No langevarjul on nüüd külas keskkonnamõtleja Marek Strandberg, tere päevast. Iga päev külvab ajakirjandus paanikat, et elu maal ühel päeval saab otsa, et mets hävib. Igal pool on looduskatastroofid, nafta saab otsa, loomad surevad välja, loomariigid, taim, taimed surevad, välja jäävad andnud umbrohi ja nii edasi. Parasiidid. Mis on, mis on nüüd siis kõik, tähendab, miks me peame hirmu all elama? Jumal selles mõttes, et evolutsiooniliselt on maal kogu aeg olnud niimoodi, et ühegi liigi eluiga senimaani ei ole olnud pikem kui üks kuni viis miljonit aastat. Ja aeg-ajalt on tekkinud maakeral siis selliseid perioode, kus suurem hulk liike on kas siis mingisuguse kliimamuutuse või kosmilise muutma tuse meteoriidi või komeedi põrke tagajärjel lihtsalt välja surnud. Nii et maakera ongi pidevas muutuses. Ainuke küsimus on nüüd selles, et kas see inimene peaks enda poolt oma tehnoloogiaid, tööstuste majandust edendades sellele muutusele kaasa aitama või pigem seda vältima. Ja üks asi, mis on noh, maailmas selge vähemalt nagu sadakond aastat ja ja õiguslikult selge, umbes kümmekond aastat on asjaolu, et et inimene püsib elus selle tõttu, et meie ümber on palju erinevaid liike, kelle esindajad on üksteisega tegemiseks see tekitab meile nagu sellise ökonishi, kus elada. Kui meie ümber jääb erinevaid liike nii taime- kui loomaliike vähemaks. On täiesti vähegi loogiliselt mõtlevale inimesele selge, et nende tähelepanu inimese suhtes. Ja see tähelepanu ei pea olema alati mitte positiivne, vaid võib olla seotud asjaoluga, et need liigid, kes alles jäävad, hakkavad meie poole rohkem kui potentsiaalse toidu poole vaatama. Ja see põhjustabki asjaolu, et mida vähem on meie ümber erinevaid liike, seda riskantsem on inimkonnal elada vaatamata kõigele tehnoloogiatele, mürkidele, masinatele ja võimalustele, mis meil olemas on. Nüüd, kui meil jahimees laseb metsas põhimõtteliselt me saame nüüd aru läheb, laseb karu maha, sest ta põhimõtteliselt astub veel ühe väikese sammukese lähemale sellele hetkele, kui karu ühel päeval mureta majja sisse pista ta nahka, see on. Utreeritud ja lihtsustatud, et kui jahimees läheb metsa ja laseb karud maha siis oht saabub, et siis võib tekkida olukord, kus need liigid, keda noh, tinglikult karu kontrolli all hoides, et nende hulk ei kasvaks, need hakkavad paljunema. Mingil hetkel tekib kiskjaid, kes omakorda neid liike, keda karu siiamaani süü hakkavad sööma ja siis, kui neid kiskjaid on liiga palju, siis see võib tekitada inimesele ohtu. Asi ei ole tegelikult ka nii lihtne. Ilmekas näide on näiteks see, et mismoodi liigilise, et need seosed ei ole inimese puhul ka sellised, et noh, et me kardaksime, et keegi meid metsas maha murrab. Hea näide on seotud, on Aafrikaga, kust 30 aasta eest Lääne-Aafrikas piirkonnas raiuti maha paar 1000 ruutkilomeetrit vihmametsi. Ja nendes vihmametsades oli siis elasid siis olendid, kelle ahvid õigemini täpsemalt öeldes, kelle organismis esineb olla viirus ja kui siis need puud ja sealt tulenevalt nagu taimkate olid hävitatud, siis need liigid pääsesid laiemale alale liikuma, kus nad seni On olnud liikunud need konkreetsed isendid. Ja nii pääses ebola viirus noh, nii-öelda laiemalt lõikama. Ja see, et ökosüsteemi on sellises kiires ainevahetuses kätketud paljut, mis võib olla inimesele mittemurdja mõttes ja murdmise mõttes, vaid just nimelt haiguste mõttes ohtlik, et see võib olla väga tõenäone, parasvöötmes. Aga kui me lähtume sellest, et elu maal ongi pikkusega viis miljonit aastat Ja muidugi noh, ütleme iga liigi keskmine eluiga jah, on nii miljonit aastat, no siis on Loogiline, et ühel hetkel kõik saaki otsa, et miks me, miks me siis hakkame selle vastu sõdima. Jah, et, et see on nagu selline, siis me peaksime ennast nagu oma mõtteis Kuu või Marsi peale sättima ja vaatama inimeste sebimist. Ei no mina käin, lepime lihtsalt sellega, aga elame siis nii palju, kui vähegi toredasti pidutseme kulutame. No ega. Jah, et see on selline selline inimene inimene ju ei ütle niimoodi igapäiselt, et kuna ma tean, et ma niikuinii isendina ükskord väga suurenetsisma pidutsen ja, ja lõbutsen järgmise nädala jooksul niimoodi, et lõpeks ja kas või surmaga et inimese üksikud inimesed toimivad niimoodi ja inimkond tervikuna võiks oma aru tõdes, tegelikult eksisteerib ta teoreetiliselt pikemalt kuise evolutsiooniliselt ette nähtud kuni viis miljonit aastat, millest noh, inimkonnal on läbi tiksunud vast kaks miljonit taas kolm miljonit on veel järel, need kolm miljonit on umbes järel, eks ole. Ja see on järel, juhul kui me, kui me suudame ennast arukalt sobitada ümbrusse ja kui me ise aitame kaasa sellele, et liigirikkuse ümbruskonnas väheneb, siis see toob endaga kaasa paratamatult ka inimkonna enese heaolu halvenemise. Paratamatult. Saan ma nüüd õigesti aru, et inimene on kõiges süüdi. Ei sugugi mitte. Et aga miks inimene peab kohana selle keskkonnaga ja mitte vastupidi, et keskkond kohaneb inimese tegevusega? Täiesti kama, kas inimene selles elab või mitte, et vot inimene on liiga pikalt eksisteerida sama väljamõeldud maailmas harjuma hakanud sellega, et kui midagi ei meeldi, võib näiteks kohtusse minna või sõda pidada. Inimkonnaga ökosüsteem, mis on lugu niimoodi, et, et kui süsteemis ei ole keegi nagu huvitatud peale inimese enda inimese väljamõeldud signaalidest signaalidest, milleks on noh, ütleme, rahamajandus kogu selline asi, meine looduses, ühtegi asja, millel oleks olemas selge raha ekvivalent ehk nii-öelda inimesed optimeerivad oma käitumist raha loogikast lähtuvalt kogu ülejäänud elusa jaoks on see raha täiesti tühine ja tähendus mitte omav. Mis tähendab ka seda, et kui keskkonnamõjude tõttu no näiteks ütleme, see vorm, eks ole, mis oli nüüd aasta alguses Eestiski? Läänetuuled tekitasid üleujutuse Pärnus ja Haapsalus, et meil ei ole ju võimalik kellelegi peale kaevata, et miks ta nii tugevalt puhus ja et miks ometi küll. Meil ei ole kelleltki muult kui iseendalt abi otsida, selleks et neid tagajärgi likvideerida. Me võime lihtsalt ette kujutada, et mingil hetkel, kui ühesuunalisi tehnoloogilisi mõjusid on looduskeskkonnas liiga palju siis sedalaadi noh, mitte ainult torme, vaid ka kõikvõimalikke epideemiaid ja muid ebamugavusi võib hakata tulema rohkem ja sagedamini, kui inimkond suudab neid ära seedida. Seal on rohkem võib-olla niisugune religioosne väide, aga kas võib, võib ka kuidagi nagu minna seda rada pidi, et kõik need tormid, millest te rääkisite ja minu poolest, kas mine tsunamid, eks ole, mis siin laastavat tööd tegid, on justkui nagu justkui nagu looduse vastukäik vä? Ei, absoluutselt mitte, et see on, ma arvan, looduse täiesti tavaline käik ja see, mida me näeme, on inimlik lollus, et mitte keegi ei ole ju käskinud inimestel elada rannikule nii lähedale traditsiooniliselt pärimusele tuginedes inimesed tavaliselt ei elanudki rannikule nii lähedal ja kogu ütleme nüüd tolle Sumatra piirkonna India ookeani piirkonna 300000 ja enamgi võib olla hukkunud. Ta ei ole ju hukkunud millegi muu tõttu kui 20. sajandil käima läinud supelsaksluse tõttu, kus nii-öelda valged inimesed mingil hetkel tundsid, et nad tahavad nii-öelda ranniku ääres liiva peal vedeleda, mis on ju kõikidele rahvastele, kes senimaani mõni on ookeani ääres elanud täiesti tundmatu tegevus. Ja pange tähele, et Sumatra põhjaosas, kus kus nii-öelda hõimud ei olnud rahvad ei olnud nii palju turismiga noh, nii-öelda ära harjunud ja turismiendale tuluallikaks. No seal olid inimesed ellu, kuna nad elasid traditsioonilisel moel rannikust eemal, kuna kõik teavad, et oo, kell on tujukas ja võib põhjustada mida vaid. Nii et mis siin kättemaksust rääkida, siin pole mingi kättemaksutegemist, et kui inimene mingit moodi endale ise kätte maksab, siis ainult oma lolluse kaudu ja see on täpselt seotud sellega, et ei ole mingit põhjust ehitada ka Eesti oludes maju, elukeskkonda, rannikule lähedale, väga madalates kohtadesse, kuna siingi on ikka iga sajand päris mitu korda olnud, kui vesi käib. Vesi käib kõrgelt üle rannikualad. No kas te selle jutuga õigustate, et mingit progressi justkui polegi vaja, et inimesed elagu nii nagu on aastasadu juba elatud ja. Ei, ma ei ütle, aga kas, kas me võime kuidagi näha, et näiteks seesama nii-öelda supelsakslus sisaldab endas mingeid progressi ilminguid? Väga üldiselt et enesehävituspigem Põgene lolluse enesehävituset noh, täiesti mõttetu, et nagu, nagu mis on ka tervishoiustatistika on ju väga lihtne, et inimesed, kes elu jooksul on noh, ütleme vähemalt pooled oma oma tööaegadest veetnud, veetnud, et sellised nii-öelda rannas vedeledes siis nende inimeste ju nahavähi, nahavähi ja muude nii-öelda halvaloomuliste side või nahakoe kasvajate risk kasvab, nii et noh, et see on suur summa, sulaselge rumalus. Aga kui nüüd nimelt vabandust vahele korra hakin, et supersakslase puhul või tegigi seda nagu paralleeli või seda seost nagu progressiga nähad. Progress tingib selle, et inimesed töötavad järjest pühendunult pühendunumaltenad, ker kulutavad järjest rohkem energiat, seda energiat on neil vaja taastuda ja taastamiseks tegelevad nad super sakslasega. Ehk mingisugune niisugune. Ma tea, seos on ikkagi olemas. Progreesiks võiks pidada tegelikult seda, et inimesed nii-öelda töötamiseks ei kulutaks nii palju oma jõudu ja tähelepanu ja kulutaksid seda oma lähedaste peale, näiteks kui me võtame linnas elu linnas, on selles mõttes väga õpetlik, et see näitab iseloomulikult aegapidi, mille peale inimene kulutab oma virgel oleku aja noh, kasvõi Tallinna linnas näiteks inimene keskmiselt, kes elab nii-öelda kuskil kuskil nii öelda majade piirkonnas sõidab nii-öelda töömajade piirkonda ja sealt tagasi ligikaudu tund kuni poolteist igapäiselt. See on väga nüri tegevus, mis ei kas siis istudes autobussis või istudes isiklikus autos. See ei ähvarda mitte mingil moel inimese, ei maailmapilti, ei, ei muuda tema nägemust maailmast selgemaks, pigem vastupidi kui ta tunniajalist ristlemist või poole tunniski Restlemist jõuab läbi liiklusummikute oma töömajja. Ta juba närviline on tema tähelepanu juba hajunud ja pigem on tema töövõime langenud, selleks et kõikute tööl tuleb ehk viis, kuidas inimesed oma elukeskkonna loonud ja töökeskkonna loonud on loomult närvilikust tekitav ja häiriv. Nojah, Tallinna Tallinna linna puhul võib-olla tõesti, aga näiteks mingi niisugune suur multikultuurne Metro linn, minul näiteks absurd, avardab maailmapilti see, kui ma seal on. Ma tean, Londonis või New Yorgis metrooga, lihtsalt vaatan erinevaid inimesi, erinevaid kultuur, minu maailmapilt järjest avaneb ja ma kujutan ette Et London lasen New Yorklastel on päris huvitav sõita näiteks Tallinnast. Tallinlased. Ette kujutada, et ei kõik tallinlased ega kõik New York klasedki ei tuleks vaatama seda, mis Tallinnas toimub, et noh, see on nagu selline alati leiab sellises linnalises eksistentsist nihukest kultuurilist vürtsi, mida jälgida ja põnevusega jälgida. Samas ei ole sellel vürtsil sageli mingit pistmist asjaoluga, kuidas ühiskond üldiselt toimib ja kui kulukalt näiteks keskkonnaressursside mõttes üks või teine väärtus ühiskonnas luuakse. Ka seda linna elanikku, keda te kirjeldasite, kes ainult tormab, eks ole, ühest kohast teise ja närviline, kas, kas see on tema elustiili võib nimetada ka raiskamiseks. Ta kulutab ennast, raiskab, raiskab oma aega ja närve. Jah, seda kindlasti, et eelkõige, mis puudutab tema enda aja ja närvide koha pealt, aga sellega kaasnevad ka kõik sellised pääle surutud stressi maandamise mehhanismid nagu ütleme, mõttetu ostmine, kõik sellega seonduv ütleme selline närvilik keskkond, selle närviliku keskkonna ülesehitus pakub ka välja näilisi lahendusi, kuidas seda, seda nagu leevendada, selles mõttes on hästi huvitav näiteks kõhtu selgi ajal sõita Ta nii-öelda linnas ja jälgida seda, kuidas päev läbi nii-öelda ühtepidi Macindlikult tormanud inimesed istuvad näiteks veedavad oma osa aega õhtupoolikul ajal, makstes selle eest veel mingit velotrenažööridel muude jõumasinate peal, tehes siis õhtul liigutusi, mis päeva jooksul tegemata on jäänud. Ütleme, kui linna kõik need pildid, nii nagu Sa Mihkel kirjeldatud kokku Ta ja mitte sõita Londoni metroos, vaid vaadatud õhtusel ajal kasvõi Tallinna linnas illumineeritud aknaid, siis selle selle taga võib suhteliselt palju veidrat absurdset näha selle asemel et lihtsalt nii-öelda aega rahulikumalt veeta, mitte olla nii pingestatud oma töösuhetes, mitte peerida sellist juppi, kultuuri, mis hakkab oma võimekuses nagu mööda minema. Ma olen enam kui veendunud, et ega tulevikku või säästev ühiskond, et ega see ei ole mingil moel maaelu, et vastupidi, et see on väga täpselt ja arukalt valitud loodud tehnoloogiline keskkond, et noh, me ei pea rääkima ju sellest, et no et kõik, kes räägivad rohelisest tulevikust, räägivad koopasse, tagasiminekust või ürgaegsest elust ürgaegne elu. Ma olen veendunud, nagu ka kõik traditsioonilised kultuurid minevikus kadunud on ära kadunud ikkagi selle tõttu, et nende adekvaatsus keskkonna suhtes on olnud väike ja tavaliselt ikkagi ka õitsvad järjel olnud kultuurid on hävinud selle tõttu, et noh, põllumajandustehnoloogiatega on untsu keeratud ökosüsteem ja on ära kadunud toitioni on hävinud skulptuur. Nii et nagu tulevikku säästev ühiskond on ikkagi tehnoloogiline, need tehnoloogiad on natukene teistsugune. Musid lihtsalt, no ma ei kujuta ette, kuidas me sinna jõuame, sest lihtsalt mõeldes mõeldus mõeldes. Aga kui me mõtleme nüüd neid radu pidi, et säästlikkus ja kokkuhoid? No ma ei tea, minu meelest on, see on võib-olla sobilik heaoluühiskondadele, aga meil siin säästlikkus ja kokkuhoid, see peegeldub rohkem nagu raha kokkuhoius. Ei, no et ma säästan ja ostan midagi odavamat või. Selline näilik sellepärast, et kui me vaatame nüüd valdkonda, mida kutsutakse, siis majandusolendite poolt makromajanduseks, ehk võrdleme seda, kui palju erinevad ühiskonnad mingeid ressursse kuulutavad ja kui palju nad näiteks siis rahas mõõdetavat rikkust loovad siis ilmneb see, et ühiskonnad, mis on suutelised kui ühe rikkus ühiku kohta kulutama vähem energiat, vähem keskkonnaressursse, vähem kaevama. Et sellised ühiskonnad on ka lõppkokkuvõttes muutunud rikkamataks. Ehk valik saabki olla see, et üritada heaolu saavutada väiksemate ressursikulutustega, mitte väiksemat rahakulutustega. No olgu siinkohal öeldud näiliselt odava Eesti ühiskonna kohta. Et teadupoolest kogu meie elekter, mis meil särada ja mõnu tunda laseb, pärineb põlevkivist vähesel määral millestki muust, aga peajaolt põlevkivist põlevkivi maa seest välja kaevatakse, tekib sinna auk, kuhu valgub siis põhjavesi, põhjavesi, mis on tuhandeid aastaid vana ja mis on sama puhas ja kirgas nagu poest pudelist osta, et on mingi kümnekroonise liitrihinnaga joogivesi näiteks iga inimene, iga Eesti kodanik ja see vesi läheb seal kaevandustes untsu, teda ei saa pärastada, kasutada joogiks ega tööstuses mitte kusagil sellist vett kulub iga-aastaselt umbes 300 miljonit tonni ehk 300 tonni elaniku kohta siin mis tähendab seda, et iga päev kingib iga eestlane selle eest, et tal oleks kasutada odav elekter Eesti energiale Eesti põlevkivile ei rohkem ega vähem kui tonni jagu joogivett, et noh, kui me ütleme, et tonn vett maksab kui palju nagu pudeliveena, siis umbes 10000 krooni, kui niisama paagi autole õue peale toodud, siis vast viis või 10 krooni mis tähendab seda, et selle eest maksta iga kuu odavate elektriarvet 300 kavani maksab iga inimene peale vähemalt 150 või 300 krooni, kui rahaks ümber arvutada. Paljud suhted ühiskonnas nii-öelda odavas raiskas ühiskonnas on näilised ja me kulutame tegelikult igale ühele kuuluma pidavat keskkonnaressurssi oma majanduse ülevalpidamiseks rohkem, kui me võiksime. Vabandust, sellise tundub mulle abstraktne, et ma saan aru, kõik säravad numbrid, aga, aga mina kui lihtne Eesti kodanik, mis mina siis nüüd teha saaksin? Kui ma lähen poodi, mõtlen, et ma valin kilekoti asemel täna paberkotti ja ma olen. Kui väga väike abi, sellepärast et see, mida, mida lihtne eesti kodanik teha saab, on alati nagu valida ja nõuda nendelt, keda valitakse, vastavat tegevust. Jah, aga see on ikkagi minu arusaamist pidi küll võimalik, ainult nii-öelda valgustusliku monarhia tingimustes on üks niisugune tark mees, näiteks Marek Strandberg. Siis ta ütleb, et nüüd on niimoodi, sellepärast et kollektiivselt hakkame ennast nagu mingite roheliste rohelisemalt tehnoloogiate poole mõtlema, siis ma kardan, et rohelist Mõlemate tehnoloogiate juurde tagasi siis, ega siis roheline tehnoloogia ei tähenda alati seda, et seal peab mingi taim kasvama rääkida ju vägagi moodsatest materjali tehnoloogiatest, et näiteks kaasa ja üks Atrektiivsemaid asjade tegemise tehnoloogiaid on võimalus neid välja trükkida, nii nagu trükime paberist paberil välja näiteks fotosid või, või, või tekste, on tänaseks päevaks loodud tehnoloogia, mille abil on võimalik trükkida asju, kolmemõõtmelisi asju, tugevaid töötavaid elektrimootoreid, mida iganes. Ja noh, see trükkimine käib siis täpselt samamoodi nagu paberil trükitakse lihtsalt Daci trükitakse kiht kihilt välja liimides kokku siis pulbrit, millest, nagu neid asju kokku pannakse, kas siis metallpulbrit või mingit plastikupulbrite keraamilist pulbrit. Selliseid masinaid on juba tänasel päeval olemas ja tõenäoliselt lähema kümnendi jooksul muutuvad need üheks valdavaks, mille abil siis inimene ei lähe mitte poodi asju ostma, mida tal vaja on, vaid tellib vastava seadme joonised, mille abil ses trükkelsele välja trükib ja selle tulemusena materjalikasutus noh ja, ja ütleme, jäätmete hulk tööstuses prognoositakse, et väheneb umbes viiekordseks. Et me ei ole väga kaugele olukorrad, kus on võimalik asja faktsiada siit näiteks Ameerika Ühendriikides. Ei, me oleme tegelikult täna situatsioonis, kus asi on, see tegevus on võimalik juba täna kui ütleme küll esialgu laiatarbekasutusse võib praktiliselt igaüks osta umbes 40000 dollari eest seadme või 30000 dollari eest seadme, millega kodustes tingimustes välja trükkida asja mudel, need seadmed, millega välja trükkida töötavaid esemeid, on esialgu veel ülikoolide ja tehnoloogiainstituutide laborites, kuid noh, küsimus on lihtne. See tehnoloogia on sedavõrd lihtne, arusaadav ja mõistetav, seal ei ole midagi ulmelist, nii et võib arvata, et see tehnoloogia muutub järgmise kümnendi jooksul tõesti laiatarbeliselt kasutada. Kas seal on mingisugune piir ka nende asjadega pomminovski põhja välja printida või trükkida põhimõtteliselt külm ja kuidas see täpselt käib ja kas asi? Kui sa kujutad ette, et sa paned trükimasina, oled näinud seda, seda tindiprits trükkalikus siis niisugune niukene peenikese auguga pauguga pihusti sõidab üle paberi ja jätab sobilikku kohta siis endast jälje maha. Et kas sa kujutad ette lihtsalt asja, et paberi asemel ei ole sul midagi muud kui näiteks kasti täis mingit savi meenutavat nihukest pulbrit mineraalset või mingid plastiku terakesed. Ja seesama printeri pea sõidab sealt üle ja pritsides välja värvi, pritsides välja liimi liimides kiht kihilt kokku need asjad, mis nagu ütleme, ka jooniselt nii-öelda lõikeid tehes koos peavad olema, aga need on ikkagi mingeid väga primitiivsed, elementaarne, ei, need on ikka väga detailsed asjad, nii nagu tänasel päeval, laserprinter trükib ju mitu 1000 punkti tolli peale ehk see on ju ju paindlik millimeetrit, mis on nii-öelda laserprinteri kirjutamise täpsus, nii on ka asja trükkimise täpsus asi, mida muidu näiteks mingisugune keeruline frees või muu aparaat või robot teeks võib-olla nädalapäevad selline printer valmis mõne tunniga. Need auto ostmine nagu detaile, eks ole, ta peab ikka valmis asja, ei saa ju arvutit sellega teha. No esialgu mitte autot juba küll sellepärast arvuti puhul on see probleem, et arvutis olevat protsessorid on tehtud veidike teistsuguse, oluliselt detailsema tehnoloogia alusel, aga autos olevad jupid on küll juba sellised, et neid võib enamjagu autos olevaid asju. Nüüd lähema 10 aasta jooksul välja nägema asi niimoodi, et tuleb välja uus audi mudel, ma tellin endale mingis rahas mingi PDF-faili. Vajutan. Selle masina peale mis värvi suure liitriga mootor ja lähedane seisund Olukord, kus tõenäolised inimesed kulgevad ringi hoopis teistsuguste sõidukitega kui audidega ja, ja, ja energiakriis jätab ilmselt jälje nii-öelda sellele liikumisvahendid ametis on mingid väga kaugelt peole? Ei, ma ei usu seda, jah, täna nagu on filosoofiliseks probleemiks, aga millel on juba tehnoloogiline rakendus see, et kuidas need masinad muuta laialt kättesaadavaks, mis tähendab seda, et täna katsetatakse neid viise, mismoodi see masin suudaks kõigepealt välja trükkida iseennast. Masin suudab välja trükkida iseennast, siis on nende masinad, paljundamine on lihtne ja siis on ka sedalaadi seadmete tegemine lihtne. Loomulikult see eeldab insenerimõtte nihkumist ja insenertehnoloogia muutumist veidi teistsuguseks, kuna asju ei ole vaja enam treida, neid ei ole, paljusid asju ei ole vaja enam monteerida, muutuvad nad kompaktsemaks ja enamgi veel, et see puru ju, mis sellest trükkimisest üle jääb, on taaskasutatav. Aga kauboikapitalism, mis siis sellest saab, seal lendab ju kolinal kokku. No, ega ta on tänagi ju muutumas, ehk kui vaadata seda, kui palju inimesed pühenduvad noh, kas või näiteks aina rohkem ja rohkem mobiilihelinat ostmise peale, mis on ju täiesti virtuaalne, nii kui nii võib öelda, et siis vastupidi, et ega ja selle tõttu, et ressursi ja väärtuste kasutus oma olemuses muutub, ei tähenda seda, et inimeste nagu vaist ja tahe ja kirg ajada äri muutaks. Et noh, kui me tuletame meelde kaugelt vene aega kui igasugune äritegevus kõrgete maksude ja mahalaskmisähvardustega sootuks keelatud. Et praktiliselt igaüks, kes üritaks, Ta üritas mingitki majandustegevust edendada, võis väga lihtsalt sattuda vangilaagrisse. Vaatamata sellele, kas või siinsamas Tallinnas Viru hotelli ümbruses tohutu keelu, tohutu kontrolli KGB ja miilitsa kontrolli all toimus ikkagi vilgas äritegevus, kus inimesed kilekoti, mitte mingisugust kulda karda ja teksapükse ostsid ja müüsid samal ajal miilitsat eest ära joostes. Et mina näen seda, et ega majanduse ja sellega seotud psühholoogilise taustaga ja inimese nii-öelda meeleoluga ei juhtu midagi, kui majandamise alused kollektiivselt muutuvad majandamine ei pea olema ilmtingimata seotud mingite puude maharaiumise või ressursiga. Aga kui meil on olemas teistlaadset tehnoloogiat, mis meie heaolu tagavad noh, siis võib äri olla ka rohkem. Nojah, ja nii-öelda jaeäri koopsis nagu lõplikult ära. No miks mitte hulka pinda ja eks Tallinnas vabaks ja hulk inimesi tööta. Eks nad leiavad midagi muud, eks nad leiavad midagi muud. No igal juhul minu väikese arusaamas säästlikkusest või kokkuhoiust purustasid paberkoti ostmine poes ei pruugi olla, ei muuda midagi, noh, samamoodi siis ilmselt see, mida nüüd tahetakse uuesti juurutada, see taara kokkuostmine Ta taika muudab ta ikka selles mõttes muudab, et ta nagu piiramatult kasvavat ressursikasutust ohjeldama. No öelge, miks, miks, miks see kokkuhoid on tegelikult kulukam kui kulutamine ise. See on nüüd nagu majandusmõtte enda alus on veidike kentsakas, veider ja seal midagi valesti või no valesti on seal see, et et kui te võrdlete nüüd seda seadustike ja reegleid mille, mille alusel mille alusel siis korraldatakse rahalist raamatupidamist, noh siis need on sendi murdosa täpsuseni kaalutud ja iga kui majandusliku otsus peab olema rahaliselt väga täpselt läbi mõeldud ja statistikaametile ja äriregistrile ja maksuametile esitatud. Et kui me vaatame teistpidi, siis üks osa kapitalist, mida inimesed kasutad, saavad ehk looduskapital, noh see ressurss, mis meie ümber on, selle kasutamine on praktiliselt mitte reguleeritud inimesed võivad suhteliselt piiramatult kasutada, nagu näiteks sellesama Eesti Energia näitelgi oli, nad võivad kasutada suhteliselt piiramatult puitu ja kuna selle ressursi üle, millest tegelikult meie heaolu otseselt sõltub mingisugust kontroll ja mingisugust selget piirangut ei ole, siis majandus ongi sihuke kipakas ja ebatasane. Et ühesõnaga me ootamegi, võib-olla 10 aasta pärast tulevad need asjad, mida, mis mihklil silmad särama panid, mida ta saaks endale välja printida ja, ja ootame siis veel kolm miljonit aastat, kuni me siis elu paratamatult otsa lõpeb. Me saame ikka teha küll, ma arvan, et me peame selleks, et oma majandusliku käitumise alust puutume, peame keskkonnaressursside kasutuse üle seadma sisse enam-vähem sama täpse raamatupidamise reeglid, nagu me oleme rahalise asjaajamise üle sisse seadnud, on seal võimalik mõeldav Eestis näiteks mõeldav on see ikka tegelikult ei ole selles midagi rasket ju noh, et, et nii nagu äriettevõtte raamatupidamine käib sedapidi, et kui palju sissetulevast rahast endale kapitaliks muuta saab ja kui palju kapitali ta aasta jooksul ära kasutab ja nii edasi ja nii edasi on ju kõigi inimeste puhul teada, kui palju kõigi territooriumite puhul enam-vähem täpselt teada, kui palju noh, iga-aastaselt tekib siin magevett, viljakat mulda, kui palju suudetakse atmosfäärist ära siduda süsihappegaasi, mis on atmosfääri otsese kvaliteedi indikaator ja, ja vastavalt sellele tuleb nii-öelda võrdselt piirata seda kasutust ehk nii-öelda sageli, kui on räägitud sellest, et millises osas siis peavad inimesed võrdsed olema. Et noh, mina olen kaugel sellest, et arvata, et kõigil inimestel peaks ühepalju raha olemas, on haige seisukoht, et näha, võrdsustada kõiki inimesi, sõltu püüelda sinnapoole, et kui ühiskonnas tekib mingi rikkused selleks nagu rahaline kui see oleks ühtlaselt ära jaotatud. Palju arukam printsiip on ikkagi see, et kõigile sündinutele kõigele tulevikus sündivatele inimestel oleks tagatud nii pikalt kui võimalik ja hästi pikalt kui võimalik. See, et nii neil kui nende järglastele oleks kasutada piisavalt palju sobilikku hulgas mulda, vett ja atmosfäär. Päris hundiseadused kõlab nagu kurjus hundiseadused aga, aga no päris päris niuke anarhia ju ka ei ole, selles mõttes ma ikka ei või ju praegu ka minna minna metsa ja raiun teda nii palju, kui mul süda lustib, et mingisugune reguleerimine. No mingisugune reguleerimine toimib, aga see reguleerimine toimib noh, sellisel veidral alusel, kus see nagu meelevaldne, et seda tegevust piiratakse ka selle tegevuse piiramisel, üldjuhul ei ole mingit nagu arukat, arukat tausta noh selle tulemusena Eestis on näiteks selline olukord, et igas sekundis hävib Eestis üks ruutmeeter männimetsa viis ruutmeetrit kuusemetsa ja selle asemele tekib üks ruutmeeter lepavõsa või Haavikut. Et noh, kas see on nagu mõistlik protsess, mis toimub selles mõttes nagu puuliigiti Eestis ei ole raie arukalt piiratud ja selle tõttu nii-öelda meie metsad lehistuvad ja nende kvaliteet nagu langeb pidevalt mis omakorda lehtpuude ja okaspuude tasakaal peab metsades säilima ja kui seda ei säilita, sest noh, lõpuks muutub maastik, lõpuks muutub põhjavesi ja selle tõttu nii-öelda sellest aru kat nii-öelda looduskapitali üle arvepidamist küll Eestis täna ei toimu. Kas säästmine võib muutuda popiks elustiiliks? Ma arvan, et mitte säästmine säästmise muutumine popiks, et see ei oleks nii väärtuslik, kuivõrd just nimelt nende tehnoloogiate kasutusele suhtumine, mis võimaldavad vähem raisata. Et noh, nii-öelda igas eluetapis nii-öelda säästa või Krajususlikult käituda on vähem arukas, kui valida enda ümbertehnoloogiad, mis raiskamist väldivad. Suur tänu, me selle jutu lõpetuseks kuulaks hea meelega ühtelugu, nii nagu me kõikide oma saatekülaliste puhul teeme, mis, mis ma tea, kas praegusel hetkel või mingil mingil mingil varasemal hetkel on meie külalise jaoks olnud kuidagi justkui nagu oluline. Et mis seal siis nüüd on. Tegemist on lauluga katoliiklaste eest ja siin Vatikanis toimunuga seotult. Toimunuga seotult. Võiks täitsa sobilik olla, et see laul avab põhjuse, miks kedagi on maailmas rohkem kui kedagi teist. Võib-olla mõneks õpetussõnaks ka eestlaste jaoks. Monty Python, suur tänu, Marek Strandberg tulemast.