Et noored Ja nüüd teie, Eesti lugu. Tere Narva langemine venelaste kätte Liivimaa sõjas. Toronto ülikooli professor Jüri Kivimäe ja saate toimetaja Piret Kriivan. Narva on Eesti üks vanematest asulatest ja üks varasema arengulooga linnadest. Narva sünd on läbinisti seotud kaubandusega. Lübecki linnaõiguse saanud Narvast hansalinna aga ei saanudki. Linnas elasid käsitöölised, kiprid, voorimehed, vadjalased, eestlased, kõik, kes teenindasid kaupmehi, kes ise eelistasid põhiliselt elada Tallinnas järeldas nappide säilinud allikate põhjal Jüri Kivimäe. Eelmises saates. 16. sajandi lõpuks kujunes Tallinna käepikendusest orduriigi idapiiril ihaldusväärne koht. Kroonik Balthasar Russovi sõnutsi oli Narva venelastele ülemaks kui kogu Liivimaa, kuhu kogu maailmale rahvastelaevad kokku tulid, kaupu tooma ja ostma. Narva ja Tallinn muud ka tegidki, tülitsesid. Ja noh, tegelikult on, selle kõrvale võiks tuua mõned rahulikum momendid, et no ütleme, mõned Narva kaupmehed kuulusid Tallinna Mustpeade vennaskonda ja käisid siin nendel fotodel või noh tänapäeval ei ütle keegi joodud, aga Trunke on eesti keeli looming, eks ole, või pidudes. Nii et kui neid võiks rahulikumaks momendiks pidada, siis ja, ja ikkagi need suhtlemine muidugi üksikute inimeste kodanike tasandil on, on küllaltki suur. Aga mis ajaloos nagu nagu kõigest tugevama jälje on jätnud, on ikkagi need konfliktid ja tülid, mis on sageli ka seotud näiteks pärandus tülidega või üksikute kaupmeeste vahel tülidega võlgade tõttu, mis on tekitanud suuri arhiive tühiste võlgade pärast, on alga alanud mingi kirjavahetus, mis mis kestab aastakümneid, näiteks see ei ole olnud päris tavapärane ja tavapärane vahekord. Ma arvan, et 16. sajandi esimesel poolel on, on selgelt näha Narva taotlusi päikeserühma taotlusi ise seisvumiseks. Samas on Arnold sügaleb oletanud, et tegelikult Narva elanikkond, kodanikkond või ka juhtkond jagunes kaheks, üks pool oli nagu ordu poolel, teine nagu oli ordu vastu. Päris hästi seda tõestada ei õnnestu. Et seal oleks olnud nagu kaks erakonda linnas. Ja me ei tea, nii et otseselt niisugust noh suurt ja sõbralikku ühisfestivalide pidamist täiesti kindlasti ei olnud, taline Janar. Liivi ordu tegelikult üritas kindlustada Narva linn, aga kaitsemüür ehitati. Siiski, ja küsimus on selles, et kes finantseeris kaitsemüüri ehitamist ja kuidas oli seda võimalik toetada, sellepärast et ka juba aastavahetusel 1000 557558 pöördus Narva palvekirjaga abi saamiseks, et saada püssirohtu ja, ja, ja relvastust. Sest see on nüüd linnapoolsed palved ja, ja ma arvan, et väike linn ei olnud suuteline lihtsalt oma oma kaitserajatisi niisugusel moel korda seadma, et see oleks võimeline kaitsma uue kallaletungi eest, mis Liivimaasõja algul tõepoolest juhtus. Teiseks oli muidugi üks vana põhimõtet, et mille, mida päris täpselt ei oska nagu 14.-st sajandist tuua üle 16.-sse sajandisse. Kui linnal tekkis häda ja tõeliselt noh, oli, oli suur oht, linn võidakse vallutada siis 14. sajandi puhul on, on teada vähemalt, et linna elanikkond läks nagu paku Hermanni kindlusesse. See tähendab, linnus oli see, mis pidi siis nagu, nagu tagama Narva eksistentsi ja olema. Kuid ka ordulinnuses endas ei olnud piisavalt palju kaitseväge ja kõik see, mis nüüd algab, tähendab, ütleme, 1558. aasta esimesel poolel on üks omamoodi keeruline stsenaarium, kuidas tuuakse abivägesid kohale Tallinnast kutsutakse abiväge, isegi Riiast kutsutakse Abedage ordu napid jõud seatakse lahingukorda ja väkke kutsumisega pidi siis neid suurendatama aadlimeeste arvel ja nende ütleme, nende väikesed meeskonnad, kes, kus sealt võtsid oma ratsamehed kaasa. Aga see kõik ei, ei. Liivimaasõja eelõhtul, kui me räägime ka mobilisatsioonist, tähendab porduvägede mobilisatsioonist üle Liivimaa siis ja selle nurjumisest, mis tegelikult nii ka juhtus, ei ei ole päris täpselt võimalik kokku panna. No kui suur võis olla see see orduvägi või kõik need väed, mis siis pidid Vene vägedele vastu astuma? 22. jaanuar 1558. aasta on siis see täpne kuupäev, millal Vene vägi. Tungis üle Narva jõe. Ja sellega on, see on õieti nagu kahepoolne löök sest et 1558. aastal jaanuaris tõepoolest tuleb Vene ratsavägi üle Narva jõe noh ilmselt lõuna poolt Narva linna. Ja samas on teada ja on ju teine väemägi, mis tuleb Alt lõuna poolt peamised tatari ratsanikud šiga lei juhtimisel. Siin on terve rida muresid ja me läheme edasi selle Narva eristaatuse ja Narva küsimusega. Siin tuleks pilk heita veel kord 1557.-sse aastasse. Sest neljandal mail 1557 tuli Narva Vene saatkond, kes andis teada, et Ivan, neljas tahab kõigile Liivimaa ja meretagustele sakslastele anda täieliku vabaduse kaubelda Ivangorodi Is jaan selleks kavatsenud ka isegi sakslaste jaoks avada seal kaubahoovi seal. See ei ole päris niisugune väljamõeldis venelaste poolt, selle taga on tõenäoliselt mingeid Lübecki kaupeskonna vandenõu ideed. Mõned agendid on tõepoolest käinud vaatamas Ivangorodi. Aga ma arvan, et seda teada ja seda meelde jätta on mõistlik sellest, et mis juhtub edasi Narvaga. Sest kui me nüüd läheme siis tagasi sinna jaanuarisse 58, siis, siis võime ette kujutada seda suurt paanikat ja segadust. Mis juhtus, kui, kui selle vene vägede esimese rüüsteretkega tegelikult mingisugust organiseeritud kaitset Vene väed noh peaaegu et ei kohanud. Ja no Narva muidugi on püsti hädas. Narva raad kirjutab Tallinna raekoja viiendal veebruaril, et vene kaupmehed olevat kahele Narva raehärrale nõu andnud, et linn tuleks suurvürsti võimu alla anda. Kui ametlik see tagatis oli ja kas sellel oli mingit põhja all, me päris täpselt ei tea. Nüüd kui see vägi vene vägi 1558 veebruaris hakkab tagasi tõmbuma, siis narvalased löövad tagant seda vene väge veel ja siis tekib mingisugune vaheline paus. No see niuksed, proovi rüüsteretked, et ütleme, esimesed kallaletungid, need on niivõrd kiired. Ma ei hakka siin minema jõhvi lugude juurde, kus talupojad maha löödi ja, ja Jõhvi kirik põletati koos nendega ära, nii et see oli kole. See pidi olema kole pilt igal juhul, aga huvitav on see, et, et Narva sõlmis tegelikult sellises olukorras ja nüüd see on need Narva separaat poliitika, mida nüüd hakatakse tagantjärele talle kogu aeg ette heitma, tähendab Narva, Raele või Narva juhtidele raehärradele. Sõlmis Ivangorodi asehalduriga seitsmeteistkümnendal märtsil vaherahu kaheks nädalaks kaks nädalat, seega siis esimese aprillini. Ja selle jooksul nüüd siis taheti midagi mingit selgust saada, üritada kutsuda abiväge. Aga see vaherahu jooksis nagu käest ära. Esimesel aprillil algab uus etapp Narvale. Venelased hakkavad pommitama. Kuidas ja mis seal on, need erinevad erinevad seletused, mõlemad vastaspooled süüdistavad, et üks hakkas varem tulistama. Aga fakt jääb faktiks, et esimese aprilli nädala jooksul 1558 on äge äge Narva tulistamine Ivangorodi-ist. Jaa, süüdistus, Vene poolelt olijad, need kaabakad Nad olevat alustanud tulistamine tähendab, et Narva pool olevat enne vaherahu lõppu alustanud Ivangorodi tulistamist. Me arvan, et tagantjärele seda on võimalik seal võimatu seda selgeks teha. Meil on, meil on olukord, kus, kus on pinge, on, on Narva on hirmul. Tallinn on põhimõtteliselt hirmul. Nüüd kuskil seitsmendal või kaheksandal aprillil on mingi läbirääkimised Narvas, kus, millest võtsid osa rae liikmed ja ja sellest võttis osa ka Narvas viibiva Tallinna sõjasalga, mis oli varakult kohale toodud juht Wolf von Strasbourg. Ja siis langes üks omapärane otsus ja siis otsustati, et tuleb saata Narva saatkond rahuläbirääkimisteks Moskvasse surverstiga otse läbi rääkima. Nüüd tehti uus vaherahu neljaks nädalaks ja kaks saadikut Joachim Krumkuusen, Jaan fondeerin, Narva buvast tõepoolest Moskvasse suurvürsti juurde saadeti. Arvatakse, et Krumm Uusen olevat hirmsasti vastu olnud sellele, sest ta oli tark kaupmees ja ta sai aru, millega tegemist on. Ta oli seotud venelastega, enamik Narva kaupmeestel oli, neil olid isiklikud tuttavad kuni Moskvani välja. Hiljem on tulnud mõned faktid nendes nende kohta. Väidetavalt ka olevat Krumm pakkunud 1000 aakrit jahimi taldrit, mis on väga suur summa tolle aja kohta. Et ta saatke sellest saatkonnast vabastataks, aga ei, mitte midagi. Niisiis nüüd see saatkond läks teele. Ja kui sa Moskvasse lähed Narvast, siis see on umbes niimoodi, et nagu tänapäevalgi, kaod ära ja ei tea ju mingit, eks ole, nad ei saanud ju tagasi meilidega ega mobiiltelefoniga helistada, et kus me oleme ja mis me nüüd tegema hakkame. Nüüd kuidas võeti nüüd, järgmine kord on see, et, et saadikud saadeti siis sealt edasi, et saadikuid võimalik Narvast edases, aita selleks võeti nagu nagu kaks pantvangi Narva poolelt vene letopissi andmetel on need nimed niisugused, et need on väga raske kindlaks teha, kes nad siis tegelikult olid. Ja nüüd on siis see vaherahu, mis kestab kuni siis põhimõtteliselt esimese maini. Nüüd selle vaherahuajal on pinged nii suured, et Narva saadab uue saatkonna Ivangorodi aprilli 25.-le, et vastata, siis noh, venelased on vahepeal jälle andnud teada, et kuulge, aitab andke alla ja jutul lõpp. Neil aegadel on nüüd algab niisugune keeruline strateegiline mäng, seesama seltskond Tallinna palgasõdureid, kes on Narvas kõhkleb ja ilmselt on ka hirmul selle võimaliku kallaletungi puhul, et mis siis nüüd saab. Nüüd, aprilli lõpupäevadel tulevad ordu abiväed, mis koondati algul Rakverre tulevad Narva juurde, aga nad ei tule otse linna sisse. Põhjus, mida pärast on seletatud, et nad kartsid linna tulla on naljakas, sellepärast et kui me istuksime Narvas, siis need paigutatakse mõned väed jõe äärde kuskile strateegilistes kohtades, kus oleks võimalik üle tulla. Niisiis pikka juttu ja keerutama. Jutu moraal on see, et tegelikult esimesel mail 1558 algas venelaste kallaletung üle Narva jõe orduvägedele. Hermanni kindlusest hakati tulistama uuesti Ivangorodi. Kui kiiresti ja mismoodi nüüd ütleme, toimusid läbirääkimised, sest et me teame allikate põhjale, et esimesel mail 1558 saabusid needsamad kromkuusen ja Ann fon teedel Moskvasse ja Nende läbirääkimisi on peetud, siis hiljem tagantjärele jubedaks reetmiseks, et nad on, nad on Liivima huve rikkunud, aga Narvas käis möll. Tallinna väesalk sellises olukorras pidas tarvilikuks, et neil on aeg ära minna, sellepärast et Tallinn ei olevat lubanud neil enam palgaraha maksta. Osa ordu vägesid, kui suur osa meie täpselt ei tea ja Tallinna väes alt läksid, lahkusid kolmandal-neljandal mail, Narvast niisuguses olukorras tähendab mingisugust strateegilist üldjuhtimist siis ei ole. Riia palgasõdurid kaitsevad Narvat väljaspool linna, see on siis teine rühm. Ja niimoodi selline väga segases olukorras me jõuame 11 10.-sse mais 1558 kus Narvas puhkeb tulekahju. Tegelikult selle põhjus ei ole päris selgelt teada, veneletopissides on peetud siin seda niisuguseks pahaks ketserlikuks märgiks. Nimelt selleks, et üks Narva kodanik väidetavalt on seal erinevates allikates sihukese habemeajaja olevat õlut hakkanud pruulima. Mida ta siis sellises olukorras, miks ta õlut pruulis ja ole tuldes heitnud püha ikoona tulla ja see olevat nüüd tekitanud kohutava tulekahju, mis lõppkokkuvõttes siis viinud kaasa niisugusele suurele tulekahjule, nüüd järgnes vene vägede kallale Ivangorodi-ist. Ja nii siis algNarva piiramine ning venelasi vene vägede kaladong saabki oma loogilise lõpu, 12. mail Narva alistub venelastele. See on esimene liivimaalinn, mis läheb siis Ivan neljanda võimu alla. Lahing kestis ühe ööpäeva. No praktiliselt sellise viimane lahing tulekahjust, seda, seda on raske raske isegi lahinguks nimetada, selle väga suurt, et suurtükituld seal ei antud. Pealegi oli puudu lahingumoonast, seda oli juba jaanuarist toodud spetsiaalselt Tallinnast. Miks püssirohtu ei jätkunud ja, ja, ja kui suured võisid olla ordufoogti varud linnuses tervele reale endale küsimustele päris selget vastust ei ole võimalik anda. 14. mail tulid tagasi Narva saadikud Moskvast, nad jõudsid Ivangorodi, Joachim krom, kuus on ja Anton teeden. Nüüd ma arvan, et siin on juba see reetmise funktsioon või reetmise teooria või ümber lükatud selles mõttes, et Narva piiramine ja kapitulatsioon olid toimunud sõltumatult nende kahe mehe läbirääkimistest, Ivan neljandaga. Rääkimistest ei sõltunud mitte midagi, nende läbirääkimistest praktiliselt midagi ei sõltunud, välja arvatud see, et Ivan, neljas andis armukirja Narva linnale mis on tegelikult dateeritud esimese maiga 1558. Ja see ei ole ka nüüd niimoodi, et noh, et nüüd see oleks nüüd Narva langemise põhjustanud, sest et seda armukirja ei olnud varem nähtud enne kui, kui 14. mail. Nüüd mis on siis see kuulus nõndanimetatud Ivan neljanda armukiri alla panna ja kraamata, nagu vene keeli teda nimetatakse ja see on omamoodi huvitav, see on antud Narva bürgermeistritele raehärradele ja kõigile Narva linnaelanikele. Seal on üles loetud 15 raeliiget, kuigi naljakas on see, et Narva raad koosneb tegelikult kahest bürgermeistrist ja kuuest raehärrast, nii et sinna igaks juhuks kõik kas siis ekslikult või mis, mis, mis põhjusel on sinna need loetud, seda me päris täpselt ei tea. Nüüd naele Narva narva lehel põhimõtteliselt lubati oma omavalitsusrajale lubati lubati edasi tegutseda ja Narva linnusesse paigutati ainult vene asehaldur, kes siis ei tohtinud ka seda linna piirata. Vene väed pidid linna kaitsma, seisab selles armukirjas igasuguste kallaletungide eest, mida siis teevad siis kas ordumeister või Riia peapiiskop või muud niisugust. Veel oluline, et linnakodanikele säilitati usuvabadus. Ja Narva saabunud välismaalastele tagati Narvas elamise vabadus ning samuti võisid Narva kodanikud abielluda välismaalastega ja nende tütred minna mehele välismaale. Ja nii edasi kõige tähtsam säte oli, see muidugi Narva kodanikele lubati täielik kaubanduse vabadus. No niisugune vabakaubanduse tsoon loodi selles mõttes Narvas. Narva lastele võimaldati tollivabalt kõigi kaupadega kaubelda Vene riigi kõigis valdustes. Ja et nad võivad müüa kõigis Vene linnades, mida nad tahavad kalalina või rukist ja muud teravilja ja kõike muud. Ja Narva kaupmehed võisid ka üle mere reisida. Niisamuti võisid nagu venekeelne retoorika ütleb need meretagused, samurski kaupmehed oma laevade kaubaga Narva sõita ja seal Narva kodanikega vabalt kõigi kaupadega kaubelda siis hõlpsam elu kui Liivi ordu ajal absoluutselt see, mille nimel see tundub paradoksaalne, aga see, mille nimel oli Narva Väike-Narva Tallinnaga ja Hansa Liidu võidelnud igasuguste kompromisside nimel lahenes nüüd ühe tsaari armukirjaga. Nüüd saab alguse see, mis Narva ajalugu sellel lühikesel vene võimuperioodil 23 aastat tegelikult seab täiesti Euroopa ajaloo keskmesse. Seda nimetatakse Narva sõiduks saksa keeles stando toodud mõiste Narva faart mis ennekõike tähistab Lääne-Euroopa ja mitte ainult lääne, vaid ka osaliselt Põhja-Euroopa kaupmeeste ühenduse pidamist. Narvaga purjetamine Tallinnast mööda otse Narva ilma mingisuguste piiranguteta. Seda on väga hästi minu meelest dokumenteerinud Balthasar Russo oma kroonikas ja ta on otse öelnud Tallinna Lübecki kohta NL10 ironiseerides, nagu nagu Russovi kroonikas omane. Et Tallinna Lübecki suur sõprus Rainitud otsa. Et nüüd aga lahutati seal suur sõprus nende nimetatud linnade vahel sootuks selle Narva sõidu pärast. Lübecklased pesid ennast puhtuks avaliku trükisõna abil sellest teatades, kuidas muistsed Rootsi kuningad neile privileege on andnud, et nad Venemaal kuni Neevani võivad purjetada. Ja ka ei olevat nüüdses sõjas nemad mitte esimesed Narva minejad, vaid mitmed tallinlased ise, kes neile teed Narva olevat näidanud. Ning kuna tallinlased on päris vaenlasega kaubitsavad, miks siis nemad, Lüübeklased ei tohtivat teha täpselt sedasama. Ja nüüd lisab russo veel, et pärast seda ei purjetanud mitte üksi Lübeck, laste ja teiste Läänemere sadamalinnade laevad, vodka kõik prantslased, inglased, hollandlased, šotlased ja taanlased sõitsid suure hulga kaupadega Narva ning pidasid seal tohutut kaubavahetust, mida enne peeti Tallinnas igasugu kaubaga ja palju rahaga hõbeda ja kulla näol. Sellest sai Tallinnas tühi ja toidud Ta lind kirjutas russo. Ja nii oligi, et siis tuntud motiiv, kuidas Tallinna kaupmehed ja kodanikud seisnud roosiaias ja valedel ning vaadatud suure valu ja meelehärmi, kuidas laevad Tallinnast mööda ja Narva poole sõitsid olgugi et laevad sellest samast, Narva sõidust tihti mitte palju kasu ei saanud. Igal aastal läksid paljud laevad Narva all ja merel põhja ning paljusid kaaperdasid igal aastal Rootsi kuninga sõjalaevad ja teised mereröövlid. Nii palju russo selle, kas te väga hästi ja on emotsionaalselt kokku võetud. Narva sõit on väga oluline niisugune, enne kui selle konkreetselt nende üksikasjade juurde tulla. Ja ma lisan veel, et et tagasi et tegelikult 1558. aastal ei juhtunud niimoodi kohe, et suurvürst oleks kutsunud armukiri ainuüksi ei tähenda siin kutsunud kõiki kaupmehi Narva. Esimene panus, Ivan neljandal oli Viiburi. See oli lühikene, see kestis kuskil 1559. aasta kevadeni kui Viiburi oli see see keskus. See on ka huvitav, sellepärast et sellel ajal seal on mingi vene poole eriti suur strateegiline sõjakavalus, sest et vahepeal oli Ivan Neljas kuulutas Liivimaa sõjas välja ju väljapoole aastase vaherahu. Nüüd suvel 1559 muudab Ivan neljas meelt ja kutsub oma alamaid Narva, kuhu on viidud siis nii-öelda meie mõistes kaubandus-laokoht läänega, vot siin on nüüd see, mida Russo oma kroonikas kirjeldas. Seisukohavõtud Poola kuningas vaatas selle peale. Ei, ei, seda ei saa. Esitad saatis Saksa-Rooma keisrile otsa taotlused, Narva sõit tuleb keelata. Aga lugu läheb keerulisemaks sellepärast et vahepeal tuleb 1560. aasta märtsis tuleb ju Hertsog Magnus Saaremaale ehk ühesõnaga Taani komponent tuleb Liivimaa sõjas palju otsesemalt esile. Nüüd, 1561. aasta juunis, peale selle toimub nüüdse suur allutamine, kus Tallinn ja Harju-Viru rüütelkond lähevad Rootsi alla. Ja seega pärib Rootsi otseselt selle selle keerulise küsimuse, mida selle Narva sõiduga teha? Algul kuidagi Erik Neljateistkümnes ei osanud midagi peale hakata ja ega ta Tal ei olnud piisavalt jõudu, et seda keelata. 1562. aasta aprillis, aga Erik Neljateistkümnes keelab Narva sõidu ja seal. Põhjuseks miks, miks Rootsi kuningas seda taotles, on see, et muidugi igivana põhjusat, no kuulge, sellega veetakse, eks ole, Venemaale kõik võimaliku sõjamoona ja relvastust ja sellega aidatakse ainult venelast tugevdada või Moscoviit nagu tollases keeles oli moskva viite tugevdada ja, ja seetõttu tuleb see see Narva sõitka keelata. Aastal 1562 nelipühade paiku laskis Rootsi kuningas oma laevadel ja kallioonidel kogu Lübecki laevastiku kaaperdada, mis Narvast tuli ja kõiksugu kaubaga laaditud oli. Neist laevadest viidi mõningad Tallinna mõningad tüüriti priisina, see tähendab siis nagu sõjasaagiks Rootsi. Neid laevu ja kaupu nõudsid Lübecklased oma saadikute kaudu jälle tagasi, millele nad kuningalt säärase vastuse said. Tema olevat tallinlased võtnud enda kaitse alla, mis on ju tõsi ja neile lubanud kõiki oma vanu eesõigusi kasutada. Nii reisisid Lübecklase tühjade kätega taas koju olles näinud küll suure valuga, et selles suured segadused tekivad. Väga noh, järgmine konfliktipundar, Lübeck on, on nüüd siis nagu nagu huvitatud kaubanduses, Narvaga ja kõik. Taani omakorda sõlmis 1562. aastal Venemaaga sõprus ja neutraliteedilepingu kui öelda pidulikus moodsas diplomaatilises keeles. Ja selle kaudu kulutati Narva sõit priiks. Kui juba leping sõlmitakse. See on üks omapärane taani aspekt seal. Ja kolmandaks kõigi muude kõrval hollandlasest ma ei hakka praegu rääkima, ilmub välja uus seltskond, need on Hinglasse. Kuidas inglaste käsi käis Liivimaasõja ajal vene võimu all Narva linnas, räägib professor Jüri Kivimäe järgmine kord nädala pärast tagasi jõhvi sündmuste juurde. Siiski saate lõpetuseks. Juhan Renner oli saksa kroonik, kes saabus Liivimaale 1556. aasta kevadel, nii nagu paljud vest Haallased ja asus teenistusse Järva foogti, Bern Smerteni sekretärina. Pärast lahkumist Liivimaalt 1561. aastal kirjutas ta Saksamaal põhitöö kõrvalt valmis ka oma Liivimaa ajaloo. Sinna mahtus faktiderohke kirjeldus Liivimaa sõjast. Ja Johan ränne on oma ajaloos kirjeldanud ka jõhvi koledaid sündmusi 1558. aastal ja kirjutas ta nii. 31. jaanuaril läks Järva foogt isand Bernhardt, ütlen paidest 80 ratsamehe, 12 sõjasulase ja nelja suurtükiga Alutagusele. Sinna oli vaenlane ka sissetunginud. Sest kui Narvas mingi mäss või sõjahäda käes on, siis tuleb Järva foogti vanast ajast peale seal oma väega kohal olla. Niisiis läks ta sinna vaenlasele vastupanu osutama. Järvaaadel liitus tee peal temaga umbes 60 ratsamehega varud ei mõisa lähedal. Venelasi, kes Narva peale läbi murdsid, oli umbes 300 põletasid Alutagusel suured ilusad külad ja Mõisad maha ning tapsid ära kõik, kelle nad kätte said ja piirasid Jõhvi kirikut. See oli täis rahvast ja vara. Seesinane kirik oli hästi paksude müüridega ja ülalt ümberringi kaitse rinnatisega kindlustatud. Sinna üles oli põgenenud palju talupoegi naiste ja lastega. Lisaks neli sakslast. Need kaitsesid end nii kõvasti, et vaenlane pidi taanduma. Kui need silatsed kadunud olid, läksid neli sakslast ka sealt minema. Teisel veebruaril läksid venelased laiuselt Kärkna piirkonda ja põletasid munkade külad ja varad maha. Siis tuli kokku 13 talupoega väinjärve külast ja teistest küladest veel 18 koos nelja sakslasega. Need 35 läksid miili kaugusele, kus venelased olid liigvalla mõisa taga ja seal üht küla tahtsid süüdata. Neid sinatseid oli seitse. Ja kui nad neid sinatseid seitset nägid, tormasid nad neile järele ja jõudsid välja pea väeni. Siis pöörasid nad põgenema, neist löödi kolm maha ja võeti üks kinni, teised pääsesid sealt tulema. Vahepeal oli ordumeister jõudu kogunud, läks Viljandist Tartu piiskopkonda. Kui ta kuulis, et vaenlane kõik oli piiskopkonnas läinud laiusele järgnes temaga seda teed. Siis läksid Põldsama troost ja kursi komtuur mõne aadliku ja 30 ratsamehega laiusele. Sattusid tee peal venelastele neid sinad said, tapsid, on maha viis ja võtsid ühe vangi, tõid selle jälle tagasi Põltsamaale, seal piinati surnuks, ent ei tahtnud ometigi tunnistusi anda, vaid sõimas sakslasi piinamisel koerteks. Kolmandal veebruaril, kui vaenlane oli Alutagusel jõhvi kiriku alt taandunud. Nagu eespool märgitud, tulid nad sellel päeval tagasi, jooksid kirikule tormi, kandsid puid ja hagu selle ümber ja lämmatasid talupojad kiriku peal, said seeläbi kiriku kätte, tapsid maha üle 100 talupoja, ka naisi ja lapsi torkasid väikesed lapsukesed teravatesse aia teivastesse, ei jätnud kedagi ellu. Rüüstasid seejärel kiriku, süütasid ta põlema ja läksid vastu väe hulgale, kes Tartu piiskopkonda laastas. Neljandal veebruaril jõudis Järva foogt jõhvi ja lasi need surnud kirikus mata. Sel päeval oli nii hirmus närune ilm tormi, pakase ja lumega, et Tallinna komtuur, kes oma väega teele asus, poolt miiligi, ei suutnud edasi liikuda, vaid pidi uuesti lossi tagasi pöörduma. Nii nägi Järva foogti sekretäri Johan Renner sündmusi 1558. aasta hakul, kui algas Liivimaa sõda Kuulmiseni nädala pärast või aadressil vikerraadiopunkt ee kaldkriips eesti lugu.