Meil on hea meel tervitada siin stuudios Von Krahli teatri näitlejad Liina Vahtrik kohtele jaamast. Tere, tuleb õnnitleda Ants Lauteri nimelise auhinna saamise puhul vaid selle igavesed suurte asjade eest osatäitmised lavastustes tavalised inimesed, piibul mõned teravad polaroid, Luikede järv, Eesti ballaadid, ema, Von Krahli teatris külmetava kunstniku portree. See oli justkui nagu elutöö ja mu esimene mõte oli ka, et kas see nüüd antakse, nagu, et nii aitab nüüd küll, et hakkan nüüd sättima ja need võib nagu pensionile minna. Oli küll niuke tunne, jah. Aga need on kõik õiged asjad minu meelest, mille eest on saadud, kui ma seda nimekiri vaatasin, siis mul ei ole vastu vaielda küll mitte ühelegi nimelisel eriti hea meel on mul selle nimekirja esimese otsa üle, mida ma olin päris kindel, et, et seda ei ole keegi näinudki vist. Sest et see, et päris esimesed nimed, mis seal on, need lavastati siis, kui Krahli teater alles nii-öelda tekkis kuus viis aastat tagasi ja siis me olime sunnitud tihti mängima Maalile, kus oli üheksa inimest, ütleme ja teatriüldsuse või tähendab siis nende otsustajate hulgas oli nagu noh, väike pisut selline kõõrdsilmne vaatamine Krahli teatri suunas, nii et, et selle üle on mul eriti hea meel, et mõni ikka nägi, ta lihtsalt ilmselt ei julgenud öelda, et on neid näinud, aga kas need on ikkagi nimekirjas? Sa ütlesid, et nende teoste ütlevad nad kõik on nagu õiged asjad. Oleks oleks olnud ka võimalus, et seal on mingid Valeva seaduses ja. Võiksid olla, tahan nendest rääkida või tahad sa nendest rääkida, mis oleks nüüd valel asjad olnud selles nimekirjas? Et. Ma ei saa, ma ei saagi seda öelda seepärast, et, et siis, kui juhtumisi nüüd mõni lavastaja kuuleks, võib tunda ennast puudutatuna, kuigi ma ei mõtleks, et tema süüdi on. Sest auhind ei ole mitte lavastuse eest, vaid nagu näitleja soorituse eest. Et tegelikult olen ma ise süüdi, et midagi välja ei tulnud, aga lavastaja võiks ennast ikkagi puudutatuna tunda, nii et parem, las ta jääb. Ivar Põllu on ühes artiklis, kus ta analüüsib korki, ema on, on sind ja Taavi Elmad võrrelnud selliste klassikutega nagu linnu ja Mikk Mikiver. Säiga lõhnab küll juba pensionil. Lõhnab. Edasi nagu kelle, noh, kellega sa tahaks nüüd veel sarnaneda vanemaid enam nagu mullatoidul, järglased, näitlejad ja ei, ma ei tea. No nali naljaks, aga ma ise tunnen ka praegu ennast niimoodi, noh, kevad on ka kevadväsimus ja kõik, et võiks küll, imeilus medal on nüüd ju kodus kaminas medali ja ma sain suure raske medali seal seitsmekümnendatel millalgi disainitud niuke ikka Niuke demolisson, medal, selline tõeliselt vägev, vägev jurakas ja nahkehistöökarp sinna ümber ja siis aukiri ja kõike, et et on küll ja kui seda nagu vaatad, siis on küll tunne, et võiks. Miks need pillid kotti panna? Mina vaatasin seda ülekannet teatriauhindade jagamise üle, kannad ja küll ma üritasin aru saada, mida neile antakse, et kas raha või, või või mida antakse, et noh, mida sa sinna koju reaalselt viia ja siis kaminasimsile paned või kuhugi ei täiesti olemas, kõik on, kõik asjad on tõesti olemas. Lisaks anti veel Stanislavski eetika uustrükk, mis on minu meelest see oli päris ilus mõte. Et noh, nagu kõik kõik laureaadid said selle päikesebukletikese eetikast. No kuidas see auhind sinu sinule kui näitlejannale mõjub, et sinu stiilile ja kas nüüd rahvas hakkab tulema siin teatrisse rohkem vaatama, kuna sa oled nüüd pärjatud ja auhinnatud selle nahkkarbiga ja medaliga? Selle. Selle auhinnaga on selline asi, et ta peaks tegelikult mõjuma ju enesetunnet tõstvalt, onju, et ta peaks nagu mõjuma nagu hästi. Aga sellega tulebki tohutu stress. Esiteks see, et kui, kui antakse preemia, see tähendab, et, et see on kuidagi nagu üldsuse poolt heaks kiidetud või noh, nagu niisugune tunne tekib nagu noh aga tahaks ju ikka veel natuke nagu noh, nagu punki panna või, või noh tähendab selles mõttes tekib nagu kohe selline tunne, et kas nüüd on siis kas nüüd on nii mainstream või et kui nagu antakse mingi auhind. Aga teisest küljest teisest küljest aa, ja siis veel see, et, et noh, et, et juba man nagu, kardan hirmsasti, et eriti ei julgegi enam midagi öelda, sest et siis on koheselt nii, nüüd ülbitseb jah. Parema arvab, et nagu midagi on, et sellega tuleb nagunii palju siukseid vastikuid, stressi tegelikult kaasa. Et. Selle asemel, et lihtsalt rõõmu tunda, rahul olla, hakkad juba mõtlema mingeid järgmisi, selliseid haigeid mõtteid, et kas oli mainstreami hirm, võib-olla on vala sõnaga mainstreami suhtes nagu äraolev olemine kuidagi sulle loomupäraselt nagu omane või, või on see midagi, mis, mis nagu Krahli Teatris mängimisega seoses sinu sinu ellu nagu tulnud? Ma arvan, et, et Krahli teater on nagu toitnud seda ja andnud sellele nagu kindla kin natuke kindlama suuna või kindlamad piirid. Et Ma ma, ma usun, et ma ei oleks sinna läinud kuid ta ei oleks minust kuskil juba olemas, natukene selline himu olnud. Aga et Krahli teater on lihtsalt natukene kuidagi võib-olla sõnastanud või natuke nagu selge piirilisemaks seda asja teinud. Et jah, nagu nagu veendunud, et, et, et jah, minu sisetunne on õige on noh. Aga kas ta seal omavahel arutate ka, et mõni asi läheb nagu õigemini instamis kätte sama Eesti ballaadid ja mida iganes, eks ole. Küüni tagune oli läikima löödud BMW sid täis, eks ole, ja kõik käisid nagu olete isekeskis arutate ka, et äkki nüüd äkki nüüd on nagu noh, et nüüd äkki olemegi selleks Meyncherimist nagu saamas meestrimi puutuda, eks ole, aegadega, et, et ühel hetkel on mainstream mingisugune tavaline niisugune Panso teater, aga järgmisel hetkel võib-olla sa Panso teater, alternatiivne meinstrimix, kujunebki see, kus, kus etendused algavad sellega, et osad tulevad lavale oksendavad kolm minutit. Absoluutselt. Me oleme küll ja küll nagu kogu aeg teadlikud sellest, et et, et see võib juhtuda. Aga noh jah, aga samas on meil tähendab, no sellega tegelevad rohkem seal nagu Peeter rohkem ajutrust on nagu tegeleda rohkem sellega Juhan ja Taavi ja poisid meil üldse. Aga et et noh, et siis minul on vähemalt kuidagi sihukene naiivne kujutelm sellest, et et senikaua, kuni me ikka nagu jube siiralt oma arust asju ajame, et ise ehk ikka ei lähe või. Sest et ega see Eesti ballaadid ka ju tegelikult see ei olnud mõeldud minu meelest, et see nüüd nagu niuke hitt tuleks. Et see oli ikka nagu Peetril oli nagu väga kindel visioon ja kõik ja ja noh, et noh, ilmselt nad tahtsid sellest muidugi suurteost tehase polegi võimalik, see ongi nagu suur asi. Aga ma küll ei tahaks kahtlustada, Peetrite luges juba raha. No kui sa noore näitlejana sinna Von Krahli läksid, et kas see oli niisugune päris teatrisse minemine või see oli, see oli lihtsalt mingisugune protesti märk või mingi alternatiiv või, või sul muud tööd ei olnud, lihtsalt mul oli võimalus minna Vanemuise teatrisse kohe pakutesti mõnusa trollid, kõik nagu niimoodi iga saaks kõik teha niux naisnäitleja, unistuste rolle. Ja oma kursusejuhatajaga kuulavad seda raadio kahte huvitav. No ühesõnaga, tegelikult mul oli, oli nagu riskiisu oli natuke, oli nagu riskiisu ja ja Juhan helistas mulle ja veenis mu ära, kutsus Moskva kohvikusse, vaatas suurte silmadega otsa ja rääkis mulle madalal häälel, kuidas on vaja tulla Von Krahli teatrisse, kuidas on nagu ainuõige nagu koht praegu ja, ja tal oli tuline õigus. Siis nii me läksimegi, naastud, kaunis privilegeeritud seisus nüüd selles mõttes, et satutud suurse trupp tal ju ei ole, ei ole, ega ta väga suureks vist ei lähegi kunagi. Vist jah? Nojah, aga käivad jutud, et Von Krahli teatris algavad ühe etenduse proovid reeglina ilma tekstiraamatute. Kuidas, kuidas sina kui, kui õppinud näitleja nüüd sellise asja peale vaatadeks ikka kuidagi niisugune? Ma ei, ma ei tea, läbi iseenda või noh. Nojah noh, alati ei hakka ilma tekstiraamatut, aga kui hakkab, siis see läheb jube teatri spetsiifiliseks, aga noh, mingi teema ja siis midagi, keegi nagu mõtleb selle teemaga seoses siis hakatakse nagu kuidagi mingi suund antakse ikka alati, ega me päris nii nüüd ka ei tule lihtsalt istungil kokku ja igaüks hakkab elust rääkima või antakse nagu mingi suund kätte, kus suunas siis mõtlema hakata. Siis no hakatakse nagu tegutsema ka kuidagi, noh. Ma ei oska nagu. Leia peab, eks ole ikkagi ette teadma, mis, mis tema milles tema roll seisneb, kuhu ta peab välja jõudma, kust ta tuleb, kuhu ta läheb siis siis sellise. Vaat meil väga tihti ei ole ka niukseid asju nagu klassikaline roll või nagu ralli, niuke rollijoonis või karakter või meil tihti ei ole ka üldse niukseid asju on lihtsalt nagu mingi teema või mingi niuke puudutav teema mis siis lahendatakse. No me teeme kunsti teatrit, noh selles mõttes Mis vahe on teatrile kunstil? Üks asi on see, mis kunst on nagu Kont, niisugune küsimus. Missugune küsimust oli praegu laua laupäeva ennelõunal, mis on kunst taas sellest pikemalt räägime margast. Sain vastuse. Kusjuures alati ei pea olema niimoodi, et näitleja peab teadma, kuhu ta välja jõuab. Johannes rääkides ma aeg-ajalt kuulanud, aga me täpselt ise ka ei tea veel, kuhu me läheme, lähme vaatame. Kauaks sinna Von Krahli nüüd plaanib jääda, et kui fon kraal hoiab seda, seda profiilemiste on kusagil mingis intervjuus öelnud ka, et sa tahad suurele lavale. No kui suur see lava peab olema, millal ma seda vaat-vaat-vaat-vaat nüüd ma pean meelde tuletama, aga lugesin ma arvan, mingi kuskilt kuskilt naiste. Internetis jäävad püsti need kümne-viieteist aasta tagused kaasaegsemad oma alati nagu valmis. Aga no intervjuudega on ju alati nii, et täpselt vastavalt meeleolule, mis päeval täna täiesti vastupidist ja unista suures lavastuses enam ei unista, selles mõttes, et nüüd ma natuke eelmine suvi sain olla suurel laval, ma tahtsingi suured, mul tuleb meelde küll vist olen küll jah midagi niisugust öelnud, ma lihtsalt tahtsin nõks distaapina, saaks kaugele ja kõva häälega mängida, niuke isu tuli suuri žeste teha. Aga seda see suvi nüüd sai tehtud. Nüüd ma praegu väga ei taha enam ja tulev suvi võinud saabuval suvel jälle jah. Peab tegema jah, kuna see läks nii hästi, sellepärast peab tegema seal jälle stamp taga. Ei, ei, ei vaata, seal on rohkem see, et, et nii paljudel inimestel jäi nägemata, kes nagunii väga tahaksid näha, et siis minu meelest on nagu õiglane. Loomulikult. No kuidas sulle mõjub saali või ütleme siis publiku publikuarv, publiku suurus, kas, kas on sinu jaoks vahet, kui sa seal laval, siis oled rollis ja ja, ja, ja, ja saalis istub kus 20 inimest või on neid 80 või mitusada või 1000. Ütleme niimoodi, et, et kui on vähem inimesi, minul ei ole selle vastu midagi, kui on vähem inimesi. Aga publikul endal on kehv, kui neid on vähem ja nagu see peegeldub küll lavale tagasi publikule nagu kehv olla. Neil tekib see tunne, et kas ma olen mingi eriti kehva asja peale praegu sattunud, miks meid nii vähe? Nad ei julge nagu reageerida, sest et nad on nii peo peal, neid on nii vähe. Ja publik publikul endale nii kehv olla, kui neid on vähe. Ja see kuidagi nagu siis tuleb küll lavale jah. Ja siis sellepärast on nagu laval ka natukene nagu neist on kahju, endast on kahju. Et on raskem mängida külla selles mõttes mingid rambipalavikus, rekka põed, eks ole. Kohutavalt kardad, kas see sõltub ka minul, on küll, mina pole muidugi mingi näitleja, kõik vastava inimestele, selline mulje on saalis või ma pean rääkima 10-le inimesele, mul on täiesti paanikas, aga kui on 10000, siis on see täiesti ükskõik, on seesamamoodi või 10, kuidagi, näed neid ja nad on kõik nii totaalse peo peale lisab nagu totaalselt stress, aga mingi 10 või 20000 inimest. Ja uskuge mind, mul on tul olla rahva hulgas kunagi väga ammu, küll siis see kuidagi nagu anonüümne sellest nagu aru. Võib-olla tõesti jah, just anonüümne kuidagi, et et siis jah, võib-olla tõesti, jah, ma hirmsasti kardan enne etendusi, mina näiteks ei, ei tee kunagi seda, et ma piilun nagu kardina vahelt, kes, kes seal vaataja, sest teandikud, sest kui ma tean konkreetselt mitte ainult kriitikud, vaid nagu tuttavad, just ma kardan Ta vaid kohutavalt tuttavate ees palju suurem vastutus kui, kui võõraste ees. Sest ma tean, et nad teavad mind, nad näevad mind palju kergemini läbi, nad näevad läbi. Ta on või midagi, mul on nii häbi tuttavate pärast, kui nad vaatavad. Et ma panen alati kõrvad kinni, kui, kui inimesed hakkavad loetlema, kes parasjagu saalis istub, see on nagu kõige hullem stress, need, kes, kes seal istub rambipalavikuga võidelda on võimalus, kas üldse on võimalik vedada. Keskenduma peab keskenduma hingamisharjutusi ja keskenduma, kuidas keegi. Kelle tagasiside sulle kõige rohkem korda läheb? Et nii naljakas kui see ka ei ole, ma olen nii täiskasvanud inimene tegelikult juba ja, ja mulle nii kohutavalt oluline, mida ema ja isa ütlevad, päriselt, see on nagunii veider ja ma tean, et neil on täiesti teised eelistused ja nagu täiesti teine kunstimaitse ja üldse, et nad, nad ei saa anda adekvaatset tagasisidet, ma tean seda ju nagunii. Ja ikkagi on mul kõige olulisem nagu, et mis ema-isata, mõtlesin, oleks võistlused, oli vist arvas, et ma ei lubanud neid, seda vaata ei lubanud õigesti tegelemine. Lubama. Kuidas näitlejale, nagu konkreetselt, siis sinule mõjub selline asi nagu, nagu eesti ballaadides oli olnud, et inimesed olid afektiseisundis mida ma kusagilt luges laval või ei saa raha. Et, et kuidas, kuidas see selline selline olukord nagu lavale peegeldub, kas sa tunned ära fektis? Huh? Kujutamismooduse väljendanud. Ei ole, see afektiseisund on muidugi üle võimendatud kollektiivne. Neile a no ilmselt, et neile hirmsasti meeldis ja ilusa siis on lihtsalt ilusad või midagi sellist ja see on nii mõnus, nii tore, kui nad seal ära jah, ei no selle konkreetse etenduse ajal küll mitte. No see oli teiselaadne, natuke etenduste ajagu. Tali noh, ta oli võimendusega, seal oli see muusika nagunii kõva publikule ei antud võimalust nagu kaasa elada selles mõttes, et et seal nagu see oli nagu mingi vahel kogu aeg etenduse jooksul küll ei ei selle etenduse jooksul küll ei tundnud midagi ära, aga lõpus oli noh, alati niuke metsik vaimustus, mis publiku poolt tuli. No see on nii tore ja see on Niina süda läheb soojaks, silm läheb märjaks, et inimestele meeldis, maksid palju raha neile. Siis noh, see on ju hea, muidugi sina oled ääretult mitmekülgne näitlejanna. Ei ütle, tantsib ja lööb trummi ja, ja trummi laulab loomulikult. No on ju samas loovad, lahedad oleks alanud. Jajah, ma ise sain ka jubedalt innustust sellest, et mul nagu mõtlesin kohe, et äkki peaks kuidagi arendama seda trummari karjääri mulle, nii hirmsasti meeldisse võiksid midagi uut ära tähendada, tähendab, no ma ei tea, et ei hakkaks nagu näiteks mingi naistebändi, onju, ja siis hakkaks trummariks seal. Aga samas ma tahaks laulda ka hirm, sest et ma ei tea, kuidas, nagu seda siis lahendust. Krapsuga, laule sa homme samal ajal korraga muidugi et saaks, nii ka. Muidugi nad polnud, samas on mikrofon, nagu seal praegu paneb pähe endale laulad ja mingi bänd ja noorest peast see see ei olnud minu bänd oli poistebänd, kus mina laulsin, kus ma käisin nagu laulmas latsentarieerimendi haage, aga ma tean ja me tegime väga lahedate seal kuhu see kadus, siis me saime nagu vanemaks, siis kõik arenesid nagu edasi. Aga meil on ju, see käib niimoodi kaarega, ma tean, mis on nagu tunnendada kuskil kuskil sügavas sees, et mingil hetkel aru, et see kõlab vanamuusika tegemiseks Saksa tagasi tulema ja mingil hetkel tuleb, need ei peaks hakkama jälle tegema ja praegu tundub veel eriti lahe siin mõtet hakata nagu varases keskeas. Mitte nagu noorest peast öeldakse, eriti. No mina ei tea, mina enda üllatuseks avastasin sind, avastasin sind loarbit loarvikuga seoses ja, ja seal tegid seal ma ka laulsin. Õigemini karjusin ikkagi laulsin, kasutasin vokaali, ütleme nii. Nii, ja siis on siis, on veel Kosnikute plaadil, kuidas pimedus jah, seal pakki ohoh, vot vot vot siis sa oled ju tegevmuusik, täitsa täitsa tegevmuusika. Aga mul ei ole endale. Kui sellist kätte võtmist ja hakkamist, et nagu kuidagi ma olen rohkem järel lohise ja selles mõttes, et kui keegi nagu kutsub ja teeb nagu põhitöö ära, siis ma võin tulla laulma nagu niuke, laisk plass. Draamapool ja, ja laulmine ja siis omakorda veel tantsimine, mida sa oled pidanud ka ju erinevates tükkides tegema, et kas, kas need, kas need on kuidagi kuidagi omavahel konkureerivad või pätsa nagu kuidagi ennast murdma või häälestama ümber? No esiteks, tantsija, mul on nüüd küll mingi eriline käpp ei ole selles mõttes, et see nagu noh see on nüüd kõige nõrgem koht, olgem ausad, varu kästakse veel ära, kästakse del ära ja et kas nad konkureerivad või vahepeal küll ma ei suutnud otsustada. Tahan tegelikult ma tahan lauda rohkem päris ausalt, ma tahaks nagu laulda, rohkem laulda, rohkem kiidelda. Aga? Aga samas ma kujutan ette, et kui ma nüüd mõnda aega laulaks, siis ma räägiks sellist juttu, ma tahaks tegelikult näidelda rohkem, siis ma ütleks nagu niimoodi vist. Mismoodi sa lauda tahad, et vanemad eurovisioonile ei, ei, jumala eest. Ei, ei noh, ikka niimoodi. No niimoodi nagu siiani, et näiteks et näiteks mingi. Ütleme loarviku Arvik tüüpi nagu muusikat teha, siis samas teha mingeid punkbändi juurde ja siis kolmandaks kuskil sutsu mingis suur vormis on ju ballaadid, et noh, niimoodi nagu ma mõtlen ikka nagu muusikat teha. Sama pulk olukorda läbi käinud. Tegelikult, eks me siin natuke rohkem nagu poosetamise mõttes. Kuna Krahli teater on nagu punkbänd eesti teatri kontekstis, siis natuke ma pean ikka niimoodi ütlema, tegelikult mul on pump natuke võõras ma nagu teoreetiliselt tean ja kõik ja, aga noh, esiteks üldse see ei ole minu ajastu teemas ei punkninaga. Aga miks ta noh, Sex Pistols ja kõik meie hakkasin, hakkasin sündima alles siis. Jajah. Aastatega segamini. Et ta mulle natuke nagu võõras ja mul ei ole võõras nagu protest ei ole üldse võõras ühiskondlike olude vastu, seda mitte. Aga nagu agressiivsus on mulle võõras, millest see nagu väljendub, see on küll natuke võõras, et ma pigem olen nagu see, keda nagu punkarid tappa tahtsid, et ma pigem nagu hipi rohkem. Ja tegelikult üldse ma olen täielik eklektika ja ma ei suudab midagi eelistada mulle. Mulle tihti meeldib seda kõige kõige vastikum lauset öelda, et kõik on lahe. Anything Goes, päriselt nii ongi nagu Natsunud, jah, ei ole püsiseisund, ma ütlen, et ma võiks homme tulla rääkida hoopis nagu hoopis muud juttu. Et aga jah, ma ei ole siiamaani suutnud nagu eelistusi väga teha. No enne sa rääkisid oma emast kuidas sinu ema on Helgi Sallo, kui veel mõni raadiokuulaja ei tea, aga kuidas sa, kuidas sa temaga võrdlust minu meelest väga pidevat võrdlust välja kannatad? Väga hästi, sest et see on nagu see on nii normaalne, et, et vanema, et hakatakse nagu võrdlema, eriti kui inimesed nii-öelda samal alal tegutsevad, kuigi me tegelikult ju noh, me teeme nii erinevaid asju ei saagi üldse võrrelda sarnase, kõva ja, ja mis on ka täiesti loomulik, noh, kelle nägu ma peaks olema, Maria Klenskaja nagu näiteks on ju täiesti normaalne. Et ema ja tütar on sarnased minu pärast võrrelgu võime see mind tõesti üldse nagu ei häiri, pubekapõlves häiris Et sa ei tunne endal mingit vastutust, et sa pead nüüd olema oma ema vääriline, absoluutselt mitte. Tõesti, ka seda on tore kuulda, et see sellega on nüüd küll korras. Nüüdseks emaga korras või asjad, et me hea meelega kuulaks sinu lemmiklugu. Kuulame jah. Mis see on ja miks sa selle valisid? Kui see on? Lugu number. Loomise lugu, mis mul kogu aeg meelest ära läheb, su lemmiklugu on mu lemmiklugu ja mulle kunagi sõber, kellel oli mingi lemmikraamat, mille nimel autorit veel vähem rahadele nii põnev luges. Korda seda kuulsin, see on siis see verbi Pitressiit Symphony. Ma tahan Sued öelda, millegipärast nimed läheb, näen ja kui esimest korda seda kuulsin, siis ma, mis mulle tundus, et see on maailma kõige ilusam lugu, mis üldse on tehtud, ma mõtlesin, kuidas see võimalik on, et nagunii ilus lugu tehakse nagu popmuusika vallas või, või noh, et see oli nii liigutav ja nii kihvt sõnad olid tapvalt ilus, et sissejuhatus on tapvalt ilus. Aastatuhandelugu hiljem ma kuulsin, ta saigi mingisuguse vist mingi mingi aastatuhande loo või midagi sellist, ühesõnaga et see on lihtsalt kohutavalt kaunis lugu. Ka mina, World, kui räägime kogust telekapult käest ära. Takso, Liina Vahtrik tulemast, oli rõõm näha ja kuulda. Saatsime kaarest.