Tere tulemast raadio kahte Peeter Simm, tere päevast. Me hakkame rääkima hetke pärast filmist kõigest kõrini, mille võtted kohe-kohe algavad. Aga enne veel seoses jalgpalliga Peeter kui huvitav sulle, kui režissöörile oleks teha film Eesti fännidest või Eesti jalgpallist või spordist üldse, oled sa kunagi selle peale mõelnud? Sa ilmselt oled igasuguseid filme seoses spordiga näinud. Ma olen juhuslikult olnud Lätis just sel päeval, kui meie omad mängisid lätlastega. See oli hiljaaegu ja ja väga ilus mäng ja ma oleks saanud sinna kaasa minna juhuslikult me olime siis hotellis nende inimestega, minule jätsid nad väga sümpaatse mulje ja ja kui ma seal hotellis olin, siis lätlasest kolleeg hüüdis tule vaatama, tule vaatama, et mis värk seanis ülevalt oli hästi näha, kuidas eestlaste kolonn läks, aga ma pean tunnistama, et nad olid päris hästi organiseeritud. Nad ei lõhkunud ühtegi vitriini. Nad pidasid isegi kinni siis, kui valgusfooris oli punane, pane tuli ja hästi palju lippe ja salle ja nii et nad nägid väga kirjud välja, nii et lätlased olid väga üllatunud nendel, seda atribuutikat oli oluliselt vähem. Nii et mitte midagi seal ei olnud ja nii palju, kui järgmisel hommikul hommikut süües veel meestega räägitud sai, siis oli lätlastel isegi niisugune operluse hirmus ilusa käär löögi üle pea, eks ole. Nii et need, see sai hinnatud muidugi väärilise hinnangu ja midagi seal ei olnud, aga muidugi mingisugune rahvusvaheline jalgpalliföderatsiooni vaja on, et ikkagi teise riigi fännid lastakse pool tundi hiljem välja. Aga kuivõrd fännikultuur üks omaette nähtus on, siis ilmselt oleks tegelikult sellest filmi tegemine üsna põnev ettevõtmine. No ilmselt ma olen näinud mitut filmi, mis on tehtud huligaanid ja see on esimene mõte, mis pähe tuleb, aga minu meelest on need tüübid kõige vähem jalgpalliga seotud, need on ma usun, et paar tüüpilised vastikud ebameeldivad inimesed, kes võivad ühiskonnal olla kasulikud sõjaolukorras ja ma usun, et selliseid, seda kultiveeribki ja neide pärast palju üle. See ongi see, see löödud generatsioon, kellest aga osa on näha, et vennad on niivõrd kurimõistuses, on niivõrd terav, eks ole, et kuidas planeerida seda sinna reisimistest, politsei, kõigi riikide politseid on valmis nüüd juba neid mõrtsukaid vastu võtmas, need, need ei ole naljamehed, eks need löövad inimesed maha. Ja kuidas nad selle organiseerivad, jah, sõjaolukorras on siuksed vajalikud, aga, aga, aga see, et nad leiavad endale sellise väljundi nüüd tavaelus, aga, ja niisuguse tähendab see film, mis seda võivad inimesed, teda arvatakse tihtipeale Discovery ja ja noh, sa näed, et see tüüp, ta on 22 aastat vana, ta naudib ainult seda, kuidas ta räägib, kuidas kellelegi hambad suust välja lendasid verepudrust sellega on võimalik ainult samade vahenditega rääkida. Või tugevamatega. See film, millega sa oled vist juba otsapidi tööd alustanud, Peeter on kõigest kõrini ja jalgpallifännidest ta kindlasti ei ole. Millest see film on? Aga ei ole kõigest kõrini, nüüd on juba lihtsalt kõrini, tähendab, mitte lihtsalt kõrini või ütleme, filmi pealkiri on koolon kõrini. Side, lõpp ja siis niimoodi. No ühesõnaga jah, kontsertreis, aga see oli täielik, mingi apendiks, sellepärast et praeguseks hetkeks praktiliselt pistmist kontsertreisiga ei ole, kusjuures ma olen päris kindel, et kui ma näeksin plakatit pealkirjaga kontsertreis, siis ma läheks kontsertreisi vaatama, läheks parema meelega kontserdile näiteks. Ja sellepärast see oli üks põhjus, teine, et me otsisime seda pealkirja ja, ja siis oli küll, oli kaalumisel noh siiber, aga, aga see võib olla, ületab mingisuguse vaatajas vaatajate, mingi sektori nii-öelda maitse piiri. Ja siis oli jah kõigest kõrini, siis me seda pealkirja pakkusime oma saksa sõpradele, need sattusid telefoni teises otsas vaimustusse saksa keeles pidi olema see Snaudse Volmis sõnasõnalises tõlkes tähendavat lõuad täis mõttega kõrini. Aga mis on nii hea väljend, mis ongi niimoodi, et nad kas ei tea, kas ta nüüd on viisakas? Heas seltskonnas see ropp ei ole üldse. Aga vot on sellise piiri peal ilmselt nagu meie siiber. Aga no need väljendid, no kõigis keeltes olemas ja hästi iseloomulikult meie filmi enesest jutt käibki küllalt traagilisest asjast, sellepärast et. Üllatanud, kui nüüd kuulsin statistikat, et vähe sellest, et meil Eestis on hukkunute traumeeritud harv liikluses kohutav see mingil määral ju teadvus ja ühiskonnateadvus, iga üksiku inimese teadvus peegeldub selles, mismoodi me suhtume kaasliiklejatesse ja see on jube, mis meil toimub, eks ole, aga selle ületav enesetappude arv Eestis ja mis mind eriti veel üllatas, oli see, et täpselt sama statistika on ka kogu Euroopa kohta. Need tendentsid on samad hoolimata sellest, et riikide vahel on piirid. Et on piirid või neid piiranguid ei ole siin euroliidus, aga üldiselt noh, see on niisugune raske teema, et ega me ilmaasjata ei valinud žanrites tõsistest asjadest, nagu ütleb, ongi võimalik rääkida komöödiast, kuidas sa hakkad tragöödias enesetapust rääkima, eks ole kusjuures see ei ole sugugi niisugune teema, mis, mida peaks vältima. Kummalised asjad toimuvad ühiskonnas, Göte noorte noore verteri kannatused ilmus välja, järgnes enesetappude laine, sellele asjale toime moondub, kui te loete, eks ole, nendest või kuulate raadiot, olete, et mis toimub? Kui julmad on inimesed ise oma keha suhtes. Ja kui sellest ebameeldiv, arusaadav keegi võib-olla kellegi teise inimese elusolendi suhtes väga julm, aga et oma keha suhteliselt seda põletada või lüüa viinapoes pudel katki, sellega kõri läbi lõigata, juba tahta jõudumist samurai kindralile, teeks au. Ja, ja, ja, aga muidugi põhjused on selles erinevad, aga mingi skeem on kõige levinum just selle skeemist me teeme, see on inimene, kes on oma ülikasutatud väljend on ülekasutatud hammasrataste vahele jäänud, ma ei tahaks seda nagu põhimõtteliselt tähendab see seda, et inimene on kaotanud töö, mida ta on õppinud, mida ta on armastanud või millega ta on harjunud. Järgneb noh, mingi tööta olek aga kuna noh, Euroopa tsivilisatsiooni inimene harjunud tema olemasolu üheks seoseks on ikkagi see, et ta peab hommikul jalad alla võtma ja kuhugi minema. Ja, ja seal peab see niisugune koormus peale, kuna tal seda enam ei ole, siis, siis ei saagi peale seal ja, ja siis läheb naine ära ja siis hakkad viina joomas, lähed kasiinosse igal pool ühtemoodi. Ja, ja siis ongi see värk, et hakkad vaatama, et kus saaks triibulist heinapalli nööri. Ja meie peakangelongi mees selle selle piiri peal, naine läheb talt ära, sellega meil film peale hakkabki ja lõpeb sellega, et et film läheb läbi läbi Saksamaa kuni Eestisse välja ja et inimesed, kes on vahepeal 11 vihanud, valmis olnud, peaaegu 11 tapma, osutavad üksteisele vajalikuks, isegi päästavad teise elu. Et õnnelik lõpp on filmil Epjanud, kes kirjutas stsenaariumi raadiumit, alustasime koos Valentin, kuigi ka meie Eestis pärast lisandusid sakslased, kes tegid oma parandusi sisse ja see on jumal tänatud, sellepärast et noh ega ikka ei kirjuta nagu sulepeast välja ime seda, mis, mis teise teise rahva mentaalsus ja tema käitumisse puutuv lihtsalt ei kujuta ette, et mingid asjad nad ütlevad, praegu me teame näitlejatega väga tõsist tööd, nii nagu istutakse teatris laua taga, jäetakse näpuga ega sõnaga järge. Ja, ja noh, Artur Talvik, kes on selle filmi produtsent, oli eile lihtsalt kõrvale sedda, ei usu seda pühendumust, kuidas, kuidas inimesed sellesse iga tähendab kuskile tundub, et võib-olla noh, norimine küsivad, miks ta, miks ta teeb puhtfüüsilise tegevuse asjus. Aga siis ma nüüd nagu sain lõpuks aru ka, et tegelikult nad kasutavad seda. Niisuguse segmendina võib härmina selleks, et vot miks see auto minema sõidab, saab, et on veoautojuht, et inimene koormuselt seal raske liikluseeskirja rikkumine, veoautoga kellelegi koormuse, mõnede liigud sellega, nagu sa oled Dmitri liikunud. Valmis. Sa oled juba kurjategija selles mõttes, et miks ta teeb seda ja nad vajavad puhtalt niisugust täpset Kongressi ütlesite materiaalset põhjendust igale asjale ja sellega nad tegelikult, kui sa vaatad etemad, ehitavad üles sellise väga täpse skeemi. No see on niisugune ratsionaalse mõtlemise väga hea kool. Miks on selle koostöö teine pool just Saksamaa, miks mitte näiteks? Taani, või, või Portugal või? Ma ka ei tea, miks, aga ja selle filmi produtsent ja on Hans Werner hoonert minu väga hea sõber ja kursusekaaslane ja mees, kellega me oleme enne stsenaariumi kirjutanud näiteks Ameerika mäed. Aga nüüd on saar suur boss saksoonia meedias, nii et me oleme väga-väga raske, oli see töö, aga praegu on käima läinud ja nüüd pole midagi. Nüüd on kes on osatäitjad? Meil on niimoodi, et noh, me jälgime täpselt seda osatäitjate ja näitlejate liini nagu, nagu lugu ise kulgeb, nii et et osa näitajad on eestlased, osa sakslast sakslaste poole pealt on siis heia fast etena. Toomas mahuser, need on noh, esimese suurusjärgu saksa näitlejad mingisuguse esimese esimeses otsas armastan neid mingisuguseid. Selliseid päris järjestusi ja kanad on populaarsed näitlejad ja nad on nii palju, kui me tuleme nendega koostööd teinud ja proovi teinud enne filmi alguses ma pole seda kunagi elus teinud. Et paar päeva enne hakatakse proovidega, võetakse terve stsenaarium läbi. Tänuväärne töö ja, ja ma lihtsalt vaatan, kuidas nad reageerivad ja see on väga huvitav, see on ainuvõimalik seepärast, et. Me väga sarnane, võib-olla väliselt sakslastega siiski noh, mingisugused skeemid ja reaktsioonid on teistsugused ja nad on huvitavad teha ja. Maarja Jakobsoni Rasmus Kaljujärv suuremates osades, peale selle siis veel mängivad väiksemaid sakslaste rolle, mõned. Läti näitlejad ja vene vene teatri näitlejad meil Tallinnas sellepärast et meie põhimõte oligi see, et nagu, et ei tekiks sellist tagasilööki, et nüüd Saksamaal tuleb korraga keegi meie väga tuntud näitlejatest, et tekib niisugune veidi veidi niisugune kummaline tunne. Artur oli just see, kes arvas, et parem kui me peaksime näpuga järge, niisugusi vigasid ei teeks. Mis keeles see film on? Film on umbes kaks kolmandikku saksa keeles ja. Veel väike üks neljandik eesti keeles ja siis see väike osa, mis sealt üle jääb, on kätega vehkimine. Ei tea, mis keeles. Film jääbki selles mõttes suuremalt jaolt saksa keelde või eesti vaatajate tarvis tuleb sinna eesti keel peale. Ma arvan, et me läheme seda teed, räägime sellest, meie, vaataja on harjunud suurepäraselt tugeva subtiitreid ja, ja sakslased teevad seda vigurit, nad on harjunud dubleerima nende filmidel kõik dubleeritud, mitmed lastefilmid nagu meil. Ja meil on seda teksti noh nii keskmised ei saa öelda, et see oleks üles ehitatud dialoogile, aga, aga ma usun, et see ei ole probleem, kus kohas filmivõtted toimuvad võttetanud nii Saksamaal kui siin. Nüüd alustame kolm päeva on meil Eestis, siis sõidame Saksamaale, neli võtta on seal noh, sinnasõit tagasi sõita, siis Eestis lõpetame, aga võttepäevi on vähem kindlalt vähem kui see, millega, millega me oleme olime harjunud aastakümneid ja 10 aastat tagasi, nüüd on siis neid ka vähem, kui, kui me tegime häid käsi ja ja neil on võttepäev, oli 28. See eeldab seda, et, et noh, kõik on väga hästi ette valmistatud, aga meil ei ole väga lihtne. See ei ole, ühes kohaselt on võimalik filmi teha ühes kohas, ühes ruumis. See on võimalik, see ei olegi nii väga keeruline, sest tõesti 21 päevaga ära teha. Aga meil on peaaegu iga objekt. Ta on niisugune, et ei kordu võtte graafikus, sellepärast see on ikka päris tihe töö. Ja vaatajate ette peaks jõudma. Plaan on nii, et oktoobris on esi esilinastus. Aitäh, režissöör Peeter Simm ja loodetavasti kõik sujub ning oktoobrist saame juba rääkida, valmis linatükist. Tahaks loota, aitäh.