Eesti lugu. Tere Tartu langemine vene vägede kätte Liivimaa sõjas. Tartu Ülikooli dotsent Enn kündja, saate toimetaja Piret Kriivan. 1558. aasta jaanuaris saatis Ivan neljas oma väed Liivimaad vallutama. Kohtumata erilist vastupanu vallutasid tsaariväed pool Eestimaad. Kuni paideni, sealhulgas ka Narva ja Tartu augustikuuks olid vallutatud Vastseliina, Toolse, Rakvere, Porkuni ja Laiuse. Need piirkonnad jäidki sõja ajaks Moskva suurvürstiriigivõimu alla. Täna jätkame veel Narva langemise juurde korraks tagasi minnes ja seejärel on jutt sellest, kuidas Tartu vene vägede kätte langes. Kuidas piiskop Hermann alistus, kuidas sai otsa Tartu piiskopkond, räägib doktor Enn Küng. Narro langemisega 11. mail 1558. aastal oli Jon neljast saanud enda kätte olulisem Liivimaa piirikindluse mida siis peeti üheks tugevaimaks. Lisaks oli ta saanud siis ka suurel hulgal ja varustust, noh, näiteks nagu suurtükke. Nüüd Narva vallutamine isenesest muidugi innustas Vene vägesid sõjategevust jätkama. Järgnevalt õnnestus neil suhteliselt kiiresti vallutada siis Kirde ja Kagu-Eestis kuni pidada tervet siis 1550 kaheksandat aastat silmas ja vaatakski, võib-olla neid siis sündmusi natukene lähemalt. Narva langemise järel Vene väed suundusid Vasknarva alla, vägede eesotsas seisis Daniel Adoašev. Ja see Vasknarva kindlus, mis iseenesest oli Kaju piirikindlus, piirati siis ümber. Mai lõpus seda vask Narvat kaitses suhteliselt väikene kaitsemeeskond, noh, täpselt me muidugi ei teadnud, kui palju neid seal oli. Kroonika Rener mainib siis kolmekümned sakslast aga siis on jõudnud ka meieni selline teade, et siis kohalike punkt üks siis tiitrifon, Štehniku nimeline mees olevat siis öeldud, et kindlusesse olid jäänud siis need keda siis haigus oli takistanud nagu põgenemist. Sama Rener mainib siis veel, et piirajaid olevat olnud siis 15000 meest. Ja nüüd, kui jälle otsida siis mõningaid paralleele varasemast, siis Narva jäiu orduvägede abist ilma ja sama juhtub nüüd siis ka Vasknarva. Vasknarva kindlus iseenesest siis pikalt vastu pidada ei suutnud, venelased ka pommitasid kindlust ja kuuendal juunil oldi sunnitud alla andma. Nüüd umbes samal ajal mai lõpus, juuni algul langeb venelaste, et veel ka teisi kindlustatud tugipunkte Kirde-Eestis, nagu näiteks Edise Edise puhul on siis märgitud, et kaitsemeeskond jättis selle lihtsalt maha. Kui nüüd tulla ruumiliselt natukene allapoole lõunasse, siis Kagu-Eestis arenesid sündmused tol ajal siis omasoodu. Nimelt siis seal koondasid ordumeister Wilhelm fürstenberg, koostis Tartu piiskopi Herman teisega vägesid, Kirumpää vägesid hakati sinna koondama mai keskpaigast alates. Ja eesmärk oli siis minna Pihkvamaale. Kokku olevat ordumeistri käsutuses ordumeistri ja piiskopikasutuses olnud siis umbes 1500 ratsanikku 1500 jalameest talupoega. Laagris oodati veel ka täiendavaid vägesid peapiiskopi ja Riia linna siis väeüksuste näol. Aga samal ajal siis teispool piiri Pihkvamaal koguti samuti vägesid seal siis oli Ivan neljas andnud korralduse vene vürsti Pjotr Suiskile koondada väed, et nendega minna siis Tartu piiskopkonda ja sinna Pihkvasse toodi siis vägesid ka Narva ja Vasknarva alt. Nüüd ordu plaan oli jah, ise minna Pihkvamaale samas Ivan neljanda plaan oli tulla Tartu piiskopkonda, aga ordu väes oli tegelikult veel üks väikene nii-öelda siis alaprojekt või alaplaan nimelt koondati vägesid ega Purdsesse eesmärk oli sellised, et umbes 500 ratsanikku ja siis kaks 300 jalameest liiguks üle sisse Narva jõe läheks kysis Peipsi idakallast ja jõuaksid täpselt samamoodi nagu Pihkvasse nii-öelda venelaste selja taha. Et mis puutub siis sellesse üksusse, sellesse kontingenti, siis tegelikult, ega seal suurt sellist võitlusvaimu ei olnud ja ühel hetkel siis otsustati, et üle piiri ei minda, vaid hoopis siis Purtse Alt, taganeti, lahkuti kõrre ja siis oma sõnul öeldi, soovitakse hoopis siis nagu Viru Harju Järvamaa kaitset organiseerida ja mitte siis seda ohtlikku teekonda Pihkvasse ette võtta. Ja mis puutub nüüd sellesse ettevõtlusvaimu ei sõjavaimu, siis väidetavalt puudus, seega siis Kirumpää ikka seal siis ei olnud eriti sellist suurt. Proovin nagu Pihkvamaale vibu, nii. Aga esimesena hakkasid liikuma hoopis Pjotr Suiski väed, kes juuni algul tulid Vastseliina juures üle siis Tartu piiskopkonna piir. Nüüd mainitud on uni kuutekümmend 1000 meest ja siin tuleb muidugi kohe siis suure ettevaatusega suhtuda nendesse siis arvandmed, sest see, mida siis need kaasaegsed meile maha jätnud, et pigem siis võiks arvata, et tegelikult seal väekontingent oli tunduvalt väiksem. Aga Laitse lina piirikindlust hakati piirama ja selle kindluse kohta auks tuleb siis kohe öelda, et suudad siis vastu pidada kuus nädalat. Ja nüüd selle Vastseliina juures on siis mainitud, et seal kuulus siis ka maakaitseväkke siis umbes 80 siis Eesti talupoeg. Aga nii nagu see tihti siis juhtub, probleemid kerkisid esile hoopis siis seestpoolt nii-öelda siis kindluses, kus tasapisi hakata nõudma kindluse üleandmist ja Vastseliina kindluse väepealikuks oli Jürgen üks küll, kellele jah siis seda nii-öelda survet avaldati, väidetavalt olevat teda siis ähvardatud ka üle müüri visata. Kas see nüüd siis otseseks põhjuseks sai või mitte, lihtsalt ka siis see võima Luze puudumise kindlust kaitsta. Nemad siis, 30. juunil anti kindlus üle Vastseliina kindlus üle ja allaandjad satsis õiguse vabalt lahkuda. Jörgen üks küll või uks küll, kuidas teda hääldati nüüd õigesti? Mina ütleks küll. Kas ta oli talupoegade juht, mis temast veel on teada, kas ta oli eestlane, oli ta talupoeg või oli ta kuulsast või kurikuulsast üks Küllide suguvõsast? No lihtsalt, et Vastseliina kindluses oli ka talupoegi, kes seda kaitset seal organ see ei teeni, organiseerinud kas osalesid selle kaitse juurestan ja ta ise ei olnud kindlasti mitte mõni päev siis hiljem õieti siis esimesel juulil jõudis teade ka siis Kirumpää alla kogunenud siis orduvägedeni ja ilma pikema jututa otsustati taganeda taganete siis Valga suunas ja lahkudes hävitati tee Kirumpää kindlus. Teadete kohaselt olevat siis piiskop Herman, teine ise juba laagrist lahkunud, liikus oma vägedega Tartu suunas. Taganedes olevat nad saanud siis juba esimesi lööke Vene vägedelt. Aga noh, linna siiski jõuti ja teatavasti läks juba õige varakult lahti ka see jutt, et tegelikult siis Herman, teine on venelastega kokku mänginud, Vastseliina kindlus on üle antud, mis siis nii-öelda kokkuleppe teel. Ja piiskop sai siis mitmesugustel süüdistuste osaliseks. Aga pärast vastasin, et jah, Vene väed liiguvad Tartu suunas. Ja enne nüüd, kui Tartusse jõudsid, siin soovitati siis hõivata kuuendal juulil Kastre linnus Emajõe ääres ja see oli tegelikult nüüd oluline võit, sest et saadi nii-öelda vaba Emajõe veetee ja seda teed mööda saidis linna alla tuua Tartu piiramiseks vajalikke suurtükke. Esimesed väeüksused jõudsid Tartusse kaheksandal juulil ja nüüd, mis puutub siis Tartu linna Tartu linn väidetavalt ei olnud väga hästi kaitstud kindlused või siis kaitserajatised olid kehvas seisukorras ja see nii-öelda siis traditsiooniline linna kaitsemeeskond oli suhteliselt väikesearvuline, et umbes siis kaks-kolmsada meest. Aga loomulikult jah, piiramisolukorras meeste arv suurenes. 11.-ks juuliks suutsid venelased linna ümber piirata ja kuu keskel hakati siis linna pommitama. Linnas varjul olnud Tartu rae ja piiskoppi Maal isenesest murdus üsnagi ruttu. Teine asi oli see, et linna sees oli siis ka mitmesuguseid pingeid, pinged siis nii-öelda piiskopimeeste ja ka siis luterlastel vahel vastastikuse esitatud mitmesuguseid süüdistusi. Üks näiteks oli ka selline, et siis mitmed toomhärrad olid enne piiramise algust linnast lahkunud, põgenenud ja neid siis luterlased nimetasid. Äraandjateks aga, aga siiski on ka püütud vastupanu organiseerida, on tehtud isegi ka väljatunge linnast. Aga tasapisi hakkas siiski arenema mõte alistuda. Ja ta siin tuleb taas mainida seda, et nii nagu siis Narvas, nii nagu vask Narvas, nüüd siis ka Tartul oodatakse asjatult ordu vägesid appi. Ja need teated, mis siis ordu poolt linna jõudsid, olid siis selge, et abi ei ole võimalik anda. Survet avaldas loomulikult ka siis vaata piiramist juhtinud Pjotr Suiski kes mitmel korral nõudis linnalt alistumist, pakkus survest armu ja rahu. Ja kui nüüd seda nii-öelda Surviste armu ja rahu ei oleks tahetud, siis vastu võtta ei pidanud siis väikseimgi laps ellu jääma. Kodanikkond aga siis piiskoppi esindanud piiskopifoogt Heleri Kruuse asusid ehkki tegelikult üsna varakult showskiga läbirääkimistesse. Suski sõnum tartlastele oli lihtne, allaandmise korral lubas ta siis tagada nii usuvabaduse, vanad Sis privileegid. Ja need siis, kes ei soovinud survesti võimul elada, need võisid vabalt Tartust lahkuda. Sõlmiti ajutine vaherahu ja alustati läbirääkimisi. Ja nüüd nii piiskoppi, et kui ka siis Tarturaad koostasid oma nii-öelda Allandimis tingimused koostati eraldi näiteks siis tartlaste alandmist, tingimused koosnes siis 34-st punktist piiskopil või piiskopimeestel oli neid kokku siis 12 ja võib-olla tasuks siis nendel olulisematel punktidel natukene peatuda, mida siis tartlased ütleme linna poolt vaadatuna sooviti toonases kontekstis kõige olulisem, loomulikult oli siis see säiliks Augsburgi usutunnistus, ehkki see evangeelne usk, lutelus mille alusel pidid siis tööd jätkama kirik ja kool ja mis puudutas nüüd siis kirikusse, siis kirikute osas mainiti seda, et nende vara ei tohi konfiskeerida, kirikuhooneid ei tohi üle võtta. Järgmine selline oluline soov oli see, et oma tegevust peab siis jätkama ka raad, rood, kus siis linna omavalitsusorgan samuti siis pidid tööd jätkama gildid, tsunftid ja Tartu puhul on mainitud siis ka Mustpeade vennaskond. Säilima pidid ka linna ja Raesissetulekut silmas on peetud siis maavaldusi, aga ka loomulikult kõikvõimalikke muid varasid mis puudutas linna privileegid esse, õigustesse, varasemasse, siis asjaajamisneed avasse ka see pidi siis säilima säilima pidis raejurisdiktsioon oma linnadega territooriumil elavate siis inimeste üle, see tähendab siis seda, et jah, see kohtupidamine jäi Rael kusjuures sooviti siis, et säiliks ja sellega seoses ka õigus edasi apelleerida siis Riia Rael. Linn lootis ikkagi ka uutes oludes uusi kodanikke saada ja nüüd selle uute linnakodanike siis vastuvõtt pidi sama raekontrolli all. Ehkki nõustuti sellega, et kodanike vandes tuleb siis seni nii-öelda linna kõrval truudust vanduda ka tsaarile. Säilima pidi liikumisvabadus, selle all mõeldi seda, et võib näiteks saada lapsi Saksamaale õppida, samuti siis abielluda nii-öelda välismaale. Mõeldud oli siis ka nii-öelda Saksamaalt pärit isikutega. No nii nagu sisadoševoli seda pakkunud soovite seda nii-öelda liikumist, vabaduste, et võib oma varaga lahkuda ka ka siis oma vara hiljem järele lasta saata. Ja nüüd, kui siis kellelgil pidi olema soovi ka Tartusse hiljem tagasi pöörduda. Omaettepunkt oli see, et Tartu linn soovis, et tema kodanik ei tohi Venemaale ei vii ja samuti siis nende varandust võõrandada ega siis ka linnas linnamajadesse sõjaväge mõjutada. Ja kui nüüd mõelda selle peale, et 16. sajandi siis esimesel poolel oli Tartu olnud väga oluline, siis hansalinn, siis tuleb ka siin on täiesti arusaadav, et eraldi esitati siis ka nii-öelda majanduslikke soove pidi siis säilima senine majandustegevus, ehk siis kaubandus Venemaaga Tartu majanduslik tagama ju Venemaa oligi pidi olema siis ka nii-öelda tollivaba kaubandus, kusjuures tartlased soovisid, et neile jääks õigus vahendada siis venelasi või vene kaupmehi ja ka nii-öelda võõraid kaupmehi, et need siis omavahel ei saanuks kaubelda. Aga juttu on teil siis tartus peetavates vaatadest samuti siis kaaludest mõõtudest, mis kõik siis säilima pidid mudeli loomulikult rohkem, et siin sai siis nii-öelda olulisemaid refereeritud. Piiskopi poole pealt esitati, nagu ma ütlesin, 12 nõudmist. No see on selles mõttes huvitav, et üks esimesi soove oli Herman, teine pidi siis saama endale eluaegseks kasutamiseks palka nagu klooster kloostrid, me tunneme täna sisse Kärkna kloostri alla ka see nimi on tulnud siis käibesse hiljem alles siis jah, siis teistkümnenda sajandi algul, et toona teate teda ikkagi palka nõud kloostri all ja nüüd, mis puutub sellesse kloostrisse endasse, kui piiskop sureb, pidi kloostri jääma katoliku munkade käsutusse. Aga Herman, teine soovis siis veel ühte mõisa koos maade ja inimestega on samuti siis maja Tartus ja aeda linna lähedal. Samuti pidi säilima too varade varandus, nende vara puitmaju ei tohtinud siis ka rekvireerida. Piiskopiaadel pidi säilitama oma valdused ja inimesed ja samuti pidi nüüd alles jääma siis nii-öelda katoliku usk, kusjuures siis nii-öelda katoliku usku jäänud siis inimeste üle, jurisdiktsioon, jäisist, piiska. Piiskopipoolsetes noh, nii-öelda soovides või nõudmistest räägitakse siis varade konfiskeerimine, mitte konfiskeerimisest, seda ei tohtinud siis teha. Aga jutt on ka siis sellest, et nii-öelda piiskopi alamaid ei tohi Venemaale saata, ei tohi neid siis Venemaale küüditada, külm pidi aga jääma siis piiskopile ja piiskopimeestele see õigus ise Venemaale kondi saata, samuti siis ka vajadusel tsaari või siis suurvürsti juurde minna. Aga ka piiskopil oli siis loomulikult rohkem nõudmisi. Nii et need nõudmised või ka sooviavaldus olid üsnagi laialdased ja peamine oli ikkagi see, et siis säilsiks need varasemad õigused ja autonoomia. Pjotr Suiski võttis need nõudmised vastu, nõudmised tõlgiti vene keelde ja saadeti edasi, Ivan, neljandal 12. juulil annab piiskop ja Tartu raad Suiskile siis pidulikult üle võtmed ja tegelikult sellele järgnedki siis ka linna hõivamine või linn läheb siis üle Vene valdusse võetakse üle loomulikult siis Tartul kaitse, arvates, et sealt on siis saadud üsna palju siis sõjatehnikat mainitakse siis umbes 550 suurtükisuures koguses olevat siis saadud püssirohtu. Aga selles esimeses linna ülevõtmise tuhinas on tegelikult, et ka esinenud varade konfiskeerimist olevat võetud ära siis toomkiriku hõbeda kogu samuti siis kloostrit, varandusi ja need kõik saadeti siis Moskvasse, kusjuures teadete kohaselt olevat siis avatud ka kirikutest, haudu, hauakive üles tõstetud, Sarku läbi tuunitud ja siis ka mõningatelt eraisikutelt konfiskeeriti vara. Tegelikult ei peetud kinni lubaduste ja siis piiskop Hermanni suhtes. Kuid 10. juulil anti talle siis edasi teade, et tsaar soovib tema isiklikult tutvuda. Hermann asuski teele liikus oma teeniaskonnaga, võttis siis kaasa ka mingil määral oma vara ja raha ja sõitis ära Moskvasse. Mida konkreetselt Herman teine Venemaal Moskvas tegi, ei ole siis väga täpselt teada, aga tsaar andis talle elamiseks ühe väikese. Ta hakkas elama ühes väikses linnakeses Ljubiini linnakeses. Ja nüüd Herman teine iseenesest enam siis Liivimaad ega Tartut ei näinud. 1563. aastal ta siis suri. Aga siinkohal võib-olla tuleks jälle tagasi Tullu selle nii-öelda reetmisjuttude juurde, need, mis sisuliselt Narva puhul liikvele laastud, need siis täpselt samamoodi hakati rääkima siis Tartu puhul. Et on olnud ikkagi mingisugune salakokkulepe, et piiskop Hermann, teine on siis juba mais tegelikult otsustanud piiskopkonna mängida venelaste kätte. Aga samas me peame muidugi kohe ütlema seda, et, et ordu ise tegelikult istus tegevusetult orduväed istusid tegevusetult Valgas ega siis tullut piiskopile appi. Ja enam-vähem siis sellest ajast on tegelikult säilunud siin näiteks kahjuks Aluksne kultuuri arvamus, kus ta siis märkis, et tegelikult olulisem on ikkagi kaitsta ordu alasid. Kuna siis noh, põhjendusel, et temal on särk lähemal kui vanus. Aga tegelikult jah ütlema, et me siiski ei tea täpselt, mida siis Herman teine sõja puhkedes oma piiskopkonna kaitsmise huvides soovis ette võtta. Ja nüüd on selge, on ka see, et siis need ordupoolsed süüdistused olid ikkagi pigem selleks et õigustada siis oma tegevusetust. Aga Venemaal olles on Herman ise puudutanud Tartu üleandmist ka siis tema leidis, et et jah, et teda on siis tema suhtes on ja elan vaimatud samuti siis nüüd selle nii-öelda linna üleandmise süü panida Tartu vahele ja on siis süüdistanud ka oma foogti Elert Gruusiat. Gruusia on muidugi mees, kes vääriks omaette teemat. Et ta tegelikult ju langes Tartu ülemineku järelüleste kätte, siis Ongi läks üle siis tsaariteenistusse ja siis üsnagi pika perioodi jooksul, siis mõjutas kandmine siis tsaari arusaamu Liivimaast ja Liivimaalastest, tänutäheks sai ta seal siis ka mitmed siis varandusi. Aga kui sa oled ühe korra nagu reetnud, siis tegelikult 1507. jätab kruusa ka tsaari maha, aga see on juba siis täiesti omaette teema. Pjotr Suiski läbirääkimised Tartu piiskop on ka, kas on teada, kuidas tegelikult toimus, kas Pjotr Suiski kohtus ise Tartu piiskop? Võimalik, et Tartu Allandmise järel, aga need läbirääkimised, mis siis toimusid Suiski laagris linna all neid siis vedasite ikkagi nii-öelda raeesindajad ja see samane Ellart Kruuse oli siis piiskopi esindaja kui temale piiskoppi Oct kes ja piiskopi ja tema huvisid seal esindas. Nii et nad omavahel ei pruukinudki kohtuda. Raske öelda, ma arvan, et tartu Hollandmise järel siiski, sest et ka piiskopilossi võeti venelaste poolt üle ja nad võisid kohtuda. Mida konkreetselt nüüd Herman teine nendel järgnevatel päevadel tegi, kui kiiresti ta sinna Falgenousse jõudis, oma elu seal korraldama jõudis hakata ja, ja millal temani teade jõudis, ta peab siis nagu tsaari palgete ilmuvad, seda on nagu raske öelda, et et selles mõttes Nad võisid kohtuda. Kas sisuliselt piiskop küüditati? No sisuliselt jah, kuigi, et see talle tehti ja see ettepanek, nojah, ettepanek mitte, aga talle anti edasi teadet saar soovitama, rihitud, tutvuda. Te ütlesite, et piiskop suri Venemaal, aga kas on teada, kuidas ta suri, kas ta suri loomulikku surma? Vaevalt ta nüüd seal mürgitati, ta oli juba mängust väljas. Tartu Ülikooli dotsent Enn Küng räägib sellest, mis juhtus juba alistatud Tartus küüditamisest ja muust. Ja ka sellest, mis juhtus mujal Lõuna-Eestis 1558. aastal ehk kuidas Vene väed edasi liikusid nädala pärast. Saate toimetaja on Piret Kriivan. Saate aadress vikerraadiopunkt ee kaldkriips, eesti lugu. Külastage kindlasti või kirjutage ümbrikukiri Eesti lugu, Kreutzwaldi 14, sihtnumber 10 124, Tallinn-Aga üks Külli nimi kõlas tänases saates Jürgen üks küll kaitses Liivimaad, relv käes. Üks Küllide suguvõsa, täpsemalt suguvõsad, on Eesti ajaloos palju räägitud tegelased. Otto von üks küll üks kuulsamaist ja mõjukaimas suri 1545. aastal. Tema oli Vigala üks küll. Tema poegadest on teada rohkem neljast Conradist, Heinrichi stiitressist Jürgenist. Nad elasid ja tegutsesid just Vana-Liivimaa viima viimastel aastakümnetel, 16. sajandil. Samal sajandil 1535. aastal juhtus selline lugu, et ühel üks Küllil löödi Tallinnas pea maha. See oli Riisipere mõisnik von üks küll arhivaar Kalev Jaago andmetel, Otto poeg Konrad oli temaga tihedate sidemetes, nii et tahtis kogunisti tema hukkamise eest kätte maksta ja kuulutas Tallinnale sõja. Nemad olid kaugelt sugulased. Jürgeneid üks küll oli mitu tükki Vastseliinas kaitsnud, Jürgen ei olnud, Otto poeg oli hoopis ka nende kaugelt sugulane. On püütud leida seost Riisipere mõisniku ja 1560. aasta talupoegade ülestõusu vahel. Nimelt saatsid talupojad ülestõusu käigus saadikud Tallinna talupojad lootsid linnalt toetust oma ettevõtmisele. Arvatakse, et just sellepärast, et 25 aastat varem 1535. aastal oli Tallinnas ühe talupojatapmise eest hukatud Riisipere mõisnik üks küll. Kas sellel võib tõepõhja all olla? Uurin ühes teises saates. Täna tuleme tagasi veel kord Riisipere mõisniku juurde, kes paarkümmend aastat enne Liivimaa sõda Tallinnas hukatakse. Seitsmendal mail juhtus see lugu ja seda episoodi kujutati filmis verekivi. Sellest filmist on saanud tuntuks Matise laul Kustas kikerpuulaul ja Jaak Joala ja Eesti raadio estraadiorkester. Seejärel Kuulmiseni nädala pärast. Ja seal Muhus tarkade kivi. Ta. Uue ei saa. Last. Saada. Kui on huvi siin ja jaga silla ja nii ausalt kui tuuni, hingad. Mees. Ei saa, kus. Ja. Lasta siis lae saada.