Langevari on sel korral otsustanud pöörata oma tähelepaneliku pilgu millegi pealtnäha väga lihtsa poole, nimelt muusika poole. Stuudiosse on palutud helilooja, interpreet, õppejõud ja miljon muudest. Tallinnas panime ja tere tulemast, Olav Ehala. Tõelist eesti muusikat. Ka päevad on selleks korraks taas läbi. Teie olite sellega tihedalt seotud, vähemasti teid oli päris raske tabada, graafik oli tihe. Ilmselt olete kõige kompetentsem inimene ütlema. Mis, mis, mis hinda siis Eesti muusika saab? Kõige kompetentsem, sest hea tahtmise juures ilmselt ükski ükski inimene ei suudaks nädal aega kõikidel nendel kontserditel käia, eriti esimestel päevadel, põhjendas kontserti toimus neli tükki päevas. Aga heliloojate liidu esimehena juhatuse liikmena lasub mul lausa kohustus siiski kõik esiettekanded, kas siis hiljem nendelt kontserditel, mida, mida ma ei saanud külastada salvestuste läbi kuulata, sest et igal järgmisel aastal me anname heliloojate liidu juhatuse otsusel siis ühele või kahele või kolmele teosele preemia, mida lahkesti rahastab Autorite ühing. Et igal juhul saab need lood läbi kuulata ja mis puudutab nüüd seda selleaastast lõppenud festivali, mille kunstilised juhid onju juba mõnda aastat Timo Steiner ja Ülo Krigul, siis ma ütleksin, et sel aastal oli seda ehtsat festivali vaimu siiani kõige rohkem tunda. Vaatan, et see, see on võtmas tõelise festivali mõõtmeid ja nendel noormeestel ideedest puudu ei tule. See oli väga vahvasti korraldatud, noh kas või näiteks sellised asjad, et ühest kontserdipaigast Õpetajate majas Raekoja platsil minek teise paika kinomajja läbi Viru tänava, kus siis kõigi nende kontserdihuviliste üllatuseks on seitse kohta, kus tänaval tehakse muusikat, et nii-öelda nagu tänavamuusikutel muusikaga kõik puhas Eesti muusika ja turistid läksid selle asjaga kaasa, sest mängijatel lauljatel olid ju pilli kastid ka tänaval ja peibutis eksinal viie kroonini sisse ka ja väga vahvad. Väikene karnevali maika juures. Rannavalve Kangeri sõnul festivali vaim või, või mida te selle all silmas pead, mis festivali vaim on? Joodi rohkem õlut ära kui rokkfestivalidest, räägime, rohkem jookse osutada vägevama festivali vaim. Ütleks, et sel aastal oli ka tõesti selline asi, mida varem ei olnud festivaliklubi Eesti majas, aga seal vaadati koos näiteks Timo Steineri poolt tehtud kolme saadet ETV-le eesti muusikast. Eesmärgiks ei olnud nüüd õlle või veini joomine kuigi see, kes selle asja juurde kindlasti. Aga lihtsalt see huviliste ring on tõeliselt paisunud, seda on näha ja kontserdipaigad saalid on täis, et see, see on see ja et linna peal on näha ja kuulda, et niisugune asi toimub, sest võib-olla mõned aastad tagasi oli see siiski marginaalsed nähtus teadsid sellest väga kitsas ringi. Erinevad ise järele, samad nimed. Festivali loeme siis kordaläinuks, aga, aga kui kui nüüd mõelda eesti muusikapilti, ütleme siis täpsemalt süvamuusikapilti, et mis, mis, mis mulje see jätab, kas meil Eestimaal on piisavalt palju andekaid muusikuid? Kindla peale on, viimastel aastatel on tulnud muusikaakadeemiast terve rida noori heliloojaid, kes on juba nüüd heliloojate liidu liikmed. Nii nii palju pole korraga nagu aasta jooksul tulnudki uusi liikmeid möödunud aastal, kui mälu ei peta, seitse või kaheksa uut liiget. Nendest vihist tulid värskelt pärast lõpetamist kohe muusikaakadeemiast ja osa neist jätkab veel õpinguid magistrantuuris. Juba noored inimesed aga juba tuttavad nimelt siin Malle Maltis, kes rahvusvaheliselt konkursil preemia sai. Tatjana Kozlova juba juba väga noored inimesed, aga vähemalt muusikaringkondades on nende nimed päris hästi teada. No mis puudutab intervelite, siis, siis eilegi lõppkontserdil kuuldes, kuidas Virgo Veldi mängis Tõnu Kõrvitsa uut teost Paremini ei saa, aga need need intervjuud, ka mitmed-mitmed nimetasin ainult ühe nime, aga ikka järgmine põlvkond. Ilmselt on andekam. Mis teha, ärme neute puudutavad tingimused tänu kõrvitsat, aga üks noor eesti muusikakriitik rääkis mulle eile, noh põhimõtteliselt võib ka nagu värskelt nendest Eesti muusika päevadest juhinduda või ajendatuna et eesti muusikas kaasaegses eesti muusikas nimetame seda siis süva muusikaks, pidi olema selline trend, et kui muusikas on nagu vähegi harmooniat, kuskil on mingi natukenegi meloodiad tajuda, et siis see on juba väga radikaalne nagu see, mida nagu aastaid tagasi peeti niisuguseks radikaalseks erikunstiks, mis oli niisugune väga abstraktne ja niisugune keeruline, udune, et see on muutunud nagu peavooluks ja kui sa nagu natukenegi meloodiat üritad sinna sisse põtkile, siis on, siis on juba tegemist millegi täiesti enneolematult ravikaalsega, vastab seinang. Tõele. No mõningal määral võib olla nooremate hulgas küll, aga ma toome näiteks Timo Steineri on väga palju nii-öelda tajutavat harmooniat ja meloodiat. Tase võib olla teie, kui helilooja jaoks Tarvutame tavaline lihtne ei saa, tuleb siis, see on ikka päris päris hästi tajutav kõigile. Saality ühised. Aga? No toome näiteks jällegi möödunudaastase muusikapäevade lõppu, mis ühendus jätskaar algusega, mis jälle väga tore päev, et oli üks ühine päev 11 ivali lõpp ja teise algus ja siis muusikapäevade nagu heliloojatelt olid tellitud teosed Estonian Dream Big bändile ja Tauno Aintsi ka meie uus noorliige möödunud aastal lõpetas akadeemia kirjutas minu meelest suurepärase bigbändi, ehk siis ma tahan jõuda selleni, et huvitav on paljusus, kui kõik teevad nii nagu süste sinna lihtsalt ilusaid ja hägusaid või, või üks teeb midagi meloodilise harmoonilist. Mitte see ei ole siis huvitav, aga huvitav vastu on just nimelt see, kui, kui kõik on olemas ja tänapäeval julgen küll tõdeda, et nüüdismuusikas ei ole nii radikaalseid piire ses juba ja levi. Tänapäeval on väga paljud asjad omavahel juba juba läbi läbikasvanud ja noh, kas või võtame ütleme, minu põlvkonna kahjuks lahkunud hea sõber Raimo Kangro tema muusikas Se rütmika tugevasti mõjutatud rokkmuusikas, nii et nii see on. Nii et need ajad on elada, on loodetavasti pöördumatult möödas, kus Georg Otsa nimelise muusikakooli nii-öelda džässi džässilembesed moosekant vaatas kuidagi põlastusega rokimeeste peale. Ma mäletan, et see oli minuni, sest väga varases nooruses nagu tõsine probleem, et on niisugune väga, kaks selgelt, väga selgelt kilpkonnade, eks ole siis otsa koolimehed, kes, kes mängisid seal Jon Mclavlinitalist järge mägedes rokimehele. Selleaastasel Uno Naissoo mälestuskonkursil otsa koolis kuulsime kõike jazzi kuulsime rocki ja väga tore. No meie oleme mihkliga sinna juba juba aastaid vaielnud teemal, Mihkel on iseõppija, mina olen mina, olen ametlikult õppinud muusikat. Mitteametlikult kas selleks, et, Teha peab olema olema seda õppinud mingit mingit instrumenti või, või laulmist või, või mida iganes. Ma ei arva, et selleks peab tingimata olema õppinud, aga kui, kui inimene on seda õppinud, siis on lihtsam kergem oma oma mõtteid väljendada, ma arvan, sest õppida saab, mida õppida saab ikkagi seda käsitööd, alustades muusikateooriast ja ja mingitest elementaarsetest asjadest. Ei saa vist ilma orkestripille tundma. Ta hakata midagi orkestrile kirjutama, aga võib-olla mõttes on jube huvitavad, orkestri kombinatsioonid tahaks teha. Vot minu välja just see, millega me nagu Margatega vajunud ongi just vastupidi, see, et saab kirjutada küll orkestrile või ei tea, ei tunne küll, et sa oled tundnud, et täiesti nagu ogar, aga meest, mees, võsastik teinekord mängida mingit instrumenti, mida ta võib-olla ei olegi varem kunagi mänginud väga huvitavate, väga põnevalt. Kõik see võib olla, aga nad õnnetute erandeid on alati, aga see nagu ma ütlesin, see hõlbustab oma mõtete väljendamist siiski, kui käin käsitööd valdate, siis, siis, siis on lihtsalt lihtsam toime tulla. Aga. Lõppude lõpuks seda kontsertsaalide muusikat, seda on olnud vaevalt paar sajandit, eks ole, ja kui me mõtleme rahvamuusika peale ja ega siis need rahvamuusikud, kuidas nemad õppisid, nad õppisid kogemuse järgi eelmiselt põlvkonnalt kuuld, kuulnud seda, mida eelmised tegid ja niimoodi see käis. Niimoodi võib ka õppida lõppude lõpuks kuulamise teel. Kui ma mõtlen selle peale, mida ma praegu ise õpetan, muusikaakadeemias, see oli üks väheseid aineid, mida ma oma õpingute ajal ei õppinud, mõtlesin poliitökonoomia ja partei ajalugu ja niimoodi ei ole. Aga, aga see vaba klaverisaade millega ma praegu tegelen, seda keegi ei õpetanud, kuidas ma selle ise omandasin iseõppimise teel kuulamise, analüüsimise? Mis see täpsemalt siis tähendab, et nende akordimärkide järgi Akordimärkide järgi, et et mängida akordimärkide järgi, see ei pea olema Virtoosne, aga see peaks olema maitsekas, hästi, kõlab loogiline, ma rõhutan Tutult loogilist mõtlemist selle asja juures muidugi mõningal määral harmooniat tundma ja on hea, kui, kui on ka läbitud, ütleme, klassikaline harmoonia, kursus. Aga, aga need põhimõtted, need, need on võimalik omandada, kui loogiliselt mõelda. Ja, ja just mõeldes muusikaõpetajatele, koolides, kus tänapäeval enam ei ole niimoodi, et et võtad ikka need noh, välja kirjutatud saated vaid ja, ja see repertuaar ka ju noh, ütleme meie noorusajal, kui koolis öeldi, et jah, on mingid jubedad briti karvased, röögivad mehed mingid biitlid, eks ole, nüüd on, on nende muusikakooliõpikutes klassika, eks ole. Seal ei ole mingit väljakirjutatud saada, et seal on akordimärgid, jajah, tuleb lihtsalt osata nende järgi mängida ja ja see oli üks, 15 aastat tagasi muusikaakadeemiasse või selleaegse nimega konservatooriumis õpetama, siis asusin siis ma hakkasin kõigepealt ise analüüsima, mida ma teen ja miks ma niimoodi teen. Noh, mis ma usun, et ma oskan teistele. Aga kuidas need üliõpilased siis, kes on, peavad terve, terve teadliku elu noodi järgi mänginud, kuidas nad, et nad on valmis selles noodis loobuma ja usaldama ainult neid märke ja siis seda loogikat, mida te neile sisendati? No see jällegi puudutab, ütleme seda põlvkonda, kes suuresti juba juba on sellel tööl ja kes käivad, ütleme, täienduskoolitusel, kellel pole seda asja olnud üldse võimalik õppida. Aga praegusel ajal ju kõik, kes seal koolimuusika osakonnas õppima tulevad säärase klassikalise harmoonia kursuse läbi teevad. Nad juba saavad hakata võtma seda vabasaadet, nii et vähemalt kaks aastat on neil võimalus seda õppida. Et ma usun, et praegusel tulevaste õpetajate muusikaõpetajate põlv on, on selle selle võrra Lihtsalt kui me nüüd räägime teie heliloomingust, käivad jutud, et te olete maailmas eesti heliloojatest kõige enam mängitud helilooja küll kindlasti. Ma ei tea, kas teise arvelt ei pea, see puudutab rohkem nagu need või, või tänu tänu filmimuusikana. Filmid levivad jah, vot niipalju, et vastu, kes on Eestis elavad või ma ei tea, mängitum, kui ma tahtsin. Kindlasti kindlasti. Ja seda võib öelda küll, et tänu filmidele just nimelt animafilmidele mida ma näen, ütleme kajastumas Autorite ühingu honoraride seal, seal ma näen kuskohalt on mingisugust tulnud enda jaoks ka üllatavalt Austraaliast ja ega vaevalt keegi mõnda minu laulus Esitab. No ei tea, aga arvatavasti ikkagi on tegemist filmidega paljudel juhtudel ma tean, et, et on tegemist filmidega ja ei noh, neid on tõesti päris päris palju. Aga nüüd mis puudutab ikkagi maailmas enim esitatud eesti autoreid, siis nendeks on kindlasti vaieldamatult Pärt, Tüür, Tormis ja siin tuleb, tuleb no nooremast põlvkonnast kindlasti Tulve tulev noored nemadki enamaga. Aga et, et see, see on kindlasti niimoodi puudutvuselist jällegi kontsertmuusikat, aga esituste poolest ja filmimuusika on tõesti niisugune huvitav nähtus ja, ja ma tean, et eks see animatsiooni seltskond üle maailma on ka natukene ühtehoidev ja üksteise teoseid huviga jälgiv seltskond ja ma olen paaril-kolmel sellisel festivalil käinud ja ise isegi ühes žüriis olnud. Et ma näen samad inimesed käivad ringi ja ja selle kaudu huvi eesti animatsiooni vastu ilmselt on säilinud. Mis kajastub siis ka selles No te olete, te olete harukordselt, on helilooja, ma mõtlen praegu esimese hooga, mul ei tulegi pähe, noh kui me mõtleme, nüüd me ei räägi nüüd sellest väga niisugused väga tõsisest nihukest klassikalisest muusikast. Mul ei tulegi esimese hooga pähe ühtegi teist Eesti erinevad, kellel oleks noh, nii selge nii-öelda nii-öelda käekiri teie puhul on, on see värk, et kui ma kuulan raadiost lugu, isegi kui ma ei tea, et seda jooma enam-vähem üks 99 protsendilise täpsusega öelda, seal raudselt teha, sellepärast et palun, teil on, teil on niivõrd selge käekiri, ehkki samas see teie harmoonia ja kogu see muusika on tegelikult üle keskmise keeruline. Kas te olete näinud nagu spetsiaalselt vaeva ka nii-öelda heliloojana arenedes mingisuguse niisuguse kindla isikupära või niisuguse kindla signatuuri nii-öelda nende allkirja või käekirja tekkimise tekkimise nimel? Peab ise ja leiab noh, kui kui teab, leiab midagi niisugust, mis talle endale hakkab, hakkab meeldima või huvi pakkuma ja sellest võibki välja kujuneda mingi isikupärane stiil või mingid sellised võtted, mis tegelikult ju teosest teosesse ka tõenäoliselt korduvad. Ei, ma just tahtsin öelda, et korduvalt see on kummaline teha on nagu selge käekirjaga ei ole nii, et mängiks ühte. Ei, seda seda muidugi, aga tead teatud teatud harmoonilised järgnevus, et võib-olla mingi mingid mingid mingid intonatsioonid, mis, mis on seal sees ja ja ka instrumentaariumi, mida. Tegija nagu eelistab kasutada, siis ütleme, kui me räägime lauludest selle laulusaates ja see, see kujuneb välja aja jooksul, ega kui ma võtan nüüd mingi oma valgusaja teismelise perioodi, mingid laod, need kindlasti kõlasid teistmoodi. Võin, võin kindlasti öelda, et nad olid nagu teistmoodi, kuigi mõni kahekümneaastaselt kirjutatud lugu oli juba selles suunas minemas. Aga no mis veel, ega ma ei ole tõesti nüüd üritanud, nagu te ütlesite ja üle keskmise keerukad, et ma nüüd sihilikult näeks vaeva, et nad saaks kiusata. Esitajaid teinekord putubki. Et aga ma õige varsti tajusin ära niisuguse asja, ma olen elus teinud ühe laulutekstiga ise seal iganes on see seitsmeteistaastasena ja, ja siis siis varsti tajusin ära, et tegelikult selleks on ikka poeedid. On üks võimalus muidugi parditüüpi inimesed, kes teevad mõlemad ise, noh nagu on Tõnis Mägi ja paljud teised. See on täiesti võimalik, aga, aga ikkagi minu jaoks. Mingi laulu vokaalteose aluseks on ikkagi tekst ja see poeesia ja ja mõnikord on küsitud mu käest rütmika kohta vahel, kui on sellised vahelduvad taktimõõdud. Et millest see tuleneb, kas ma olen seda sihilikult nüüd teinud, et kedagi kiusata? Ei, see tuleb tihtipeale eesti keelest, sest eesti keel on sama rütmikalt kindlasti palju rohkem võimalusi pakkuv kui esimesel pilgul või, või kui kuulata, siis esimese ärkamisaja koorilaule võib, võib arvata, kus, kus nagu ühetaoline ja. Andres seal tekstist saadakse võib-olla 30 protsenti aru, siis, siis ütleme niimoodi ütleme nimetame neid siis poplugudesse või kuidas tahes seal, seal minu arvamust mööda peaks ikkagi suutma aru saada, millest, millest lauldakse ja ja on hea, kui selle keele keele omapära ka sealt välja tuleb ja eesti keeles on üks huvitav asi seal välted mida, mida saab rütmika salvestada ja, ja sellest see kõik on tulnud, aga ma tõesti ei ole üritanud seda sihiteadlikult nüüd kuidagi tehes siseneda. Millega te, Olav Ehala ise muusikat kuulatakse, ta kuulata kõrvadega kuulutada mõistusega, kuulute kõhuga? Ütleme, kas on teie jaoks pigem huvitav see, kui kui muusika on väga keeruline, ta üritab nagu aru saada, mis, mis seal nagu toimub või on teie jaoks tuttav ka niisugune olukord, et ma tea, tuleb nagu AC DC tüüpi niisugune kolme duuri roki lihtsalt on jälle mõnusa lahe olla. Iga asi omal ajal omal kohal ka kõigele siin päikese all on, on ruumi ja miks mitte, ma olen täiesti noh, tähendab veendunud, et ma olen seda ise näinud, et kõik, need ka väga ütleme siis jutumärkides tõsist muusikat harrastavad inimesed teatud tingimustes kalpsavad kaasa heal meelel mingi mingi lihtsama muusikasaates või vastavalt olukorrale, et. Ma ei ütle, et ma põlgaks ühe või teise ära ainult sellepärast, et et ma arvan, et see kuulub mingisse madalamasse kategooriasse, kuhugi vastavalt olukorrale, aga mida ma ise eelistan. No ma ei saagi siin öelda nii nagu, nagu siin alguses oli juttu, et mida te valiksite, eks ole miks lugeda sadade kaupa, et mida ma valiksin, mis võiks olla täna siin eetris kõlav lugu? Ma ei suuda ühte valida välja nii, nii, nii ma, mul ei ole ka sellist lemmik žanrit ja vot veel või tuleb tagasipõikena selle eelmise jutu juurde, kus oli, ütlesid, et et võib ära tunda mu lood, mingi käekirja järgi nad tegelikult on. Seal kõrval eksisteerib kindlasti suur hulk muusikat kirjutanud teatrile ja nii Eestis kui Lätis, Soomes ja seal võib nii mõnegi endise jooksul olla üllatus, tõsi, kes, kes on harjunud, võib-olla sellega, mida sind rohkem kuuleb, sest teatrimuusikat filmimuusikat veel juhtunud kuulma, aga teatrietendus, kui ta on ühes kindlas teatris ja sinna jääb, kaob koos selle lavastusega seda, seda paljud inimesed. Kuule, nii et möödunud aastal sinul üks tunnustatud muusik ja sõber ütles ka, et kuulis ühte ühte oma muusikat ühes teatris, sest vot see oli temale üllatav, et ta ei oleks arvanud, et ma niisugust asjaga tee. Mul ei jäänudki muud öelda, kui, et noh, ma olen teinud veel veel veel hoopis teistsuguste kolmandat sugust, aga, aga need on jäänud niisugusteks lokaalseteks nähtustanud. Vabandust, kuidas te ära tunnete, kui te olete mingi asja valmis kirjutanud, kas, kas te tunnete otsemaid ära, et see nüüd sai super hea asi? Või või te ootate kellegi kellegi arvamust, kellelegi hinnangut selle kohta vaadata, kui see massidesse jõuab ja kõik seda laulu juba laulavad, siis järelikult on hea laul. See on nii, nagu möödunud aastal sain ühe teatri muusikapreemia. Pärast seda tuli vist kas oli Kuku raadiost keegi tuli küsima umbes ka, et kui te kirjutate seda asja, kas te mõtlete, et millise milline preemia? Ma olen täitsa kindel, et mitte keegi ei mõtle iialgi niisugustele asjadele ega ka sellele, et kas leiab tunnustust või mitte, vaid nii-öelda professionaalne tegija üritab teha oma tööd hästi ja kõige karmimaks kindla jaoks ma usun, võib inimene ise olla endale, mida aastatega edasi, seda, seda ma olen küll julgen öelda, et seda tõhusamaks muutub mingi enese roll ja enesekriitika, et kui see võib olla eristabki vahel mõni noorusest tehtud asi kus on mida nüüd teeks nagu palju-palju paremini, nii-öelda tehnilised professionaalses mõttes, aga seal mingi spontaansus, julgus, esimene mõtte välja käia kohe tegelikult ju sellega kauemini tegeledes. Ühe sama asja ütleme võtame ühe teksti peale, võib tekkida variandid ise hakkama valima ja keegi teine seda sinu eest ei tee, nii et noh nüüd töö võtab siis kauem aega. Aga, aga selle peale ma küll ei mõtle, et kas, kas ma teen nüüd kindla peale, et kas leiaks tunnustust või mitte. Hea näide on see, Mihkel oli, seisab väike väike, kui tehti nukitsamehe filmi no tegime selle filmi, kes kujutas, et või oskas arvata mõtetki peast läbi, et need laulud kord laulupeol kavas on näiteks või et nad tõesti niimoodi, et meil oli Eesti muusika infokeskuse korraldatud kontserdid koolides, eesti muusikast ja Ellerheina koor oli ka seal ja siis noh, kuna ma nende kontserdite juht siis siis lõpus lauldi kodulauluga ja ei olnud kooli, kus. Seda korduvat osa võiks kõik kaasa laulda, ei olnud kooli, kus seda ei oleks tehtud, et noh, mul on hea meel seda tõde taga, ega, ega seda tehes küll küll tehes oli silme ees see, et see töö tuleb ära teha. Ta tahtis teha ja võimalikult hästi. Tavaliselt on need tähtajalised tööd on siin. See kalendrikuupäeva kirves. Kas te olete kuskil mingis intervjuus öelnud, et, et laulukirjutamine võib võtta tund aega, aga, aga selle selle tunni aja jooksul olete te 30 aastat harjutanud, kas see on kuidagi võrreldav tippsportlase eluga ta aastaid, aastakümneid treenib mingi ühe kindla võidu nimel ja, ja siis on loodetavasti lõpuks käes, et kas teie jaoks on nagu, nagu ka mingi võidu suunas liikumine isikliku võidu suunas või, või on muusika kirjutamine niisugune pidev ja loom täiesti loomulik protsess, teie jaoks? No eks ma ikka mingi niukene, mugav ja laisk inimene olen, ütleme nii, naljalt ei võta neid asja eest teist taga, et hakkan tegema, ega ikka tuleb, keegi tellib midagi või kuhugi on vaja ja see paneb siis siis tööle, aga see nüüd jällegi see spordiga. Spordiga võrdlussportlase eesmärk ongi loomulikult saavutada midagi, aga selle kõrval eksisteerib ju rahvuspark. Te ütlete, et ega kõik ei ole ainult mingi mingi. Või selle medali nimel, et loomulikult siis kogemus see mõtte sellel tsitaadile ise mitte 30 aastat harjutanud, aga noh ühesõnaga kõik see, mis on õpitud ja kogetud ja 30 aasta jooksul see pagas, mis on tekkinud, see aitab kaasa, et võib-olla jah, see lugu ise sünnib kiiresti. No selle 30 aasta jooksul, ma kujutan ette, te olete kuulunud läbi sadu venelased 1000 heliplaate ja meil on teile nüüd saate lõpuks või selle jutu lõpuks suhteliselt keeruline ülesanne. Leidunud üks lugu nendest tuhandetest heliplaatidest, seda, mis on kuidagi eriti tähtis olnud, see on, jõuamegi selleni välja. Et paneme siia kõvasti saateaega juurde, et me jõuaks siis need üles lugeda. Aga kui ma nüüd järele mõtlen, mis inimese elus on seal nooruses? Ülikooliõpingute aeg on ikka väga oluline aeg ja siis tekivad need sõbrad, kolleegid tegelikult, kes jäävad kogu eluks tõenäoliselt. Ja mina olles konservatooriumi tudeng, mul oli ka selline bänd. Sel bändil nime ei olnud, sest tol ajal nagu bändi ennast eriti ei väärtustatud, suured plakatid olid näiteks tänavatel. Toimub kontsert, laulavad Boriss lehtlan, Jaak Joala, liilia Vahtramäe ja all oli pisikesed saateks Olav Ehala ansambel. Ja, ja aga mis kindlasti mõjutas, sel ajal ma sain Tõnu Aare käest osta 50 rublaga. Plats vetenteersi. Plaadi ja seda, noh, ma olin seda ansamblit kuulnud ja siis sellest, sellest tekkis sedalaadi muusika vastu tohutu huvi ja siis ma hankisin endale plats ETPF-i ja Chicago plaadid ja ja õppisin sealt ka seda selles mõttes selles stiilis. Bändis oli siis sel ajal ka alguses kaks, siis kolm ja lõpuks isegi viis puhkpilliseadet võtsid umbes noh, midagi sellesarnast ilmet ka kindlasti, mis edasiseks ka oli kasulik, sellepärast ma valiksid plats VTT siin aga, aga lugu lugu. No kui siit selle. Et valida, siis võib ju võtta spinningueelsest, seda tegi naine ja minu bändiga. Aga selge, palju tänu teile, Olav Ehala tulemast.