Aulikud kuulajatena tuleb juttu Eesti elust 100 aastat tagasi, seega 1912. aastal. Liigaasta olümpiamängude aasta Stockholmis võidab Martin Klein maadluses eestlastele esimese medalisse on hõbedane. Liigaastal, valitakse Ameerika Ühendriikidele uus president. Ja sel aastal valiti presidendiks demokraatliku partei esindaja Thomas Woodrow Wilson kes valiti uuesti 1916. aastal loosungi all. Tema päästis meid sõjast. Wilson esimene presidendiaeg oli suunatud Ameerika sisepoliitikale ridamisi reforme, uuendusi ja teine aeg välispoliitikale. Wilsoni 14 punkti. Ja tema oli esimene president, kes lahkus oma ametiajal Ühendriikide pinnalt, et sõita Prantsusmaale. Versai rahuläbirääkimistele. Kirjutas oma nime maailma ajalukku aga kaotas ameeriklaste hulgas polaarsuse ja valimised Venemaal neljandasse riigiduumasse. See tuli kokku 15. novembril ja oli koos kuni kuuenda oktoobrini 1900 seitsmeteistkümnendal aastal. Asemele pidi tulema asutav kogu, mis teatavasti tuligi kokku, kuid bolševikud ajasid selle relva jõul laiali. Valimised riigiduumasse toimusid 1912. aasta septembris oktoobris ja valitsus kandis hoolt, et tuumaoleks Talle kuulekas kasutati õigeusu kiriku küllaltki suurt mõju valijatele. Vaimulikud moodustasid esimese maa omani mõisnike kuur ja valijameeste hulgas ligi kahe 90 protsenti. Valitsus lubas seaduseelnõude mitmesuguseid variante duumale arutamiseks aina juurde, et kõik olulisemad otsused langetati väljaspool tooma. Et kui Teises riigiduumas oli olnud 524 rahvasaadikut, siis pärast kolmanda juuni riigipööret 1907. aastal määrati duumasaadikute arv 442-le. Kärbiti äärealade esindust, aasia rahvastelt võeti üldse alus ära toomas pääsemiseks. Valimisõigus oli meestel alates 25.-st eluaastast. Oli neli koorijat, kusjuures ühe valijamehe valimise õigus oli küllaltki erinev. Ühe suurmaaomaniku mõisniku hääl võrdus nelja linnakodaniku, jõuka linnakodaniku ja 65 Väike-taanlase Harritlase häälega või 260 talupoja maa Harrija ja 540 kolmetöölise häälega. Riigiduumasse. Üldse oli valitud Baltimaadelt 20 saadikut nendes 13 eestlast Baltimaadelt maetud Eestimaa kubermang ja Liivimaa kubermangu Eesti maakonnad. Tuumas said tuntuks Jaan Tõnisson, Anton, Jörgen Šein, Oskar Rüütli, Jaan raamat. Baltisakslased ei saanud essimistes loomades üldse esindus aga uue valimisseadusega anti neile kolmandas, neljandas tuumas kolm kohta. Eestlaste kahe koha vastu. Ja 122-st saadikust olid venelased. 373. Vähemusrahvaste esindajate hulgas oli kaks eestlast ja raamat Liivimaa ja Jüri Oras Eestimaa Talurahva Deputaatidena. Nad kuulusid konstitutsioonilist, demokraatide ehka, teede fraktsiooni. Duumavalimiste puhul, tehes kokkuvõtet vene ja arengus 1912. aastal, kirjutas Jaan Tõnisson Postimehe juhtkirjas järgmist. Raske on see parandus, mille mööduva aasta on meile jätnud lootusi parema tuleviku peale. Ei ole raskete tundmustega. Võtame uut aastat vastu. Kolmas Reegi tooma ei rahuldanud ei seltskonda ega valitsust, seltskonna kohtame, ütleks praegu ühiskond. Seltskonna silmis oli see jõuetu, asud dos. Rahvuslus oli päevaga korral, aga mingit lahendust siit ei tulnud. Valitsus tahtis neljandas toomas teha jälle oma kuulekad reist ameteile vähese korda. Jess suuremates linnades valitega Vaslasse venna mehed kes tahavad seitsmeteistkümnenda oktoobri manifesti põhjus mõtteid teoks teha. Jaan Tõnisson ise duuma saadikuna toetas ka. Maa on ärganud, juba räägitakse uuendustest riigi elu korraldamisel. Kivi on veerema pandud praegustel tingimustel edasi, keratsemine on võimatuks saanud. Maailmas on käes suurte muudatuste aeg Vahemere maadel, kus maakaart õige palju on uuendatud. On muudatused toimunud. Parema sõjaväega, eoroopa on lõuna ja tahapoole edasi tunginud törgima võim on Aafrikas kadunud. Samal ajal Harri valitsus pidas silmas tuuma, peab toetama kolme põhimate, et usu käis v ja isamaa eest. Esikohale oli pandud usk Tallinnas Toom Peal kerkis Aleksander Nevski katedraalis elu, et selle all BTW platsil peet või koju. Ja 1812. aastal peeti seal paraadi 100 aasta eest prantslaste üle saadud võidu auks. Aga õige. Usco koid Saarios kobrapageeriti nii, kuidas suudeti? Tänu. Sellele kas nüüd jutumärkides või ilma et Tallinnal ei muudetud, Peeter suure merekindluse põhiliseks keskuseks kasvas neil aastatel kiiress Tallinna elanike arv. 1910. aasta esimese jaanuari seisuga elas Tallinnas 92000 inimest. Aasta hiljem, 96000. Esimesel jaanuaril 1912 104000 tähendab juurdekasv aastaga 8000. Ja esimesel jaanuaril 1913 116000. Juurdekasv aastaga 12000 inimest. Rõhuv enamus nendest vene Maal toodud ehitus ja metallurgiatöölised, kes rajasid keeruga kop Kopli poolsaarele. Kahte suurt ja ühte väiksemat laevaehitustehast. 1913. aasta alguses Tallinna elanikest oli eestlasi 72 protsenti. Seni teisel kohal olnud sakslased olid tõrjutud kolmandale kohale. Neid elas Tallinnas 12400 mis teeb välja umbes 10 protsenti. Aga venelased olid läinud napilt, et neid oli 13311 protsenti. Muidugi venelaste all arvatud ka valgevenelasi ja Väike-venelase ukrainlasi. Silma jäi veel üks arv, juute. Ta elas Tallinnas 1100. See on üks protsent elanikkonnast. Vabrikutööliste arv oli ka kiiresti kasvanud. 1009. 101. aastal Tallinn vabrikutöölisi 10000 1914. aastal juba ligemale 19000 1911. aastal oli Tallinna äärelinnades üürimajade ehitamine saavutanud kõrgseisu ühe ainsa aastaga püstita tee 320. Kas sa uut elumaja domineerivalt kahekorruselised, kas nelja, kuue või kaheksa väikese korteriga puumajad ja püstitatud olid need põhiliselt eestlaste eneste Eesti väikekodanluse rahadega. Aga koos suurte riiklike tellimustega eramajade ehitamise hoog pidurdus kuna ehitustööjõu ja materjalide hinnad tõusid järsult ja see andis eriti tunda. 1913. aastal. On välja arvutatud, et kahe aastaga kasvas ehituse maksumus Tallinnas kaks korda. Kuna Bekkeri ja Vene-Balti tehaste tööjõud värvati suures osas venelaste hulgas mujalt saare reegist ja neil ei olnud majutamis kohtu. Alustati koplis nii tehaste juhtkonna, meistrite kui tööliste tarvis. Hästi läheb lähedale tehasele esinduslikku hoonet, ehitamist juhtkonnale. Tehase direktorile püstitati eramu meistritele inseneridele kolme-nelja-viie korter, Elised soliidsed kivis, elumajad. Juurde lähedus tulid aga kahe ja ühekorruselised kasarmud kasarmus, tuba, köök, pindala 14 kuni 18 ruutmeetrit. See oli siis perekonna inimestele. Vallalistele. Meestele olid määratud baraki taolised ühiselamud väiksemas toas kuus kaheksa meest, suuremates tubades 10 kuni 12. Nendes kööktubades oli pliit eraldatud ülejäänud toast kas suure kard vennaga või väiksel ülevalt lahti vaheseina säär vandiga. Tuba köeti pleedist oleva soemüüri kaudu. Bekkeri tehas püstitas umbes 800 sellist korda pärit mugavused koridoris või halvemal juhul isegi õues. Vene-Balti tehas oli soliidsem. Siin Kopli poolsaare lõpus salajati tööliskoloonia umbes 1000-le töölisele nende tarvis see oli toidupood, saun, Ambolands ja 10 kannakohaga haigla. Lisaks veel üks suur baraki taoline rajatus. Selle ühes otsas oli söökla, teises otsas õigeusu kirik või palvemaja. Ja keskel rahvamaja. Suur saal, mida sai kasutada ka genofilmide, näid mõtlemiseks. Niimoodi käis, põhiline ehitus algas 1912. aastal täie hoo sai kätte 13. aastal. Tänapäevaga võrreldes hügieenitingimused olid muidugi masendavad, ometi mõnevõrra suuremad kui kalamajas või mujal eeslinnas, kus töölised üürisid toanurga et elada seal all üürnikuna või mitme peale väikese karteri. Tehaste juhtkond hoolitses mingil määral tööjõu eest, pidades silmas, et tootlikkus on sel juhul ka kõrgem. Tuleohutuse vähendamiseks seati Vene-Balti tehases paratkedesse, kes siis elektrivalgus õige ähmane toa koht. Ta oli ette nähtud üks, 25 vatine PR-aga. See-eest põles pirn ka koridoris ja WC'sse kus v tavaliselt puudus kuiv kemmerguid olid. Domineerivad. Pääses ka valges men kütte osas, mida erakorteris elavad töölised pidid ise muretsema ja laskma voorimehel kohale tuua. Vene-Balti tehase juhtkond leidis, et kasulikum on mitte rajada puukooride rida, mis võtab õige palju maad enda alla. Igale toale peab oma lahter jääma ja seetõttu kasutati elumajade kasarmute vahel jooksvat tehase raudtee. See oli kitsarööpmeline. Raudtee. Oli tõmmata ka elumajade vahel ja väike vedur platvorm paar taga veeti igal kalal kord või kaks korda kütteks määratud puid ja kivisütt. Vabriku poolt tasuta kindlaks määratud kohtades loobiti need platvormidelt maha. Jäiga elanik võis võtta nii palju, kui ta arvas nädalas vajaminevat. Tema mureks jäi puud peeneks lõhkuda ja viia kööki pliidi juurde. Paari päeva jagu olid ka varaks, rohkem ei olnud võtet. Rongi tõi peagi jälle uue. Nii et tänapäeva üüria, arva, et või küttearvetesaajad võivad omamoodi kadedusega mõelda tolleaegsetele oludele. Nõudmine nendel kopli liinidel olevate tubade järele oli õige suur, sest eelised töökoht samas käe-jala juures. Göte tehase poolt elektrivalguse eest oli õige vähema Ekstra saun, rahvamaja kena ja kirik samas. Juba 1914. aastal tõstatasid tehased, on vaja trammiliini Riia kesklinn tehaste juurde. Õige palju insenere ja töölise elab Tallinnas laiali. Esimene ettepanek oli, ehitame linna raudtee, Vene turg, Balti Jaam, Kopli. See oleks olnud tavalise raudtee laiuses ja kasutanud trammivaguneid, aga auruvedurit. Linnavalitsus lükkas selle tagasi sisse naadi Piiterest maha kantud amortiseerunud aura, trammivedureid ja vaguneid. Ja kumbki laevaehitustehas ostis endale kümmekond koosseisu. Nii et olid kaks aurutrammiliini, üks veis, Specerry, teine Vene-Balti tehases. Liiklas avati septembris 1905 täis liini pikkus viis kilomeetrit. Aga ei alanud see liin mitte balti jaamas, vaid Telliskivi tänavast. Vanad kulunud vedurid ja ülekoormatud vagunid. Ei jõutud näitsitsi väest üles vedada, nii et töölistel Nurinat palju transport linnast oli kõike muud kui mugav. Ka Tartu ehitas. Siin olid kõige suuremad ehitused seotud ülikooli meditsiinilinnaku algusega maarjamõisas. 1912. 13. aastal kerkesed haava ja sisehaiguste kliiniku müürid ja toodi kohale sisseseade. Aia hoolitsale ehitati zooloogia, geoloogia ja mineroloogia instituudi hooned. Naistekliinikut toomel laiendati ja veel rajati kliinikute. Aga välja ehitati neil aastatel Karlova linnaosa ja siin tuli appi v esimene eestlaste raha, asutas Tartu Eesti laenu- ja hoiuühisus millele Jaan Tõnisson oli pannud aluse 1900 täis aastal. Algus oli õige, keetsik ei usaldatud. Linda seltsi aktsiaseltsi pankroti oli veel värskelt meeles. Kuid raja pikku kogusse uus asutus, laenu- ja hoiuühisus, usaldust. Ja eestlased hakkasid tooma siia oma summasid. Pealegi laenu soovijatest puudust ei olnud. Ja kui toimus 1914. aasta kevadel Kiievis üle vene maaline majandusnäitus, siis selgus, et Tartu ühistupank oli kogu tsaaririigi kõige suurem. 7200 osaniku. Tartu ametlikes piiridest jäeti kuni 1916. aastani välja Karlova ja Tähtvere eeslinnad aga need olid suures osas püstitatud heakorrastatud jess Tartu ühistu pangalt saadud laenurahadega. Maja omanikeks olid eestlased, kellel oli ehituse alguses 400 500 600 rubla. Võeti ehitlus materjali võlgu, maksti puusseppadele ja müürseppadele. Need olid ka väikesed puumajad. Karlova linnaosas võib näid praegugi. See oli meite palkidest vaid siis sõrestikehitusena sai 500 600 rubla eest üles raiuda. Järel kindlustati Se kohalikus kindlustusseltsis ja laenu- ja hoiuühisus. Seal oli õigus obligatsiooni peale laenu anda, et viia ehitus lõpuni. Laenuna. Rahade abil röögitati uulitsa diarajati kanalisatsioon ning pandi käima Tartus. Kaks esimest võimsused muidugi väga väikest elektrijaama. Lugesin Postimehes sellist hoiatust. Karlova elektrijaam töötab praegu väga rasketel tingimustel, sageli on voolu andmine tellijatele katkestatud võiks. Poisikesed viskavad tänaval traate kokku. Aga see võib nendele endile eluohtlik olla, kui nad traadi otsas kinni hoiavad. Tuleb välja, et ehitustöölised on elekt veejuhtmete paigaldamisel olnud hooletud. Esineb vooluvargaid, kes võivad oma oskamatust seetõttu voolu tõmmates viga saada. Voolutarvitajad ise teevad igasuguseid rumalaid katseid, millega rikuvad tegelikult elektrivooluvõrgu ära. Jahedalt. Samas ei ole piisavalt masinaid, tõsi, on kaks generaal tarreteeüks pidevalt tööl, teine tagavaraks. Aga söögi, seal läheb elektrivoolu nõudmine nii suureks, et tuleb korraga mõlemat masinat käigus hoida ja siis reserve ei ole. Ja Postimees manitseb lapsevanemad koolmeistreid, selgitage lastele, et elekt triga ei mängita, elekter, traat ei tohi puudutada. See on nende elule hädaohtlik. Samal ajal rajal kogud raha Pauluse koguduse kiriku püstitamiseks. Vaja oli selleks õige suur summa, üks miljon ja 100000 rubla. Olemas oli koiba, objekt oli valminud 4000 rubla aeda kiriku püstitamisel. Korjajad käivad vaat majast majja, ärge saatke neid tühjade kätega minema. Jumal tasub teile ja Allalid kirju Tänud Pauluse kiriku ehitamise toimkonna 20 liiget. Silma jäid nimed. Doktor Aleksander Paldrok on Crewing, Tartu linnapea, doktor Heinrich, kaob Bel vannutatud advokaat Kaarel Parts, kooli direktor Peeter põld. Ja veel torkas silma üks sõnum. 1912. aastal suurendas valitsus märksa keskkooli õpetajate palkasid. Kui seni keskkooli gümnaasiumi direktor saia aastas 2000 rubla siis nüüd 3600 klasside ülevaatajad me ütleksime. Klassijuhatajad hakkavad saama neli korda kõrgemad, Valka 150 rubla asemel 600 rubla. Ka naistest. Kooli õpetajate palka on suurendatud. Kroonu Colol hakatakse turni kooli õpetajaid gümnaasiumite tarvis ette valmistama et õpilaste kehalist tubliduse kindlale alusele panna. Ja samas teade üle Vene tavaline tooma lükkas tagasi eelnõu üleüldise algkoolihariduse sisseseadmise kohtad Harry riigis. See on raske hoop Reegi rahvaharidusele. Ainus, milles vastu tuld ei kooli õpetajate palvetele. Algkooliõpetajatele seati pajuk, siis tähendab, see on, see on neile. 1912. aasta mida meil ka tänapäeval laialdaselt tähistatakse oli eesti tehnilisele kultuurile ka loomingulisele kultuurile kahe sündmuse poolest märkimisväärne. Nimelt Tartus tõusis õhku esimene aeroplaan, õhust raskem õhusõiduk demonstreeris seda tontod vene lendur Sergei ootachtgen. 14. ja 15. aprillil. Õhkodayus vene toimus Krasnojarski polgu õppeväljakul. See oli piisavalt pikk, et aero plaansakskeerose käpp ja tõuseks õhku. Lennud käisid praeguse Annelinna tolleaegse Jaamamõisa kohal viis, kuus meenoted. Lendur tegi pöörde ja maandus samas õnnelikult. Stardi- ja maandumiskoha juures olid istumisplatsid ja ka seisuplatsitasu oluliselt. Ülejäänud tartlased ronisid katustele, pööning Ottale, et seda imeasja märgata. Aga olulisem oli see, et see bassein Mosfilmis Tartus Johannes Pääsuke. Noormees sündinud 30. märtsil 1892. aastal Tartus jahu, konnad raudteeõnnetuses Orša lähedal kaheksandal jaanuaril 1918. aastal ja seda uut otški neile lennufilmi paar minutit, mis kenas näidates, kes neis loetaksegi Eesti kinematograafia sünniaastaks. See ei tähenda, et varem Eestis ei oleks filme tehtud. Teeoperaatoreid, firmad, komaania, Badee, prantsuse firmad, keskusega Pariisis olid saatnud Revelis oma ope tareid, kui seen toimusid. Tema majesteedi, Rootsi kuninga saabumine, et sõita rongiga edasi Peterburi 1908. aastal ja samuti D tsaar Nikolai, teise jahtlaevalt saabumine ja vastuvõtt Wilhelm, teisele. Aga Johannes Pääsuke oli esimene eestlane. Ta Felmis, sündmus, mida peeti tol ajal vaatamis väärsusteks jalgrattavõidusõite maadlemisi, Barrodelloo lahingu puhul aastapäeva puhul peetud paraadi Tartus Barclay de Tolly ausamba ümber vabatahtliku tuletõrjeseltsi 50. aastapäeva tähistamist ja erilise tähelepanuga enneolematult lumetuisku Baltimaadel 1913. aasta jõulukuul. Kus Elma, minge liialdus. Ta hanged linnades küündisid räästani ja raudtee liiklus seisis nädalapäevad. Pääsuke jäädvustas filmilindile sedagi, kuidas Rang sõidab lumes nagu tunnelist läbi. Kahel pool lumevallid kerkisid ülevaguniga ootuste. Ja tema tegi ka esimese Eesti mängufilmi lühifilm, küll aga siiski Karujaht Pärnumaal. Mitmes Eesti linnas olid selleks ajaks linnavolikogudes eestlased saanud valimistele enamuste Pärnus, aga nii nagu Tartuski, kohalikud sakslased jäänud endiselt võimule. Kritiseeris karu ja Pärnumaal, kuna see oli suunatud küllaltki palju linna, oleks teinud aga oma kukrut silmas pidanud Lenna peab rakmannemmahhinatsioonide vastu. Nimelt talle oli kingitud Walthoffi tehase aktsiaid ja ta nõustus sellega. Tehas laskis öösel oma vastikult haisvad tootmise üle. Ma ei räägi, et Pärnu jõkke mis valgusse tagasi Pärnu supelranda ja hävitasid Pärnu lahe kalavarusid. Oli äge vaidlus Pärnu linnavolikogu valimistel ja Felm Mess pilas nende valimiste käiku keelati Pärnus ära. Küll lubate seda näidata, tar Tartus, Tallinnas, Rakveres, Võrus ja Viljandis. Ja filmikeelamine nagu hiljemgi oli suurepärane reklaam. Pääsukesele, kelle populaarsus tõusis veelgi. Pääsuke oli teinud jo arvu kalt heal kunstilisel ja tehnilisel tasemel fotosid Eestist Eesti Rahva Muuseumi tellimisel Felmenud Eestimaal. Paraku 15. aasta sügisel ta mobiliseeriti tsaari sõjaväes. Siin tegutses ka foto- ja filmialal, kuni tema saatus kujunes haige korvaks. Rongikatastroofis hukkus 26. eluaastal maetud. Tartus Raadi kalmistule ja Eesti filmitegelased peavad tema sünniaastapäeval pääsukest väärikalt meeles. Ja nüüd loen ma Postimees 1912 novembrikuu numbreid, teade on tulnud müügile, Oskar Lutsu mälestusteraamat koolipõlvest, kevade. Aga tema näidend, lühinäidend, kapsapea mis võeti hiljuti Vanemuise poolt mängukava on publiku poolt sellise lusti elevusega vastu võetud, et hoolimata Karl Menningu keelust etendusele aplodeerida. Ometi võeti see vastu naeru ja kõva käte plaksetamisega. Karl August Hindrey, ERR-is paunvere see etenduse kallal. See on ju see soolt meile küllaltki omane väikeste maakohtade igavate elu paljastav ja kretiseerimid draama. Ainult et Vanemuine mängib, seda ei andina. Ja kummaline küll, publikule näib see jänt koguni meeldivat. Aga ega Lutsu mahlakatel tüüpidel suuremat viga ei olnudki. Ei teatud enne 1900 kaheteistkümnendad aastat peaaegu mitte midagi. Ta oli töötanud pärast sõjaväeteenistust veel aasta Peterburi, mitmes apteegis tuli ses Tartusse tagasi. Ja seen, nagu ta isa jutustab 1942. aastal saksa okupatsiooni aegse Postimehe reporterile. Tus talle õige kords olnud ja päevinäinud kevade käsikiri jälle pihku. Ja ta hakkas arutama, kas sellest paberi pahn hakkas, ei saaks asja, järsku trükitakse see ära. Lase ühel oma sõbral korraliku tasu ees selle ilusa käekirjaga ümber kirjutada, puhtam tekkis ja hakkas kirjastajatele pakkuma. Luts meenutab järgimist. Ükski kirjastusäri ega ka vanemad kirjanikud ei leidnud menu, manus krüptis midagit, rööki kõlbolist. Siis otsustasin meelehärmas kirjastada, ise teenisin sel ajal promenaadi tänavas Jürgensoni apteegis kirjastamise ees nõuteni 200 rubla ümber ja see raha tuli mul laenata. Nõiasena apteegi omanikult Valka. Ja levitamise pealadu pidi jääma Postimehe juurde garantiiks drafti kulude tasumise eest. Postimees leiti, et käsi kere on liiga paks, üheks raamatuks. Parem jaotlase kaheks jama deegeen geni des esimesse järku ajavahemiku kooliaasta sügisest kuni jõuluni. Ülejäänud osale lisasin rast vandagi ja sellest sai siis kevade teine osa. Salamisi aimasin, et veno raamatule leidub omajagu lugejaid. Aga sellist menu, mis talle lõpuks osaks sai, ei võinud uneski näha. Novembris 1912 ilmus röökesse palju vintsutatud käsikiri kaane peldril konnakapsas, hind 60 pikalt. Väike hall lehm, raamatukene vähemalt autorile sümpaatne. Ikkagi esiklaps. Meenutab veel esimesed arvustused olid küllaltki tagasihoidlikud, küll soovisid paljud tuttavad tartlased mulle õnne. Nemad olid kevadega vägagi rahul. Jõululaupäeval 1912 olla Postimehe raamatukaupluses müüdud kevadet 200 eksemplari. Tänapäevaga paralleele tõmmates täitsa võrdväärne saavutus meie pesselleritele. Ja järgmise aasta veebruaris teatati Postimehe juures mulle et olen teeninud 318 rubla. See arv 308 täis jäi mulle selle tõttu hästi meelde, et Aabrahamile olnud niisama palju sõjamehi nagu ma mäletasin piibliloo õppimisest. Aga teist projekt hakkas ajama juba Noor-Eesti Kirjastus. 42. aastal luts ütleb. Seni on kevadet läinud rahva hulka 15000 eksemplari, kaasa arvatud see üks lohad menukogud teostes ja olevat plaanis uus piltidega illustreeritud. Tralk võib nii palju lisada, olemasolevatel andmetel on kevade kõige suuremat trühki arvus ja üldse väljaannet. Täna Eesti ilukirjanduslik teos. Tuletan meelde kevadet hakas Lutz Kerry vanema oma vanemate renditalus rakke raudteejaama lähedal juba 1907. aastal ja kohalikud kodu-uurijad on sinna pissi pannud mälestuskivi. Hiljem jätkas ta apteek Reena Tallinnas kui Peterburis, nii et oma viis aastat kestes meenutus piltide kirjapanek. Tollal aegne kirjanduskriitika ERR-is, nagu ikka ehitis luts, ole ette, et see olevat ilukirjandusele, see pidi tõesti ilus kirjandus olema kasutanud rahvalikku keelt, Läheb rooki. Nii oli esimeses trükis kirjas teele. Ütles Tootsee Ko see mees ettepaneku kohta. Seda sitta seedeekalt ma küll ei võta. See rumal sõna kõrvaldati järgmistes trükkides ja alles 1999. aasta autentsusväljaandes julgeti jälle ära trükkida. Kriitikud leidsid, et kevade kompositsioon on nõrk kuigi karaktereid väga keelmekad. Toots olevat liiga palju tükke teinud, need kevade on lausa Tootsee anekdootide kogumik. Aga kevadest sai omamoodi eesti kirjanduse kultusteos. Nii väidab Aivar koll oma tüsedas monograafias Oskar Luts ilmunud 2007. aastal. Ja tõepoolest ikka rohkem leidub meil tänapäeval noori, kes pole kevadet lugenud, näinud aga Felme kellele tood kee. Tõnis, Anna Archie Deepidena on omased nii, et tõeliseks eestlaseks saamist eeldab üks asjaolu. Thea Lutsu kevadet. Olgu see kas siis filmina, kuuldemänguna veeteona või äärmisel juhul isegi loetud teos, sõna selles on meie kooli, koolilaste, rahva ja rahvuse juured. Kuulmiseni.