Et noored Ja nüüd teie eesti lugu. Tere. Liivimaasõja lahingud ja vaenlase arvukad rüüsteretked. Liivimaa sõda algas rüüsteretkega Alutagusesse ja Narva ja Vastseliina kaudu. Tartu piiskopkonda Ivan julma väed vallutasid Narva 1558. aasta maikuus. Missugune linn Narva sellel ajahetkel ja kuidas Narva oli sündinud-kasvanud ja arenenud, räägib Toronto Ülikooli professor Jüri Kivimäe. Minu nimi on Piret Kriivan. Narva linn mängib olulist rolli Liivimaa sõjas ja Liivimaasõja alguses ja Narvast tegelikult meil ei ole olnud eriti palju võimalust rääkida eesti loos varem. Narva linn oli tähtis. Vaata teemat võiks ju alustada nii nagu parafraseerides Tartu kohta, nagu öeldud, et Ahmavaine Narva linn, Narva ajalugu on, on väga eriskummaline, väga palju erinev Eesti teiste linnade ajaloost, võib-olla Tartu mahub nagu lähedale. Aga see on tõsi, et Liivimaa sõda paljud inimesed, kes on lugenud selle kohta tahavad nagu alustada sellest kuidas 12. mail 1558. aastal Narva alistus venelastele Narva läks siis Ivan neljanda võimu alla ja kui nii hakata võtma, siis. Ta oli ju tegelikult esimene liivimaalinn tähtsam linn, kuigi iseenesest väikene oma rahvaarvu poolest, mis oli läinud venelaste kätte. See oli kindlasti omamoodi uudiseks, mis levis nii palju, kui teada, on üle Kesk-Euroopa Lääne-Euroopasse. Ja järgnevalt on nii nagu keerataks raamatut, algab uus Narva ajaloo peatükk aga samal ajal juba 16. sajandil juba 1550.-te aastate lõpust, tude viis kuuekümnendatel ja järgnevatel aastakümnetel. Veel kui Liivimaa sõda käis, imbusid inimeste juttudesse, mis, mis hiljem ka kroonikates kirja pandi. Arusaamad sellest, et noh, teada puha Narva, reedeti venelastele. Reetmise teema Liivimaa sõjaajaloos on üks huvitav sest seda nagu õige Pähe esile toodud nagu hell teema, kuidas sakslased Vene tsaariteenistusse läksid või ka, kuidas langes Tartu linn 1558. aasta suvel kaarreetmise teemaga seotult seotud. Et ma arvan, et Narva muutub juba tol ajal niisuguseks vaidlusobjektiks. Ja reetmise teema on kindlasti seotud sellega, et no miks siis Narva nii kiiresti käest anti. Ja ma arvan, et siin on oma osa olnud ka dollastel, avaliku arvamuse kujundajatel miks mitte ka Tallinnal. Kui hakata niimoodi tagasi võtma, siis tegelikult on Narva olnud pinnuks silmas läbi kogu keskaja. Ja me päris pliku selgust ajaloos õnneks ei tule kunagi. Ja seetõttu me võime vaadata tagasi hakatuses, mis asi see Narva õieti oli ja miks ta oli niisugune oluline, sest kui nii hakata võtma siis Me teame kurjasti vähe Narva keskaja ajaloost. Kui kõik see, mida me teame, on vahendatud Narva oma. Keskaegne arhiiv on hävinud. On küll säilinud Narva ordu käsknikke ja Narva raekirjavahetus peamiselt Tallinnaga. Ka Rootsi riigiarhiivis on kirjad alles, mis on ordu ülemustega peetud. Nii et midagi me ikkagi teame ja, ja selles mõttes on väga tunnuslike Alguseks peetakse kuskil 1240.-te aastate algust, kui Taani hindamisraamatus ehk libertsensustanias on kirjas Narvija narbija küla. Ja no kõik ei ole päris veendunud, et see on, oli see küla oli täpselt sellel kohal, kus praegu asub Narva linn või Narva vanalinn. Ja ega me Taani hindamisraamat mitu aastalis täpsust ka päriselt ei tea. Need küla, ajaloo uurijad ja, ja, ja küla juubelite pidajad, kes panevad 1241 võiksid natukene korrale kutsuda nendel 1240.-te aastate algus siis ei saa pidu pidanud nüüd närvi ja küla ütleb meil õieti vähe, sellepärast et tegelikult see esiajalugu on ka natukene keeruline. Arheoloogid on seda uurinud ja ma võib-olla ei ole pädev kõikides nüanssides arheoloogide töömaale minema. Kuid mõned huvitavad kirjutavad, nagu näiteks ma tõstaksin esile ajakirjanik kui ja aja loolast. Arnold Schulba sügeleb. Ida-Virumaalt pärit meest, kes oli, oli ajakirjanikuna enne sõda ja ta ja kirjutas pika ja olulise Narva ajaloo, Taani ja ordu ajal. Aga ta on kirjutanud ka muid asju ja mul tuleb meelde mälusopist üks tema kirjutis ajakirjanike liidu albumis kuskil 20.-te aastate lõpus, kus ta kirjutab, et eestlaste idapiir oli, oli muiste idapiir oli püha jõgi. Ja seega viiksime, seega tekib küsimus, et mis siis teispool pühajõge oli, kas see oli siis Vene territoorium ja ma päris täpselt ei tea, tähendab ilmselt võib oletada, et äkki on tegemist mingi vadja ja, ja Eesti ala niisuguse segaasustusega. Ja pealegi näitab kolmeteistkümnendas anud andmestik, et meil ei ole kole palju külasid nimetada sealt Narva ümbrusest, Narva lähedusest, nüüd siis tekib küsimus, aga milleks Narva linna üldse oli vaja, kellele oli seda vaja teha või mis juhtus siis õieti järgmine teade, mida arheoloogid peavad Narva linna asutamiseks asutajaks mõnede arheoloogide, sest ma ei ole sellega päris nõus, on 1256.-st aastast kus on kirjas, et üks tiitrifon kiibel rajas linnuse Narva jõele selle üle on ka vaieldud pumbale kaldale, ta siis rajas selle kas Eesti poolsele või Eestimaa poolsele kaldale või venepoolsele kaldale. Ja nii see teade läheb ka vene kroonikates läbi. Siis tuleb 1277 üks üksikteade, kus mainitakse ühte taani kuningliku pealiku Eilart fonoberg, et kes ilmselt oli siiski sakslane kes olid kapitaanious või kapten või pealik, Bernarvjannarbija, kapten või pealik. Jällegi küsimus, mis Narva või närvi ja see oli ja tõenäoliselt linnus nii, nüüd aga tekib ikkagi, et milleks sa seda linnust sinna vaja oli, nüüd see seondub nagu kahe poolega, et Taani võim kuusealaga lõpuks kuulus 13. sajandil ja mida teostasid suurel määral ka sakslased kirik, kes üritasid siiski oma ekspansiooni viia kaugemale üle Narva jõe. Ja ilmselt see on nagu üks niisugune asi. Jällegi tuleb küsida, et mis neid huvitas, kui nad tahtsid üle Narva jõe minna. Ja siis tulevad majandusajaloolased ütlevad, et see jutt on täiesti selge, Nad tahtsid minna, Novgorodi, tähendab maitse Novgorodi minek on üks võimalikke võimalikke niisuguseid motiive. Ja Novgorodimaa risti usustamine, jällegi siin, ma tahan oma mõttest teha stopp, et küsida, et kes, keda siis risti unustati, et venelased pidid olema ametlikult juba juristi usu vastu võtnud. Ja siis tuleme tagasi uuesti soome-ugri hõimude juurde, jällegi tulevad meile ette vadjalased. Nii et ja seegi pole päristade pilt veel segamine segasemaks ajada, siis tuleb geograafiliselt puhtlooduslikult vaadeldes on veel nende väheste teadete põhjal ilmselge, et teispool Narva jõge Venemaa-poolsel küljel on pikk niisugune eikellegimaa kus asustus oli väga hõre, looduslikult ka mitte eriti soodus. Ja, ja kui see kellelegi või kuskil kellelegi kunagi nii-öelda huvi pakkus, siis olid need ka need soomeugrilased või ütleme siis vadjalased. Nii et see on, see on õieti nagu, nagu ühe toetuspunkti peamine sarv on Narva idee toetuspunkti rajamine sellele Liivimaa poolsele kaldale, mis oli nagu kindlustatud algul Taani võimu pärast, siis ütleme ordu võimu all. Ja selles mõttes oli ta piiri kindlusena, oli tal täiesti kindlasti oma roll, ütleme see linnus. Nüüd, millal me võiksime hakata rääkima linnast, sest siin on veel kaks asja, üks on linnus ja teine on linn, siin loevad mingisugused muud, nüüd tuleb heita sild üle Soome lahe. Ja ma olen alati rääkinud kahest Gibraltari väinast Läänemerel või nii-öelda Läänemere-Gibraltar-ist. Esimene neist on kindlasti, algab sellega, et 1293 rootslased rajasid soome-poolsele kaldale, siis Rootsi, Soome oli ühendriik, Viiburi, Viiburi on see, mis nüüd muutub niisuguseks tugipunktiks ka neile ja läbi aegade, kes tahavad edasi pürgida Novgorodi poole. Nüüd Viiburi ja Narva moodustab siis üle Soome lahe, ehitas nagu omamoodi jutumärkides Gibraltari kus on võimalik kontrollida ja selle ideega võib edasi spekuleerida ja mängida. No ma ei tea, kuni teise maailmasõjani välja ja seletab väga paljusid asju ära, mis juhtunud on, tähendab, miks Viiburi võeti venelaste poolt ära, ei olnud siiamaani Venemaale kuuluv ja nii edasi rääkimata seda, et selle siis tekib kolmnurk, mille tagatipus on, on Neeva jõesuu, kuhu teatavasti hiljem rajati Peterburi linn. Nii et siin on huvitavaid niukseid, geopoliitilisi mõtteid ridamisi. Nüüd 1294. aastal annab Rootsi kuningas Eerik memmed ühe privileegi, kus on lubatud kaupmeestel kasutada ka maateed, näiteks segane privileeg läbi Virumaa Narva jõeni ja sealt edasi Novgorodi. Nüüd tähendab, see ongi nüüd see moment. 1800 kuuekümnendatel aastatel on olnud pahandusi, Soome lahel on mereröövi, laevadelt on võetud ära kaupu, suured tülid ja seetõttu maatee läbi Virumaa Peab Narvani ja sealt üle hakkab kahtlemata oma rolli mängima. Ja see on nüüd niisugune Eesti ala üks niisugune iseloomulik joon läbi keskaja ja tõenäoliselt osalt tänase päevani välja. Et lääne-idasuunalised ühendusteed on põhimõtteliselt strateegiliselt tähtsamad kui põhja-lõuna suunalised lõuna-põhjasuunalised. No tänapäeval on need asjad võib-olla tasandunud, aga ikkagi Tallinn-Narva nii-öelda tee siis Harnemised Tallinn, Tartu peale minema, seda teed on igivana, niisuguse põhjaga ma ei räägi sellest, et tee on täpselt sama, maanteed on muutunud, vanu teid on maha jäetud, aga siiski nüüd see on minu meelest seal on niisugused murdepunktid, et linn võiks nagu hakata või mingi asulakoht võiks hakata juba tekkima seoses sellega, et neid kaupmehi, kes liikusid läänest itta ja idast läände tagasi pidi ju teenindama kuskil pidi olema üks toetuspunkt. Ja arvestame sellega, tegelikult ei olnud ju venepoolsel kaldal praeguse Ivangorodi kohal veel tollal midagi, järelikult see on Narvas on ülekäigu koht Narva jõest. Me ei tea täpselt, kuidas need ülekäigud toimusid ja kuidas sealt üle tuldi, see on omaette teema ja siis tulevad mõned pisikesed teated 14 10.-st sajandist, kus mainitakse juba kedagi, kes on Narvast, Bernhardt mingid enne Arvija. Me ei tea täpselt, mis see tähendab, kas on mingist sellest asulast või, või on ta linnusest. 1329 mainitakse Narvat, meedia jällegi kas linnust või linnust ja siis on 1333 räägitud, et Narvas on Gazprom, tähendab seal siis nagu linnus ja Tseebitas mis peaks olema siis alevi või linnalinnalise asula nii-öelda mõiste, nii et need märgid juba räägivad 1341, räägitakse ka mingist appidumist kui alevist ja linnusest kõrvuti. Ja 1342. aastal Liivimaa nooremas riimkroonikas on mainitud juba saksa keeli linn. See ei tähenda midagi, et nad niimoodi mainitakse, see on, see on midagi, mis erineb külast. Ta ei ole enam küla, vaid ta on mingi mingi koht, kus peatutakse. Ja päris viimasel hetkel see on nagu siis nagu mingi Saigoni päästmise operatsioon. Kui 1345. aastal, 25. juulil on Taani kuninglik asehaldur, käib ringi ja jagab privileege Taani kuninga nimel, ega siis Tiigot Anderson annab oma kuninga Valdemar neljanda atar Taagi nimel Narvale linnaõiguse. See on huvitav asi, huvitav on ta sellepärast, et ta saab Lübecki linnaõiguse ja siis tekib kohe küsimus, et kas see on siis Lübecki huvi, kui hansalinnade juht linna huvi. Või tegelikult siiski läbi keskkonna juba arutatakse seda, et see ei ole ainult Lübeck, vaid see on Tallinn. Vaidluskoht ongi selles, et kas Narva tekkis kui Tallinna abilinn. Sest otsest Lübecki niisugust huvi ei saa olla, et nüüd visata nagu kivi üle Soome lahe nii-öelda üle Tallinna ja leida sinna Narva-Jõesuus õieti tegelikult 14 kilomeetrit Narvast. Narva-Jõesuust rajati Linzon, see ülekäigu koht, muide väga huvitav, see on nagu Lübecki paralleel, sest seal on Trave münde traave jõe ääres asuv Lübeck asub ka 14 kilomeetrit merest, nii et seal muidugi keskaegne tarkus mitte viia otse mere kaldale, teha oma suurt linna, sest et see on tormidele avatud ja, ja kõigile ja veetõusudele avatud, nagu me hiljaaegu Pärnu kohta lugeda võisime. 14 kilomeetrit on sümboolne juhus. Sümboolne juhus, aga tekib seal Narva puhul muidugi küsimus, kui hea on jõgi nüüd ja teine küsimus on selles, et noh, et kes, et kes seda linnasid, kes sinna asusid, selle kohta meil ju päris täpselt teated ei ole. Me näeme läbi 14. 15. sajandi seal liikuvaid sakslasi ja siis millegipärast esineb allikates rohkem tänu kaubanduslikke allikatele, voorimehi. Siin-seal viidatakse mõnes kirjas, et no jaa, et olukord on ohtlik, siia tulevad igasugused vadjalasi, on siin isegi kõrtsides käivad Narvas keskajal vadjalasi ja eestlasi, aga ega neid eriti palju ei saa olla. Ma hüppan ette ja ütlen, et Narva rahvaarvu keskajal, ütleme ka isegi 16. sajandi esimesel poolel on tagasihoidlikult hinnatud kuskil kuue-seitsmesaja peale. Ja seegi on omaette küsimus, tähendab et see on nii väikene, suurusjärk tähendab seda, et selle teatavate hädaohtude puhul see rahvaarv kõikus. Linn võis päris tühjaks minna, Narva raad, mis moodustati nüüd selle linnaõiguse põhjal kirjutab mõnikord niisuguseid hädakirju Tallinna rae-le, et noh, aidake meid, meie elu on hädaohus siin piiri peal. Ja me kardame ja, ja linn on tühjaks jooksnud või, või vastupidi. Ta on, kaubandus on kinni pandud suletud blokaadid. Meil ei ole midagi teha. Loomulikult tekib niisugune keeruline küsimus, et kes siis seal pidevalt elasid, olid, kas tõesti need voorimehed ja Kiplidges teenindasid kaubandust või all ja mõned käsitöölised, kes siis aitasid kaasa kaupmehed, kaupmehed, muide, kes elasid mõlemal pool Tallinnas Narvas? Tähendab väga tüüpiline tänapäevale ka, et võid ju elada Tallinnas ja omada kinnisvara ei tea, kus koha üle Eesti, nii oli ka nii Narva raat, kaeblased, kulge, käskige need ometi nendel kaupmeestel hoolitseda nende majade eest, mis neile kuuluvat. Kuna need seisavad tühjalt. Miks nad seisab, hoidsid neid seal loomulikult, see oli lihtsalt niisugune koht, kuhu siis minna, kui kaubandus muutub väga hoogsaks, on tarvis midagi ette saata oma valdus, kas puu või kivimajad, isegi arvatavasti 16. sajandi esimesel poolel on jutt umbes 30-st majast mis olid Tallinna kodanike omanduses. Nii et me, me näeme juba algusest peale nii sihukesest veidraid asju, et, et ühelt poolt on siin Tallinna käsi väga tugevalt mängus ja teiselt poolt tähendab Narva olemasolu, mida paljud ajaloolased, kes Narvast kirjutanud ikka esile tõstavad, et Narva olemasolu on seotud ainuüksikkaubandusega. Muidu ei oleks tegelikult sellist vajadust. Sest mingit suurt põllumajandusliku tagamaad tollal narval ei ole. Nüüd kui ma Wella lähen tagasi 14.-sse sajandisse, sest 1346. aastal, seega siis vahetult pärast seda, kui Narva sai linna privileegid on üks omapärane määrus, mis antakse välja hansakaupmeeskonna poolt just nimelt Novgorodi hansakontoritoetuseks mille puhul on kirjutatud, et hansakaupmehed peavad Novgorodis tagasi sõites ilmtingimata läbima Tallinna, Riia või Pärnu. Seda On mitmeti tõlgendatud, päris lõplikku ühist arvamust ajaloolastele ei ole, misasja see tähendab, siin puudub esimene pool, no aga, aga kuidas, kas siis vabalt võidi sõita Novgorodi ükskõik kust, või pidid nad läbima täpselt samamoodi Tallinna, Riia või Pärnu? Narvat ei ole nimetatud Narvast ei saanud hansalinna Tallinn, Riia ja Pärnu olid hansalinnad. Nii et seda on nimetatud ka laokoha õiguse, eks see tähendab, et Tallinn sellega tagas endale teatava privileegi eesõiguse. Et kaupmehed, kes Narvast Ta või Novgorodis tulevad, peavad ilmtingimata peatuma Tallinnas ja tegelikult see praktika läbi keskaja hiljem ka hiljem kujuneski selliseks, et suured hansalaevad sõitsid Tallinnani tõid kauba sinna ja viisid uuesti tagasi. Panid jõudsid uue kauba peale, reeglina see ka laokoha õiguse tähendas, et Tallinnast edasi või Tallinnast mööda ei tohtinud kaubalaevad purjetada. Ehkki tegelikult reeglitest on alati läbi ajaloo mööda mindud ja seda on juhtunud rohkem kui küll. Kuid reegel oli selline ja väga paljudel juhtudel me teame, et sellest ka kinni peetud. Tähendab, suured hansalaevastiku saabusid, ütleme näiteks soolalastis Tallinna sool võeti laevadelt maha ja nüüd asuvad tööle voorimehed, kes veavad selle soola regedega edasi Narva Narvast edasi talideega Novgorodi. Sest Novgorodi otse purjetamine on keeruline. Tallinna hoidis siis ikkagi oma õigustest ja võimalustest kinni. Ei andnud käest ära. Ei, see jookseb läbi kogu selle keskaja praktiliselt, ütleme, 1558. aastani välja, kuigi me teame juhtumeid, kus ja tantsi, kes tulnud laevad purjetasid Tallinnast mööda, tuli suur pahandus, läksid otse Narva jõe. Niisiis, ja veel üks moment sinna 14 10.-sse sajandisse tagasi vaatas 1347 kordamiseks lihtsalt Narva läks siis ju ametlikult saksa ordu võimu alla, kui Taani kuninga valdused ära müüdi. Nüüd võiks öelda, et, et sama võiks rääkida ka Tallinna kohta, Tallinna oli täpselt samamoodi ordulinn, aga mida me sellega peale hakkame, sest et Tallinn on niivõrd suur ja tugev iseseisev linn, ordumeister ja ordu peavad arvestama temaga. Vastupidi on Narva Väike-Narva koosneb kahest komponendist, Narva linnusest ja Narva linnuses olevas ordu ordufoogt ja ordu käskmicraid, ordufoogt ja Narva väikesest linnast oma aega, mis reeglina töötasid koos, mis ei tähenda, et nad ei oleks ka tülitsenud, tülitsesid küll, või vastupidi. Toiminguid omavahel ordumeeste ja linlaste vahel ka. Kuid ikkagi huvitav on see, et 1374.-st aastast kuni 1552. aastani on on üles võimalik üles lugeda 10 ordumeistrite privileegi osalkab vanade privileegide kinnitamist mis kõik tagavad Narva eksistentsi. See on väga huvitav ja seal on mõned niisugused asjad, mis ei ole sugugi alati Tallinna huvides olnud. Ma toon näiteks ka veel sinna vahele on üks ordu privileeg, mis on hoopis saksa ordu kõrgmeistri 1418, kus Narvale andis kõrgmeister Michal kuupmeister või kühmmeister õiguse vabalt kaubelda Preisis ja preisi linnadega ja neil oli õigus ka võtta vaia tolli. Nüüd, mis asi on vaja, toll, vaia, toll on, on huvitav nähtus. Meil seda väga palju eesti jala vanemast ajaloost teada ei ole. Võtame Narva jõe, sest et nüüd tekib see küsimus, et võib-olla uudishimulik kol kuulajal juba, et no et kus see piir oli? Sellest on professor Selart kunagi kirjutanud väikese raamatu Eesti idapiir keskajal mis on väga õpetlik ja tasub alati üle lugeda. Aga Narva jõel oli see piir väga selge. Jõgi oli poolitatud rahulepingute põhjal Liivimaa ja Vene võimude vahel oli selgelt öeldud, et jõgi on poolitatud, üks pool kuulub Vene poolele, vaatamata seda teispool Narva jõge oli eikellegimaa või jutumärkides noh selles mõttes jube hall tsoon. Ja teine pool kuulus Liivimaa poole. Sellest peeti kinni, sest seal olid väikesed saarekesed ja saartel olid mõnikord löömingud või pahandused sellega seepärast, et saare peal on väga raske tõmmata seda jutti vette kriipsu vedada. Samamoodi see on nüüd üks see vaia toll ei ole sellega seotud, nüüd see farvaater ehk õieti laevatee Narva jõgi ei ole hästi laevatatav ja hullem lugu oli selles, et laevatee see, kuhu laevad väikesed laevad, said sisse sõita, madalapõhised, laevad muutus igal aastal. Muutus sellepärast, et jõepõhi Sliivikut muutusid, kandis liiva ja, ja sellepärast märgiti laevatee vaiadega. Neid hakati talvel sisse taguma ja see on üks omamoodi probleem, pisikenegi detail küll, aga Tallinna linn, Tallinna linn maksis selle vaia tolliraha Narvale, Narva käis igal aastal seda raha vastu võtmas, selleks et maksta need kulutused, mis olid siis tähendab siis vaiade sisse tagumiseks veidi või laevatee märkimiseks Narva. Niisiis niipalju sellest teiseks muidugi nüüd. On huvitav vaadata, et kas eksisteerib see, mida moodsa sõnaga öeldakse emantsipatsiooni. Et olgu küll, et on nagu Tallinna väga tugeva Tallinna diktaadi ja kontrolli all. Ja tõepoolest, oru meister näiteks 1425 andis Narvale maha pitsati kasutamise õiguse, sest jällegi on see küsimus, et siin on tegemist nii-öelda kaubakontrolliga kauba kvaliteedikontrolliga. No see on tänapäeval ka väga aktuaalne, sest kui me ostame poest šokolaadi, siis me peame teadma, et kas see on, kas see kvaliteet on tagatud või ei ole tagatud, aga meil on selleks vastavad institutsioonid. Keskajal oli asi teistmoodi. Kõigepealt oli see, et Hansa kaupmehed, Novgorodis võisid vaha osta kokku ja vaha siis toodi Narva ja Narva nõudis endale muidugi sissetulekut maksude suurendamiseks ja seega linna sissetulekute suurendamiseks õiguse. Tuleb lüüa seal maha kvaliteedi kontrolliks pitsat peale. Tallinna ütleb, et jama puha, kaupmeestel ei, ei ole vaja maksta, Tallinnas alles lüüakse pitsad peale, siin on üks esimesi niisuguseid pisikesi tüli punkte Tallinna ja Narva vahel, mis katab kogu selle keskaja hilisema perioodi nende Tallinna Narva suhetes. Nüüd see on nagu üks niisugune moment, miks seda vahakvaliteeti oli vaja kontrollida, oli sellepärast, et Saksa hansakaupmehed kahtlustasid, et mõnikord vaha sisse Venemaal keedetakse vahakideti suurtes katlates niuksed, suured kettad keedetakse kõikvõimalikel naerid või peete või ma ei tea midagi või kive pannakse, et kaal oleks suurem. Aga tegelikult ei olnud, seetõttu nõuti ja seal tüli hansakaupmeeste ja venevahelistes suhetes, mis kad Narva puudutas kogu aeg on see küsimus, et noh, et, et kellel on lõigusesse tükk proovitükk vaadata, et kas on õige vaha või ei ole nad teine moment, mis muidugi Narva puhul on eriti niisugune tundlik on see, et iga väike liigutus, mida Hansa ja venevahelistes suhetes juhtus, tähendab tülit konflikti kaubasulud peegeldus silmapilkselt. Narvas pandi Hansa Liidu või hansapäevade otsusega ajutiselt kinni hansakontor Novgorodis tähendas seda, kas kaupmees on nagu vesi, mis ilmub, läbib, imbub läbi pragude ilmusid vene kaupmehed ja saksa kaupmehed Narva ja hakkasid seal omavahel kauplema. See oli jällegi pinnuks silmas Tallinnale ja nii edasi vaatamata sellele, et oli kaupmehi, kelle huvid olid esindatud Tallinnas täpselt samamoodi, kui vaadata seda kaubandust veel Narva seisukohalt siis Narva, keda ei võetud läbi vaatamata taotlustele Hansa Liidu liikmeks mis tähendas ühtaegu ka, et neil ei olnud eriliselt suurt õigust, on kaubelda teiste hansakaupmeestega võrdväärsetel alustel, näiteks luua kaubaühinguid, seetõttu kaubaühing keskajal ka 15. sajandi 16. sajandi esimesel poolel, eriti nägi välja järgmine Se printsipaal ehk ärijuht võis asuda näiteks Lübeckis siis tema võrdväärne partner oli näiteks Tallinnas. Tavaliselt nad kaubaühingud olid perekondlikel alustel, aga mitte ainult, see tähendab Tallinna kaupmehe vend aga elas Tartus. Ja neil oli oma agent või oma partner, kes asus Narvas. Meil on Schmidti Markus Schmidti puhul, kes olid vennad teada, et tonis Schmidt elas Tallinnas Markkus mitt saadeti ajutiselt elama Narva, et esindada seda kaubaühingut niimoodi see tähendab seda, et, et ikkagi lõppkokkuvõttes Tallinn kontrollis kaubandust nii Tartus kui ka kui ka Narvas või ma ei tea, kas see on üks argument selleks, miks Tallinn on tänaseni Eesti pealinnast võib-olla isegi nüüd. Teine moment, mis on, häda, on selles, et sinna taha tippu koondusid ka rootsi huvid. Ja nüüd pöördepunkt tuleb tegelikult siis, kui 1492. aastal tipneb tegelikult üks suur protsess Ivangorodi ehitamisega vene piiri läänepiirile ilmub juba läbi 15. sajandi lõpus isegi veel 16. sajandi algul terve rida uusi piirikindlusi. Peale selle tuleb arvestada veel asjaolu, et toimub Novgorodi liidendamine vene võimu alla. Ja noh, ütleme siis eestikeelse tuntum sõna- küüditamine, Novgorodi vana kaupmeeskond ja vana juhtkond küüditati Novgorodis, vene keeles on selle kohta teist moone sõnason võivodi mis on siis otsetõlkes väljaviimine. Ja sellega tekkis nüüd niisugune omamoodi vaakum. Ja see oli halvaks märgiks, et Hansa ja Vene kaubandus läheb vastu väga olulistele muutustele, need tulid 1492. aastal. Oli siis Moskva suurvürsti käsul, hakati ehitama Narva jõe teisele kaldale otse Narva vastu Narva linnuse vastu. Ivangorodi linnust sai siis ka hullusti nime järgi diivani järgi endale ka nime. See ehitamine on ju omamoodi julgustükk ja siin tekib Ida-Euroopas väga ainulaadne niisugune peegele efekt, mida on hiljem peetud ka tsivilisatsiooni piiriks. Eriti Samuel Huntingtoni raamatus. Tsivilisatsioonide kokkupõrkest on peetud seda nagu tsivilisatsiooni piiriks, ma ei tea. Ma ei, ma ei oska, sa oled. Kui sellest piirist kogu aeg edasi-tagasi üle käidi, siis see niimoodi ikka päriselt ei ole. Ja teiselt poolt on muidugi see, et hotelli 192 on see esimene algus. Kaks aastat hiljem juhtub Novgorodis midagi ennekuulmatut, mida oli varem juhtunud, aga nii drastiliselt kujundit, tähendab see on siis see hansa kaubahoovi ja kaubakontori sulgemine. Hansakaupmeeste kaupmehed visati vangitorni, nende kaubad rööviti ära. Ja sellest ajast peale tegelikult õieti enam enam Novgorodis sellist keskust ei saa, seega nüüd Narva seisukohalt on see väga oluline moment, sest siin võib juhtuda see, et siis Novgorodi kaubanduskeskuse funktsioonid vene ja saksa või hansakaupmeeste või ka teiste Lääne-Euroopa kaupmeeste kokkupuutepunktiks saab sellisel juhul alternatiiviks Narva narval oli selles selles mõttes, mida tõepoolest arutati, hansapäevadel üks, üks vastaskandidaat, see oli Tartu. Mõlemad on sisuliselt piirilinnad, kuigi Tartust Vene piirini oli veel tükk tükk maad. Ja see andis kohe tunda, sest 1496 hoopis teistel põhjustel võtsid rootslased korraks Ivangorodi ära täiesti ootamatult ja pakkusid Narvale või tekitatud Liivimaa ordule. Palun võtke endale Liivimaa ordumeister, oli ettevaatlik sellise kauba puhul ja, ja jääti asjad, nii. Venelased kui rootslased lahkusid, tulid venelased tagasi ja Ivangorodi ehitamine ja kasvamine jätkus. Narvale oli Ivangorodi loomine muidugi katastroofiks, sellepärast terve rida tähendab Ivangorodi hakkas koonduma inimesi, kes hakkasid kaubandust kontrollima ja kaubandusega tegelema. Narva poolelt saadeti kiusukirju Tallinna ja öeldi, et noogulge kaua siis võib, Ivangorodi tulevad igasugused aiapidajad ja igasugused talupojad ja nemad tahavad hakata kaupmeesteks, kuidas siis võimalik ikka on? Siin on nagu mingi uue nii-öelda moskvastiili tekkimine Narva jõel ja see on Ivangorodi. Vähe sellest, 1501. 1503. aastal on ikka väga rasked ajad Narvale sellepärast. Ta oli ju Liivimaa sõda venega. Ja, ja seal juba narvalased olid ordu väes saanud raskelt lüüa 1501. aastal, kui nad läksid vapralt-Venemaale kallale. 1502. aastal oli uus lahing orduvägede ja, ja venelaste vahel, aga lõpuks saavutati rahu 1503. No seda on ületähtsustatud juba juba 16. sajandil ja ordumeister Klettenberg, võidukas, sõda, võidukas lahing ja poole sajandi pikkune rahu. No niisugust asja nagu poole sajandi pikkust rahu tegelikult ei olnud, see ei olnud rahul Liivimaale ja Narva seisukohal, et on nüüd tegemist mitmekordsed muredega. Ivangorodi kaubandus kasvab, Ivangorodi pealikud hoia, voodid käsutavad, ütlevad kontrollivad tülid, konfliktid, hobuste varastamine, voorimeeste röövimine, vooride röövimine, mõned tapmised. Neid konflikte on Narva ja Ivangorodi suhete ajalugu 16. sajandi esimesest poolest üpris täis. Vähe sellest. 1000 viskas 21, lõpuks siiski Narva saavutab ajutise konsensuse Tallinnaga ja mõlema raepuhul sõlmitakse niisugune kaubanduspiirkondadevaheline jagamine, aga sellest palju ei ole ikkagi vene aspekt, on tähtis, sellepärast et Tallinn vaatab nüüd Ivangorodi venelastele, et no tuleks neid nagu kuidagi meelitada ja see tõesti juhtub. 1530.-te aastate lõpus otsustavad Riia, Tallinn ja Tartu kui juhtivad Liivimaa linnad, et olgu, aitab nüüd me viime lõpuks läbi rangelt reegli, ei mingisugust külalistevahelist kaubandust. Kes on külaline? Külaline on see algselt, kes ei olnud kuulunud hansakaup meeskonda. Sellest Liivimaa linnad hakkasid ka Lübecki oomi külalistena kuulutama ja see tähendas seda, et venelased tulid, hakkasid pärast seda, kui nüüd nende huvi kasvas tulema Liivimaale, nad tulid Tallinna kauplema. Nad ei võinud Lübecki kaupmeestega otse kaupa teha, vaid pidid kõigepealt kauplema Tallinna omadega ja siis Tallinna omad alles võisid seda kaupa edasi müüa. Lübeck lastele. Järgmine tülide voor, mis viib konfliktini 1500 viiekümnendatel aastal Lübecki ja Tallinna vahel. Vähe sellest on, öelge muid asju tahetakse ehitada 1500 kahekümnendatel aastatel Narva dominiiklaste kloostrit hakatakse sellega ka peale ja päris täpseid andmeid meil selle kohta ei ole ka palju jõuti valmis ehitada või mitte, kuid oli peale luterlik reformatsioon sele muidugi jäise kloostri idi lõpul lõplikult katki. Teiseks. Samal ajal on väga terav konflikt sellepärast, et 1500 kahekümnendatel aastatel Taani kuninga admiral Sören noorbi asub tegutsema väga omavoliliselt Läänemerel oma laevadega. Ta sulustab tähtsamat kaubateed, röövib laevu, istub Gotlandil, võtab ja toovad sinna röövitud kaupu. Vähe sellest lõpuks algab suur ühine hansalinna aktsioon, kaasa arvatud Rootsi aktsioon Sören noorbi vastu, see on Rootsi ja Taani tülidele üles ehitatud ka veel. Ning Sören Lorbi surutakse Soome lahe idatippu õieti tegelikult Tallinna jahtlaevad ja laeva ja nii-öelda nutan siis Tallinna sõjalaevastiku algidu nii-öelda püüavad jälitada Sören noorbi laevu Narva jõele. Tõepoolest, kaks olulist laeva, Sören Norbiga tulevat Narva jõkke sisse, nüüd arvatakse, et okei, et kõik on käes. Tühjagi. Sören Norby oma meestega mereröövlitega jätab laevad maha ja põgeneb Ivangorodi. Sealt Moskvasse. Ma ei tea, tema seikluslik elu. Taani kuninga admiral lõpeb hoopis kuskil Itaalia sõdades Firenze piiramise ajal, kus ta surma saab, nii et omamoodi see oli Narvas muidugi suur uudis, kuidas, kuidas sööril Norbit seal taga aeti nüüd? Muidugi Ivangorodi saab olema 1500 kolmekümnendatel ja neljakümnendatel aastatel üha suuremaks kasvavaks tüli objektiks Narvale. Ivangorodi näiteks 1000 vist 34 suleb Narvale kaubatee kaubandus see see alustala Narva eksistentsiks tihendab nüüd või, või tugevdab seda konfliktiga Tallinnaga. 1551 53, viis kuni 55. ja 53. aastani käib üks suur nii-öelda konverentsitamine, ütleksime moodsas keeles Tallinna ja Narva vahel. Vastastikku saadetakse märgukirju, nõudmisi. Tuleb teha, see see Tallinna ütleb, et ei, ei ja lepime kokku selles lõpuks 1553 on mingi kaubanduslik kokkulepe, aga tegelikult see on kompromiss, see jää pidama. Ja aastad on sandid. 1555. aastal on pealegi praktiliselt seal kaubandus halvatud, käib Vene-Rootsi sõda, see suur-Vene sõda, mida Gustav Vasa pidas ja, ja Vene pool on samuti sulustanud kaubanduse. Ja kui me jõuame nüüd 1557. aasta hilissügisesse, siis on piisavalt palju piirilinnas juba teateid, mida kaupmehed ja muud reisijad on venelast toonud. Et venelaste kalaletung tuleb, tuleb varsti ja nii jõuamegi 1558.-sse aastasse. Professor Jüri Kivimäe räägib nädala pärast samal ajal, kuidas Liivimaa sõda algas, kuidas Narva langes ja mis toimus Narvas vene võimu ajal, kuni 1581. aastani saate toimetajalt Piret Kriivan-ilt, nüüd aga üks tõeline legend samanimelisest raamatust. Tõsi küll, juba Rootsi ajal on see lugu juhtuma pandud. Rahvasuus. Lugu räägib Narva jõealusest teest. Rootsi valitsuse ajal palunud Vene kuningas Rootsi kuninga käest Narva linna küljest nii suure tüki maad endale kui hobusenahk. Kui see luba saadud, siis lõiganud Vene kuningas hobuse naha rihmadeks ja tõmmanud selle rihmaga suure tüki maad sisse, kuhu peale ta just Narva linna vastu endale kindluse ehitanud mida tänini hobuse nahalinn kutsutakse. Narva jõgi oli Vene-Rootsi piir, sellepärast lasknud vene kuningas hobuse naha linnakohast jõe põhja muuta, nii et jõgi hakkas Narva ja hobuse naha linna vahelt käima. Tagant pandjaga jõgi kinni ja hobuse nahalinn oligi täiesti Venemaa sees. Kuna jõgi ikka rajaks jäi. Enne aga, kui jõgi uuest kohast lasti, tehti rootslaste teadmata jõealune tee mis hobuse naha linna Narvaga ühendas. Rootslased leidnud aga pärast selle teeotsa üles ja kui venelased Narva ära võitnud, püüdnud Rootsi kindral Horn oma järelejäänud meestega seda teed mööda ära põgeneda. Venelased tulnud neile aga jõe keskkohas vastu ja seal olnud hirmus tapmine. Kui palju selles jutus tõtt on, seletab Narva linna ajalugu. Olgu nii palju öeldud, et nimi hobuse nahalinn ainult siinsete eestlaste suus liikvel on, aga venelased, sest ühtegi ei tea, vaid kindlust invan korrad ehk Ivan garadok hüüavad. Tõsi on ka jõealune, tee on olemas, mis nüüd aga kinni pandud on. Ja jutustaja onu tõendab, et kaks ohvitseri on mõnekümne aasta eest seal tee peal südapäeval viirastust näinud nimelt sõjamehe mundris surnud lamanud puusärgis keskteed. Kui aga need ohvitserid veel kuus meest ligi võtnud ja teist korda läinud, siis ei ole midagi olnud seda rääkinud, üks neist ohvitseridest oma suuga, kui ta juba kindral olnud Kuulmiseni nädala pärast.