Tere tulemast, Arko Olesk, tere. Me tutvustame siis sellesse neljapäevasesse saatepäevakord versioonis rubriiki, mille ütleme, tinglik pealkiri on meister ja põhjus, miks Arcop peamine põhjus, miks sa siin oled, on see, et sa oled tegelenud kui kaua aastaid juba ristsõnade koostamisega ja ma julgen öelda, hoolimata oma noorusest oled 23 aastane kuulut eesti mälume mängurite paremikku. Aitäh komplimendi eest. Ma tõesti mälumängu olen juba päris paljudega on umbes kaheksa aastat. Alustasin siis, kui ma olin 15 ja eks tänu sellele ongi nii vara redelil tõus tulnud. Et kuigi suurvõidud mul seni puuduvad, on teinekord ikka auhinnalisi kohti tulnud. Tõepoolest. Kuidas sellisesse ringi satutakse? 15 aastase kohta ilmselt ei ole ka mälumäng teab, mis selline popule tarneajaviitmise võimalus või on, on selles näiteks süüdi see kant, kust sa pärit oled, Jõgeva vist ei ole kõige atraktiivsem linn, seal ei olegi muud teha kui ristsõnu lahendada ja meil on võimekus osaleda või? Ma päris nii ei ütleks, aga noh, see mälumängu sattumine käis ikka väga tugevalt läbi perekonna, sellepärast mul isad omal ajal tegeles. Ja siis, kui ma väike põnn ikka vedas mind siia-sinna kaasa ja siis mingil hetkel ma hakkasin juba, hakkasin juba vastuseid ütlema ja, ja sealt see alguse sai. Aga ma ei tahaks nüüd öelda, et mälumäng noorte seas populaarne ei ole, et viimasel ajal siin tuleb rõõmu tunnistada, et muutub järjest popimaks igal pool Eestis sellepärast et ta ju mitmesuguseid sarju ja võistlusi, kuhu noored väga hea meelega kohale tulevad. Mismoodi internetti ajastul mälumäng Eesti muud üldse välja näeb, käitub ikka reaalselt koos ka või annab need asjad kõik näiteks mugavusele viidates lahendada arvuti abil? Loomulikult annaks aga valu nagu võlu pole mitte ainult selles, et sa, et sa tead mingeid asju vaid just selles, et ta tuleb toreda seltskonnaga kokku. Te väidate, kus mõnusalt aega, mille käigus tehnika juhuslikult mõnedele küsimustele ära vastata, nii et kahtlemata internetiajastul on toonud uusi võimalusi, nagu ka tegelikult Eestis on paar internetilehekülge, kus saab online'is pidevalt küsimusi esitada ja küsimustele vastata. Aga see, selline seltskondlik nauding, see ei kao kuhugi ja see on ikkagi see, mis pidevalt inimesi kokku toob. Ütleme päris ausalt, Arko, kas mälumängurite seas on olemas sisemist konkurentsi? Eestis on mõned legendaarsed tegijad nagu Jevgeni Nurmla, ilmselt Indrek Salis, mehed, keda praktiliselt kõik peavad, isegi need, kes ise mälumänguga ühel või teisel moel üldse kokku ei puutuks, lihtsalt vaatavad telekat. On teil sisemist konkurentsi sinu jaoks nagu väljakutse olla nende meestega ühel tasemel? Ei no konkurents loomulikult, sest kõige kõrvale on ju, me oleme ikkagi võistlused, kus lõpuks selgub see, kes on, kes on tänase päeva parim ja võistluse ees, loomulikult kõik on konkurendid ja väga hea meel on, kui teine kord õnnestub alistada Jevgeni normlawi Indrek Salis, kes on tõesti Lähevad legendid. Praeguse seisuga pärast vestlust on kõik, kelle sõbrad edasi ja patsutas, patsutatakse õlale ja. Järgmise korrani. Ma kujutan ette, et põhiline trend, mida mälumängurid teevad, on see, võivad lihtsalt erinevaid teatmeteoseid lihtsalt raamatuid internetti uurivad ja nii edasi. Aga ütle, kas, millised näiteks sinu kui mälumänguri kõige tugevamad küljed on? Teed sa näiteks spetsiaalselt tööd selle nimel, et mõni nõrgem valdkond oleks tugevam? Ei, siiski mitte, ma usun, et, et see on nagu valdavalt legend, et mälumängurid pidevalt teatmeteoseid loevad. Et kõige parem harjutamine on ikkagi see, et sa käid ringi, silmad lahti. Tõesti, raamatute lugemine käib sinna juurde, ajalehtede lugemine, kogu ümbritseva elu jälgimine. Aga nüüd selliseid, kes spetsiaalselt trenni teeksid, kahtlemata mälumängurite seas ka selliseid, aga ma ütleksin, et nad ei ole üldse valdavad sellepärast et, et eesmärk aga ikkagi ei ole päris selline läbi vere, higi ja pisarad olete tippu jõuda, vaid seal peab alati säilima selline mõnus, mõnus seltskondlik sotsiaalne aspekt. Kas ma eksin väga rängalt, kui me ütleme, et suvel olid mälumängurite maailmameistrivõistlused? Ei eksi ja just nii see oligi, esimest korda toimus, kelle initsiatiivil toimus mitmete inimeste initsiatiivil lihtsalt tekkisid rahvusvahelised kontaktid ja, ja siis millegi mitmel inimesel korraga mõte pähe, et teeks midagi sellist ja nii see läks, kuidas eestlastel läks? Eesti parim võistleja? Ikkagi individuaalne, mitte riikide, just individuaalne ja Eesti parim võistleja, 25 aastane, kusjuures Lauri Naber Tartust saavutas 10. koha. Ja eestlasi oli seal esisajas veel ikkagi päris päris oluliselt. Muidugi võidutsesid inglased ja belglased, kus on ka väga tugev mälumängukultuur, aga kiire leidnud sugugi kehvasti. Ütleme mälumängud tegemiste juures kohanud sellist küsimust, mis sulle igaveseks on mingisugused põhjus, on meelde jäänud, ma küsin täiesti eksprompt, praegu aga ahistab sind tagantjärgi mõni asi, mis on sind eriliselt närvi ajanud mingisugusel põhjusel, et sul ei tule meelde või, või on lihtsalt niivõrd geniaalne küsimused. Sellised tegelikult igas mängus, et just sel sügisel oli, oli üks küsimus. Kas me oleme, küsiti, küsiti sotsioloog Oksa, prantsuse teadlane, kes on sotsioloogia isa? Ma tean, ma olen seda koolis õppinud ülikoolis käinud sotsioloogia loengus kõik need inimesed omale pähe õppinud, mida nad tegid, kes nad olid ja siis tuleb mulle see küsimus ette, vaata seda, ma mõtlen enda, mis ma tean seda. Siis ma hakkasin nime meelde tuletama ja ei tule meelde. Ja, ja ei tulnudki lõpuks meelde ja noh, sellised sellised momendid tekivad ikka aeg-ajalt ja tegelikult neid just kinnistuvadki selle nime igaveseks mällu, et teinekord küsitakse jälle ja siis pole enam mingit probleemi, et kahtlemata see selliseid kogemused, emotsionaalsed kogemused just mängu sees aitavad just väga palju selliseid igasugu fakte kinnistada. Ma võib-olla eksin, aga ma mäletan, et ilmselt tuleb kaasa saates Kuldvillak siia niimoodi aktiivse poole pealt, ehk et esinenud avalikkuse ees põhimõtteliselt sellega, et sa mängid mälumängu. On see teistmoodi tunne teha seda näiteks kaamerate ees painab sind näiteks efekt? Milibaina liin on sama ikkagi küsimustele vastamise adrenaliin. Aga kahtlemata see mänguspetsiifika on teistsugune, et ta nõuab olenevalt mänguformaadis ta nõuab natukene võib-olla teistsuguseid teadmisi või teistsugust kiirust või teistsugust mõtlemist. Et nad siiski telemängud ja päris. Me oleme kaks eri asja. Kuigi, kuigi see tegijaskond suures osas kattub natukene ristsõnadega ja mulle jäi mulje, ma olin üksvahe nende päris päris selline usin lahendaja, aga Ühel hetkel mulle tundus tohutult, kurdavad 11, et on nagu selles mõttes ristsõnad Eesti sedasi läinud bjektiivsest nende lahendamisega praegusel ajal ise tegeleda lahendamisega enam mitte nii väga, sest kostamine annab sellise naudingu juba kätte, et pole nagu lahendada vaja, et kui sa jõuad lahendamisega mingile tasemele, kus sulle kõik hakkab hirmus tuttav tunduma, et siis ilmselt targem hakata ise koostama, käite süsteem niipidi või? Üldiselt küll, jah. Kui isiku isi lahendamine tõesti enam sellist naudingut ei paku, siis, siis on tõesti mõttekas minna kohtumise juurde, sellepärast et see on selline vaimselt märksa stimuleerivam. Jaa jaa, loomingulisem tegevus. Aga tõsi, sõnad korduvad igal kohta lehel on mingi teatud teatud stambid Vidada. Kui ta näeb mingit tähekombinatsiooni, siis ta nagu juba peaaegu poolautomaatselt kirjutab mingi omale väga tuttava sõna. Ühest küljest on see ja teisest küljest jälle jälle pahal, kellele kordused ei meeldi, sellele muidugi, aga samas on ka palju lahendajat, kellele meeldib, kui nad näevad tuttavat sõna, teevad selle kohe ära kirjeldada. Kuidas sinu puhul ristsõna koostamine käib, on see juba pigem vormistamise küsimus, et sa istud laua taha ja ja põhimõtteliselt, kui sa võtad ise koostamisel, Aaviksoo, vaatad, et otsida selliseid asju, mida sa ise peast ei tea, koostada ristsõnapea, ei peasti kosta, see on ikkagi alguses on ikkagi sellist loomingulist impulssi vaja, mingi näiteks mingi pilt, mille juurde lause välja mõelda, või mingi mingi teema. Et kui see peab olema lähtepunkt alustada ja siis panna selline põhipõhissi. Kuulge rebaika vastuslause, mõned teemakohased, pikad sõnad siia-sinna ja siis edasi läheb juba nagu rohkem vormistamiseks, sellepärast et mingid tähekombinatsioonid juba jäävad mingid piirid ette, et et mis, nagu seal olla saab või ei saa, aga aga loomulikult ma kasutan ka kohtumisel teatmeteoseid ja raamatuid, sellepärast et siis tuleb nagu seda on. Huvitav, on see asi välja, et kui ainult peast teha, siis paraku hakkavad need asjad korduma. Toitu kas rist, koostajad on Eestis võimalik ära elada? Tegelikult on kui, kui ennast piisavalt takka sundida ja neid sõnu Morpida piisavalt kuu jooksul, et, et tegelikult on, aga minu jaoks on siiamaani siiski lihtsalt selline mõnus loominguline hobi kõige paremad. Kui isiklikku arvamust küsida, siis mulle meeldivad väga Villu Tamme ristsõnad ja Vanholterissana. Või siis Rauno Pärnits, ühesõnaga suurem osa Ristiku kollektiivist. Aitäh samast raadio kaht Arko Olesk. Me rääkisime siis rubriigis meister natukene sellest mis käib kaasas mälumängu ja restoranide koostamisega. Ma loodan ja soovin sulle kõike paremat aitama.