Nonii meil on nüüd stuudios hea meel tervitada noort filmi režissööri Anu Aun, tere päevast. Tere. Vaatan filmirežissöör Mul on niisugune amet, mõttes on tegemist mingisuguse Yaleda stereotüübiga, aga, aga see on umbes samasugune nagu traktoristi kosmonaut. Sa kujutad ette nagu filmi lavastama, see ikka põhiliselt nagu meest. Eks need naisrežissöör on kino ajaloos ka muidugi äärmiselt palju ja, aga ikkagi tundub kuidagi nagu mehine amet vähemalt mingi stereotüüp räägib nagu selle poolt. Küsimus on muidugi äärmiselt banaalne, aga ikkagi, et mis siis sind nüüd sinna nagu filmi filmi juurde. Nõnda ägedaste tõmbas, et et, et seda nagu õppima läksid ja praegu filmige teed. No mina käin oma filmipisiku tegelikult juba siis, kui ma tegelikult õppisin telerežiid. Et sattusin täitsa pooljuhuslikult PÖFFile tööle filmi sisse juhatama ja siis aasta hiljem kaaslipo Kersile žürii assistendid. Siin on juba kolm ametit žürii assistent, sissejuhataja ja kolmas oli telerežissöör, et võtame kohe järjest räägime kuseda. Tere, tere. Režissööride lõppesid. Õppisin Pedas, läksin kohe peale keskkooli ja Toomas Lõhmuste vile Palmi kursusel neli astute ja bakalaureuse nii välja. Et see on see, millega ma siis hetkel leiba teenin selle kõrvalt, et oleks võimalik aeg-ajalt magustoiduks filmide aha. Ja ja sa Pöffil käisid filmi sissejuhatavas mida, mida see endast kujutab seal teadsid sellest mingist ühest filmist midagi, rääkisid inimestele või mida see tähendab? No need olid kõik nii uued filmid, et sealt saadeti materjalid ette, tuli läbi lugeda, mõlemas keeles tutvustada lühidalt, et millega on tegemist ja aeg-ajalt, kui oli režissöör kohal, siis režissööriga väike intervjuu läbi viied. Et publik saaks küsida tõlkina. Kas režissööritöö on niisugune rohkem rohkem selline kunstivaldkonda pürgiv või on ta ikkagi väga suuri tehnilisi teadmisi nõudev? Ta nõuab muidugi tehnilisi teadmisi ka aga nad telerežissööritöö on minu jaoks rohkem selline ära huvitav töö, aga filmi režissööritöö on ikka rohkem rohkem sinna kunsti valdkonda pürgiv misse vahe, mis vahe siis täpsemalt on, nagu nüüd see tehniline nüanss kõrvale jätta? Ma arvan, et kõige, kõige esimene asi on see ettevalmistusaeg Televisioonis reeglina on sul nädalas korra, saad eetris. Ja noh, täpselt nii kaua sul aega ka seda ette valmistada, aga filmi isegi lühikest 15 meetrist filmimis võib-olla poole lühem kui saades valmistatud teinekord aasta aega. Et kirjutada stsenaariumit ja siis kaitsed seda ja vaatad, kas sa sellele üldse raha saad, siis hakkad rääkima kõikide operaatori ja kunstniku ja kogu meeskonnaga seda kokku panema ja kogu seda nägemust ellu viima, kuni see lõpuks üles võetud saab ja monteeritud ja ja helindatud siis, see võib isegi rohkem aega, võib-olla poolteist aastat, las. No sa ütlesid, et ta nagu filmirežissöör olemine on rohkem sugune Kuustile väljakutsega, seal alati on vaja teada mingisuguseid niisugusi elementaarset, seal oma mingid elementaarsed käsitööoskusi. Miks ma seda küsin, on see, et meiegi siin saates käis, ma ei mäleta, mis pool aastat tagasi oli üks, üks ka mitte just väga vara naisterahvas, kes küll ei ole õppinud filmi, režissööri hakkab ka filmi tegema täispikka mängukat kohe ja tal ei ole ühtegi või tal on niisugused taga nagu möönis, et on, niisugused käsitööoskused puuduvad täiesti siis asi on üldse üldse nagu võimalik, et sa hakkad nagu lambist noh, põhimõttelised lennukit juhtimas read küll, eks ole, tähendab ka midagi, mis, mis nagu lendab ja peab ühest kohast teise jõudma. Või ütleme, kui suure protsendi nagu need elementaarsed käsitööoskused filmi režissööri töös ikkagi kui suur see osa on? No võib-olla ma olen skeptiline, Ma arvan, ikka lambist filmi tegema ei saa hakata. Et kui, kui sellel režissöörile on väga hea operaator, kes teeb tema eest kolmveerand tööd ära siis ja, ja väga head näitlejad, kes saavad endale lavastamisel ise hakkama siis on täitsa võimalik, et sellest võib tulla üks asjalik film. Ma arvan jah, et siis režissööri nimi on seal rohkem nii sümboolne, et noh, võib-olla ta midagi ta kindlasti teeb, aga ei tea, mina ei usu siis eriti. Noor režissöör on minu arusaama järgi nagu, nagu teatris lavastaja ainult filmi puhul on, on, on veel operaatorisilm seal vahepeal, et kuidas kui kaugele võib nagu see operaatori nägemus tegelikult viia režissööri nägemusest, see tulemus võib olla joon sootuks teine. No hästi suur kunst ongi leida selline operaator, kelle nägemus klapiks sinu omaga või vähemasti selgitada talle oma nägemust, nii et ta läheks selle asjaga kaasa. Et noh, mina olen ka siiamaani kõikuma väiksed esimesed tööd teinud erinevate operaatoritega, et oleks võimalik proovida, kellega, kuidas klapib ja ja et sa saad sellest vahest ükskord aru, et neid siis lõpuks, kui, kui on sellised suuremad asjad tulemas, siis sa valid selle, kellega oli nagu kõige õigem koostöö. Et on täiesti võimalik selline asi, et lähevadki väga lahku nägemused ja tulebki täitsa teistsugune film või siis tuleb väga palju kakelda võtteplatsil. Aga nüüd, et näiteks see viimane asi, mis ma just just lõpetasin, võtted et seal seal oli meil küll sedasorti koostöö, et mine režissöörina, tegin režii valmis. Ja siis istusime operaatria kunstnikuga maha, rääkisime kaaderhaaval kogu filmi läbi, et millised on nende ettepanekud, mida võiks muuta ja, ja ma ütleks, et need muutused, mis tulid, tegid asja ainult paremaks, et see kõik klappis minu jaoks väga hästi, et et seda sedasorti koostöö on alati filmile kasuks, et režissööril ei tohi olla nii suur ego, et ta põhimõtteliselt ei lase kellegi teise ideid sisse, isegi kui need võiksid asjale kaasa aidata. Ehk isegi režissööre viska kaunis palju. Et niisuguse režissöör vist siiski on ka kaunis palju. Vot ma ei oska öeldes Triis režissööriga reeglina koostööd ei tee, et see on siin kuulujutu tasandil. Filmid, me räägime praegu. Ma just lõpetasin oma nii-öelda diplomitöövõtete esimese perioodi tuba, indigo tuba on selle filmi nimi, lühimängufilmiga on tegemist. Ja valmis peaksin saama sügisel, kusagil novembriks ehk läheb ise, tähendab, võtate, esimene osa sai läbi. Tulevad päev on veel, mis on stuudios ja see lükkus augustisse lihtsalt selle tõttu, et üks näitlejatest ei olnud varem vaba. Et siis tema, tema võtted tulevad augustis. Kremli totaka küsida tohib, millest film räägib ja kes seal seal mängijad. Film on ühest noorest kunstnikust, kes selle filmi jooksul õpib vahet tegema inspiratsiooni armastusel. Ja mängivad Alo Kõrve, Mirtel Pohla ja Triin lillerg. Ja see on niisugune lühimängufilm kestab mingi 15 20 minutit või. Plaanitud on ta jah, selliseks 15 minuti liseks, et eks näis, kui pikk ta siis lõpuks välja kukub, täpselt, kas lühifilme on lihtsam teha? Võrreldes millega dolfiga no minul täispika kogemus puudub absoluutselt, et ma olen nii noor režissöör, et ma arvan, ma ei hakka veel täispikka niipea tegema. Et ma arvan, et seal on väga suur vahe pööraselt surve, aga noogubikud kõrvale jätta filmi pikkus siis, mis see peamine vahe on? Töömahtu, töömaht on jah, meeletult-meeletult erinev ja inimeste hulk, kes sellega seotud, on palju erinevam ja vastutus on palju suurem täispikal loomulikult. Ja ka täispika tulevik on hoopis teistsugune, et noh, kui filmiga võib tõepoolest juhtuda niimoodi ta näidetaksegi korra televisioonis ära ja siis ta rändab mööda festivale ja kui tal läheb hästi, siis režissöörile on sellest selle võrra kasu, et ta saab mingeid uusi tutvusi ja kogemusi ja tunnustust ja julgust ja aga täispikad on see, et seda võidakse ju müüa praktiliselt, et ükskõik kuhu, kui hästi välja tuleb televisiooni erinevates maades ja väga suurtele festivalidele ja. Kui ta novembris sa oled valmis, saab sügisel, ütleme nisu, nisu umbes loodad, et siis kui, kui, kui pikk aeg sellest valmiduse saamise hetkest kulub selleni kui ta lõpuks televiisorist jõuab, Eestis suhteliselt vähe või. Eestis ist üsna vähe jah, et kui ta õnnestub ärel linastada kinos üsna kohe peale peale seda valmissaamist Mis vist ka ei ole suur probleem, kus sõprus nende asjadega tegeleda. Ma usun ka, et see ei tohiks probleem olla, et siis ma arvan, et üsna pea teie filmidel praegu on ikka niisugune tudengikaubamärk peal, et, et kui nüüd see tudengi pulli läbi saab, et, et siis siis tuleb juba rinda pista nagu, nagu nende päris päris filmitegijatega ja praegu on selline soe ja turvaline tunne, et mingi võib veel õigustada sellega, et ma alles õpin. Aga eks siis tuleb jah, et see vist ongi see minu täiskasvanuks saamise Filmses praegu murdeiga murdeiga ja no aga kas see niisugune täiskasvanute maailm kohutab ka, et, et kõik see, kõik see mulle, mulle on jäänud mulje, et Eestis filmi teha on ääretult raske? Ega ta kerge ei ole küll jah. Muidugi, kas Eestis ei ole üldse filmil on vaja teha, ma olen, mul on mitmed sõbrad, kes on väga tolerantsed ja kenad inimesed, aga, aga nende kindel seisukoht on see, et Eestis noh, tegelikult ega ei ole nagu kihkampaalse filmi teha. Missugusele väitele vastaksid sellele hetkele mitte midagi. Need on olemas mingi rahvuslik film ja selles mõttes peab olema mingi Eesti Eesti kino, mis kuidagi eristub, ma ei tea, minu meelest kas või Soome või Läti kinost on, on see kuidagi arusaadav täheldatav ka noh, peale selle, et et eesti filmides räägitakse eesti keeles On kindlasti on, on Eestis teistsugune kino, aga see, et Eesti kinokeel hakkaks kujunema mingiks omaette kaubamärgiks, nagu näiteks Taani kino on, see võtab väga palju aega, sest meil tehakse lihtsalt niivõrd vähe filme, režissöörid saavad selles suhtes nii vähe kätt harjutada. Et kui siin üks režissöör mingi viie aasta jooksul või teinekord lausa 10 aasta jooksul saab teha ühe täispika filmi siis on ääretult ülekohtune üleüldse tema kallal norida, et nüüd ei tundnud mingit meistriteost välja. Et ma arvan, et kui ühel hetkel tekib see rahaline võimalus toota rohkem filmi et siis kõik need filmitegijad saavad niivõrd palju rohkem praktikat, et hakkabki reaalselt välja kujunema see eesti kinokeel ja jäiga režissööri enda käekiri saama palju täpsemaks ja ja siis on ka lootust, et tuleb siit ka meistriteoseid, uhkemaid ja rohkem. Palun vabandust, ma tahtsin eesti filmi kohta veel, et kui, kui mulle öeldakse eesti film, siis mulle ikka tundub, et tegemist on millegagi sünget, pimeda, väga aeglase mentaalsega, et see siis tegelikult ma lihtsalt kujutan ette, et eesti film kui selline noh, tegelikult puudub ja see ettekujutuse lehti paljudel inimestel ma olen väga palju kuulnud, aga minu jaoks see on nagu natuke müüt veini. Et tegelikult üldse kõik need Põhjamaad meil siin, kus on pikad pimedad sügised ja suvi algab hilja ja õhtut lähevad varakult pimedaks. Et noh, siin ongi selline aeg, et kui siin aga filmi ja kui see ei ole mingi suvefilm, siis juba see iseenesest tekitab selle nõudmise pimeduse järgi filmi tegelikult küünal ja kriuksub uks ja ei ole see asi nii hull midagi, et sama sama pimedad on tegelikult Islandi ja Norra filmid ja ja ei, mina ei süüdistaks küll eesti filmi mingis sügavas masenduses. Jah, isegi minul poleks selle vastu midagi festivalil vabalt masendav olla see, mida kindlasti väga head ja ma arvan ka, et, et kõige nende näruste heledate valgete filmide kõrval on maailmas toodetakse väga palju võiks olla mõned pimedad filmid ka või mis, Marvad. No ma ei tea muidugi muidugi poolakas, hea sõber, filmirežissöör ja temaga niimoodi, et ta tuleb mingisuguse täiesti noh, vähemalt enda meelest ja tegelikult tulebki täiesti kriminaalsete ideede peale. Siis ta hakkab seda ideed vähendama, ideearendus võtab tal aega, mingisugune paar-kolm aastat arendamine tähendab igasuguseid fonde mööda Jolkumiste mingisuguste emailide pidamist ja vahetamist. Ja selle aja peale ütleme, kaks aastat hiljem küsida, kas kaua sul see idee on? Kuule, sellega on. Mul on üks, mul on juba üks uuside. Et ta nüüd kogu aeg läheb ideelt ideele edasi seemneid, ta lihtsalt väsib sellest vanasti täiest ära, kuna see periood nii-öelda see filmiks üldse reaalselt kuhugi mingisse tootmisse, meil on lihtsalt niivõrd totaalselt pik. Mis sa arvad, kui palju filme seetõttu tegemata? Läheme pole sull filme tegemata on jäänud selle tõttu, et vähemalt kui mitmest ideest sa oled ise püüdnud ära väsida selle aja jooksul, mis on nagu filmitegemisega kokku puutunud. Aa, vot ma üritan niimoodi kordamööda võtet, mul on nüüd peale seda filmi on veel üks idee sooles, siis ma kavatsen selle ära teha ja siis ma lähen uue idee juurde maha. Et noh, kui juhtub tõesti, et mingitel põhjustel realiseerida mõnda ideed seda finantseerida. Et siis sa oled ikka sunnitud jah, maha matma või edasi lükkama midagi. Aga siiamaani ma olen jah võtnud niimoodi järjekorras, et et tahaks ikka ühe asja enne lõpuni tähega järgmise juurde liigud. Kuidas nende filmide üleüldse on, mis, mismoodi, mismoodi, mismoodi ma ei tea, mis tekivad, on muidugi loll küsimus, aga, aga ütleme nii, et et noh, miks sa teed filmides, kas, kas, kas, kas, kas selleks on nagu sinu sa tahad nagu midagi öelda sellega või sul on nagu mingisugune niisugune sotsiaalne värv on kuidagi püsti või, või, või sa otsid või tahab kujutada midagi kena enda meelest midagi ilusat, mis, mis asi, mis asi see on, mis nagu filmil paneb tegema? Ma saan aru, seal suhteliselt segane küsimus ja ma ise ka pärast aru sa pead olema, küsisin, aga. Aga ma pean lihtsalt hetke mõtle, mõtle loomulikult, võib-olla siin vajadus või, või, või on see hoopis mingisugune nüüd võetud kohustus või. Kui sa loed lehest mingit uudist või pagan sellest oma filmi tegema, kuidas? Jah, et kas ta visiooniseerub või, või on ta mingisugusel teisel kujul, on pigem nii, et noh, enamikke asju, mis me siiani teinud olen, on nii, et ma olen lugenud midagi mõnda novelli või näidendit ja mõelnud, et vot sellest ma tahaks filmi teha, et noh, siis on tõesti see tunne, et sa juba kujutad lugedes ette täpselt, milline see välja näeb ja see oli juba tekivad ideed etc kes seda või teist karakterit võiks mängida ja, ja pilt jookseb silme ees ja öösel näed resiidunes. Aga siis, kui ma olen ainult Ühe asja niimoodi päris ise kirjutan, on seesama lõputöö mul. Et ma arvan, tekkis kuidagi niimoodi, et lihtsalt ühel hetkel tegelikult ajendatud ühest, ühest novellist, aga väga-väga-väga kaudselt. Et meil siin saarel on selline novelne kuuletrepp. Kombist, nii kui ma nüüd ei. Ma võin selle pealkirja suhtes eksida, tal on nii palju, ma olen neid lugenud kõiki, mis ilmunud on. Ja sealt sealt tekkis, see idee on, ma ütlen selle uuesti lõikate pärast välja. Et et selle filmi idee on ka tegelikult tekkinud Mehis Heinsaare novellist küll üsna kaudselt aga, aga alguse saanud sealt ja siis siis ta hakkas niimoodi vaikselt peas idanema, et vaikselt tekkisid sinna ümber, et need tegelased, kes selles situatsioonis võiksid olla ja ja, ja siis juba mingid konkreetsemad kohad ja ja, ja lugu ja ühel hetkel tuli lihtsalt pastakas pihku võtta ja pane see kirja. Et siis lähed ise juba särki, kui see idee sulle meeldib ja ei suuda enne lõpetada, kui see ükskord valmis. Kas mõni idee on juba olemas ka selline, mida, mida lihtsalt puhtalt oma oma, võib-olla niisuguste väikeste kogemuste ja nooruse tõttu veel ei julge teostada. Aga mida kunagi, milleni tahaks jõuda, kindlasti? On küll lähedal istuv vara rääkida veel? Jah, no ikka on jah. Seega mõned ideed võivad küpseda küll aastaid, ilmad hapuks läheks. No ja nende peale ei tohi liiga palju energiat kulutada, et kui mul on praegu kõik välja, mõtleks, mismoodi ma seda 10 aasta pärast teeks? Esiteks 10 aasta pärast, ma ei ole üldse enam seesama inimene, et minu suhtumine või mõtlemine kindlasti on muutunud selle võrra, et ja ühte asja niimoodi ümber hakata, tegema iga kord, kui sul vaim peale tuleb, et sellel ei ole ka mõtet, et ma parem ootan ära, kui ma olen valmis ja siis tegelen sellega. Kas ise tihe ja tragi, kinos käia ketse ketse palju kinos? No ma üritan ära vaadata kõik, mis sõprusesse tuleb vabana mineraalküllus ja sinna ka vahest ikka jõuan, siis kui on põhjust. Aga millal on põhjust sinna jõuda? Ütleme siis niimoodi, et ütleme, mingeid maailmade sõda sa naljalt vaatama ei lähe või lähed seda vaatama? Ei, ei lähe tegelikult. Nüüd pulli pärast tuli mõte, et äkki läheks vaataks pätmeni ära. No lihtsalt, nii. See on, see on tõesti selline. Jumala, lõigake välja, ärge öelge, julgen ütelda. Aga mis tunne on enda filminud kinosaalis istudes mugavas toolis ja vaadata või siis kodus teleka ees? No esilinastusel on ikka värin sees. Tehke seda filminaelasel miljon korda, siis sa vaatad põhiliselt publiku reaktsioone vähem kui seda filmima. Publiku reaktsiooni vaated ja siis vaatad seda ka, et ikka alati juhtub ju midagi. Et kas see on liiga pime projekter või või ei ole värvid õiged või siis on heli üle, et no ikka alati on midagi, et keegi teine sellest õieti aru ei saa. Aga režissöörina sa võid olla täiesti masenduses, et nüüd on kõik hukas. Et nad ei olegi olema mingi standardi järgi väljate imetatud, kui ma lähen kinno vaatama kasvõi sinu uut filmi, siis võid olla 100 protsenti kindel, et ega ta päris niimoodi ikkagi paista, nagu ta alguses mõeldud. No kui ta läks filmi peale tehtud, siis see tõenäoliselt ta paistab, et nii nagu ta mõeldud on Jah, vot Eesti tudengitel väga harva avaneb see võimalus, et teha filmi peale, sest et isegi kui mõni mõni lahke firma on, on nõus filmi pähe soodsamalt andma, siis ilmutamine on ikka kole kallis. Ja siis peab väga hoolega mõtlema duublit arvu peale, et iga meeter maksab ju karmi raha. Miks üldse filmide puhul räägitakse kogu aeg, eelarvest ei räägita mingite kontserdite teatrietenduste puhul või raamatute väljaandmisel ei räägita rahastaga filmide puhul alati räägitakse eelarvest. Mul on natuke rohkem. Ei, aga miks see nii oluline on ka, see on muidugi oluline müügiargument, et mida rohkem tulema on eelarve, on seda, seda parem. Minu minu peal töötab see ka juhul, kui öeldakse, et on veel 200 miljoni dollari eest loomulikult ummisjalu täppeni maante jooksis ummisjalu, vaatame loomulikult. Ei tea, mulle tundub, et vot mul on üks hea näide, kohe on seni Schenker peseni kelle filmid mulle hirmsasti meeldis, et kõik delikatessi kadunud laste linn ja ja noh, Ameli kindlasti kõik teavad, on eliit. Ja nüüd saame liita, sai kohe kuulsaks, sai endale noh, mis ta oli enne ka kuulusega, aga mulle tundus, et ta sai selle väga pika kihluse jaoks hästi suured rahad ta. Ja mulle tundub, et pool režissööri on läinud kohe, et siis on see tunne, et oh, mul on neid nii palju raha käes, et mis ma sellega kõik peale hakkaks ja palju asju, mis sellega peale võib hakata, ei tasu ennast üldse ära. Teinekord on režissöör palju leidlikum, kui tal ei ole nii hirmus palju raha käes, rahaga võib-olla kaasnevad ka nii-öelda tellimused? Kindlasti kaasnevad jah, jah, jah, ja suurem eelarve, seda suurem vastutus produtsendile, siis ta peab mõtlema selle peale, et see tingimata müüks ja et oleks võimalik lai vaatajaskond ja see ka ikka rikub filmi natuke. Aga mis, mis siin Eesti filmi puudutab, siis kindlasti jäävad paljud asjad jäävad raha taha pidama, et seal võivad väga-väga uhked ideed olla, aga ka kõiki asju ei ole võimalik niimoodi noh, lihtsalt sponsorluse korras välja rääkida, et lõpuks on, on see kompromissile minek nii suur, et sellest esialgsest suurepärasest ideest ei jää enam mitte midagi järele. See on ka väga kurb. Palfixnendati 500000 dollari või oli 50000, ei ole midagi väga vähe oli. Ollakse non patschet, film inglise keeles, suur tänu tulemast, oli sind rõõm näha ja filmi põnevusega ootama, aga nagu ikka, premeerime mega oma saatekülalist võimalusega mõnda oma oma lemmikesinejad raadeedes kuulata, sina oled? Teatud pätmesseni välja saadab muide teine külaline meil langevarjuajaloos spatne stseenid keerutab. Jah, ma täitsa usun, et tema austajaid on rohkemgi müksas pakas petmetsiini sellepärast, et sedasama individuaalstsenaariumit kirjutades ohjeldamatult kuulasin pätmentiinid ja see mõjus mulle väga hästi. Ma loodan, et see inspireerib teisi ka sellel mõnusal suvisel laupäeva hommikul.