On kirjutatud August Gailiti tuntud eesti kirjaniku poolt ja esimene, kolmas ühe tema lugeja arvatavasti tollal noore tütarlapse Aime poolt, kes pahandab, et tuntud kirjanik on oma romaanis. Kas mäletad mu arm sarja teises raamatus kasutanud eme Leevi kuju loomisel? Seid kirjanduses ei ole ju nii haruldane kuskilt kirjaniku materjali ammutama ja nii on sedagi raamatut lugedes tõepoolest võimalik ära tunda kultuuriloos meie kultuuriloost tuntud isikuid näiteks kirjaski vilksatab Iisak kreeni nimi on seostatav väliste märkide järgi Ants Laikmaaga ja, ja on seal ju teisigi tuttavaid või vähem tuttavaid kohti. Ometi on selline kirjavahetus üsna haruldane. Tavaliselt ei jõua sellised kirjad enam publikuni või lugejateni sest nad ei ole ju enam kirjandus selle sõna mõttes nagu kirjanik seda mõtelnud. Eriti August Gailiti puhul, sest kuulub nende kirjanike hulka kes on arvanud, et nende elu ja nende isik ei ole olulised. Ainus oluline, mis on see, mis nendest nende raamatutes järele jääb eesti kirjanduse looži teise äärmusliku näitena tuua võib-olla vast Friedebert Tuglase kes Siuru päevil sõnastas tegelikult kõikidele Jurulastele peaaegu et kohustusliku põhimõte mis tarvis meile kirjaniku maine, isik, elu on üks kord kindel, et tema toodangu palju huviväärsem on kui isik. Ja ometi kirjutas ta iseni teoste sünnilood kui hulga mälestusi. August Gailit on olnud tõesti hoopis risti vastupidine loojanatuur. On teada, et 56. aastal on ta ühes usutluses väitnud, et tõepoolest temast peab järel maha jääma ainult see järele jääma ainult see, mis sisaldab raamatute. Ja niimoodi ta käitus. Tütre käest sain ma teada, et kolm päeva enne seda, kui August Gailit viimast korda haiglasse läks põletas ta kodus kaminas on endast maha jäänud pabereid, järelejäänud pabereid. Kõik poolikud käsi kirjutasid tuleroaks ja just sellepärast, et ta ei tahtnud anda põhjust sellisteks skandaalseteks legendaarseteks, legendi loovateks lugudeks. Ometi on ta alles jätnud teiste kirjade endale ja see kiri aimele või õigemini selle kirja koopia, mida te kuulete, on üks väheseid tema enda kirjutatud kirju, mis praegu on alles ja Rootsi riigiarhiivis säilitatav balti arhiivis hoiul. Ometi on August Gailiti olnud juba oma elus kasvõi tänu oma välisele kujule hästi suur pikk kiilaspäine mees andnud põhjust üsna hulgale legendilaadsetele lugudele ja nii samastatakse teda ennast. Või õigemini tema loodud Nipernaadi kuju tema endaga. Ja On teada, et mõnegi mõnigi nendest seiklustest, mida ta Nipernaadi pool kirjutab on tal tõesti endal tulnud läbi elada. Või siis näiteks vabariigi aegsetes ajalehtedes korduvalt joonistatud temast karikatuure. Kõige markantsem on üks selline karikatuur, mis, Kujutab ainult hästi pikki jalgu selle pildi alla on kirjutatud, järgneb tõesti järgmises ajalehest tuli hästi pikk keha ja siis järgnes uuesti. Ja tõepoolest tean, et August Gailiti oli suur mees, sest ma olen näinud tema fraki pükse, mis mulle ulatusid õlal. Skandaalisti. Mainet aitas luua ka tema ta ise tollal kirjutades näiteks novelli August Gailiti surm mida on, mille viimaseid ridu on tsiteeritud need korduvalt, sest need lõppevad. Sest see novell lõpeb sellel kombel. August Gailit oli suur mees, August Gailit. Armaski olen lugenud sinu viimase teose ja need ei teegi, muudkui murran pead paljude küsimuste üle, mis minus on tekkinud ei tea isegi, mida ma selle kirjaga tahan saavutada. Aga küllap loodan enesele mingisugust tröösti õigust. Mul ei peaks ju olema mingisugust põhjust ärritamiseks või ka kurvastamiseks. Nii sa ütlesid. Kuid kuna ma seda hirmsa järjekindlusega ikkagi teen, siis jah, arvasin heaks valada oma ahastuse sinu ette. Ootan sinu halastust ja andestust või ükskõik mida, mis suudaks mulle tagasi anda mu hea ja rõõmsa enesetunde. Vahest ehk soovin midagi võimatut? Kindel on ju see, et olen vaesusest ja mustusest võrsunud ninatark aga nüüd soovib see enese ja oma pere eest midagi lausuda. Ometi on ju igal ausal inimesel raamat laual lugemiseks üks väga tuttav elulugu ühelt väga auväärselt kirjanikult. Õndsad on kindlasti need, kes vaimust vaesed, sest nende päralt on taevariik. Aga kuhu peab pugema see, kes teiste vaimuvaesuse ja naiivsused jääb irvitamiseks teistele. Või arvasid sa oma teosega mõnerleda, puuduva mõistuse pähe istutada? See on lootusetu soov, sest inimene ei märg oma vigu ka mitte siis, kui need talle ridade viisi koju lugemiseks viiakse. Ta märkab aga kohe, et teda narride pilgata tahetud tema suurt usaldust on kuritarvitatud, tema kannatused moonutatud ja nõnda edasi. Mille üle ma siin õieti protesteerin, mis on mind siis haavanud, nii et Usadzen ei arva enesel ikkagi mingit õigust olema? Muidugi nimetatakse seda Haagumiseks, olen haavunud, õnnetu ja löödud. Sul õnnestus mind maha sikutada sealt, kuhu olid mind ise nii suure hoolearmuga aidanud. Olin suures tuhinas tõstnud oma ninakesed liiga kõrgele ja lõõritanud koos nende ära valitutega. Kelledel on kõik sünnipärane õigus selleks olemas. Toppisin oma näljaste pasteldest lehkava viletsuse teiste laululindude sekka ja püüdsin nende viisi oma varase häälega järgi aimata. Ta ei küsinud kordagi, mis õigusega tänulik kõige saadu eest ma ikkagi oskasin olla. Aga kellel on vaja mind või minu tänulikkust? Kui oleks nii, et saaksin vihata neid minu lapsepõlve, musti tonte või ka mitte üldse neile mõelda või leiutasin veel mõne kolmanda lahendusi neist vabanemiseks, aga ei. Kõik on teisiti, need hirmsat patust ja rumalusest täis inimesed on mulle armsad. Omas teoses mainisid, et inimene ei saa olla parem, kui ta on loodud. Nemad ju ka ei saanud, võib-olla püüdsid, ma ei tea, inimese püüdmine paremaks saada, muudata kohe naeruväärseks, ükskõik, kas ta siis upitab ennast vaimselt majanduslikult, ta tegevus tekitab ikkagi nalja. Oma teose peategelaste, püüete jänese upitamisele olid andnud teistsuguse väljendusvormi elu, riimi ja rütmiotsimise. Kas seetõttu võime vabandada nende napakas tobedaid toiminguid? Vahel arutan veel oma mõtteis võimalusi, mis sul oli selle raamatu kirjutamisel. Oleksin tahtnud näha. Rünnak ei oleks olnud nii sihitud ilma mingi võimaluseta kõrvale hoidmiseks veidi muudetud kujud, nende elukutsed ja vanglagi teistsugusel kujul. See ei olegi vist midagi muud kui etteheide sinule. Selle asemel peaksin vist hoopis olema tänulik, et jätsid mängust välja mu õed-vennad ja nende viletsuses. Olen tänamatu, ei taipa, milles su heade ku seisnud. Kas oleks nende lookeste lugemine mind hauda viinud? Sest nüüd olen ainult haige. Midagi nii tänamatud võivad lugejad olla. Nad ootavad sinult ainult pea sillitamist, kõik, mis üle selle, on ülekohtune ja kurjasti. Tunnen, et pean vabandama sinu ees oma naiivse ja rumala kirja pärast. Võib-olla ei mõista mind, kuid siiski on tunne, et sa teed seda. Mitte nii nagu mina seda arvan ja soovin vaid hoopis teisiti. Soovin sulle ja su perele veel kord head ja õnnelikku uut aastat. Suurima lugupidamisega tervitab sind. Arma saime, su kiri tuli mulle nii suure ootama, Ta üllatusena, et olin tükil ajal päris segane. Olen kibedust ja meeleheidet tekitanud inimeses, keda olen kogu aja austanud ja oma heaks sõbraks pidanud. Kelle perekond olen rõõmsal sammul rutanud ja kelle ilmumine minu koju mulle endalegi ikkagi head tuju valmistanud. Ja nüüd järsku sinu kirja lugedes selgub, et olen pori loopinud sinna, kuhu enese meelest oleksin alati tahtnud Külvi oma siira poolehoiu ja austuse märgiks. Ja ometi oled võinud pikkade aastate jooksul kogeda, et ma ei ole ei isikuna ega kirjanikuna kunagi esinenud kaasinimeste kohta ei kohtunikuna ega ka moralistina. Ma pole iialgi kellegagi tülitsenud või end oma kaasmaalastest paremaks pidanud, milles siis asi seisab ses raamatus, mille autoriks ma kahjuks olen. Ma ei tea tõesti mitte käsi südamele panna seda kirja siiralt kirjutades. Miks avastad sa ja su ema minu raamatut oma eluloo ja minevikuga? Kui ma ise selle kirjutasin, ei tulnud mul kunagi meelde, et leevi perekond oleks sama, mis oli teie perekond. Olen ise nüüd takkajärele hoolikalt seda raamatut sirvinud ja leian, et minu Enelejeviang kõige sümpaatsem isik, naisisik, keda mul n olnud kirja panna. Tema kaudu oli minu ülesanne näidata, et inimese saatus ei olene temast enesest, vaid kõik on juhus. Kõik on vastavalt olukordadele ja temperament telejuba sündides ette määratud. Enelejevi otsib elust, ilu, hingesõprust. Kui palju on meil naisi, kes sama teevad? Ene levib elus kannatama, sest temale ei vastata samaga. Ene Klejevia antud mitte enese loomupärasest kirest vaid ta tahab hea olla don hingeliselt puhas. Ta ei häbene isegi oma eksimusi siiralt tunnistama selleks sest silma kirjatsemine, enese varjamine ja ülistamine on võlts, mida ta ei tunnista. Ta käib läbi kunstnikud, ateljeed, arvates seal loojate keskel leida ülisust siiruste ilu kuid leiab vaid narre eputavaid narre. Ta otsib lohutust jumalasse kirikus, kuid sealgi paljastub enese kasulik ahnus. Ta leiab, et abielu ei saa samastada õnne ja hingeotsinguga vaid see on ainult suur kohustus, kus kõik ainult nõuavad. Kuid omalt poolt ei anna midagi vastu. Isegi rikkus, kuhu ta jõuab spekulatsiooni kaudu viita isiksust veel suuremale vastuolule enesega ja oma otsiva hingega. Milles on siis autori arvates pääse? Ene Liiv ütleb seda oma pihtimuses. Ei köis ümber laagri ega relvastatud sõdur selle taga ei tähenda midagi sest inimsaatus pole tema enese käes. Küll aga on tema enese käest otsiv, januneb hing ta tunnetamine, mida inimene kannab. Head oma südames, ei tohiks mitte panna surnud raamatutesse lõuenditesse, vaid andma seda oma kaasinimestele ja ka enesele. Seepärast ütlebki ta Jürgenile ära luuletavaid, näita seda luuletust mulle oma elus. Mõtle järele, armu saime, mis ühist võiks olla küll sinu emal Enelejeviga ja kui leiad ühist, siis kätt südamele pannes võiksid küll sellisele emale uhke olla. Mina oleksin küll. Veel kord sinu kirju läbi lugedes leian sealt tuled mõne lause enesele omistanud. Meil pole vähematki ühist ei sinu ega ka minu leevi perekonnale. Ma mõtlen siin vaesust ja pastleid. Kui oled vähegi mu raamatuid lugenud, siis leiad, et ma peamiselt olen kirjeldanudki vaid vaeseid ja lihtsaid inimesi ja alati suure soojusega. Jugo mu Nipernaadi peatub oma rännakul ainult vaeste õnnides ja katsub oma fantaseerimisega neile vähegi rõõmu majja tuua. Isade maas, räägin popsi, poegadest, kes võidavad sõja karges meres, kirjeldan Ruhnu vaeseid naisi, kes selliste raskustega peavad võitlema. Ja teistest töödest pole ma kunagi kloorifitseerinud rikkust ja neile omistanud erilisi väärtusi. Miks ma siis nimetan nälga ja postleid, mis kogu eluks juurde jäävad? See käib nende kohta, kes rikkaks või kuulsaks saades arvavad, et nüüd on nad härrad kaaslastest paremal ning targemad. Ja oled ehk ise kah küllalt tähele pannud. Kuidas nii mitmedki, kes alles eile käisid kirtsuvates pasteldes on kas raha või nimekuse juurde sattudes muutunud järsku nii peeneks, et ei oska enam olla ega kaaslastega käituda. Võetakse kohe võõrad kombed üle katsutud, osatakse käituda nii peenelt, et hirmu ajab peale või teised, kes muutuvad raha korjamisega, nii seks, et külalisele toitu pakkudes on hirmul. Nüüd puistan oma varanduse tuulde. Ei julge enam ise süüa ega külalisele. Kuule vaata, Armo, saime mu lause käiski nende kohta, et mis sa eputud, sünergia, pastlad paistavad läbi. Sa oled lapsena nälginud ja nüüd seda tasa tehes, kas muutud eputavaks narriks või rahakopikas on saanud sinu jumalaks. Mis küll sinul peaks selle lausega tegemist olema? Ei mõista ma seda, tõesti mitte. Sinul on andmise rõõm ju ikka suurem olnud kui saamise rõõm ja seda võiks ütelda ka sinu ema kohta. Mul on kõigest sellest raske kirjutada, sest see on esimene kord elus, kus ma pean aru andma ja end kaitsma kirjandusliku teose puhul. Meil pole midagi ühist nende heidetega, mida mulle omistatakse. Tõsi, ma ei salga, mõned eluloolised seigad võivad ühte sattuda, sinu ema omadega võivad, ütlen mina. Aga need võivad ühte sattuda ka rohkete teiste inimeste seikadega. Mis on selles halba? Mul on juhus olnud elus kokku sattuda vähemalt kuue naisega, kes on Iisak Greeni ateljeest läbi käinud. Olen nii mõndagi seika kuulnud hoopis teistelt inimestelt, mis vägagi sarnanevad sinu ema omadega. Sest elu on põhiliselt ikka üks ja see sama erinedes ainult pisut variatsioonides. Nõnda olen rääkinud seni oma raamatust ja selle tegelastest. Nüüd räägime sinust. Olen kaugel mõttest selles kirjas ütelda, meelitusi end nende taha pugeda kuid avameelne olles pean tunnistama, et olen ikka imetlenud sinu intelligentsi vaimukust ja sinu kiiret kohanemise võimet igas seltskonnas ja olukorras. Sa võid maal olles nii kaunis looduslaps olla linnas hurmav daam, sõpruskonnas, heasüdamlik kamraad. Miks sa oled nüüd äkki nii häiritud ja masendatud? Ma ei usu, et sa ise mu raamatut lugedes oled saanud sealt sellised muljed. Arvan, et sulle on siit-sealt sosistatud sulle näpuga kohti kätte torgitud sind raamatu, kas omastatud. Meie inimesed hakkavad väsima? Nad ei tungi enam raamatu sisusse ja mõtetesse, vaid otsivad sealt keelepeksu, mis kõlbaks kohe hamba alla panna. Tuntakse headmeid, kui leiavad midagi nende arvates kõmulist või kaasust halvustavat ja ruttavad kohe seda tuliselt edasi kandma. Sinust peaks küllalt uhkust ja trotsi olema, et sellistele inimestele põlglikult selg pöörata ja ütelda. Teie ise pole sedagi väärt test isegi lihtsama följetoni ajalehes kirjutada. Ajal, mil sa neid ridu loed, olen mina teel Lundi seal pühitsema vaikselt paari sõbraga oma 65 aastast suurpäeva. Ja kui ma mõne päeva pärast tagasi jõuan, siis julgen sinult oodata väikest kingitust. See oleks sinu rõõmus ja sõbralik nägu. Usu mind, ma austan sind sedavõrd, et selline kingitus valmistaks tõesti mulle suurt rõõmu ja oleks väärtuslikum kõigist teistest kingitustest. Ja nüüd lõpetan kirja, lootes, et me isiklikult kokku saades seda küsimust veel edaspidigi käsitame. Südamlik tervitus, hingee. Armoski tänan sind südamest vastuse eest. Vabanda, et kirjutan jälle, kuid soovin nii väga vabandada oma eelmise kirja pärast. Ma olin tol korral mingi löödud ja õnnetu ja küllap vist arvasin sind selles süüdlase olevat. Sinu kirja lugedes näen nüüd asja. Aga teisest küljest näen isegi oma rumalust ja ma kahetsen, et kirjutasin, pahandasin sind. Kuna ma selle rumalusega olen juba hakkama saanud, siis ei jää mul muud üle, kui paluda sinult andestust. Sinu vastus oli mulle suureks abiks. Ma olen suutnud end kuidagi koguda. Mitte küll täiesti, kuid see suurrahastus on siiski möödas. See on mulle kurb fakt, et sinu romaan minu pereeluga samastatakse ja ei tea enam isegi, mida järgmisele uudishimulik kuule vastata. Olen küll eitanud vahel ka rääkinud juhusest. Nüüd tunnen end väsinuna neist seletamistest. Sul on täiesti õigus, kui arvad, et Okibestust tuli alles hiljem mitte raamatut lugedes, vaid teiste uudishimu nähes. Ja siis minu ema, kuidas suudan teda rahustada, ei tea veel isegi. Kuid iga päev seletan temaga telefonis, et ärgu ärritu, kui tema elule ei ole sellega midagi pistmist. Ta on täiesti kindel vastupidises. Ta heidab sulle ette ühte teist, mida sa oleksid pidanud kirjutama ja mida jälle ära jätma ja nõnda edasi. Ei oleks veel midagi halba, kui ta mitte temale omase järjekindlusega ei seletaks igale kõrvalseisjale temale tehtud ülekohut jäi õiendaks kõigis neist temale mittemeeldivast detailides. Meeleldi usun, et sinu teose ja meie pereelu lookesi sarnasus on täiesti juhus. Sansul ainult teha etteheiteid, sa kuidagi püüdnud kaotada seda sarnasust. Oleksid pidanud olema ettenägelikum, eriti kus tunned minu ema ja tema mõtlemisviisi armuski. Mitmed aastad oled olnud. Mulle siirakse heaks sõbraks oled aidanud mind üle paljude raskuste. Olen võtnud sinu enesele teenäitajaks. Sinu mõju minul on olnud suurem, kui sa seda ehk ise arvad. Kuna sinu sõprus mind on sageli väga õnnelikuks teinud, siis omas lapsikuses olen uhkustanud sinu sõprusega. See on olnud paljudele pinnuks silmas NETS'is rutataksegi mulle kaastunnet avaldama loodetakse pääseda kuulmust minu imetluse ülistuslaulu sinu üle. Need oli ju sobiv võimalus näidata, kui valesti arvasin. See siiras lugupidamine ei olevat sugugi mõlemapoolne. Tunnen end äkki üksi, kuigi tean, et oled minu kõrval. Kui keegi mind millegagi aidata saab, siis oled sa ikkagi sina. Ole siis hea ja ära jäta mind hätta. Ootan, et peatselt jällenägemist, mis on vist täna õhtul sind südamest tervitades aime.