Meie saatekülaline ongi kohale jõudnud, tema nimi on Roberti ja Robert on meile kõigile teada-tuntud aastaid tagasi eetris olnud noorte sellest filter, mida minagi väga rõõmuga vaatasin. Ja Ta tegi saadet koos meie raadio peatoimetaja Heidy Purga ja Sten kraameriga. Filter sai aga läbi, Robert läks oma eluga edasi ja nüüd ongi meil siin stuudios, et rääkida, mis ta vahepeal teinud on. Tere, Robert. Karola. Räägi meile, millega oma aega oled. Tänud peale filtrist lahkumist olima ja kodune mõnda aega. Tegelikult käisin ülikoolis, seal tegime päris palju ainepunkte ära ja olin selle üle päris õnnelik, aga siis sai raha otsa. Ja siis oli kurb ja otsustasin, et peab ikka tööle minema. Ja tegelikult tuli siseministeeriumist nagu selline pakkumine, et äkki ma tähendab see pakkumine selline, helistan siseministeeriumist. Palun tulge jutule, et läksin jutule teadmata, mis, nagu jutt tuleb ja siis tegelikult pakuti võimalust siis kandideerida politseiameti pressiesindajaks, mõned inimesed, raadiokuulajad teavad, milline ma olin nagu parem, et mulle tuli see suure üllatusena, et sellist inimest nagu sellisele vastutusrikkale tööle tahetakse. Aga vastust ma ise ei kartnud ja ma teadsin, et mul oli kapis oli poolteist ülikonda, ehk siis üks täiskomplekt ülikonda, üks pintsak, et ma mõtlesin nendega, ma pean välja küll ikkagi võtsin selle töö vastu ja nii ma olingi siis kolm aastat olin politseiametis sealt ma tulin ära ennem muuseas, sealt ma tulin ja mitte sellepärast, et see tööli jama või, või midagi sellist. See töö oli väga raske. Tavaliselt mind raske seda kohuta, aga see oli ikkagi üüratult raske, et, et ma siiamaani võta mütsi maha nende eest, kes nagu tegelikult eesti politseis töötavad. Peale seda läksin nagu natukene jällegi teisele teele kaldusin, et nüüd ma olen ajakirja eff HM ehk for him, mägesin toimetaja ja millega sa päevad läbi tegeleb? See on selline asi, et päevad läbima? Ta on neid asju kirjutanud nendest asjadest, mis tegelikult mind ennast nagu huvitavad naised. Jah, ja mitte talverõivastes hoid, suisa poolpaljad teinekord. Ja mitte ainult tegelikult naised, seal on ka igasuguseid muid asju, defaimi ajakiri ongi nagu mõeldud meestele ja ta teeb, kõik kirjutab sellest asjadest, mis mehi huvitab. Lähengi, seda teed, kaovad ja oojaa, noh niikaua kui ideid jätkub, aga noortesaateid juhtida vaata saadetega vist on selline asi, et neid ei ole ja ja minu nagu enda tehtud meediale analüüs ütleb, et need ei tule ka sellepärast et noori jääb järjest vähemaks, Eestimaal on ise olen küll panuse andnud, et, et oleksin lapsi rohkem, eks ju. Aga sellest ühest vist on ka nagu vähe, et tallu üksinda nagu noortesaadet, ma olen üksi kodus, niiet. Ma arvan, et neid noote saateid ei tule, et võib-olla siis juba, kui siis midagi muutma. Tegelikult me kutsusime siia saatesse hoopis teisel põhjusel, tõsi. Tõsi? Jah. Sa olid meil bändi. Kas see on esimene bänd, mis sa teinud oled? Ei ole esimene bänd, loetelu ei ole küll väga pikk, aga see-eest on väga huvitav, et see bänd, millest me praegu räägime, on tegelikult helluvad orients ja me oleme vist viis aastat kvartalis korraga kui saanud ja mänginud, harjutanud ja, ja ka eelnevad bändid on mul olnud. Kõige esimene bänd oli mul venna ja onupojaga. Loomulikult tuleb alustada ikkagi ju oma Fomiliast. Võin ma küsin stiili, muusikat te tegite, see oli selline bruto reaalne industriaal, def metall, ma kujutan ette, laulja vanust oli mingi üheksa aastat ja registasin nii, et, et vanaisa tuli maal, tegime seda siis vanaisa tuli tuppa. Poisid, lõpetage see kantrimuusika ära ja kuulake klassikat. Ja sealt edasi ansambel, mis tegelikult me siiamaani arvame, et seal tegutseb, oli tohutagi siis selle plaadi masinisti Paul Oja ja ansambel Umbis tuntud trummar Tõnis Bergiga. Ja sellega videol esimene sellist rokkmuusikat. Ja praeguse bändiga praeguse bändiga on selline mõnus Hard rock sihuke mist vennal tuju heaks midagi kerge mängida, et vaata väga rasket asja ei viitsi ka ette võtta ju. Et saaks ikkagi mööda lava ringi joosta, sihuke kergemat sorti. Bändi nimi on Hellroad Orange, kust see tuleb? See on tegelikult peaks olema ühe värvinimi, kui lähed näiteks mingisugusesse viiva kolori poodi või ma ei kujuta ette mingi ehituspoodi ja sa pead valima endale tapeedi värvi niimoodi, seal on igasugused hullud nimed värvidel üks nendest Hellroad, Orange, mis on niisugune siis noh, ongi põrkudes. Ja lihtsalt põnev nimi. Nimi on põnev jah. Kes teie lugusid kirjutab, meil on ansamblis vaata sellised inimesed, kes. Ma arvan, jällegi osad raadiokuulajad teavad ansamblites Tarapita või manatark Viloitset või Pascar Kolgatset. Ühesõnaga on eesti parimate metal'i bändidel parimad mehed on ju ja siis pluss veel mina ka, kõik see koosnengu tegelikult sünnib, mõni toob ühe käigu teineteise käigu. Minule pole ühtegi pildi selles ansamblis jällegi usaldatud, ma ei saa aru, ükskord võtsin küll kätekitarri, aga siis käskis selle käest ära panna. Mina teen siis mingi viisi ja sõnad ja nii Samini sünnib sõnatult hästi raske punnimisele. Selles suhtes küll mingisugust ühiskonnast ülevõtmist ei ole. Need on sõnade tuleb sõna järelt niimoodi, et hai-la-viu. Kas see on teie esimene plaat, mis te olete välja andnud? Ma natukene parandan sind sellepärast et me pole veel välja andnud, et sinu saade Carola on siin meil peaaegu debüüdiks, mis puudutab raadioeetrit. Meil on praegu materiaal Masterdamisel, mis tähendab siis seda, et seda helikvaliteeti parandatakse ja tehakse ühtlasemaks ja sellist rasket tööd tehakse praegu ja nüüd suvel, anname selle plaadi välja, see jääb viimaseks plaadiks ja ometi ei tea kunagi vaatama võib-olla väga vabalt ka viimane plaat, sellepärast et varem vaata hea asi ikka eos ära lõpetada. Issand seni teie suurimad saavutused. Tegelikult on see päris suursaavutused, leidusid inimesed, kes käisid kohal, et me ühel kontserdil ja ütlesid, et nii, nüüd anname nadi välja teiega, et kes panid raha alla, et, et me saaksime minna stuudiosse seal uimerdada ja muusikat teha, et et selles suhtes vaata see natukene lisaski ikkagi ju kindlust, et, et äkki me siis nagu väga nagu imegi 100-ga, et äkki oleme päris okei ansambel, et, et kui inimesed on pannud tõesti mitukümmend 1000 krooni selle Ale häält väristaksid kuskil stuudios, siis on nagu minu arust päris lahe. Ta rääkis seda kava teha. Ütlesin, et ma ei kujuta ette, vaata ikka tahaks kogu aeg mingit bändi teha, et ei ole ju lihtsamalt, kui teha bändi nagu ütleb laulusõna, niiet. Kus sa näed ennast 10 20 aasta Verest bändis kõigepealt tahaks ilmataadi ära tappa, sellepärast et Eesti kliima on natukene halb, aga mis ma teen? Ma tahaksin teha, vaata ikkagi edasi selliseid asju, mis, mille peale ma saan, ise olen nagu hästi, vaat rahul, et, et kui ma lähen koju ja niimoodi, et ta on rusikaga vastu rinda, et näed päris kõva asja, tegin ära. Et ma ei ütle, et see peaks olema tingimata meelelahutus. See võib olla ka mingi tõsisem asi. Aga pigem siiski meelelahutus, sellepärast et see on lõbusam ja seal ei ole nii palju omavahelist nügimist ja halvasti ütlemist ja stressi. Kaua nii kaua, kui nad mind lahti lasevad ja kui seda ei juhtu siis niikaua, kui minule lood lähevad, lõpuks ma arvan, 65 aastaselt juba nii halvaks, et ükski inimene ei loe ja ajakirja lugejaskond läheneb nullile. Tagasi minnes bändi juurde, siis hakkas täitsa huvitama, et kuskohast esinenud olete. Esinemiskohtadega on Eesti pealinnas tainas tuuga olukord selles suhtes, et, et selline, et viieliikmeline ansambel kuhugi lava peal ära mahub siis see tähendab, et sinu isiklikku, seda privaatpinna seal laval on mingisugune 30 ruutsentimeetrit, et kasvõi paikers Paab siis rock Cafe siis mingeid vabaõhuasjad, mis on pandud üles näiteks mingi Vabaduse väljakule, teine korrutada, ühesõnaga, aga neid kohti on olnud küll jah, peamiselt ikkagi mingid klubid. Ja kust te lähiajal nüüd kavatsete esineda, ma nägin kuskil kuulutust, mingist festival. Ja see on haardrokla laager, jällegi on tegemist väga huvitava asjaga, mida väga paljud eestlased ei tea, et juba neljandat aastat toimub Vana-Vigalas Eesti seal keskel selline asi nagu Hard rock Laager, kus tulevad kokku ansamblid, mis mängivad nagu rokist nagu pärisena hart koormuseks, metariini välja. Ja meie esimene ka seal, muuseas vist oli seal teisel juulil kella kuue paiku õhtul või kõik, kes tahavad, siis saate meid vaatama tulla. Ma arvan, et me võib-olla isegi tulemegi koos Tulge aga tulge kõik koos, aga jätke Lauri Pihlap siia saadet tegema. Muidu keegi ju ei tee saadet. Jah, keegi peab ju tööl ka olema. Aga me siis jääme ootama seda, et su plaat tuleb varsti välja. Suur aitäh, et leidsid aega meile külla tulla Roovert ja enne kui me läheme saatega edasi, siis sa tahad meile veel midagi öelda. Olgu jumal teile kõigile armuline aga mitte päris seda ka. Ma tahtsin öelda, et järgnevalt kallid raadiokuulajad kuulatada siis ansambel Heldro tuurimisi ühte lugu, mis on meie esimene singel, kette, näitan selle nimi ja tegemist on siis nii-öelda stuudio musta variandiga ehk tegemist on täiesti Masterdamata, miksimata ranniga, nii nagu see stuudios sisse mängisime. Nii ta meile kõlab. Ehk siis Ethel rodo rentša Detroiti aitäh, Karola sulle.