Jagaks. Murra. Torni sellel lõppu veel. Ja raadiokuulajaid saade siin me oleme, läheb täie hooga edasi ja käes on meie teine ehk külalise tunde kuulasime lugu just millel nimeks muutuste jõgi ja muutused on käsil ka meie tänasel külalisel, kelleks on Mihkel ratt. Tere. No see lugu on nüüd vähemalt üks neist paljudest, mis jõuavad sinu debüütplaadile, millel on nimeks ela ise ja lase elada. Päris nii, et plaat, see kauaoodatud esimene plaat on lõpuks tulemas. Lõpuks ometi, ma olen isegi ehmatanud, mõnikord, kui ma mõtlen selle peale, kui, kui kaua see on juba välja tulnud ja ja kui palju tegemist ja möla, mis sellega on olnud, et mõnikord on, on lausa häbi, et see on kogu aeg edasi lükkunud. No kaua tehtud kaunikene võib siis selle kohta vast juba öelda ja ma saan aru, et kuskil kuu aega tegelikult tuleb seda ootamisaega veel. Umbes nii, ma usun, et praeguseks ma, ma saan nüüd juba päris kindlalt öelda, et, et see tuleb veebruari veebruari lõpus ja sellest lubadusest Ma ma rohkem ei tagane, meest sõnast, härga sarvest. No selle albumi nimi, ela ise ja lase elada. Kuidas sa selle peale tulid või kes üldse selle peale tuli? See on üks lugu tegelikult, mis, mis sellel plaadi peal ka on. Ja, ja see lugu tegelikult ei ole kõige uuem, aga teda on uuemaks tehtud seade poolest paar-kolm korda ja ja ela ise ja lase elada. See on selline, see on selline hea nimi albumi jaoks. Album räägibki palju sellistest ühiskondlikest teemadest, ma arvan, et see sobiks kõige paremini. Ma arvan, et ma, ma ei tulnud kuidagi parema mõtte peale ja otsustasin, et las jääb. Juba kõlanud lugu muutuste jõgi ja Albumi siis nimilugu, eks ole, ela ise ja lase elada viitavadki, noh sa ütlesid, eks ole, on ühiskondlikult siis kuidagi. Maitsega mõtestatud see, see plaat või on, seal tundub muutuste jõgi viitab ka teatud nihukesele filosoofiline, lausa sinna sisse. Ja, ja see muutus söögi tegelikult on päris päris filosoofiline, kuidas kuidas sõnade järgi me oleme sellel muutuste jõel ja kaldal, naerab aeg. Aga, aga me, me me ei upu, et me oleme ikka ikka kogu aeg edasi, et see, see jutustabki, sellisest elu elutsüklist kõigepealt on ilus ja muretu lapsepõlv. Siis tuleb vanemate tiivad, lahkumine ja karjäär ja töö ja lõpuks perekond, et see on selline iga inimese eluteekonda, kellel on, see läheb lihtsamalt, kellel, kellel raskemalt. No Mihkel kes oled sa ise nende sõnade ja muusika taga ka autorina? Esimese plaadi peal külg kõik lood, üks lugu on erandlik, mis, mis tuleb mille, mille muusika on, on tegelikult pärit sellised bändid nagu reamon. Mul on selline tugev samastumine oli selle looga. Ja siis ma tundsin, et ma pean, ma pean selle loo võtma ja selle lisasõnad tegema, et aga, aga seade mõttes on tugev, tugev bändi. Bändi abi on taga. Mihkel, enne kui me läheme sinu enda sellise portrateerimise juurde ja vaatame, mis on jäänud sul minevikku ja mida toob tulevik, siis küsime ka sinu käest meie tänase kuulaja küsimuse, mis puudutab Anton Hansen Tammsaaret, kui palju oled sina selle kirjanikuga kokku puutunud või on sulgi äkki mõni tsitaat varnast võtta või mõni tegelaskuju, mis sulle eriliselt on meeldinud? Jah, Mihkel just selles valguses ka, et tundubki, et sinu omalooming on ka, ütleme selline mõttetihe nii nagu oli nii nagu oli ka Tammsaarel ja et, et kas, kas on mingi jah, siuke lemmiktegelane või, või mingisugune lemmikraamat, mis omal ajal kas koolipingist meelde jäi või, või nüüd hilisemal ajal kuidagi avastasid? Ma pean täiesti ausalt tunnistama, et ma, et ma peaks tegelikult hakkama aga muudele teostele rohkem tähelepanu pöörama kui, kui tõde ja õigus, aga keskkool ja meil oli selline karm kirjandusõpetajad ei saanud kuidagi viilida, et üsna raske oli viibida raamatu lugemisest. Kui me, kui me referaati kirjutasime raamatutest ja ja pidime läbi lugema ja küsimustele just niimoodi järjest vastates siis tegelaskujudest mulle ikka meeldisid. Peategelased Andres ja Pearu, et see minu arust kirjeldab üsna palju eesti meest, kes on selline põikpäine ja väga jonnakas, ma olen ise samasugune. Et ma, ma üldse ei tunnista vastupidist. Ja tsitaatidest võib-olla, mis, mis käib seal kunstimaailmaga rohkem kokku, on see, et ma ei mäleta sõna-sõnalt tsitaati, sest need on nii pikad, kohati, aga just see, et see, mis on öösel kirjutatud, seda pole mõtet hommikul lugeda. Sellepärast et öö ja hommik ei mõista teineteist või siis mõistavad vääriti. Jah, seesama tsitaat käis meil ka juba enne saates läbiks kuulaja panustate täpselt sellele samale. Aga läheme praegu edasi muusikaga, sina oled valinud esimeseks lookse Stingi loo Ifayerr luusmanifeiti nõue. Mis sul selle looga seostub? Stig on üldse mul üks vaieldamatuid lemmikuid, ta on minu arvates üks üks ajaloo suurimaid muusikuid just oma oma sõnumi poolest ja, ja selle hingestatuse poolest, mida ta teeb, ja see kontsert, mis tal hiljuti Eestis oli, see, see lõi mu pahviks, et ma nüüd pidevalt kuulan teda ja see on üks mu lemmikuid lugusid. Mihkel Sting sai, eks ole noh, tegelikult maailmas tuntuks oma bändiga kõigepealt see polis ja tema tema, võib-olla see hilisem, eks ole, soolokarjäär mõnevõrra on, on erinev, et, et kas sa seda esimest, tema polisse triot ka oled kuulnud? Ja palju mul on isegi plaat olemas. Aga kui ma ausalt ütlen, siis mulle meeldib ta nii-öelda soolokarjääri looming rohkem, see on selline sügavam ja mõtestatum. Mulle rohkem meele järgi. Meil on Tõnuga täna külas Mihkel rätt noor laulja, kes on Eesti inimesele siiski vast saanud kõige rohkem tuntuks laulukonkurssidest. Ja Mihkel, sa oled osalenud tervelt kahes suurem kahel suuremal konkursil. Üks neist Eesti otsib superstaari ja sellele järgnes kaks takti ette. No superstaarisaade, mis sa ütled selle kohta praegu? Mitu aastat möödas? Eks ma aeg-ajalt ikka meenutan seda aga, aga, aga võib-olla võib-olla mis? Mis teeb mõtlikuks, on mõnikord, või kui ma tagasi vaatan, siis ma olin kurb oli, ma olin väga kurb sellepärast, et, et lauljad ei saanud esitada oma loomingut see on selline, see on selline väga suur miinuspunkte erinevad. Kaks takti ette saates kaks takti ette lõppes ära. See on minu arust suur kaotus, suur kaotus nii-öelda eesti konkursi telemaastikule. Superstaar jäägu, oligi selline. Segane aeg oli tegelikult natuke, toimus kõikjal kiiresti ja käis ühest kohast teise jooksmine ja, ja pidevalt lugude valimine ja mulle meeldinud lugude valimine üldse. Mis oleks see lugu, mis, mis inimestele meeldiks, et, et noh, see ei saa nagu see seal ei ole tõde, et ainuke lugu, mis saab meeldida, on iseenda No kaks takti ette tähendab selles osas, et superstaarisaade sind ikkagi niivõrd ära ei hirmutanud, et sa võtsid selle konkursi tee uuesti Hedda ja läksid saatesse. Kas see oli siis sobivam, eks ole, ma saan aru. Lihtsalt formaat sulle. Ja kui superstaar mööda, kui ma mäletan õigesti, lõppes juunis ja sügisel kohe alguses kaks takti ette. Ja suvel otsustasin, et ma lähen proovin sinna ka, kuigi, kuigi ma teadsin, et seal on väga häid ja väga loomingulisi laule, nii et ma ei, ma ei pannud üldse suuri ootusi endale. Kui ma sinna žürii ette läksin, siis pigem arvasin, et okei, ma olen siin ära ja rohkem siin saates edasi ei ole. Aga võeti vastu ja anti, see võimalus, aga aga kaks takti ette jättis küll ma arvan, unustamatu mulje. No aga selles saates läks sul ka väga hästi, oleks ka imelik, kui unustamatut muljet ei jää, sa jäid ju lõpus parema kolmesega. Kuigi kuigi mul on alati sõprade keskel kõõlunud, et Mihkelson kolmas väge äge märke, aga. Mulle meeldiks öelda pigem, et et me sõitsime sõpradega Laitses rallit ja jess, ma olin kolmandas vägev koht, et kus see sportlane siis on, okei, aga, aga laval võistelda muusika pärast on sihuke tabu. Seega see kuidagi ei lähe mitte, aga, aga see on paratamatu, et tänapäeval on see konkurents on karm ja pilti saada peab paratamatult televisioonist läbi käima, et korraks kasvõi korrakski saada pildile. Üsna raske on, see on see tänapäeval. Ma usun endiselt sellesse siiski, et, et on võimalik see ka, et üks lugu hakkab raadios ise oma elu elama. Ja läbi selle jõuab inimeste südametesse, aga aga, aga see on, see on raske. No aga mõned sinu lood on hakanud elama inimeste südamesse, olgugi et sa veel plaati pole välja andnud. Oled sa siiski mõned singlid väljanud? Ja aga see oli ka päris päris ammu juba viimane singel aidates. Raadiotesse läks aastal 2008. See oli see oli ballaad, et esimene, esimene lugu mängis, mängis päris palju, mul oli jube hea meel. Ja teine teine lugu enam ei mänginud, kuigi kuigi enda arust oli see parem. Kes enda arvamusi loe kohata, et mõnikord läheb, lähebki sellisel lool võib-olla paremini, mis enda arust ei ole üldse hea. Ja peale seda ongi olnud selline pikk paus ja eneseotsimine. No aga, mis sa selle pikema pausi juures ikkagi teinud oled? Ma hakkasin, ma hakkasin mõtlema peale peale kogu seda konkursside virvarri ja see oli, see oli kõik kuidagi selline segane ja ma olin, ma olin noor emme sel ajal viis aastat ja, ja ma ei teadnud ka tegelikult päris hästi, et milline see minu muusika on, kellena ma läen näen ennast tulevikus laval. Ja Ma hakkasin lugusid kirjutama järjest otsima oma oma käekirja, et loetavaid meeles Vaiko Epliku sõnad, et sa oled diste jale artist, kui tal ei ole oma käekirja. Ma teadsin, et ma pean selle leidma ja siis ma hakkasin bändi otsima ja panin ühe bändi kokku, panin teise bändi kokku ja ühegi läksime tülli ja teistega ei sobinud kokku ja ja nüüd nüüd, lõpuks, eelmisel aastal, siis saabus minu jaoks see nii-öelda suur hetk, kui ma leidsin, et inimesed, kes minust aru saavad Üks neist on Elmar Liitmaa Ei ole, Elmar Elmar Liitmaa oli, oli just peale kaks takti ette saadet, kui me hakkasime plaati tegema tema juures ja siis veidi aega peale seda ta läks taisse Läks pikaks ajaks Eestist ära. Ja, ja siis jäin isegi katki. Aga praeguses praeguses bändis on Silver Ulvik. Trummidel mängib endiselt koos Lea Liitmaaga järje khatiga Alan Urva ja Mart Veski, et selline lae kollektiiv. Ma loodan, et ma loodan, et ma suudan nendega häid suhteid hoida ja oma tõde ja õigusliiku põikpäisest tagasi hoida. No aga mis läks valesti sulle endale kahel esimesel katsetuse ajal, kui sa ütlesid, et ühe ühtedega lihtsalt ei sobinud kokku ja teistega läksid? Tülli. Ivar Must ütles mulle hiljuti ka ilusasti, et tead, Mihkel, et bände saab olla kahte tüüpi, kui sa bändi teed. Et üks bänd on see, kus on jõle lahe, selline perekond ja jõle lahedad sõbrad ja kõik on kihvt ja äge. Aga muusikat ei tule ja taset ei ole. Ja, ja see teine bänd on bänd, mida on palju raskem leida, on see bänd, kes on, kes on tõelised muusikud tasemel ja kes omavahel räägivad ühte helikeelt. Et, et seda leida on päris tükk tegu. No sina oled valinud järgmiseks looks Fufayloci, miks sulle meeldib see bänd? Iga kord, kui ma, kui ma seda bändi kuulen, siis, siis mulle jõuab jälle kohale, et kuidas peab ühte rokkmuusikat salvestama, nii et kui seda kuulata, siis, siis on kõike kuulda. Ei ole, mudasoojus on andnud selle plaadi salvestamisel ka suureks eeskujuks, kuidas, kuidas tekitada muusikale selline kolm D-efekt, et see oleks nagu ruum, see oleks nagu pilt. Et mitte, see ei ole ühte sellise kerasse kokku pekstud ja siis inimestele ette söödetud. Ja, ja see teeniv krooli ajalugu endale, et oli ju Nirvana trummar ja kuidas ta peale seda otsustad hakata lauljaks ja kitarristiks jälle jälle fenomenaalne muusik. Thfailieris täna siis Mihkel ratiiv valikul mihkel noormees 25 täis ja noh, tiksub natuke juurde ka sel aastal pole lugu, et kõik on veel ees. Ja tõesti ootame kuu aja sees saab esimene kaua tehtud kaunikene album valmis. Ja siis teeme sellest albumist kindlasti rohkem juttu, aga nüüd kerime, kerime natuke tagasi, rääkisime uste. Et Mihkel on just praegusel hetkel kokku saanud, ütleme sihukese õnneliku kombo või on sihukses nagu heas harmoonilisest seisus, et on leidnud endale bändi. Rääkisime sellest, et on läbi tulnud siin ka erinevate konkursside kadalipuga, nüüd keerik kirakski keeraks, siis tahtsin juba keera kerast rääkida. Keeraks seda kellakera siis natuke tagasi, palju pole vaja keerata? 25 aastat ei ole ju? Teab mis teadmispittu aeg, et noh, Eesti vabariik taas 20 aastat, aga viis aastat jõudsid elada, aga veel mõnusasti. Siin Nõukogude Eestis aga küsikski, Mihkel. Kuidas sul siis lapsepõlv olid, kust sa pärit oled ja kasvasid ja millal siis esimese nagu laulu maha panid? Pärit olen Tallinnast igatahes linnamees rikutud linnamehed. Nii täna Tammsaarest räägitud jah, et kus, kus oligi vist, eks ole, Indrek ju ikkagi tule linnast ära läks, läks ikkagi sinnamaale tagasi, aga noh ja sest maal maal pidavat inimesed, oleme ausamad ja just, aga ei ole, mina olen silma peal näinud silmakirjalik linnavurle, noh see nüüd natukene siis liialdatult. Ma usun küll. Aga kuidas siis oli, et kodus ka juba olid, sellised plaadid mängisid ja kuulasid lugusid Isaima mängites. Ja ema on tegelikult, oli enam ei ole nooremana pianist ja isa, kui ta veel elas, siis ta oli laulja ja kitarrist. Ja, ja sealt seataks pihta, mul on lapsepõlvest võib-olla üks esimesi meenutusi võib-olla instrumentidest oli see, et, et kui sa lahkunud oli, siis, siis temast jäi maha kukusse veel vanade mantlite vahele üks kitarr. Ja ma mäletan, et see oli veel stratocous, sellega seotud vende see oli, ma ei mäleta seda firmat. Aga mulle jubedalt meeldis see. Ma näppisin seda ja uurisin ja puurisin ja tõmbasin neid keeli ja. Ma isegi mäletan seda, et ma veel oma arust tegin mingi loo niimoodi, et ega Marif ei vajutanud, aga mul lihtsalt tõmbasin keeli, aga jõle lahe oli sellest natukene aega mööda. Tegelikult isegi mõni, see oli põhikooli lõpus, mõtlesime, et nii, nüüd paneme bändi kokku, nagu ikka kooliajal teevad paljude. Ja, ja eks see polegi nagu nii-öelda bändi tegemine, võib-olla see on rohkem niisugune nagu ühes reklaamist on rohkem parketipanemine. Aga, aga jõle lahe on, see mälestus on kõige ilusam. Mälestus on kõige ilusam. Sest et emotsioonide bändi teha, see sõna ise kõlab nii ägedalt juba. Ja siis ma siis ma tahtsin hakata kitarri mängima ja ja siis ma võtsin seal isa kitarri ja mõtlesin, et mulle ei meeldi see kuju, ma pean selle katki lõikama. Maal nühkisin värvimaa nagu väike poiss olin, siis ma lõikasin sellele pinge siukse hevi metali kuju sisse. Ja siis ma ei saanud seda tagasi kokku panna, kõik juhtmed olid lahti võetud ja tegelikult ma jõle valused siiamaani kahesensite pill oli sisse mängitud. See helisesse puitu oli juba õõnes ja kuivanud. Jumal võtan, olin ikka loll küll, aga, aga mis sa teed, kui, kui asja alguses. Tunne vaat milline lugu, see on tõesti südantlõhestav lugu mingis mõttes, aga jah siit siit saavad asjad ainult paremuse poole minna, ütleme ütleme niimoodi, et aga, aga mis siis oli, tähendab, et noh, põhimõtteliselt said juba kuskil esineda või, või kuidas edasi läks? Ja ma mäletan isegi oma esimest suuremat esinemist, see oli, see oli kooliaktusel terve aula ees, me tegime kolmekesi ÕSis mandril kooli, sellest on isegi video alles, mõnikord meenutan seda ja ja kui ma seda meenutan või, või kui ma seda videot vaata näiteks ma ei lähegi näost punaseks, sest see see emotsioon on jälle nii soe, siiras seal ei ole sellist projekti hõngu ega, ega selliste millegi nimel tegemisse, lihtsalt teeme muusikat ja meil on lahe olla, millest tegelikult see kõik pihta peakski hakkama ja ja ma meenutan, meenutan seda soojalt kuueks siiani ja, ja sealt edasi. Sealt edasi läks nii nagu ühes Bryan Adamsi loos, nagu ikka samu trahve, Rain, kus bänd tuli kokku, kõik oli jõle lahe ja siis üks abiellus ja teine läks mingi muu ameti peale ja tuli tuli nagu välja see, kes tegelikult tahtis sellega edasi minna ja ja täpselt samamoodi läks selle bändiga ka, et trummaril tekkis naine varajases nooruses ja siis ta ilmunud proovi enam ja suur skandaal oli selles. Ja tüli oli rohkem kui asi väärt olija ja saadaks niimoodi edasi tiksuma ja muusikali muusika oli alati alati mul hinges, kuigi ma samal ajal tegin tugevalt sporti, aga kas muusika oli nagu, mida aeg edasi, seda rohkem prioriteetsem maksta sai. Ja, ja ma mäletan, et, et kui vanaema veel elas, siis siis kui ta haiglas oli, siis ta ütles mulle, et tema mul alati laulis tegelikult kui ma, kui ma, kui ma väike olin, ta vaid magama pani. Et Mihkel, et Sa võid alati teha muusikat hobi korras, aga, aga sa pead ikka oma elukutse otsima. Ja see tegelikult alati kummita mu peas, sest ma tean, kui raske on muusikaga ennast elatada, sest sööma peab maksu maksma, need on kaks kindlat asja, millest kunagi ei pääse. Ja, ja, ja tegelikult ma olen selle peale mõelnud, aga, aga siiski ma pigem loobuks sellest rahast, kui ma saaks teha muusikat, et, et see on minu jaoks tähtis. See on jällegi ilus mõte. Et sa seal kindlasti korda läheb. Ja siis saame natukene tullagi spordi juurde ja praegu paneme peale filter häike pitser. Ja see on tabav pealkiri. Selle loo on jälle hästi sügav sisu, et ta nagu räägib sellest, kuidas sellest loost tuleb välja, kuidas isa ja poeg ei saanud omavahel läbi ja jälle isa tahtis, et pojast saaks keegi muu. Ja, ja nüüd, kui, kui ta muusikuna läbi lõi, siis on see sõnad, et isa, et mida sa nüüd minust arvad, et üsna mingil määral dramaatiline ja siuke elutruu sisu jälle. Aga väga kihvt lugu. Mihkel ratt on meil täna külas, on laulja, kes on kokku pannud oma bändi, annab juba kuu ajases välja esikplaadi, millel on nimeks ela ja lase elada. Mihkele kuulasime just sellist ansamblit nagu film, kes esines rabarockil ja sul oli rääkida selline lugu, et väikse helimehe vimka tõttu pidi laulja seal kurja vaeva nägema. Laval. Ja, ja see oli, see oli minu jaoks selline pisike šokk, ausalt öeldes, et ootasime, ootasin nii väga seda kontserti, see oli minu arust teisel päeval jaa, jaa. Eks meil, eelmine õhtu läheks pikale ja ma hommikul just rahulikult magasin veel ja lõpuks ärkasime üles, võtsime päikest ja siis ma nii-öelda valmistusin selleks kontserdiks, nii. Filter on siin, ma saan selle, mis ma tahan. Ja kui see kontsert pihta hakkas, siis siis oli juba esimesel hooajal oli, oli aru saada, et midagi on täiesti valesti. Laulja võttis oma kõrvamonitore peast ära, pani tagasi ja käis närviliselt mööda lavale, laulis, et ta ei tundnud üldse ennast nagu oma dimensioonis. Aga Eli mehel oli nagu kõik väga okei seal puldi taga, see pani mind imestama, et ta nagu üldse ei suhelnud selle lauljaga ja kontsert läkski sellepärast aia taha, et seal oli mingi täielik, täielik tehniline kala ja ja nüüd ma mõtlen, et peaks kuskil välismaale minema, et saaks uuesti näha seda bändi. Mihkel, kui palju sul endal on tulnud esinemistel ette mingisuguseid täiesti ootamatuid olukordi? Viimane kord alles juhtuse, need on tegelikult neid ikka on, neid on palju olnud, aga aga viimane, kui istu rock Cafe ees, juhtus see, et me kontserdieelsel päeval tegime 10 tundi sound checki, proovisime kõik, mis vähegi proovida annab. Ja, ja toimis, kõik oli, kõik oli super, sel hetkel seal see saun tuli, pole vist kunagi nii head saundi olnud, tegelikult et. Ja siis, kui järgmisel päeval kontsert oli jaa. Ja ta peale läksime, siis siis janune Smilers oli veel vahepeal enne meid sound checki teinud ja kui siis esimene lugu käima läheks, siis, siis oli kaos ja see oli jälle selline. Kui see hetk kätte jõuab, et sa oled nii palju tööd teinud ja sa tead, et sa lähed lavale ja kõik toimib ja kui siis ei toimi ja kõik on täpselt vastupidi nagu sa teinud oled, siis siis on jälle see hästi kiire enda kokku võtmine, keskendumine ja kuidagi välja mängima, nii et kõik on tegelikult hästi, aga enesetunne on halb. Kui ruttu see siis selle noh, olukorra tavaliselt lahendada, kuidas viimane kord läks, et esimese loo ajal sai juba midagi parandada. Ja ma hakkasin nii-öelda meiega suhtlema, sõrmega, näitama seal enda Morit monitor kohta, kas sõrmeks valjemaks või vaiksemaks ja nii edasi ja siis kas see oli vist kolmas või neljas lugu nende vahepeal ma otsustasin, et nii tooli võtan oma akustilise kätte ja hakkan rahvaga rääkima. Tutvustasime bände ja tegime pulli ja siis me saime selle nii-öelda atmosfääri soojaks inimestega ja siis läheks nagu parem ja nii edasi, aga, aga see, mis enne seda oli, oli nagu rasked. Et kihvt on tegelikult, kui tuled lavale ja esimesest hetkest kõik on hästi ja saad korralikult lõpuni selle kontserdi viia, aga aga nagu öeldakse ebaviisakalt, et shit, happens. Oled sa, Mihkel, ise selline ütleme noh, täiuse taotleja sihuke noh, Maxima rist, jah, ja perfektsionist, et, et siis elad nagu võib-olla valusamalt läbi neid asju, mis ei ole päris nii. Ja kindlasti kindlaid kindlasti elan. Mingitel hetkedel ma tõmban ennast natuke tagasi. Ma ise mingi kala panen, proovis või Levesed, juhtub seda ka, et mängid vale akordi või või, või unustad mingis salmis äkki sõnad ära, tuleb mingi mäluauk ja siis siis tuleb sealt juba puhas improvisatsioon, et hetke nendele hetkedele siis, siis järgmised, võib-olla paar nädalat, siis ma olen natuke rahulikum ja ei nõua nii palju, aga üldiselt, et tööd tuleb ikka teha, hirmus, palju, tuleb tööd teha. Mihkelson meenutasid enna maavanaema sõnu, kes ütles, et muusikat teha võib ja on väga hea, aga, aga peab olema ka mingisugune amet või töökohta. No sina küll, teeksid vist ihust ja hingest ainult muusikat, kui saaksid. Küllap see aeg jõuab kätte, aga praegu on sul ka mingisugune muu amet. Ja see, ma olen ametilt sisseostja, see puudutab rohkem niisugust majandust ja ja selliste oluliselt kuivemat poolt kui muusikaga, mis on ka tegelikult väga huvitav. See hakkas pihta sellest, et mõni aasta tagasi ma läksin Stockmanni tööle plaadipoodi ja olin seal seal siis ostja ja siis ma olin hästi kursis muusikaga, kuulsin kogu aeg uusi albumeid, uusi artiste. See oli, see oli nagu hästi põnev, et kes kellelegi tuli uus album nii kohe siidimängijasse kuulama. Ja siis sealt edasi. Kuna kuna kuna plaadimüük kahjuks Eestis aina kukub ja kukub ja kukub ja kukub, siis siis sellega enam nagu ära ei ela, siis ma läksin edasi uude firmasse. Et nüüd ma töötan ekspordi vas firmas, mis tegeleb autotööstusega ja ja olen seal sisseoste igapäevaselt, kui tööpäev läbi saab, siis hakkab teine töö, et kõik käib niimoodi graafiku järgi ja vahel tahaks tegelikult rihma lõdvaks lasta ja sõpradega välja mine pulli teha, mis see ongi kogu selle elu võlu tegelikult aga aga ei saa, peab, peab ohverdama neid hetki, et midagi saavutada. No vahel ikka ju lased rihma lõdvaks ja lähed pulli tegema. Ja ikka, ja siis, siis, siis hommikul mõtlen, et aga on kyll, oleks võinud ju korralikult teha selle eelmise päeva, aga ma arvan, et see on inimlik, et see lihtsalt ei ole võimalik. Ühel hetkel jookseb kõik kokku ja ta siit ma ta välja siit seinte vahelt. Ma tahan elu katsuda, see tunne tuleb tihtipeale. No spordimehena oled sa tegelikult ka päris paljus saavutinud, sest mitte igaüks meist ei ole Eesti meister. No see on selline, ma võib-olla ma võib-olla ei rõhutaks nii palju, et, et ma olen eesti meistrite teadme sokid poisiga 2007. aastal. Ei kuus täitsa lõpp, ma ei mäleta enam. Sorry. Aga, aga me tulime Eesti meistriks, aga, aga ma ei olnud põhikoosseisu mängijat. Jutt käib siis käsipallis, mõtlen kuulajatele. Ja ja välist Riho-Bruno Bramanis tuli Jaapanist tagasi, siis pandi selline uus võistkond kokku. See oli kohe esimene hooaeg ja siis meil oli noortega oma võistkond siili palliklubi tol ajal. Ja, ja et, et nii-öelda uut põlvkonda ka välja kasvatades võeti meid ka. Aga ma sain platsil üsna vähe, et sellistesse pingsates mängulise Põlva Serviti või Kehraga, kes, kes on nagu Eesti Eesti, Eesti parimat praegu ei saanud väga palju platsile, nii et nii et ma ei saaks siinkohal öelda täiel rinnal, et mina olen Eesti meister, et olin pigem selline meeskonnaliige. Tšiili klubi siiliklubiks praegu meie kuulame lauljas siili ja Lugonkreisi. Mihkel ratsin meil külas Eesti meistriga, käsi valis, kardaks seda seal üle, see just hea moment, et müügil on tagasihoidlik mees ka, eks ole, et ütleb, et oli meeskonnas väga-väga palju põhikoosseisus väljakule ei saa ja mul tuli kohe meelde vana nali, et grupiseksis on ka see asi, et et saab tellida nii-öelda stsenaarium. Ja saab, no praegu, et see nali ja see seda nalja, jah, aga Mihkel räägi nüüd lõpuks võib-olla siis ka fännidele, et oled sa nüüd juba õnnelikult abielus või oled sa veel vaba ja vallaline, et võib-olla siis fännide seas ka need, kes kes selle silmaga vaatavad? Lööb latern kuskil, nagu öeldakse, põlema. Ja nende nende Veenustega on keeruline lugu. Et ta ei, ei ole mul seda üht ja ainust õige, et ma arvan, et selle praeguse nii-öelda praeguses eluetapis selles elu elu Kuidas öelda, no on olnud viimasel ajal neid suhteid, mis on just sellepärast metsa läinud, et et isegi kui see veenus ütleb alguses kenasti, et mõistan sulle, et sul on vaja aega. Aga siis, kui seda aegade Eesti ei olegi, siis, siis siis ikka ei mõista küll enam ja ja läheb see ikka seda keerulist rada pidi, et ei õnnestu see kaunis kaunis, ilus, suur ja loodetud igavene armastuse. Mihkel igal juhul suur aitäh, et tulid meile täna külla ja võib-olla ütled mõne sõna neile Veenustele ja teistele raadiokuulajatele, kes siin praegu kuulavad. Marsikestele ka meelega, kusjuures marsiga seotult vist midagi hakkab. Ja, ja mis ma ütleksin, raske on niimoodi kohe hetkepealt midagi öelda, aga aga kõige tähtsam isegi kui elu kaikaid kodarasse viskab. Et püüdke teha seda, mis, mis endale meeldib ja ärge allugi provokatsioonidele ja ja mu enda puhul vist võib-olla ütleks seda, et päris tähtis on tegelikult õppida ei ütlema, sest muidu jookseb omadega ummikusse lihtsalt. Mihkel viimane lugu meile tänaseks valinud on töölise kast Marcia kluseleritud Jets, kas sul õnnestus ka Tallinnas kontserdil ära käia? Ja käisin jälle selline emotsioon võttis pisara silma ja tegelikult kui ma, kui ma Jared Leto seal vaatasin, kuulasin, siis sel hetkel ma tundsin, et oi, mul on ikka muusikunivel ikka meeletult pikk tee. Mihkel aitäh, et tulid täna külla.