Tänane keskne programm kannab pealkirja elupuu otsas. Stuudios on Georg Aheri ja Marje Lenk. Ilveste kohta liiguvad sellised jutud, et nemad elutsevad puu otsas ja võivad sealt inimesele turja hüpata. Minul on seda räägitud korduvalt ja korduvalt ja ja ma mäletan, vanaema rääkis mulle siukest lukku, et ilvese hirmus loom varid puu otsas. Tere metsamine jah, et metsa ei tohi minna, aga käidud ja ei teinud ühtegi ilvest ja noh, kui nüüd suuremaks olen saanud, et siis on hakanud selguma, ilves nüüd niisugune väga puuloom ei ole, ta võib vahetevahel minna küll puu otsa, vaatab ümbrust ja eriti kõrge puu otsast. Nii nagu suur osa kassidest, ega ei pea väga osav ronija, ei ole kassidele üldse see häda, et nad ronivad päris osavasti puu otsa üles üles ja alla ei saada sealt kuidagi, seda peab tulema nagu selg ees, aga see ei ole kassi jaoks väga loomulik, liikumisviis ta ei näe ja ta kardab siis hirmsasti. Nende jäsemed ei ole nagu seal puu otsas liikusid väga hästi kohastunud puu otsa ronib väga palju loomi, karu roll ka väga osavalt puu otsa tugevat nii et millega ta saab sealt puust kinni haarata, võib ronida kõrgel, aga temal allatulek täpselt samamoodi on hirmus vaevaline. Nemad käivad vahel puu otsas vaatamas ja Ilves ei käi seal mitte varitsemas. Ei saa välistada, et ta mõnikord puu otsast ka kellegi kaela hüppab ja murrab. Ja inimene ei ole see mingil juhul, sest inimest ilves pelgab ja inimesele ta ei hakka kohe kuidagi selga hüppama, on väga ettevaatlik loom hoiab inimesest targu võimalikult kaugele. Eestimaal on üsna vähe neid imetaja, kes puu otsas elutsevad. Metsad on sellised, mis ei paku ilmselt seal aasta läbi võimalust päris hästi elada, aga aga mõned liigid siiski ongi seal puu otsas toime tulevad. Meil on näiteks orav ja tema toit, suures osas on ka seal puu otsas. Oravatoiduks on põhiliselt männiseemned kuuseseemned ja on isegi ju teada, et kui on hea käbiaastais oravaid palju, kui kehvad käbiaastad, siis oravaid vähe ja käbisid, ta sööb siis puu otsas, aga võib ka maa peal süüa, et ta ei ole selline tüüpiline puuloom, kes elab ainult puu peal ja tuleb harva maha, aga pesen seal puu otsas, Vesandal puu otsas? Jah, ja pesa, niisugune pallikene ja võrkpalli suurune umbes tal võib nüüd pesi olla vahel kohe mitu tükki ta vahel teeb, nad ise vahel kasutab kellegi teise poolt valmis tehtud puuõõnsusi. Ei ole välistatud, et ta kuhugi pesakasti enda sisse seab. Ma ei ole kunagi oravapesa näinud, see on ilmselt nii varjatud. Nojah, peidab selle ikka päris puu võra sisse ja kuhugi kõrgemale, et inimese silm tihtipeale lihtsalt ei ulatu, nii kõrgele vaatav. No linnades on natuke julgemad oravad, nemad seda inimest nii väga ei pelga, nad on siin inimesega harjunud ja nad on aru saanud, et ega neile siin suurt midagi häda inimese poolt ei tehta. Sellepärast nad tulevad tihtipealegi inimesega suhtlema, parkides, aga teine lugu on nende metsas elavate oravatega, et nemad on ettevaatlikud ja ja kui metsas käia, siis enamasti nad toimetavad nii kõrgel ja nii vaikselt. Ega sa neid eriti pane tähelegi. Aga siis, kui Temasid hakkab, no siis siis ta hakkab tegema hoiatus häälit ja siis sabaga vehkima, saba liigub üles-alla ja niimoodi saab teda siis seal metsas jälitada. Ma olen ise mitmed korrad kõndinud oravasabas, kui tema liigub puulatvades ja mina siis seal all ja vaatan, kuhu ta läheb. Ja tegelikult see on päris põnev vaatamine, kuidas ta siis läheb selle oksa tippu? Väljaoks paindub päris hästi allapoole, ta suudab sealt kuidagi ennast ära tõugata, lennata siis naaber puuoksa külge ja sealt jälle viimasel hetkel oksa tipust kinni krabada ja liikuda seal oksa mööda edasi, et ja kui ta siis selle peenikese oksa peal jookseb, ta tõesti kihutab vahetevahel seal ringi siis just tänu teravate küünistele ja haaravatele varvastele suudab ta seal ennast siis tasakaalus väga edukalt hoida. Millistes paikades võime me lendoravat kohata? Kus võib-olla tõenäosus lendoravat kohata, siis need on sellised kuusikud milles lehtpuid sees vanad haavad, milles õõnsused, kus siis lendorav saab olla ja tegemist on ööloomad, nendega me teda päris sagedasti, isegi kui me teame, kust on, ei kipu teda nägema. Tema on juba tõeline puu otsas elav loom, tema on selleks väga hästi kohastunud ja kuna on hästi kohastunud just tema sealt puu otsast eriti meelsasti kunagi alla ei tulegi, tema oma elu seal otsas veedabki. Ja siis temal on üks väga haruldane kohastumine, nimigi viitab juba lendorav tiibu, tal ei ole aga tallad sellised lennused või lennunahk, mis on siis kahe esi ja, ja tagajäseme vahel, nii et kui ta siis papp, siis ta sirutab käpad kõrvale laiali, siis lennust püüab seda tuult ja, ja ta lendab nagu väike tuulelohe siis seal läbi õhu ja ta suudab teha päris pikk kihu lende, kusagil paar-kolmkümmend meetrit ei ole tema jaoks probleem, aga on ka pikemaid õhulende ja enamasti ta püüab ikkagi maanduda jälle puu peale, mitte maa peale. Ja niimoodi ta siis seal metsas ringi liigub, puult, puule tema toiduks on just nende lehtpuude pungad ja võrsed on tema põhiline toit, nii et sellepärast neid lehtpuid seal metsas peakski olema piltide peal ilmselt on kõik inimesed lendoravat näinud, siis just tema suured mustad silmad on need, mis avaldavad kõige rohkem muljet ja, ja noh, muidugi see, kui ta läbi õhu vihiseb, pisike, nagu ta on ju meie tavalisest oravast natuke väiksemgi ja väga armas loomake ja kahju, et, et meil temale nii vähe, et elupaika on võimalik pakkuda, ta lihtsalt kolib ära või ei, paljune ja, ja tasapisi nad niimoodi hääbuvad, sellepärast noh, selliste suurte metsamassiivide olemasolu ikkagi oleks tema jaoks väga tähtis. Kardandiga keegi vist päris täpselt ei teagi, kui palju meil neid on. Soomlased arvavad, et neil näiteks on praegu Euroopas üks suuremaid lendoravapopulatsioone arvukus on päris kõrge ja, ja tema on nagu juhtima lendorava säilitamisel siis Euroopas ja nad ise arvavad, neil on kusagil 100000 lendoravaringis, ma arvan, meie arvukus jääb seal 100 piiridesse, nii et 1000 korda vähem kui Soomes on meil lendoravaid tõenäoliselt üks loom, keda me võime tinglikult veel puu otsas elutsevaks tegelaseks pidada, nugis tema liigub päris palju mööda maad ringi, agu sealkandis on palju oravaid ja oravapesi ja palju linde, linnupesi siis liigub nugis ka sagedasti seal üleval puu otsas, sest sealt saab tema oma söögi ja tema on ka puudusega osav liikujad, ta võib seal liikuda päris kärmelt oravat taga ajada, seal puuvõras tema nende peenikeste okste peale minna ei saa, et ta peab ikka nende jämedate okste peale minema ja, ja otsas elamisel on üks halb külg, et kui sa seal väga tormad ja ettevaatlik ei ole, sa võid sealt alla prantsatada orav näiteks, kui tema kukub seal 15 20 meetri kõrguselt, siis tänu sellele, et ta nii kerge siis temaga ei juhtu suurt midagi. Meil on üks tegelane veel siin, keda võiksime tinglikult puu loomaks pidada, kuigi viimase uurimused näitavad, et tema ka tihtipeale tuleb sealt puu otsast alla. See on niisugune pisike hiire taoline loom päris pika sabaga must selja peal ja tema nimi on kasetriibik, tantsuke loomult juba taltsas loom, et nagu ta inimesi kokku satub, ega ta ei pelga, seda inimest, tuleb suisa käe peale, jalutab inimest mööda ringi, et mingit siukest põgenemist instinktidele inimese suhtes ei ole. Tema toitub ka puupungadest lehtedest ja, ja noh, kui seal mingeid putukaid Ta ei põlga, et sööb ka need ära. Ja, ja tema on siis ka selline tegelane, kes seal puu otsas päris palju ringi toimetab ja see pikk saba ta seda keerab, ümber ümber oksa, nii et see ilmselt aitab tal kuigi seal oksa peal püsida ja tasakaalu hoida, kuigi ilmselt sellist trikki ta ei suuda teha nagu tema kauged suguvennad apossovid, noh, need on küll hästi kaugelt sugulased, aga, aga mis siis? Opossumid selleks, et rahulikult magada, riputada puu otsa, ripuvad seal pea alaspidi jah, ja magavad seal puu otsas. Et sellist trikki see väike kasetriibik teha ei saa. Pähklinäpp on loom, kes elutseb põhilise puu otsas. Meil neid loom ei ole, aga Lätimaal on küll. Lätis ja Leedus ja seal Poolas, Ungaris ja Saksamaal metsades. Need on sihuksed, Unilast hulka kuuluvad siuksed, oranžid, veidi orava moodi, aga tillukesed, suure hiiresuurused ilusa, veidi paksema sabaga rotil on, saba on karvane, pähklinäpp toimetab sarapuudel ja Tammedel ja puu otsast tuleb alla väga harva ta suht aeglane see söök, mida tema siis sööb pähklid ja pungad ja ja võib-olla ka jälle mõni sitikas, kes seal puu otsas on, siis neid on aastas ainult mõned loetud kuud, siis tema magabki kusagil seitse, kaheksa kuud aastast lihtsalt maha. Muuseas, sedasama teeb ka see väike kasetriibik, kes meie metsades toimetab. Kui on kehv aeg, siis magad maha ja, ja tänu sellele näiteks kasetriibik saab olla suhteliselt pika elu ja aga ta ei kulu nii kiiresti, tema eluiga, võib-olla seal viis aastat näiteks tavalised hiired, rotid, elavad aasta-paar ja ka see väike pähklinäpp, kes on ka roti moodi tegelane, tema siis ka magab suure osa oma elust maha. Tema toimetab selliste peenikeste okste perega, sinna ükski kiskja nii väga hästi järgi ei saa. Nii et selline puu otsas elutse tegelane siit Euroopast veel. Enamasti kipuvad need loomad ikkagi, kes meil siin lähedal on käima mööda maad või siis noh, mõned suisa õhku tõusnud lendavad nahkhiired, aga, aga nahkhiired meie oludes ka ei ole puudega eriti seotud, et nad on seotud pigem siis keldrite koobaste inimasustusega ja puu otsa ennast magama riputavaid ja puu otsas magavaid nahkhiiri meil praktiliselt ei ole, nii et, et selleks, et tõeliseid puu loomi näha, siis tuleb minna kuhugi kaugemale lõunasse, vihmametsadesse. Jah, seal on neid tõesti noh, ei saa ka öelda, et ülemäära palju, aga, aga neid siiski on seal oluliselt rohkem kui siin meie aladel. Meie metsadel on see häda. Teatud osaks aastaks kaotavad lehed lehtedel nii väga oluline varje funktsioon loomadele, kes seal puu otsas elavad. Ja, ja ka toidufunktsioon väga paljud puu otsas elavad loomad söövad puulehti ja kui lehti ei ole noh, siis ega seal midagi süüa ka pole. Vihmametsades elavatest loomadest tuleb mul kohe silme ette pilt puu otsas rippu vast laiskloomast. Klassikud on kõik tüüblid, puu elukad, et nad peaaegu ei tulegi sealt alla ainult siis, kui nad WCs käivad. Ta liigub nii nii aegamööda, et seda on lausa valus vaadata, kuidas ta seal siis ennast vaevu-vaevu edasi nihutab. Aga seal puu otsas elutsedest, siis ta tuleb väga hästi toime, ta on sellega väga hästi kohastunud, ta riputab suurte küüni staabid ennast sinna puu külge ja ega teda sealt kergesti Te ei saa mitte keegi ja, ja samas on ta nii võimsad küünised, kui ta siis käpaga vehib, et kiskele päris tugevat valu põhjustada või vigastusi põhjustada, teda keegi nii vigaselt püüdma ei lähe ja seal, kus ta ripub, ikka sinna ei pääsegi tegelikult nii väga väga kergesti juurde. Et seal tema siis elab, sööb lehti, kord nädalas käib siis puu all WCs kusagil natuke kaugemalt ja tuleb siis Puutse tagasikäiku, võtab tal pool päeva kuni päev, aga siis jälle nädal aega rahu siis ei ole midagi. Ja kui sinna näiteks puhub kasvavad samblikud ja vetikatest dema karvastiku kasvavad vetikad ja tihtipeale vanemad eksemplarid on, on täiesti rohelised vetikaid, nii täiskasvanud, näevad rohelised välja ja, ja ilmselt see, et ta nii hästi maskeerunud teda ei ole seal hästi märgatud, on suurte küünistega, tänu sellele ta nii kaua-l siin maa peal elada on suutnud. Need virgad, loomad või kiired loomad ei, ei ole sugugi paremini kohastunud kui selline aeglane loom, lihtsalt tema keskkond on selline, tema vaenlaste vastu on suutnud sellise taktika välja töötada. Väga aktiivsed puu otsas, tegutsejad on ju ahvid, aga nende elu ei ole sugugi kerge. See troopiline vihmamets on üks sünge paik, et ta ei ole mingi roosiaed, seal on suhteliselt niiske, vihmaperioodil on praktiliselt nädalate viisi, on seal kogu aeg õhuniiskus 100 protsendini ja seal üleval kõrgel see temperatuur muutub päeva jooksul ka, kui puud on seal viis, 60 meetrit kõrged, meil Eestimaal nii kõrgeid puid ei olegi. Aga need puud on siis jah, nii kõrged ülevallatvades, siis on niiske päeval kuum, päike paistab otse lagipähe, öösel on seal jälle jahe, sest jahtub palju kiiremini kui see metsaalune seal see tuul tõmbab üleval kõrgel ja niimoodi seal on suhteliselt ekstreemsed tingimused. Šimpansid põevad tihtipeale vihmaperioodil külmetushaigus, aga see, et seal jälle keegi sind nimega sööma tüki, see annab jälle päris palju eeliseid selleks, et seal puu otsas nii kõrgel toimetada, siis peab sul endal ka olema mingisugused sellised kohastumised. Tundlikud, näed, sa saad okstest kinni haarates, oksad on tihtipeale peened, kuna niiskus on suus natuke libedad, tihtipeale käpanuga karvased, nad aitavad seal Puustis kinni hoida ja, ja pöial tihtipeale peab siis teistele sõrmedele vastanduma. Ja veel, see on üks huvitav asi, et väga paljudel nendel tegelastel, kes sinna puu otsa ronivad, liigesed on hästi painduvad, nii et ta võib käed ja jala keerata teistpidi mõned loomad suudavad siis oma jalaliigest niimoodi nihutada, et käpp, mis enne oli ettepoole, siirdub tahapoole, ta saab liikuda puu otsast üles ja alla, nii et küüned on kogu aeg õiges suunas, tal käpad õiges suunas ja hoiavad teda puu küljes kinni. Ja kuna need vihmametsad on hämarad ja seal suurt lehestiku nii tihe, siis peab olema kas siis eriline hääl või helitekitamise viis. Et sa saad teistele teada anda, et ma olen siin, kui sa elad paarilisest eemasse, ütleb paarilisel, et ma olen siin ja ta tuleb sinu juurde või siis teine võimalus, et sa teatad näiteks rivaalile, et ma olen siin ja sina siia tüki nüüd või siis annad hoiatussignaale, kui trehvad nägema mingit vaenlast, kelle eest tuleb siis ära joosta elu eest. Need asjad käivad enamasti häälitsuste abil, sellepärast näiteks need puulatvades elavad ahvid ükskõik kus maailma nurgas natuke ela, kõikunud lärmakad, teame neid meie rahva nendest me oleme kuulnud ja on üks kõige võimsamaid hääli, mis üldse maismaa loomad tekitavad. Ta ise ei ole suur niuke, keskmise koera suurune kisa, selline, et ostab kolme, viie kilomeetri kaugusele, kui ta seal öösel oma triangli lahti lööb. Noh, teine viis oleks muidugi täiesti vaikne olla, et sa hiilid vaikselt ja peidad enda kogu aeg ära ja osa puu otsas erutavaid tegelasi ka niimoodi toimib, et nemad on jälle täitsa vaiksed, sisisevad või lohisevad omaette, aga mingisugust kõva kisa ei tee, aga noh, neil on teised viisid oma olemasolust teada anda või siis oma radade peal püsida. Seal kõrgel tegutsedes siis liigutakse puult puule. See sõltub sellest, kui suure loomaga tegemist on, kellega tegemist on näiteks Aafrikas elavad sihuksed, musta-valgekirjud, ahvid, kelle nimi on Guertza. Tema on siis selline suhteliselt seltsingud. Karjad võivad olla päris suured seal ja nemad liiguvad oma püüdes karjades palju ringi, neil on teatud kohad, kus nad siis käivad ja siis hüppavad ringi ja, ja toimetavad seal lõunas. Ameerikas on Tamariinid sellised väikesed ahvid, jälle mahuvad minule peo peale. Nendest ses kuningda Marin, meil Eestis kutsutakse ta kuningTamariiniks kogu moel kutsutada keiser Tamariiniks, seda sai keisri järgi Franz Joosepi vuntside järgi oma nime, aga miks meil siis kuningaks ta nimetati, ma ei tea. Ja, ja siis keiser, ta Mariin ja siis on seal veel üks pruun, pea tama, rin, nemad elavad koos, nende karjad on tihtipeale läbi põimunud. Selge, et kogu aeg üksteise tegemisi, et mida üks teeb, mida teine teeb ja liiguvad siis enam-vähem koos ja kaitsevad omastanud territooriumi koos ja pikka aega. Teadlased ei osanud aru saada, et miks nad niimoodi ühtekokku hoiavad ja miks nad siis ühte territooriumit koos kaitsevad. Kui need on need looduses pikemat aega uuritud, siis selgub, et nad saavad sellest päris hästi kasu, kuna nad söövad ja sama toitu hästi küpseid, puuvilju, siis nemad liiguvad sealtpoolt puule ja ühelt puult nad võtad ained kõige küpsemad ära ja siis jätavad need poolküpsed, pooltoored tulevikuks ja, ja neil on hea siis teha sellist koostööd, et kumbki ei tule eri aegadel, noh näiteks kui üks läheb eest ära ja teine tuleb kohe sinna, siis on need poolküpsed viljad ka söödud, vaid nüüd nad koos liikudes säilitavad siis just need poolküpsed viljad tuleviku jaoks ja tulevad sinna mõne päeva pärast jälle koos tagasi. Ja niimoodi nad jagavad siis selle territooriumi ära ja kuna nad on veel suhteliselt vähe seotud grupp, et see grupp ei istu koos, vaid liigub päris suuresti seal ühe puu ladvas ringi, sest neil on parem koos seda territooriumi silmas pidades kummagi selline omagrupp on suhteliselt väike koos moodustatud päris suure grupi ja nad näevad seda maailma parem. Kui me korraks põikame Kagu-Aasiasse, siis seal, Kagu-Aasias on puulatvades igasuguseid põnevaid tegelasi, aga ilmselt kõige odavamad on need meie kauged sugulased Cybonid, kes kuuluvad ka inimahvide hulka, neid on 12 erinevat liiki erinevaid liike eristuvad siis seal kas siis jõed või, või merelahed või mingid paigad. Et ainult paar liike, mille territoorium kattub siis teise liigi territooriumiga. Aga need Cyboneid siis Nemad elavad sellistes väikestes gruppides ja neil on väga tugevad peresidemed isa ja ema koos ja siis erinevas eas noori isendid või nende kaasas seal liikuda. Ja neil siis selleks, et seda territooriumit nüüd teiste eest kaitsta, samas emased on seal just siis aktiivsed emasid, teatavat mul on siin üks hea isane, kelle eest hoolt kannan, teised emased, ärge tema juurde tulge siis selleks igal õhtul või siis hommikul esitatakse armulaule ajad suu niimoodi mõnusasti torru istuvad seal puuladvas ja laulavad siis vastastikku enamasti emana ongi see, kes alustab seda laulus, isane vastab temale, seda lauldakse territooriumi servaaladel. Et see koostaks nendele, kes ei pea siia tulema ja teaksid, et see territoorium on hõivatud Nendele, siis lauldakse seda, seda armuhüüdu seal. Nemad elavad siis puu otsas ja all peaaegu ei käigi, aga kuidas nad oma joogijanu kustutavad? Joogiga on neil niimoodi, et nad vahel käivad maa peal joomas, aga üldiselt seal troopilises vihmametsas üleval on väga niiske ja siis puuõõnsustesse koguneb vett, taimede vahele koguneb ja siis nad võtad seda õõnsustesse, kogunud vett käega ja ja kui seda ka ei ole käepärast, siis näiteks puulehed on niivõrd niisked, et nad teevad oma käekarvad veega koht ja siis lakuvad käekarvad need puhtaks selleks, et siis saada seal joogivett ja nende jalad on sellise ehitusega, et nad maa peal on suhteliselt kohmakad ja nende liikumine on täiesti enneolematult graatsiline, kõik nende jäsemed nagu pikaks venitanud ja tal on ebaloomulikult pikad jalad, ebaloomulikult pikad käed ja pikad sõrmed ja pikad varbad. Sõrmed on nii, et ta saab neid kasutanud konksus, vesi, jäsemete lihased on tal niivõrd tugevad, et ta suudab viibutada ennast seitsme, kaheksa meetri kaugusele teise oksa külge. Ta suudab ennast niimoodi lahti haakida kinni, hakkida ääretult suure kiirusega, et liikumiskiiruse puulatvades on selline, et et inimsilmal on seal tihtipeale raske jälgida nende ka samas piirkonnas samadel aladel elavad teised inimahvid, nendest me oleme päris palju viimasel ajal rääkinud, need on need Orangutanid Orangutanidele täiesti teistsugune taktika, kui tema tahab ühest puu otsast, ta liigub mööda maad päris osavalt. Aga kui tema tahab siis ühest kohast teise liikuda, tahab puult puule liikuda, siis tema valitsuse peene ilmapuu läheb oma suure raskusega selle puu otsa, painutab selle puu siis sinnapoole, kuhu ta tahab minna. Siis ta laseb puust lahti ja hüppab selle järgmise puu juurde, mille juurde ta enda oli kallutanud. Tema nagu selline väga suur vibutaja paigast paika juurest, noh, tema kere on niivõrd raske, Need Gibolid on kerged niuksed, klatsilised olevused, rang on suhteliselt sihuke matsakas tegelane ja tema puu otsas rohkem käsitab ja aga samas Angela, seal puu otsas elamiseks on väga hästi kohastunud. Ta oskab ka vihma ajal väga hästi toime tulla, tema ehitab ja pesi sinna puu otsa. Ja kusjuures ta oskab sellele pesale teha ka vihmapidava katuse peal kasutades palmilehti teiste puude lehti, ta siis ehitab sinna sellise kate peale, teeb nagu telgipuu otsa noored Orangid ei suuda ja pesatehas neil tihtipeale tilgub see katus läbi, siis istub seal õnnetu ja märg, aga vanemad rangid, nemad siis teevad sellise pesa, mis püsib terve öö kuivana ja ta saab seal rahulikult elada. Väga osavad ronijad ja hüppajad on ju leemuritel? Ja nemad on siis seal Madagaskaril elutsevad poolahvid. Nad ei ole oma arengutasemel või revolutsiooni tasemel võib-olla nii keerukad, kui on päris ahvid, aga tegelikult nad on oma keskkonnaga väga hästi kohastunud, ega nad muidu poleks kümneid miljoneid aastaid vastu pidanud. Ja osa nendest on väga head puudel ronijad, eriti on sellised suured Leemorid nagu Ingrid, need musta-valgekirjud, nemad on ka nii nagu Cybonidki, nemad on suurepärased lauljad, nemad jälle istuvad puu otsas, laulavad huuli torutades siis pikki aariaid. Ja kui sindrid on maa peal, selgub selle maa peal päris krapsakalt, temal ei ole nagu häda. Aga sealsamas elab teine puu otsas, toimetav Teeemmorson, sihvaka võeti tutsi, Faca, tema selline valkjas pruunika näoga ja tema niuke kummanedal nüüd jäsemed nagu väga pikaks veninud ja sõrmed on juba sellised, et nad on rohkem haardeelundid kui toetumis elundid ja tema, nende konksus sõrmedega konksus varvastega ei saa nagu maismaal õieti käiagi maismaal liikumine meenutab sellist kohmakad baleriini, kes külg ees mööda maad siis ringi hüppab ja pamine näeb välja siis tõesti selline veidi tantsuline. Kui suured Leemureid puult puule hüppavad, siis nad suudavad ennast nii osavasti õhus pöörata, külg ees lähevad. Ja difakal on päris ilus valge saba ja, ja see on tüür, sellega ta saab ennast õhus pöörata just selles suunas ja ta keerab enda jah, niimoodi poolviltu, et ta laseb nagu selg ees ennast puu otsast lahti ja siis lendab teise puur poole, haarab siis käppadega sealt sealt ilusti kinni ja mis veel niisugune kurioosne on, et nad suudavad elada selliste puude otsas, mille sa, keegi Priit ronida ei taha, et osa neid puid seal on ohalised ja ta suudab ametiga nende vokaliste puude juures leida endale siukse koha, kuhu maanduda ja kust käppadega kinni haarata, ilmata ennast siis oluliselt vigastas, et selles mõttes jah, need Leemurd on väga toredad ja, ja sealhulgas noh, on igasuguseid, seal elavad ka sellised pisikesed suurte kõrvadega tegelased, keda kutsutakse kalaagodeks, nad meenutavad natuke hiirt ja, ja natuke ahvia natukene oravad, nad poolahvid hästi suurte kõrvadega siukse, lüpsis ninaga suurte silmadega ja, ja ise on nad tillukesed inimesed, mille peale mahub ilusti peo peale ära pika sabaga. Ja vot need kääbus, kalagodon ka väga osavad puudel ronijad, aga nemad siis vajavad elupaigaks sellist kohta, kus on siuksed, puuõõnsused. Aga kui nad siis lähevad saaki püüdma, siis saagi püüdmine on selline, et nad on väga osavad, vaid nemad teevad ka meeletult pikki hüppeid seal viis-kuus meetrit ja võib-olla isegi pikemaid hüppeid. Ja seda pilkases pimeduses, kuna tegemist on ööloomadega, et tal on suurepärane nägemine. Teine selline suurepäraselt öise eluga kohastunud tegelane elab üle ookeani kaugemal. Selle nimi on öö. Temalt suurte ilusate silmadega musta-valgekirju näoga nägu on veidi karma nädal, erinevalt teistest ahvidest, kellel nägu kipub paljas olema, temal on sihuke karvane. Ja tema siis toimetab ka täiesti pilkases pimeduses. Tal on suured, ettepoole suunatud silmad üldse paljudel puu otsas ilutsevad loomadel on silmad suunatud ettepoole. Et tal on selline Pinukulaarne nägemine niimoodi seal puu otsas kergem toimetada ja vaat see binokulaarne nägemine siis aitab neil põit otsida. Nad söövad roomajaid, konni, puuvilju, kõike, mida, mida sa kätte saavad. Aga neil on üks niisugune kummaline komme, mida ei osata päris hästi siiamaani lahti seletada. Kummaline komme on see, et kui paistab täiskuu, siis need koonduvad puulatvades oma territooriumi aladele, hakkad seal laulma. Kui ma esimest korda sellest lugesin kunagi, siis mulle tuli kangesti meelde see kuupaiste serenaadi muusika. Ilmselt sealt on inimeseni jõudnud omal ajal see sooga kuuvalgusel laulda serenaadi ja nemad laulavad seal öösiti kuuvalgel on tähele pandud, et siis, kui see täiskuu aeg mööda saab, laulusoov ka lõpeb. Ja seda juhata praegu tänase päevani väga hästi ära seletada, et miks nad sihukest kuu laulu laulavad. Nii et sellised kummalised ahvikesed seal öises troopikas ringi toimetavad. Aga kui nüüd vaadata veel sealsamas Lõuna-Ameerikas ringi ja seal on veel päris siuksed, omapärased puu, lennutsevaid tegelasi, need on ka ahvid, aga natuke suuremad kui need ahvid ja, ja need on siis need haardsabahvid seal möire ahvid ja erinevaid liike päris palju, näiteks ämmal ahv või ämblikahv, Need, ahvid kõik on sellised, kellel on saba nagu viies jäse, et tal on selline pikk-pikk saba ja see on siis haardefunktsiooniga nimetatud, keerab saba ümber puu ja võib siis ülejäänud esemed kõik lahti lasta. Ja niimoodi suudab ta siis paremini küünitada näiteks toiduni või, või siis uue Oksani, kuhu edasi tahab liikuda. Sellist saba vana maailmaahvidel ei ole, sellist haar sabas on ainult siis selles uues maailmas ehk Ameerikas Elautsevate lahvidel saba pealtpoolt on ta karvadega kaetud, aga altpoolt silmaga arvavad, et on tugev nahakiht keerab saba ümber oksa ja saab seal siis niimoodi rippuda kõik neli jäset siis erinevast kohast midagi haaramas. Et see on nende Lõuna-Ameerika ahvide Ribera, tuleksid puul elutsevat ööloomi, vaatame Aasiasse. Ja, ja noh, neid on ka, mõned liigid, on, on Aafrikas, need on siis fotode loorid, nad näevad välja nagu siuksed, väikesed karvapallikesed, eriti see vanasti kutsutud, aga tüse looriks, nüüd on tal uus nimi antud Kang kolm-nelikümmend sentimeetrit kõrge ümmarguse näoga, suurte silmadega pisikese lüpsis ninaga, mis on otsast hästi niiske ja siis sihuksed haart, sõrmed nagu kameeleon, tema liikumine seal puu otsas on ka selline, nagu ka meedia umbes aegamööda liigutab ühest kohast teise, kui teda mingi oht ähvardab, seda paigale tarduda. Ta ei taha ennast näidata kellegile, tardub paigale ja mõned uurijad on väitnud, ta suudab paigalt Ardunult oodata, et oht mööda läheks paar tundi ilma ennast kordagi liigutamata. Mõni uurijal lausa närvi läinud juba, et no mine nüüd ometi edasi, ma tahan näha, mis sa teed, aga, aga ta ei lähe kuhugi ja nemad söövad siis seal okste pealpõhiseid putukaid, aga ka lehti ja söövad seal natuke ka linde, kuigi Te saavad aga põhitoiduks, on putukad ja siis neid ta püüab niimoodi aeglaselt võtab sealt puu otsast, vaatab teda mõtlikult ühe külje pealt teise pealt, kas see on piisavalt söödab, ei ole söödav. Ja siis närib ta niimoodi mõnuga ära. Selline kummaline tegelen, on see kua kanguay, vaid tüseloori, aga tema on veel selles mõttes kummaline. Kui näiteks keegi söödik on seal puu otsas, kes teda süüa tahab, sihuke temast suurem mõni kiskja siis tema kaitseviis on väga omapärane, nimelt ta keerab enda niimoodi rulli, pea kõhu alla ja tal on turja peal sihuke paksenenud nahk nagu plaat tal selja peal. Nii et kui keegi püüab turjast, hammustas sealt nagu hambad läbi ei lähe ja seni, kui siis seal keegi tema turja kallal nokitseb, tema suudab oma pea sealt tagajalgade vahelt läbi ajada ja pureda seda sööjat kas siis jalast, Payway kõhust või kust iganes. Ja muidugi see üllatades laseb tema siis lahti ja vahel lükkab ta okse pealt maha, kaaneta võib näiteks kukkuda paar-kolm meetrit allapoole, haaratud teisest uksest kinni ja keerab selle enda uuestipalliks. Ja temaga koos elab sisse sireloorid. Ta näeb välja nagu seesama kang, ainult et ta näeb välja, nagu oleks ta tulnud nälgimis laagrist peeks peenikesed jalad ja pikk peenike nina, ainult silmad on seal hästi suured ja, ja siis nende suurte silmadega ta niimoodi imestab seda maailma ja tema saagipüüdmise viis eluviis on samasugune, ainult tema ei keera ennast palliks, vaid ta püüab siiski vaenlase juurest ilmselt minema joosta ja püüa ennast vaenlase kätte jätta. Kas mõni kiskja ka puu otsas elutseb? Ja on mõned kassid, näiteks Margai, tema on siis see, kes suhteliselt hästi suudab, puudutas toimetada ja temaga kassidest ainuke, kes tuleb sealt niimoodi pea ees alla tagasi, teda ei pea tuletõrjeredeliga sealt aitamas käima, vaid ta saab päris ise seisvalt Allebes osavalt liigub seal ja tema sisse püüab põhiliselt linde ja vähem siis teisime. Omapärane tegelane elab veel Madagaskaril, tema nimi on fossa. Ta näeb välja nagu miniatuurne nälginud lõvi, ebaproportsionaalselt suurte kõrvadega, selline, nagu oleks keegi suure lõvi kõrvad väikesele Vii külge pannud. Ta liigub põhiliselt öösiti ringi, aga eks ta kuuleb teiste loomade liikumist väga hästi. Tema siis toimetab seal Madagaskari metsades ja püüab seal siis neid pisemaid olendeid. Jällegi, põhiliselt on tal saagiks sisalikud konnad. Ta murrab praktiliselt kõiki, kes talle ette satuvad, kellest jõud üle käib. Ta ei ole kass ja ta kassil lähedalt sugulane. Ta pigem kärplastele natuke lähemalt sugulane, aga tema on ka siis selline, kes suudab ka liikuda puu otsas niimoodi pea ees üles-alla. Tema ei karda sealt siis allakukkumist. Sipelgakaru toimetab ka puu otsas. No see on see väike sipelgakaru on üks okassiga ka veel Põhja-Ameerikas, Urson, kes samuti ronib puu otsa ja toimetab seal puu otsas päris osavalt, aga need ka kumbki ei ole niuksed, tüüpilised puu loomad, vaid nad ikkagi aeg-ajalt lähevad sinna toiduotsingule, millelgi muul põhjusel, aga nemad toimetavad ka maismaa peal, noh, üks selline aeg-ajalt puudutas käive ja väga osav puu otsas ronija ju ka Lõuna-Ameerikas ninakaru ehk inka suu. Nemad elavad suurtes gruppides karjades suisa ja nemad käivad siis tegelikult toiduotsingul läbi, kõik kohad alustavad siis maapinnast, tõusevad üles puu otsa ja kes neile ette jääb, see kõik ära süüakse. Must maa jääb nende järelsõna otseses mõttes, sellepärast et nad on päris aplad ja nad ei vali oma toitu mitte üks põrm, vaid söövad kõike, kes, kes vähegi liigutab ja kes süüa kõlbab. Noh, selliseid pool puulise eluviisiga loom ja on ju päris palju, kes aeg-ajalt käivad puu otsas. Kõrgel puu otsas elutsevat loomade jälgimine on loodusseaduste jaoks ikka tõeline katsumus. Troopiliste vihmametsade asukaid ongi hakatud päris palju viimasel ajal uurima ehitatud terved sihuksed, vaatluslinnakud sinna puu otsa, et inimesed tõmmatakse siis selliste tõstemehhanismidega esse puude vahele paigutatakse siis sellised trossid, mida mööda on võimalik siis liikuda. Seal siis inimesed lebavad ja, ja vaatlevad ja filmivad ja ja jälgivad nende loomade elu. Ega see mingi meelakkumine ole, ma kujutan ette, et see on päris halb suks ebamugavas asendis seal kusagil viie 60 meetri kõrgusel puulatvades rippuda, aga tänu sellisele vaatlusel on tegelikult leitud päris palju uusi liike ja saadud väga palju teada nende loomade kohta, keda näiteks loomaaedades ei õnnestu pidada või kes looduses käituvad hoopis teistmoodi kui loomaaiast loomaaias või suuda iialgi loomadele selliseid tingimusi ja selliseid suhteid luua, nii nagu tal on loomulikus keskkonnas kõikvõimalike ümbritsevate elusolenditega. Kuulsite keskeprogrammi elupuu otsas. Stuudios olid Georg Aheri ja Marje Lenk.