Mina olen Urmas Vadi. Täna on selline huvitav saade, et meil on kultuuriga päevike, seda pidas Karl Martin Sinijärv Kivisildnik harjumist ja see, kuidas ta seal on, on täiesti eriline, täna kohe kuulete, miks. Aga ülejäänud saate täidab vaid üksainus intervjuu, Elmo Nüganeni. Ega see polnud päris nii plaanitud, aga see meie vestlus oli lihtsalt väga huvitav. Oleks väga kahju, kui Teie kuuleksite ainult ühte viiendikku sellest. Aga kõigepealt muidugi meie raadiopastor Kivisildnik head kuulamist. Akvaarium 49. Tere kõigile emotsionaalselt intelligentsed vikerraadio kuulajad. Ma tunnistan kohe akvaariumi alguses üles, et me oleme täna kuival, rääkida pole millestki. Põhjus on selles, et me leppisime geniaalse raamatukujundaja Andres rõhuga kokku, et nädal aega lehti ei loe. Seepärast ma ei tea, mis maailmas toimub ja mul puudub seisukoht. Rõhulan meediat taastu palju lihtsam välja kannatada sest tal pole vaja kolumne kirjutada. Pealegi sai kodanik rõhu koos teise geniaalse raamatukujundaja Mart Andersoni ka mõned ilusa raamatuauhinnad. Tervitan siinkohal Martti ja teisi raamatuvõlureid, tehke ikka kõige ilusamaid raamatuid, et oleks ka kirjaoskamatutele kirjandusest rõõmu. Aga oma jutuga tüürinud ma sinnapoole, et isegi siis, kui lehti ei loe, tekivad halvad emotsioonid. Kui loed lehte, on halb. Sind valdavad viha, masendus, lootusetus, äng, spliin, melanhoolia ja lõpuks letargia. Kui lehti ei loe, siis tekib kõigepealt igavus. Seejärel viha, masendus, lootusetus, äng, spliin, melanhoolia ja lõpuks letargia. Suurt vahet ei ole. Igavust tuleb juurde, aga muidu on kõik nii, nagu loeks lehte või vaataks telekat. Ma olen juba mõnda aega tegelenud meedia emotsioonide uuringuga. Kui loeks ühe korra elus lehti, oleks kõik huvitav ja tore. Aga kui teed seda iga päev, muutub vastikuks. Reklaamid, tüütu sport, tüütu poliitika, tüütu lollid arvamuslood, kohutavalt tüütu uudised eimillestki, veel tüütumad. Getter Jaaniga juhtunud jälle mitte midagi, aga näed, lugu on tehtud ja selliseid tüüpe, kellega midagi ei juhtu, on kokku seitse miljardit. See on väljakannatamatult tüütu. Mul on üks noor sõber, kes igatseb kõrgelt kaljult alla hüpata rannikule või merre et kogeda, mis tunne on kukkuda. Vahel küsin, et miks mitte mastist või majakast. Tunne tuleks üürikese pikem. Ei, vastab ta kindlalt. Ainult kaljult. Ta ei ole sugugi hull, küll aga tihotist. Lapsepõlves kalmistul, kastaneid küünitades, kukkusta poolt, pea ees läbi paruni hauaaia. Odajas raudvarb läbi hajule. Visa vaim aga jäi. Igaühel on oma saatuse õnn. Kuulsime Tarmo Tederi jutuiseloomustus hüppeks klassikaraadio jutujärjearhiivist. Teder kirjeldab siin tüüpilist emotsionaalset intelligentne keegi sõber on lapsepõlves ora läbi ajude kukkunud. Emotsioon oli võimas ja nüüd on tal kiusatus kogeda veelgi võimsamat emotsiooni ja tal on tekkinud kinnismõte ennast puruks hüpata. Meedia emotsiooniga on täpselt sama asi. Korraled lehest lugenud, et pedofiil võeti kinni. Nüüd tahaks lugeda, et 1000 pedofiili lasti koha peal maha. Ja kui sellist lugu pole, hakkab igav. Emotsionaalne intelligentsus tekib meediat tarvitades iseenesest ja inimene õpib otsima ja leidma järjest tugevamaid emotsioone. Meedia raha on meil kõigil juba lapsepõlves läbi ajude aetud ja varem või hiljem jõuame sinnani, kus tuleb hüpata. Muud asjad enam ei eruta. Õnneks praegu väljas külm. Norra kalurite ilmateade ütleb, et sel ajal, kui akvaarium on eetris, on nii külm, et karju appi. Teadlased on ammu välja selgitanud, et reklaamis ja meedias on kõik asjad ära proovitud, ära leierdatud ja emotsioonidest tühjaks pressitud. Ükskõik mida me ka ei vaataks, kas laipu, pedofiile, ilusaid pakendeid või tühja pilguga teletolguseid. Oleme seda kõike näinud ja see ei huvita, enam. Ei tekita emotsioone. Ja kui keegi leiab vahel mõne uue asja, mis kasvõi natukenegi tundeid tekitab Sist rööbatakse see teema kohe ära. Viimane emotsiooni tilk pressitakse välja. Ja eile veel kõiki huvitanud pilt või lugu ei lähe enam kellelegi korda. Kristlased tapsid Aafrikas miljon inimest ära eestlasena ehk 800000 aga kuulad seda raadiost ja süda ei hakka kiiremini lööma. Tegelikult olen Marg, mitte Justossigi, aga kartlik kindlasti. Elust enamuse kaine ja tasane. Väldin konflikte. Püüan inimestele meeldida võõrastele eriti. Tahtmatult võim pugedagi. Lähedasega solvam, ütle on sihilikult halvasti sest sageli on igav ka labaselt võib lihtsalt pinget tõsta. Et miski ikka säriseks, kui armastust häbenen. Vahel olen enda pärast ahastuses. Tunnistan enese alaväärsust, kuid mitte teistele. Vanakeste vaikimises on üks maniakk, kes närib inimesel kõri läbi, aga tema pulsirütm ei muutu. Inimese söömine on tale nii tavaline asi. Selles mõttes teeb meedia meist kõigist maniakid. Me võime lugeda, vaadata või kuulata mistahes õudusi ja ilmselgeid valesid. Süda ei hakka kiiremini lööma. Midagi ei juhtu. Kuulate sotside uute liitlaste sõgedad plära jäigavlete. Nii nagu mina igavlen, ilma lehti lugemata igavus, viha, masendus, lootusetus, äng, spliin, melanhoolia ja lõpuks letargia. Kuid tulgem tagasi emotsionaalselt intelligentsete juurde. Me kõik oskame narkomaani kombel suuremat meedialaksu otsida ja vahel ka leida. Siiski on olemas emotsioone, mis ei devalveerunud, mis töötavad, alati. On vaja kõrgemat emotsionaalset intelligentsust, et leida üles püsiväärtuslikud, emotsioonid, tunded, mille peale võid kindel olla. Me kõik vajame emotsioone, mis ei veaks alt. Sellised emotsioonid on olemas. Üks nendest tekib siis, kui loed Marko Mägi luuletust. Suvine idüll Toompeal. Loen luuletuse ette. Toompea nõlval kaks tüdrukut. Taamal paistab tükike merd. Näe, laev ujub mööda. Ma lehvitan, ütleb üks. Mäekala ujub mööda, Salehvita ütleb teine. Luuletuse lõpp. Teine võimalus kogeda kvaliteetset emotsiooni on minna välja külma kätte. Ma garanteerin, et eile ei hakka igav, linnariietes hakkab varsti väga halb. Vajadusel kutsuge kiirabi. Külm ei ole, ajakirjandus võivad tekkida villid. Elmo Nüganen. Ma sissejuhatuseks küsin midagi väga ümmargust sinu käest. Sa saad peagi 50 aastaseks. Olete nüüd 20 aastat olnud linnateatri peanäitejuht. Kas need margused numbrit kohutavad sind või mis seos nende ümmarguste numbritega on? See, et 20 aastat teatrijuht, ma arvan, see on kohutavam asi kui, kui, kui 50 aastat see vist mind väga 50 aspektist väga ei kohtagi, pigem natukene seesmiselt muigama. Et kui tõsiselt seda osad inimesed kas siis võtavad või on sunnitud võtma seda, seda nii-öelda juubelit ja ja siis noh, ma ise ka justkui peaksid nagu seda tõsiselt võtma ja siis aga kõrvalt mingi osa minust nagu muigab, et mis, mis 50 mis juubeli, mis et see ei ole nii nii hirmus, aga see, et 20 aastat, et see on ikkagi kuidas ma nüüd ütlen, no mingis mõttes võiks ikkagi teatud juhtivatel positsioonidel olevad inimesed kiiremini vahetuda kui Protatsioonemistele nimi roteeruda siis kiiremini kui, kui see mingisugune 20 aastane tsükkel. Aga teisalt, kui nüüd vaadata ka teisi teatreid, ütleme draamateatrit noh, kraan võib-olla erandiks, sest ta ei ole nii-öelda ta nagu erateater või ka Rakvere teatrit, kus seal Üllar Saaremäe draamas on Priit Pedajas. Et nemad on ka pikka aega olnud ema kusagilt. Ma ei mäleta, kes seda ütles või aga ta juhtis tähelepanu nii, või noh, niisugune mõttekäik oli, et võib-olla näitleja, mina, Nat teatris noh, vajavadki seda stabiilsust muidugi võib sellele stabiilsusele kohanda nimetuseks stagnatsioon. Aga, aga stabiilsus ei pruugi ja stagnatsioon ei pruugi alati olla nagu ühesugused asjad. Aga kui ma ise mõtlen ennast kusagile teatrisse kas siis lavastajaks või, või, või näitlejaks, siis mulle tundub, et, et mingisugune stabiilne olukord, kus inimesed saavad teha seda, mida nad soovivad kindel pind jalge all, see on ikkagi natukene parem loomingulise õhkkonna jaoks kui, kui see, kui on mingisugused arusaamatused juhtkonnavahetused vahel arusaamatud või noh, mingisugused või kui nad kaasnevatele mingisuguse üles klopitud tolmuga, eks ole, ja uste paukumised ja ma ei tea, mis asjad ja siis mingid seletavad intervjuudeks selle ühe ja teise poolega. Et ega vist see ikkagi niisugust rahulikku loomingulist õhkkonda eriti ei soosi, niisugune asi, nii et ma nagu raadiokuulaja saab aru. Ma püüan õigustada oma 20 esimest hooaeg siin teatrijuhina ja ja, ja, ja siis juhtida tähelepanu, et ega võib-olla see nii hull ka ei ole. Ei, mina ei tahtnudki üldse mitte rünnata ja ma saan aru ja, aga mu järgmine küsimus läheb sealt edasi, et sul on hästi palju erinevaid rolle. Noh, ongi see peanäitejuht, pedagoogiamet, näitleja, lavastaja, dramaturg, aga mind huvitab see peanäitejuhi amet praegu, et et kas see on mingis mõttes ka sind kui näitlejat näiteks seganud. Ja ma arvan küll, ma arvan küll seganud ma ei saaks vist isegi öelda, et kas ta mind väga aidanud on? No ütleme niimoodi, kui mul on mingisugune kõrvalroll ja pisikene suts, siis ta segab vähem. Aga kui on, kui juhtub olema õnneks seda juhtunud nüüd viimasel ajal väga harva. Et on suurem osa või peaosa, siis ta vahel natuke segab. Küsimus ei ole isegi mitte selles, et et, et teised näitlejad võivad kuidagi mõelda vildakalt, aga ma ise ei tunne ennast komportselt. Noh, saad aru, mida ma mõtlen küsimusele, mõtle, tajun mingisugust noh, umbes, et need peanäitejuht ja võttis endale, eks ole, selle rolli. Ei, nad ei pruugi üldse niimoodi mõelda, aga ma ise ei tunne ennast eriti mugavalt ja see kuidagi kammitseb. Tunneksin ennast, jah, ma arvan paremini kui oleks pisemates rollides. Või siis üldse küllaltki harva käin laval, nii nagu ka praegu on. Mul just ongi kahju sellest, et sind on nii vähe lava peal näha. Et mina isiklikult teatrivaatajana tahaks sind kui näitlejat palju rohkem näha, et ja siis ma mõtlesingi, et huvitav, kas selle taga on see, et sa ei taha näiteks endale kirjutada mingit rolli peanäitejuhile. Nojah, eks seda ka muidugi ja ja aga, aga see ka, et näiteks väike nälg millegi või kellegi järgi on ikkagi parem, kui, kui midagi on liiga palju. Ja muidugi ma olen märganud ka, et vahel ka teatrikoolis ja vahelika proovisaalis. Et kus mingi näitleja veri lõbus käima, eks ole, ja siis kindlasti ma näitlejatele võib-olla mõnevõrra ebamugav, ma usun, et see on niimoodi kui lavastaja. Ma tean, jutumärgid kipub ette näitama. Aga ega see ei tule vist sellest, et kuidagi ma püüan enda arvates mõtet edasi anda, käivitub näitleja veri. Et ja, ja siis noh, et seal saab ka ikkagi natuke rahuldatud oma omale seda mängimise tarvet nii-öelda. Aga mis lavakunstikateedris kursuse juhendamine sinu jaoks on, et kas ta on selline moraalne kohustus anda edasi seda, mida sina enda õpetajatelt oled saanud või on see ka midagi sellist, et sa tahad enda teatri jaoks selliseid ja selliseid näitlejaid või veelgi enam luua mingit koolkonda. Et kumb. Noh, natukene on nii üht kui natukene on ka teist ja ma võin veel mitu mõttekäiku siia lisada, mis see veel on? Aga kõige enam vist vähemasti nüüd seekord seda kursust võttes kõige enam on hoopis seda, et ma olen püüdnud avada, on neis või juhtida tähelepanu, mis igasühes on midagi erilist ja toetada seda, mitte hakata neid vormima enda käe järgi meie teatri järgi või oma arusaamade järgi, vaid lasta kasvada taimel selles suunas, kuhu ta loomulikul teel või missuguseks taim ise tahab noh, kujuneda või missugused geenid tal nii-öelda anneta kujuneb niisuguseks, nii ma olen vähemasti püüdnud oma esimeste õpilaste puhul ma niimoodi ei mõelnud, seal ma püüdsin mis oleks kõige suurem erinevus kahe kursuse pedagoogilise lähenemise vahel. Et esimese esimeste õpilaste puhul ma püüdsin edasi anda oma arusaamist teatrist, mis baseerus kõigele sellele, mida mina olin õppinud, näinud ja mida ma pidasin õigeks heaks. Ma võisin mitu korda öelda seda, et ära tee nii või teeni, eks ole. Nüüd kui ma võtsin uue lennuma, sain aru, kuidagi intuitiivselt sain aru, et päris sama teed pidi minna ei saa. Ja ma ei tahagi. Ei saa, sellepärast et aeg on muutunud. Ei tahagi, sellepärast et noh, tõesti, eks ole. Kui sa seenele lähed, sa ei lähe täpselt sama rada pidi, ehk siis leia seeni. Kuigi su eesmärk on teada, sa pead seeni leidma, seal valid mingisuguse teise tee. See on siis ikkagi küsimus selles, et on mingid teadmised teatrist või näitlemisest mitte see, et sina, Elmo Nüganen, teed sedalaadi teatrit ja, ja sinu teater näeb selline lavastajana välja. Just just just, et ei pea, nii-öelda õpilased ei pea tegema nemad oma teatrit tegema, ükskõik siis, missugune see on. Et ma tahtsin sinu teatri kohta küsida kuidagi mitte irriteerida, aga ma mõtlesin, noh, Tallinna linnapeale ja sellele linnavalitsusele ja need Edgar Savisaar murdis ta jala. Aga et noh, on teada, et see linnavalitsus ei ole väga teatrisõbralik ja pigem meenutatakse mingit vanat Roomat, kus keisrid tegid ise teatrit. Aga et kas Sul ei ole tahtmine teha kas mingi laadi või hoopis mingitelt teistelt alustelt teatrit, näiteks sotsiaalset teatrit, sest ainest ja tegelikult oleks? Ma sain aru. Vaat siin on jälle seesama küsimus vist, et igal looja isiksusel on oma omad värvid omad ja loomulikult ta võib neid värve vahetada ta võib tehnikat vahetada, aga midagi nagu talle loomuomane ja, ja ei maksa oodata nii-öelda pahid Mozartit, eks ole. Ja vastupidi. Et kas näiteks, et kas rohkem sotsiaalset siis minu arusaam on see, et see, mida peetakse sotsiaalseks et ma oma lavastustega täpselt samamoodi võtan osa Eestis toimuvatest protsessidest lihtsalt võib-olla mitte võib-olla nii otsesõnu vaid läbi noh, võib-olla kõlab kuidagi väga vanamoeliselt või banaalselt või et läbi kunstilise prisma ma pärist tõesti siiralt usun seda, et me ei ela kuskil eebenipuust tornis. Et ma ei tunne ennast kuidagi väga irdu Tallinnas toimuvatest. Võib-olla jah, selles mõttes küll, et mõningaid asju ei taha, ei tahaks, et need oleksid siis ei taha ka seda sõna suhu võtta, ei taha seda teemat käsitledes, tundub. Aga mis me ikka sellest mingist asjast näpim, eks ole, las ta olla noh, on niisugune niisugune. No ja siis võib-olla tallinlased, olemegi väärimegi. Vot täpselt sellist linnavalitsus, kes ütleb, et ei vääri meie ise, oleme nad sinna valinud ja nii see on. No ja siis, ja peale selle ma ei usu ka, et see midagi muudaks. Et võib-olla muudan, ma ei tea. Mul tuli kohe Tammsaare pähe, et, et tegelikult noh, Tammsaare ka justkui kirjutas, ma ei tea, kui mitukümmend või palju aastaid tagasi. Aga kui noh, lugeda tema tekste või vaadata neid sinu lavastusi, see on täiesti hämmastav, et hakkad mõtlema selle peale, et kas nad, et kas sina, kui inseneeria olete midagi kohandanud hakata, otsime seda raamatut, siis vaatad, et tõepoolest on täpselt selles lausestuses nagu kirjutanudki. No see on tõesti hämmastav, et et noh, me ise proovide käigus ja, ja meid tabas samasugune avastamisrõõm, et et näed, et keegi juba esimese vabariigi ajal kirjutas samadest asjadest. Samas sõnastab Sest ma mõtlen, et mis see on, et üks lavastaja järjest lavastatud Tammsaare tekst, et miks sa neid lavastada? Ma võin seda öelda, et et see oli lihtsalt asjaolude kokkusattumus või juhus, et tegelikult algas kõik sellest, et mul oli plaan teha Karinit Indrekut. Sest mind väga huvitas, puudutas mehe naise omavaheliste suhete võrgustik kõik see, mis võib toimuda kahe inimese vahel isegi sel juhul, kui nad armastavad 11. See, kui kaks inimest vihkavad, noh, selge, siis pole mõtet seal, aga kui inimesed koos mehe ja naise kooselu võimalikkus ja mida see kõik endaga kaasa toob. Aga juhtus niimoodi, et näitlejana haigeks ma ei saanud seda teha, mehed olid kõik vabad ja siis ma mõtlesin, olgu, et ma seda siis ei tee, lükkasin edasi lihtsalt tulise Mauruse kool. Ja siis kui tuli see Mauruse kool, noh siis mõne aja pärast tuli see neljas osa. No aga siis, kui tuli juba see Eesti teater 100, eks ole, ja vargamäe vabariik siis tuli juba mõte seal olles siinses mõte, et kui siin kõik ära mängida, kõik need lood puudanud kolmas osana, teeme selle kolmanda ka siis ära, eks ole. Et et niimoodi kindlasti mitte mingisugune teadlik programmiline lähenemine, vaid, vaid lihtsalt niisugune asjaolude kokkusattumine tegelikult tol hetkel Tammsaare ei olnud ka üsna palju noh, nii-öelda Eesti laval olnud või noh, ütleme pikka aega välja arvatud muidugi vargamäel kõik projektid, et need on seal pidevad olnud. Aga üldiselt nii-öelda statsionaarses teatris mitte nii väga minu arust väga hea idee, aga me lihtsalt erinevatel põhjustel ei saanud seda teha. Tol hetkel oli aastaid-aastaid tagasi, tol hetkel töötasid Teatris lavastajatena Jaanus Rohumaa, Mart Koldits, Eva Klemets, mina ja tuli mõte ühe hooaja jooksul, kui igaüks teeks ühe Tammsaare täiesti omastilistikas, üks võtab esimeseks, teiseks, kolmanda ja juba mõtlesime, et kas loosime või kuidas. Aga noh, iseenesest oleks naljakas aasta jooksul tuleb välja väga lai, sest eval Klemets on oma käekiri mardil oma Jaanusel oma minul oma. Et neid võib-olla ühendav liin Indrekuga seda Indrekut ei pea ka, mängib üks sama näitleja. Nii, ja, ja juhtus lihtsalt niimoodi, et, et Mart Koldits ja väga suur respekt ja lugupidamine selles selles mõttes tema suhtes. Marty vist Eevaga natuke nad ütlesid, et me ei ole, me oleme nii noored, et ma ei ole päris kindel, kas ma oskan Tammsaarega midagi teha. See oli kõik eelnev lugu ja siis selgus, et seda suurt asja teha ei saa ja siis tuli see, no ma teen siis selle neljandat kaisa. No eks ole näitlejanna seal lapsega kodus, et ma teen siis selle teise osa säravat noh, umbes niimoodi, vot sel moel. Aga mis mind ennast on selle Tammsaare puhul ja sinu puhul huvitanud, et et minu jaoks on lemmiktekst põrgupõhja uus vanapagan. Minu meelest on see kõige võimsam midagi eestlase kohta midagi väga tabavat. Ütle miks sa seda ei ole teinud? Ma arvan, et lihtsalt aeg annab arutust, küll ta varsti võib tulla. Et praegu, esiteks me oleme juba mitu seda Tammsaare asja teinud äsja just oli Tartus, eks ole, noh, kasinud asjaga ikkagi kaks aastat tagasi. Et võib-olla tuleb oodata nagu õiget õiget hetke, ma arvan, et mingi aeg või mind päris kindlasti takistada. Jaan Toominga lavastus. Aga sa oled näinud, ei ole läinud, ei ole neid, ma olen näinud ainult televersiooni ja väga-väga palju kuulnud mälestusi inimestelt, kes on seda ehedalt, et näinud. Nii et ma võin öelda, et ma olen oma kujutluspildis seda, aga ma täiesti usun seda, seda raputusliku tunnet, mis inimestes noh, oli peale seda etenduse nägemist. Aga nüüd on nii palju aegamööda läinud ja võib olla ka see, et ma olen ennast rahustanud, et üle nii-öelda Jaan Toominga Harjumaa niikuinii ei hüppa ja, ja ma ei peagi seda tegema, eks ole, et, et see oli omas ajas ja absoluutselt õiges ajas rusikas silmaauku. Aga noh, see ei takista või ei keela minul teistmoodi. Mina ei oskagi näha. Ja ei suudagi näha maailma Jaan Toominga silmade läbi. Nii et see on mind natukene nagu vabastanud või, või et, et ma väga ei pelgaks seda teha, ma arvan, see kammitseks mind. Kuidagi hästi, palju sai Tammsaarest räägitud, aga, aga noh, kindlasti on vene kirjandus, see, mis, mis on sinu kui lavastaja jaoks samuti oluline, et mis on selles vene kirjanduses sulle. Et miks sa, miks sa teda lavastanud alad. Ja ei oskagi vastata, võib-olla sellepärast seal lihtsalt põhjusel, et, et Eesti materjal oli lavastamine on sellepärast, et me oleme eestlased ja elama Eestimaal vene materjali lavastamise tegelik põhjus on lihtsalt see, et sumi, naaber ja välismaised materjalid sattunud sealt, sellepärast nad olnud head näiteks. Võib-olla sellepärast no nii, ehk naa, meie, kes me oleme ju nii-öelda nõukogude ajastul sündinud, me ei saa öelda, et mul ei ole vene kultuurist läbi imbunud, aga aga ikkagi me koolis õppisime ja mina mäletan küll nii seda Tolstoi sõja rahulugemist, et see oli kohustuslik kirjandus. Isegi midagi vist tuli Dostojevski-lt noh, rääkimata Tšehhovilt ja noh, aga teisi autoreid ma ei olegi puutuma. Kuigi avastasin veel ühe väga-väga hea vene autori, mida venelased nimetavad, see on meie viimane kirjanik Ivan puunid ja proovid, mida me siin praegu teeme näit lättega, Me alustasimegi, van puuniniga saime maitse suhu, saime aru, et see on tõesti väga ajakirja lugesin, mis eesti keeles on natukene, kes vene keelt valdas, lugesid, vene keeles, saime aruga kuhja keel, tal on ka tõlked on väga head, väga head tõlked, puunini, tõlked eesti keeles väga head. Ja siis me panime, ta lihtsalt sai, olukord ei ole kõige soodsam praegu selle loo tegemiseks, me panime selle kõrvale ja võtsime niisuguse noorkirjaniku nagu Antožhonte Vaidžhontee noorpõlve jutustused, ehk see on seesama Anton Tšehhov sellest perioodist jutustused ja lühinäitemängud, kui ta veel ei, ei olnud otsustanud, et ta läheb nii-öelda, et ta pühendub kirjandusele, siis ta kirjutas, kui arst ta töötas arstina ja tegi siis nii-öelda ajalehtedele, huumorinurkadesse ja ajakirjadesse kaastööd üsna üsna tihedalt seal iga kahe nädala tagant jälle mingisugune natukene tal ilmus erinevates lehtedes matt ja siis ta tol ajal siis kirjutas alla antoshontee nii-öelda prantsuspäraselt nagu muiates selle üle, et, et, et noh, tollal tõelisteks headeks kirjalikeks prantslasi. Prantsuspärane lõpp sai Tšehhoon tee ja, ja seal on nii palju häid, jutustasid humoristlikud, naljakad mitte kõik ei ole naljakad, osad on ka kurbnaljakad, osad on absurdi, nii naljakad, osad on väga mõtlemapanevad, osad on väga kurblikud. Osad on üsna õnnetud, nii et iga igasugused jutustused, aga me seekord võtsime ainult tema noorpõlve jutustustest nihukest humoristlikud või noh, naljalood, et tuleb üks niisugune komöödianimetusega maailmale nähtamatud pisarad. Väga poeetiliselt ilusti kõlab aga kui palju selles lavastuses ja tegelikult ma mõtlen üleüldse sinu lavastusi. Et kui palju selles on kohe alguses välja mõeldud midagi või kui palju seda lavastust määrab improvisatsioon. Noh, see, mis puudutab näitlejat ja, ja ma väga hindan improvisatsiooni ja, ja eriti proovi-proovifaasis see on minu arust väga hea, kui näitleja suudab mitte teha ainult seda, mis ta kodus on välja mõelnud või millest parasjagu räägivad, aitab näitleja mehhanism käivitub ja tema partner saab sellest aru ja sealt sünnib midagi väga-väga-väga armsad ja väga hingele lähedased. Loovad hetked. Kas enne proovi? Üldiselt et ma ikkagi vist Diaal, kuhu ma tahan jõuda? Ma võib-olla vahel ei tea täpselt teed kuidas selleni jõuda, vahel otsime mõne lahenduse puhul, no lihtsalt otsiti, otsiti lõpuks ikkagi leiad, kui intuitsiooni ei tööta, siis hakkab raatsa tööle, paneb teise käigu ja hakkad lihtsalt mõtled selle välja loogiliselt. Tuletad Mul on ka selliseid, noh, niisuguseid näiteid võin üsna palju tulu. Aga see, kuhu ma tahan jõuda, ma arvan teadvat, ma arvan teadvat, missugused tundega mingisugusel hetkel vaatab seda vaatama, et mis ta sees on, kas ta peab muigama, naerma, kas ta peab olema kurb, missuguse tundega ta peaks lahkuma saalist? Tihti ma kuulen seda stseeni, ma olen proovides vahel mõnel mitmesituatsiooni, mida alati loomulikult, aga vahel Te nüüd jutumärgid ette laulnud. Muidugi mitte laulnud, aga ma lihtsalt noh, nii umbes pange silmad kinni ja ma loen, siis te kuulete, eks ole siis lihtsalt vahel märganud, et ilmselt sellega ma püüan edasi anda kas atmosfääri või midagi, midagi niisugust. Vaheline on ka mingisuguseid, väga kindlaid hetki. Aga loomulikult ei ole see niimoodi, et kogu lavastus on algusest peale vall valmis. See on nagu tühimikkega unenägu, mõned kohad väga eredad ja väga selged, aga mõnikord on tühimik, no üldse, kui ei tea, kuidas see, kuidas nüüd siit siia jõuda, noh ei tea, sa tead, et ta peab jõudma nüüd siit siia, kuidas, noh, ei tea, vahel mingi lõik, mis võib olla väga selge, väga-väga klaar, mis, ma olen veel lavastamise puhul märganud. Algused ja lõpud on väga, väga-väga olulised, aga ka väga väga rasked alustada on väga raske. Tihti lõpuga on niimoodi, et, et lõpp võib sündida kõige kõige lõpus, iseeneslikul, tuleb lõpufinaal või lõppu. Lavastuse finaal või lavastuse viimane stseen sünnib, sünnib iseenesest ja täiesti aru, et seda ei saa nagu välja mõelda, sünnib kõige viimasena ja see on ka täiesti arusaadav ja mõistetav, ilmselt sa oled kogu aeg liikunud mingis suunas ja siis lihtsalt ühel hetkel saavad asjad küpseks valmiks, eks ole. Ja sa saad aru, et mingit teist teed pidi. Noh, sa ei olegi mõtet, ei saagi, ei olegi midagi siin otsida, see lõpp tuleb iseenesest sulle, eks ole, et nii, nii peaks lõpetama. Nii et sa väga konkreetselt mõtled publiku peale Ma arvan, näitlejate peale publiku peal näitlejate peale päris kindlasti ma ilmselt sellepärast ma olen ilmselt näitleja veri minus olemuslikult ma vist olen näitleja, ma ei tea omavahel, mulle tundub et ma enne lavastamist perioodidel avastusperioodi jooksul ma ikkagi mänginud need rollid enda jaoks läbi mitte kuuldavalt loomulikult kujutluspildis, aga vaata peale mõtlen küll päris kindlasti kohe. Aga mis ei tähenda üldse seda, vaid seda ei pea naguniimoodi mõistma. Et mõtlen välja vahendeid ja kasutan neid, et vaatajale meeldida. Aga see, et ma tahan, et vaatasin mõtlema hakkaks, et ta siin vaikiks ja kuulaks, et ta siin naeraks, et ta siin tunneks hingeliigutust või klomp kurgus, seda küll. Seda küll. Ehk selles mõttes mitte, ma ei taha, et vaataja mind juhib, vaid mina tahaksin vaatajat juhtida. Ma ei usu, et, et lavastajad mõtlevad niimoodi. Ah, ma mind ei huvitagi, see vaadaku lakke või, või? Sülita kullake, või tehku, mis tahab, ikka veel. No ma juba kordan ennast ikka, me vist tahame kuidagi alateadlik. Kirjanik tahab, et tema raamatut laetaks, mõeldamatu, et ta ei taha, ikka tahame. Aga see ei tähenda, et alati tuleb kirjutada selliseid raamatuid nii-öelda see ei tähenda, et peab olema konjunktuurist konjunktuuri tundma ja see, mis läheb peale ja üldse vastikud sõnatmiseks. Vastikud, aga noh, Nove inimesed, loojad ei peaks eriti väikeste asjade peale mõtlema. Sinust, Elmo Nüganen on ilmumas üks suur piltidega paks raamat mille pealkiri on esimene vaatus. Selles raamatus. Ivika Sillar kirjutab, et tema meelest on selle lavastamise juures kõige tähtsam algimpulss. Et mida ta sellega võis mõelda, kas nii on ka ja kui, siis mis need algimpulsid on olnud? Vaat täpselt, ma ei tea, mida Ivika sellega sellega mõtles. Ma võin ainult oletada. Äkki ta mõtles midagi niisugust, et no ma toon niisugused, kuna me Tammsaarest rääkis ja ma toon niisuguse näite, ütleme Kariniste Indrekust. Et äkki võis Ivika mõelda midagi niisugust, et et see, mis mind käivitas, oli mingisugune alateadlik intuitiivne kaastunne, kaasaelamine, mõistmine, mis puudutab Karinit? No loomulikult ka Indrekut, sest üsna paljud, miks ma sellest räägin, sest üsna paljud, kes on lugenud raamatut ja ma mäletan ka ise oma esimesi koordivad noh, nii-öelda selle teadmisega lugesin, et, et Karin võib mõjuda kuidagi ärritavalt. Mis ta nii lolli juttu ajama, eks ole. Aga minu lugedes mul mingisugune minule mingisugune alateadlik kaastunne, et ma sain aru, et ta ei mõtle üldse. Ta väljendub jah, võib-olla kuidagi kõige nutikamalt, aga, aga taas temas ei ole seda, et ma soovin ühele või teisele inimesele Indrekule halda või meie perekonnal ei ole üldse see, ta on lihtsalt kas siis naisteajakirjade poolt või siis moodsa ühiskonna poolt valele teele juhitud hulluks aetud, eks ole, noh et sellest tuleb see, võib-olla Ivika mõtleb seda, et, et ja see, see impulss On on laval ka tajutav. Naispeategelane On mõistetav, et romaanis võib jääda mulje, et, et Tammsaare üsna halastamatu naiste suhtes. Ma ei tea, kas Ivika mõtles seda. Ehk siis see, see esmane imp, esmane suhe millessegi või kellessegi või mingisse teemasse või mingisse tegelasse, et see on sisuliselt lavastuses loetav. Viimane küsimus, et kui, kui ma alustasin nende küsimistega, siis alustasin ümmarguselt lõpetakski ümmarguselt see 20 aastat, mil sa oled linnateatri peanäitejuht olnud. Et mis selle 20 aastaga on muud see 20 aastat, noh, meie ühiskonnas on meeletu muutus toimunud ja nii edasi, aga ma mõtlen, palju kitsamalt mõtlen teatri enda seisu. Et ma saan aru, et kõik see on seotud. Aga kas midagi on muutunud ja kuidas ja ka seda, et kas inimestel on praegu rohkem või vähem teatrit vaja? Ma vastan, võib olla täiesti paradoksaalselt praegu esimene impulss, mis ma tahtsin kohe vastata sellele küsimusele, mitte midagi pole muutunud. Loomulikult ütleme võrreldes esimeste aastatega päris esimestega siis ikkagi loomulikult ju ju on, aga ma pakun, et mingisugusel neljandal või viiendal aastal teater hakkas omandama mingisugust noh, oma nägu või ütleme, said mingisugused masinavärk hakkas lihtsalt novot hakkas tööle kõik nii-öelda hammasrattad, sobitusid, eks ole, loomulikult võib kogu selle perioodi jagada ka mingisugust võidu, kõik need aastad võib jagada perioodideks. Aga laias laastus, kui mõelda, et võib-olla ei olegi mitte midagi muud, äkki see ei olegi nii? Noh, et ei peagi suhtuma peanäitejuhi poolt antud hinnangus, kui ta niimoodi ütelda, kui ma ütlesin väga negatiivselt, äkki selles ei olegi midagi halba, kui kuskil on üks koht, kus noh, eriliselt nagu nagu midagi, noh, ei, ei muutu. Aga küsimuse teine pool, kas on rohkem teatrit vähem? Ma arvan, et tegelikult oleks rohkem vaja. Kuigi märgid näitavad, et et, et inimesed muutuvad rohkem nii-öelda kõigesööjaks ja, ja tihti see, mis, mille maitset sa kiiremini tunned ja kiiremini saad, täiskõhutunde otsis pigem inimene hakkab eelistama juba selliseid asju, ma ei räägi mitte kiirtoidust ainult, vaid kiirtoit kui, kui kujund, eks ole, tegelikult inimene kaasaegne, moodsas ühiskonnas elav inimene, ma arvan, vajab natukene. Maakodu ja banaalsus, aga no ma arvan, mõttekäik on arusaadav. Tegelikult vajaks rohkem, me oleksime võib-olla natuke tervemad siin linnakeskkonnas. Aga ma küsin ühe küsimuse, mis Monika tuli täiesti praegu impulsi noh, et mis mul tegelikult on kogu aeg mõttes olnud, et kui mu linnateatris käin siis mind kohutavalt segab, kui pärast kõik inimesed iga etenduse peale püsti tõusevad. Ma saan sellest aru, et, et ma kujutan ette, et, et see on nagu hästi tore tunne näitlejatele ja lavastajatele, kõik, kes siin töötavad. Aga mina tunnen ennast tihti nagu ahistatuna, et ma pean ka püsti tõusma, et, et mitte noh, ei meeldinud või midagi sellist, et kui ma istuma jään, siis ma olen nagu mingisugune vastaline. Kui ma tõusen püsti, olen ma enda vastaline, et, et mis asi see, see, see püsti tõusmine on? Noh, ma tõesti ei oska, ei oska vastata täpselt sellele küsimusele, aga ma pean ütlema, et et ega see nüüd nii tihe siin ei ole, ta on ikkagi üsna haruldane, võib-olla sa oled sattunud nendele kordadele, et ega see nii tavaline asi ei ole siin teatris ega kaminast kusagil mujal? Ma ei oskagi öelda tõepoolest, on ju niimoodi, et et, et ta kõik needsamad tunded, millest sa rääkisid, ma olen ise ka seda sedasama tundnud, tõepoolest, kui sa istuma jääd, siis oled nagu vastaline, eks ole, ja püsti tulevad kuidagi nagu ebamugavustunnet ja ja no tõesti, ma ei oska öelda, kindlasti köörid vähemasti veel teatris. Seda on kindlasti kindlalt väita, et kellelgi mõnel inimesel on niisugune tahtmine. Minu meelest selles mõttes võiks natuke rahulikumalt suhtuda sellesse, et et see inimene, kes, kes püsti tõusta ei taha, ärgu tõust, kui ongi, ja see, kes tahab tõusta see või see võib tõusta. Tegelikult võiks olla ju niimoodi, et ei pea peale suruma ei üht ega, ega teist, aga, aga vahel jah, on niimoodi, eks. Võib-olla tuleme meie eestlaste iseloomustab, et alguses ei saa vedama, pärast ei saa pidama, on üks vanasõna, mida eestlased iseenda kohta räägib, eks ole. Noh, ja need, need on üsna üsna palju taimi oska, hästi kiire. Ta parim kiitus on, see polnud paha, eks ole, või noh, nutt, päev või midagi niisugust noh, täitsa täitsa täitsa seal siis me eestlase kiituse. Et võiks neid asja natuke rahulikumad, aga samas ma saan aru nii näpu viibutamisega või, või klõpsuga või või järsku ei muuda seda geneetikat, eks ole, mis, mis sees on. Et noh, las olla siis sellised, aga, aga ma arvan, et ei peaks viltu vaatama tegelikult ei selle inimese peale, kes üksinda püsti kargab ja siis vaatab natuke ehmunult ringi ja siis maha istub, sest ka neid juhtumeid on olnud. Et noh, nii-öelda ei tulnudki keegi kaasa, eks ole kui ka selle üksiku või nende inimeste peale, kes, kes jäävad istuma, et peaks natuke rahulikumalt sellesse suhtuma. Mina pakuksin sellist sellist varianti. Karl Martin Sinijärv on igasuguseid asju kirjutanud väga erinevaid ja väga palju. Aga mulle küll ei tule meelde, et oleks päevikut pidanud. Aga nüüd ta pidas ja loeb kohe kõik ette. Ja 25. jaanuar kirjutab, kuradid, kaer kirjutab, et Vikerkaar võttis patsaka poeesia avaldada, mõned viskas välja ka. Väga hea, eks need mõned olidki väljajätmiseks sisse jäetud, toimetaja peab tööd saama. Doris kirjutab sirvist, kirjala manus vanuses leping 20 eurot jälle kirjatööga teenitud nagu naksti pease õnn õuele ja jõukus majja ei saabu. Vadi kirjutab, et hakka nüüd päevikut pidama, pea seitse päeva ja siis loe raadios ette hakanud meie elu seespool pidanud blogide kohta ütlust tark mees põnevusfilmis, et see pole kirjandus, vaid kirjavahemärkidega grafiti. Targematega, tuleb nõustuda. Päevikut pidagu ema, oinas, Kivisildnik ja Facebook'i maine kehastus Martin Minerva. Vadi võiks järgmine kord oma malbe resoluutsusega öelda, et hakkan nüüd koera pidama pea seitse aastat ja siis tule räägi raadios. Selles oleks aegade ülesust ja kestlikkust vadi sõna. Ma kuulan hea meelega selle praeguse päeviku osas, muidugi mitte pist. Neljapäev, 26. jaanuar. Öösel on kirjutanud Erki, et Vilsandil on tuvastatud salapärase päritoluga isetekkeline raamatukogu ja et selle ümber tuleb Euroopa rahadega võimas veepark või oli see nüüd kirjanduskeskus rajada? Muidugi Vilsandi hea käidav koht, kui mererahvas ainult rohkem veesõidukeid kasutaks keskpikas perspektiivis jätkusuutlik mõtte. Loomulikult teen toetuskirja ergi topistiseks Pütsiku mesilasvaha ja kookosõliga, nõiame üksi olen võlutud. Mitte enne kõrgharidus, karjäär tuletab end meelde valmistamist vajavate kirjatööde näol, Vallo on oma kirjas, diplomaatiliselt mõjub. Püüan kirjutada. Raadiost tahetakse kommentaari Apollo raamatuketi aasta pagemikule, no pole probleemi hea paremik. Delfi on kuulnud, et kirjanikud nõuavad 2000 kaheksasajaeurost kuupalka ja ütlen ausalt, et ära ei ütleks, aga väide ei vasta tõele. Vabandatakse ja lubatakse võimalikud kirjandusteemalised lood asjatundlikuks täiendamiseks saata. Elame-näeme. Elisa tuletab meelde maksmata arvet ja Armin kirjutab kirjandusest. Oli ilus talvepäev, koju jõudes olin väsinud, ent õnnelik. Reede jagaks seitse. Suurem osa kirju sisaldavad lauseid stiilis so ligipääsu piltidele või märkis sinu Otto Facebookis täna ka väga. Selle aastavahetuse e-kaardid koosnesid peamiselt teatest kallis sõber, see pilt eemaldati turvalisuse huvides. Mis siis jawa, e-kaarte niikuinii. Mirjam annab teada, et varrakult veebruaris eriti midagi ei ilmu. Õige ka, mida sa ikka ilmutad, kui isegi Seidungis seisis, et ei osteta. Vallo Erkki. Armin jätkavad eilseid teemasid. Mina üritan jätkata eilset kooli esseed. Mahede dušina mõjub meeldetuletus esmapõhistele koosolekust. Õnneks on enne seda Postimehe arvamus loodrite lõunakavas täis kõhuga inimene on sõbralik ja elab üle ka koosoleku. Mülleri Sass saab 65, võin kihla vedada, et kusagil juuakse täna natuke viina ja aetakse roosid klaverisse ümber. Nädalavahetus on külm ja kodus valitseb tõbisus. Seega vaikne pardi küpsetamine ja muu pannkook. Viljandist armsa luuletuse ja muidu maili maailm vaikib. Ega ma ei viitsi nädalavahetusel kirjutit lahti teha, külas on vaikne ilma minuta. Korralik inimene on kodus koti peal ega kulge sealt kuhugi pühapäeval lapsukest lumes veeretama, natukeseks ikka. Mõningane köha saab sellest tuult kõrvadesse. Laupäeval sabati püha Pealt peab pühitsema, niiet rohi ei kasva. Kust ta saab, kui lumi on ees? Õde nuriseb Facebookis külmann, tsiteerime talle muumitrollivihast suvelaulu, pimeduse-elukad, kes peidus kapi all viinud päikese nüüd kõik on külm ja hall. Mind vaevab kole üksindus, mul jalad väsinud maneer olgu, igatsen kus haljendavad puud, ma sinisest verandast ja lainetest näen und ja ma ei taha elada keskjälgi valget lund. Eelviimane jaanuar vudinal tööposti otsa, kiired kirjad, nätsat nätsat olümpsi, arvamus loodreid vaatama. Saali ukselävi hammustab endiselt kingakontsi, ilus ju vaadata, kuidas soliidsed inimesed kooperdavad. Part on mingi kirsikastmega tiba ära tapetud, aga mutt on tuntud headuses ja isegi üle selle. Siim Kallas on ametniku jutu õnneks koju jätnud ja kõlab nagu inimene. Iivi Masso ja magustoitu paraku nautida ei saa. Kella kolmest on Üdi klubi jututuba ja koosolekule tänapäeva inimene hiljaks jäänud. Ta ei või. Koosolek teeb mu hästi targaks, nagu alati. Vaja on osta pudel veini, kuna ise praegu ei tarvita naisele. Õnneks on Mcaiveri Volker telekas üldiselt nagu alati nõgese siis Chuck Norris ei armasta ja kõvakettale istub hea hunnik Hastlike teksterit. Koosolekuga päevadel intellektuaalsemaks õhtuks jaksu ei jagu. Ka pardipraadi on veel järel, aga käiku lähevad labased pelmeenid. Viimane jaanuar on Nobeli komiteele kandidaadi saatmise päev. Vaatan kapid ja sahtlid läbi, kandidaate on, olime ühe välja ja saadame sinna, kuhu vaja. Grupp seltsimehi on oma töö teinud, las nüüd teeb järgmine kord. Postimehes on avastanud, et inimesed ei osta ilukirjandust, tahavad kommentaari. Kommenteerin ilmubki, millel enne ilukirjandust ostetud on, kui saab osta söödavaid ja sõidetavaid asju. Ise ostan ka hoopis ühe iluvidinad, Ena ja süüa, ostan tahvelarvutile uue laadija, vana Viljandis hotelli. Tahvel läheb käima ja selgub, et Angry Birds on uue episoodi saatnud. Selline asi teeb päeva plaksti heaks. Delfi on saatnud täiesti intelligentsed jõutud, selline asi teeb päeva veel paremaks. Veebruar ja esimene lapsekäkk kajab kaheksa aegu hommikul, kus see hea on, et ajab, sest tuleb meelde, et õpetajate lehele on tarvis uus meeste valmistada. Õnneks on mõnd mõtet mõtelduda, aga mitte veel üteldud, need saab nüüd ära kasutada. Kasutangi. Koos teeteo ja hambapesuga võtab hambasse puhumine pea tunnikese. Aga tehtud ta saab ja teelegi saadet. Enne ministeeriumis algava koosolekuni on veel rasvane, 10 minutit riidesse ja taksosse jõuan perele akadeemilise veerandiga. Hommikused koosolekud on, mis nad on, aga see on kiire ja konkreetne. Kultuuripoliitika aastani 2020, mis esise? Ta ei ole tunnike ja tehtud. Jõuab parasjagu pärast kirjadele pilgu peale visata paar tükki isegi vastata, siis on aeg seada sammud keskpäevaks Kloogiasse isand Demjanovi kad rehvama tarvis märtsikuuks, peente lokaali, üks suurem kirjandussündmus sisse rääkida. Ingveritee kuumbožobivad külma ilma sisse hästi. Ehkki ma pole harjunud nii varasel kellaajal sööma, see ajab kõhu käima, siis tahad neli korda päevas veel ööst rääkimata. Jutt saab aetud ja asi samuti. Maailm on jälle veidike parem koht, aga külm. Tagasi kontorisse kirjuti taha. Kuused, kepid, särgid, räägid kirju-mirju. Mõõdukas annus üha igapäevasemaks kujuneva tüdi klubilisust. Kohvitoas pakub Märt oma Uudeni raamatu ilmumise puhul vahuveini. Võtan kringlit. Porsist juba aega möödas, ka kärme sutsu vanaturu kaela kalliskivikaupmehe manu. Üks ilus pärl osta leidubki. Tagasiteel nurgapealses kohvikus käibepraemuna sänku. Ma ütlen, et ei tohi vara sööma hakata, jäädki söömani tagasi kirjutisse. Nüüd saab loetud kirjasid juba vastama hakata. Päev õhtusse abiellumisest saab 20 aastat täis, eks jälle sööma, sel puhul ilmselt tagasi Demjanovi juurde lõpetab päeva ja päevikunädalat tsiviliseeritud noodil. Tänase saate tegid Kivisildnik, Liivika Ludwig ja Urmas Vadi. Päevikut pidas Karl Martin Sinijärv. Kuulake meid ka internetist vikerraadio koduleheküljelt ja olge lindude ning loomadega ettevaatlikud. Kõike head ja kohtumiseni.