka stiile, mis teevad noh, mis tegelevad rohkem nagu võib-olla kaugenevad otseselt sellest nii-öelda sotsiaalsest infost linkimised sellele, vaid nad tegutsevad mingisuguste mingist mõtlesime kuidagi püüan täpsustada, ma ei tea, kas täpsemalt välja, et peab täpsustada nagu või fokusseerida mingitele pisike sellistele asjadele, mis on kuidagi tendentslikult, näiteks mõtlen Meedia, Mart Kangro, kes siis nagu tegeleb mingisuguste viimase etenduse puhul ajastuste toiminguga, nagu inimesed improviseerivad ja kuidas need taimingud omavahel töötavad, kuidagi puhastab teda asjata antustan mingite selliste väikeste nicer näkkerdeni, et ta ei ole nagu kuidagi niimoodi üldisemalt. Ma ei. Ma ei julgeks praegu nagu suud vett täis võtta ja öelda, et see on seotud kuidagi otseselt kolakas lennuki lendamise jutt oli päris põnev selles mõttes, et kas Eestis ka nüüdistantsus on mingi niuke väga sotsiaalne liin olemas, et nemad, umbes valitsus kukkus mäel, eks ole, äsja tulevad kohe nagu tulevad noored tegijad ja tantsivad selle valitsuse kukkumist. Ei kahjuks vist minu arust ei ole, võiks olla, võiks, seal on suur huvi oleks vaadata seda. Ja mina arvan ka, et on huvitav, et seal on mingi meedet on tituleeritud norrakas, eks human Sariifi, kes on Eestis ka ringid Tolkien tõesti palju ja tema teeb ka kuidagi poliitilist, poliitilist kuidagi poliitiliselt ruumiga, aga nad kuidagi noh, minul, noh, see on minu isiklik asi, kest nagu, kui väga mulle meeldib. Aga muidugi võiks olla, aga ma arvan, et see on, kindlasti on mingeid teemal reageerimisvõime. Et ikkagi, kui sa tegeled sellega, et sa oled ikkagi pukita põhimõttelised hooaeg ette või nad, sa oled planeerinud oma asjad ära, et sai nagu viieni järsku reageerida, on suhteliselt keeruline. Ta võiks olla eraldi tropp, kes tegelebki järsku värsked lehed läbi lähevad, tantsib. Täitsa nii, jätaks ise veel lugemata, ei, saatana tantsulehti lugemata, aga mulle väga väga meeldib niukene, sotsiaalne, poliitiline reageeria, minu arust ühiskond Eestis häbiväärselt vähe minu meelest tantsu see koht, kus nagu seda teha võiks olla tantsul, peab olema ilmtingimata mingisugune sõnum. Noh, ma ei tea, no selles mõttes, et minu minu arvamus on, et kui inimene lavale läheb, siis ta peab sõnum olema, sõltumata sellest, tantsib, näitleb, mängib, pilli laulab või noh. Ma ei tea, teeb videoinstallatsioonid on ikka midagi, ta peab ikka öelda olema, muidu ei ole mõtet, lavale ronides on minu isiklik arvamus. Kelle, vabandust mõlemad püsti peale ma näen mingi inimesi, kes on mulle tundub, et neil ei ole tõesti mitte midagi öelda, et nagu siis ma olen natukene selline pahur pärast, ma olen näinud seda. Mina sattusin männisusele nädala vahendusel ühte kaubanduskeskusesse, kus keset platsi noored tüdrukud paljajalu muusika saatel tantsisid. Jaa jaa. No ma ei tea, ma ei ma tol hetkel nagu sellesse sõnumisse süüvinud küll, aga mul jäi pilk pidama, kes, kes olid siis peatunud ja seda tantsu jälgisid ja vahetasid vahepeal kostüüme, tulid järgmise, järgmine muusikapala järgmise tantsuga ja põhi põhiliselt olid seal niisugust keskealised meesterahvad ilmselt kella ja siis naised olid jätnud noh, kui laste mängunurka niimoodi seisma ja samal ajal kui isekaubandusega tutvusid. Ma nüüd tagantjärgi mõtlen, et kas, kas sellisel tantsul ka mingisugune sõnum on või, või need mehed seisid, lihtsalt vaatasid liikuvaid pilte? See on selge funktsioon, vahe kuidagi meelelaava, täpselt täpselt. Kes tantsisid muidugi. Et mis noored koolitüdrukud, no mis, mis, mis, miks mehed vaatasid, ei tea. Seal seal mingit sügavamat mõtet ei pruukinud üldse olla. Üks minu õpetaja kunagi on vastanud mu peadmurdva raja küsimusele, et miks inimesed hakkavad laval ühtäkki keset teatri etendust laulma ja siis veel korraga tantsima. Ja õpetaja vastas, et, et noh, lihtsalt emotsioonid, et sõnadest jääb puudu, siis nad hakkavad laulma ja, ja siis siis ei suuda enam. Laulupeoga väljendamiseks närvihaiged inimesed tantsima kõik igasugused muusikalid. Redid ja, ja sellised süntees, vormid, sina, sina oled nüüd need eelnevad etapid läbinud, need, sa oled juba videokunstini välja jõudnud. Mind huvitab tegelikult see, kui meedia või see, see kui videokunst kui meedium huvitab mind kohutavalt, et ma ei oska, ma ei saa nüüd öelda, kust huvitab mind rohkem Ants või rohkem kui muusikana, et kuidagi proportsioon. Ma olen muusikaga üldse kõige kauem tegelenud nagu kauem, kui on nagu enda enda lõbuks kunagi noorena bändi teinud, aga noh, nooremana ütleme nii, aga nagu praegu nagu ja siis tuli tants alles ja siis tuli nagu video video kui meedium. Huvitav, ma ei tea, ma ei tea, võib neis kõigi rohk, kõik need kõige rohkem sellepärast et tantsus ongi huvitaski. Tants hakkaski üldse huvitama sealt, et et seal on mingi asi, millest ma ei saa aru ja mis võiks mind huvitada. Tegelikult ma hakkasin, tantsisin aastate umbes enne, kui ma nägin esimest tantsuetendust, üldse mitte, nagu see üldse ei huvitanud, mul ei olnud niisugust asja nagu tüdrukutele, nägid, käisid pähklipurejat vaatama, nägid batkaga priimabaleriin ja läksid balletikooli vut-vut-vut. Eks mind huvitas tants põhimõtteliselt üldse. Et nagu tants, kui, nagu niisugune teatrivorm, teater, teater, nagu teatrivorm huvitas ka veel põhimõtteliselt, eks proovis lavakasse kunagi kinga, sain sealt. Et no ja sealt hakkaski tulema ja no siis mingil hetkel, kui see tantsud kuidagi see tants muutusid nagu minagi selgeks või nagu liiga nagu siukseks põhjendatuks, et siis mul nagu natukene kadus nagu huvi selle vastu või mitte. Ja siis ma nagu sellise video jube hästi nagu sekundeeris nagu video mitte kui film, vaid justkui nagu video ja viigeimine ja ja selline nagu visuaalne, vaat et nagu liikuv pilt, et selles mõttes nagu sihuke liikuv pilt kohutavalt võluv ja näiteks etendustes tegelikult on ju see, et nagu etendused, mis ma olen teinud siis on nagu need viimased. Ma mõtlen, viimane, Oksana Titoolaga koos tegime ERR-i, mis oli Kanutis nüüd veebruaris. Et uuel tantsu ka, et seal on, seal on ka tegelikult on ikkagi nagu see on nagu vuta nagu Visual või ta on nagu ta nagu visuaalne ja tema mõte ongi nagu tema, nagu mõte väga paljuski seisneb visuaalsuses. Kas sa siis toetab seda laval toimuvad või sõidab midagi ära? Kuidagi? Termid nagu visuaalne kompa, et nagu on, on, on tantsijad koreograafid, kes teevad nagunii-öelda kontseptuaalsed ja kes kelle kontseptsioon seisneb nagu kontseptsioonis, kuidas asi üles ehitatud, keskud nad naguniimoodi, et mingisugused edasi kõhu tiibi mõttega mind huvitab, oluliselt rohkem huvitab just nagu visuaalne kontseptsioon, et selle asja kuidas visuaalselt välja näeb, näiteks meie, mis me tegime koos kunagise projekt nagu Rond elluse sabatum, et seal oli samamoodi, et seal oli nagu, mis ma oskan öelda selle peale, millest sa räägid, point point oli visuaal selles, et noh, et seal oligi papprännak, meenutame kunstil ei olegi tegelikult mitte mingisugust mõtet. Oscar Wilde ütles kunagi sellist taga tark. Seletage olulised tsitaadid pähe õppinud, nagu ma olen elus, ongi, vajavad üht olulist ühtegi. Oscar Wilde'i. Dorian Gray portree algab umbes selliste sõnadega. Kunsti puudub igasugune. Täpset sõnastust ei mäleta. Hea küll, kunstil puudub. Kõrvaidi arvates sinu arvates ja võib-olla ka kunstniku arvates mõte, aga kunstikriitiku arvates kindlasti Trei puudumate. Kuidas, kuidas on Taavet, need sinul oma loomingu ja, ja kriitikutega. Kuidas see kontakt on? No mulle tundub niimoodi kõrvalt vaheliselt nagu välja kujunenud oma vastasele, eks ju, mingisugused omad nagu poolehoidjad, ilusat hooajakirjanikud tihuajakirjanikega nagu mingite inimesed, kellele, kellega sa räägid nagu nagu sama keelt või nagu mingit nagu arusaadavat keelt, et et kuna ikkagi loodame südamest loodan, et need, need etendused on kuidagi natuke vähem või rohkem kuidagi provokatiivset, mingis mõttes mitte küll räuskamise mõttes või nagu juba juba tükk aega, mitte niimoodi, et ma nüüd karjun midagi jube koledalt oleneb hirmus kole. Aga just nimelt nagu mulle väga ei meeldi tegelikult see nagu iga iga igaüks tuleb vastutama, et jube lahe etendusel natukene kuidagi häirib isegi. Et noh, ja siis mingid kriitikud on kes neid on väga vähe Eestis, kes suudavad kuidagi tantsu analüüsida. Kuidagi reaalselt, ütleme siis niimoodi või kellel on mingisugune, et mitte lihtsalt ei jutusta, mida nad, mida ta nägi seal ja mis see nüüd on või kes oma arust äramärkimist väärivad, vaid, vaid on ka mingisuguseid, kes kuidagi analüüsivad mingit üleüldisemat pilti nagu, mis nagu toimub ja mis tendentsid on ja mis suunas asi on liikumas või noh, kuidagi niimoodi, et nagu tants ja ta ei ole nagu lihtsalt mingisugune ma ei tea mulle pealiskaudses kriitikas mulje, et see tantsu mingisugune ikka mingite ma ei tea mingit, väga, väga naljakas naljakate inimeste nagu niisugune mängumaa või sihukene lõbustus kuidagi niimoodi mulle pealiskaudses kriitikas mulje. Jube segane lause. Aga nagu ka neid kriitikuid on Eestis nagu suhteliselt vähe, kes nagu suudavad analüüsida ja ka midagi nad kuidagi nagu laiemalt seda pilti vaadata. Te lihtsalt ei ütle, et see tundus igav, see kohta hakkas venima ja niimoodi klaastantsuga muidugi neis on täna kõige enam-vähem kõigega. Neljal juhul, Taavet Jansen, suur tänu sulle tulemast. Jaa, jaa. Nüüd ma laulan, lausun oma kuuldud sõnadega Endale lõpus, vaata, tahavad me alati oma külaliste käest küsima laulu mis hele ühel või teisel ajahetkel lähevad ja see pole seal on muidugi oluline olnud, teeksime seda sinu puhul, et ja minul on selline laul lihtsalt ühelt muusikalt, keda ma olen, ma ei tea, väga-väga pikalt juba väga armastanud ja, aga noh, kui te ütlesite, et see lugu nüüd võtta ka selle maailma kõige keerulisem minule kui ikkagi moditud eristada, nagu julgen öelda, maanile kohutavalt keeruline ülesanne. Ja siis ma tegin seal enda jaoks mingisuguse väga olulisi kitsendusi, et, et üks asi, mul see lugu peab olema originaalplaadi peal olemas ja et aasta jooksul peab ta mulle naat ja siis niimoodi lõpuks leidsin. Morris ei, häiris plaadinglüsaat. Tore aitäh sulle, tahavad aitäh teile.