Tere tulemast raadio kahte Kristjan Kalm. Tegelikult me peaksime alustuseks laskmisel ausalt üles tunnistada, kuidas sa selle loo tegid. See ei ole kaugeltki mitte sinu väljamõeldud viisijupp ja veelgi enam, see ei ole ka sinu sisse lauldud. Laulukatke. Viisijupp ikkagi peaaegu et on välja mõelnud, aga see laul, mis seal kõlab, see on sellised selle lauluga, et me ei mäleta enam keegi, kes me seda tegime, kus sa laulad, see tuli, see peaks olema mingid 60.-te lõpu hämarad kantriplaadid mis on täis selliseid nõletavaid USA kantriballaad. Aga kuna seal plaataks pärast seda kaduma Eestis seda ei müüda sellise inimesega nime me kuskilt internetist leidnud, siis lihtsalt need kõik, mis sellest järele on jäänud, on see pisike lõitmis sinna lauludega. Kui see sinu plaadil kõlab katkena salgab siis Iivil faire pööning, siis tegelikult te olete ka nii-öelda närinud neid sõnu. Jah noh, selles mõttes, et tegelikult see mees kuulus kantsli kunn, laulab seal kiiprofaja pööning, aga kuna Sten Šeripov, kellega me koos seda lugu tegime, siis tema kuulis algusest peale, et et viiv võib vajada ning siis tundus palju sihuke dekadentslikum. Jaa, jaa. Jaa, poolilisem, kui see kiitus vaeveni. Sinu plaat on mõne inimese jaoks vägagi ebaharilik, sellepärast et sinu muusika ei sünni mitte nii, et sa võtad triibulise noodilehe või? Ma ei tea tühja helikandja hakkad sinna peale nullist midagi ise välja mõtlema, vaid kasutad tükke siit ja sealt. Miks niipidi, miks sa ei alusta ise? No see on nii üht kui teistpidi mõningate asjadega. Ma ikka alustan, valgeff ka, aga see on sellise noh, kuidas ma ütlen Alternatiivse loomenatuuri staatus, et kes ei ole käsutada, nagu te olete orkestrit ja taustalauljate kooris, sa pead lihtsalt nagu läbi ajama sellega, mis nagu saadaval. Et ega tegelikult nagu nendes lauludes mitmetes, kus on mingisugune selline vokaal, mida ma ka siis ei ole siis saun, kui ei ole nagu kuskilt nii-öelda nagu varastanud, siis see tegelikult on rohkem vähem nii juhtunud, et lugu on enne valmis. Ja siis ma lihtsalt kuulen kuskilt mingisugust juppi, mis kõlakas eraldi ja, ja siis siis proovimisega on sinna peale läinud. Pigem see ei ole nagu niimoodi, et kõigepealt on see jupp ja siis hakkab lugu vaid pigem vastupidi. Aga noh, selles mõttes nagu lõpptulemuse kontekstis vist väga vahet ei ole tähtis, et hästi kõlada. Et kumb, kumba hiljem mõjusat kuulajat nagu väga-väga vahet. Steniga nädala alguses vaidlesime ühe Phil Collinsi kaveri puhul, et kas inimesed teevad laulust kaveri või võtavad sealt sämpli, juhul kui nende arvates on tegemist geniaalse lauluga või siis juhul, kui nende arvates on tegemist täiesti mõttetu lauluga, mida tuleks kindlasti nagu omalt poolt nii-öelda edasi aidata. Et kumba pidi sinul Mõttetu lauluga kindlasti tuleks seda teha, sest mina küll ei julge nagu võtta kuskilt sämpida nii-öelda mingisugust Jon kõrveini või Maithewistes mõttes mida on mul nagu sinna lisada või, või mida mõelda kui, kui või noh, see on nagu hoopis teine maailma hoopis teine teema, et me peame, siis on jah ainuke õigustatud viis nagu tegelikult Champlid kasutada on kahel moel, et kas sa tõesti nagu teed siis et siis nagu pruunist asjadest, saiu või siis teistpidi kasutad seda sämplit niimoodi, et siis on midagi totaalselt teistmoodi, et et noh, see lihtsalt võtta kuskilt mingisugune kitarri soolevana see teise asja otsa peale jooksma. See ei ole nagu väga väga äge. Ütle, kas sinu jaoks on olemas mingi mõõtkava või mingi kriteerium, et, et sinu plaat on hea, kas sa vaatad mingisuguseid, ma ei tea, müügitabeleid kuulata, raadiot, iidide kommentaare kuulata või loeta inimeste kommentaare netis või kas on mingi selline kriteerium, mille järgi sina hindad oma tegude õnnestumist? No kahtlemata nagu, kui inimestele meeldib, see on kriteerium, et eks me kõik ole mõnevõrra edenevad, mõni rohkem, mõni vähem ja kui see tõenäoliselt üldse ei oleks, siis ei, ei annakski. Välja siis lihtsalt jätaks aastasse. Ja loomulikult läheb see korda seda väga head meelt, kui inimestele meeldib, aga see ei ole nagu kindlasti selles mõttes asi, mille põhjal hinnata edukas või mitte, sest et Play tegemine on üldse see asi, et see nagu plaadi tegijale endale hoopis teistmoodi asi kui kuulajale puhtalt sellepärast, et play teki jaoks tähendab ta nagu mingit protsessi lõpp. Aga inimese jaoks, kes selle plaadi ostab, tähendab pigem nagu millegi algust laule kuulama ja ta kuuleb muusikat, tal hakkab võib-olla miski asi meeldib ja mis mitte ja alles sealt hakkab arenema. Hea oleks, kui ma nagu plaadi valmis saan, siis see etapp või see muusika nagu läbi ja sellega nagu ühel pool. Ja selles mõttes on muidugi tore lugeda ja tore kuulata, mida inimesed arvavad, aga ma ise olen nagu nendes tubades selle võrra juba suhteliselt ära tüdinenud, aga mannil miljoneid kordi ise kuulnud, miljoneid kordi säranud. Kas sa, Christian, ise oled nõus sellega, et su plaadil on mõnes mõttes kaks nägu, ehk et selle alguse lood pigem oleks, ütleme raadio kahe näidet, võtame meie päevase vööndi hitid, üks neist on juba selgelt minema see, ma julgen prognoosida, et plaadi avalugu läheb. Aga sealt, mis edasi tuleb, on pigem õhtuse vööndi muusikat. Jah, võib olla küll, et eks kindlasti on mingisugused lood, mis on kergemini säilitavad ja mingisugused lood, mis raskemini mõned, mis nõuavad rohkem fookust kui teised. Ja ma ei tea, kui kui inimene iive piisavalt, vajab kerad lahti. Ma ei usu, et, et hea muusika ja siis ta nagu mähkamataarsel