Tere hea vikerraadio kuulaja kindral Talv, laenates tänasest Eesti päevalehest kujundit, Andrus Kivirähu on juhtimise üle võtnud, külma ilma kiuste on aga siia rahva teenrid Tallinna sooja stuudiosse jõudnud Külli-Riin Tigasson Eesti Päevalehe arvamustoimetuse juhataja Lauri Hussar vikerraadiost ning värskelt kuju muutnud. Postimehe esindajana on meie Võru stuudios Sulev Valner. Tere päevast, Sulev. Tere, võru stuudios on ka soe. Külm on hakanud meie iga päev maaelu mõjutama ja kui vaadata juba, millest lehed kirjutavad, millest meedia räägib, siis siis üsna tõsiselt, sellepärast et ega väga kaua väljas ei soovitata olla ja kui ma täna hommikul autot käivitasin, siis ma veendusin, et, et külm on, on ka seal oma tööd teinud, sellepärast et kuigi auto läks käima, siis siis autojuht, paneeli veateated ütlesid seda, et selle autoga justkui sõita ei tohiks. Õnneks olukord lahenes ja siin ma praegu olen, aga aga kahjuks kõikidel ei ole nii hästi läinud. Üle Eesti on tulnud väga palju teateid üle kütmiste kohta, kus majad on ülekütmise tagajärjel süttinud ja mina nägin kahjuks Ühte õnnetut autod Tallinnas merivälja teel, mis oli, mis oli tõenäoliselt külma ilma tõttu ära põlenud. Et sellised sellised on need olukorrad ja eks külma ilmaga seoses tuleb iseäranis hoolikalt kaaluda, et mida ette võtta ja. Aitäh jah, ja mida selgabi, mida selga panna ja ja no tuleb kindlasti ka lisaaega siis arvestada, et head, sa päris hiljaks jäänud siia Lauri täna hommikul. Probleemid autoga olid, et jah, et pakane on pakane. Tere, ehkki ma tunnistan, nüüd minule küll väga meeldib see, et et talve jooksul on nüüd natuke sellist tõelist, tõelist külma, ilma külma ilma ka, et siin enne enne aastavahetust oli ju päris nukker kõik see pilt, et ei olnud, oli ainult pimedusse tunde olnud. Ehtsad talve ei olnud, et nüüd on see kõige käes. No väga ehtne talv on tõesti olemas ja ega see külm kindlasti enam-vähem igaühele, kes kes vähegi elab, sellist sellist eluviisi seal külmast midagi sõltub siis On tunda andnud, et ega mulle endale hommikul ka mõned veed olid kinni külmunud ja ja ega siis hommikupoolik ka selle asemel et võib-olla siin saateks ettevalmistamiseks midagi lugeda, kulus rohkem katlakütja ameti peale. Et ega selles mõttes kindlasti neid. No aga samas ei saa öelda, et see oleks midagi väga sellele talvele eripärast, pigem võib öelda, et, et lõpuks ometi ka sel talvel. Sest sest ikkagi noh, eelmisel aastal oli ju päris palju pikalt külmasid, ilmasid ja ja ega me peamegi arvestama, et meie, meie laiuskraadil, see lihtsalt käib ikkagi talve juurde, et võib-olla võib-olla tõesti need tohutud külmad kusagil kusagil Lõuna-Euroopas on, on ikkagi selles suhtes palju katastroofilise mad. Et meie siin oleme kindlasti sellega võrreldes ikkagi ikkagi palju rohkem valmis ja ja harjunud sellega, kuigi kuigi muidugi juhtub, juhtub ikka sellega sellega seoses meil ka, ega siin siin ei ole tõesti tõesti midagi teha, et, et kõik inimesed ei, ei ole valmis. Külm ilm ei tee, kui, kui nüüd veel Andrus Kivirähki tsiteerida, pidi sünnitama ka kurje mõtteid, aga, aga me tahaks pigem alustada tänast saadet positiivse noodiga, sellepärast et nädala on toonud rõõmustavaid sõnumeid ja päris mitmeid rõõmustavaid sõnumeid, aga üks kõige rohkem rõõmustav sõnum oli, oli rahvaloenduse osalusprotsent. Nimelt on interneti teel end loendanud arvestuslikult 62 protsenti Eesti elanikkonnast ja ja ma küll nägin ka, et seda on püütud juba aktiivsus valguses näha, oodati justkui rohkemat, aga, aga minu jaoks on küll küsimus, mida siis veel oodata, et me oleme püstitanud maailmarekordi väga ulatusliku küsitlusega, seejuures oleme löönud Kanada 54 protsendi ja, ja see tulemus on, on, on märkimisväärne ja, ja kindlasti annab, annab aruteluks ja mõtiskluste kaks võimalust, kasvõi selles plaanis, et et kui me räägime sellest, et, et Eesti on e-riik, siis siis 62 protsenti on küll kõige parem märk sellest, et Eesti Ongeeri No 62 protsenti on tõesti päris arvestatav protsent, et inimesi, kes ennast ise siis kohusetundlikult läbi interneti loendanud ja ilmselt on ka arvestatav kokkuhoid rahvaloenduse korraldajatele. Et see, kui need küsitlejad käivad ukselt uksele, on on, on ikka päris kallis lõbu aga samas ma oleksin nagu ettevaatlik, et öelda, et et see näitab, et me oleme nagu tohutu e riiget. Praegu tänavu toimub rahvaloendus päris paljudes erinevates maailma riikides ja on riike, kus tegelikult inimesi otse ei olegi vaja küsitleda ei läbi interneti ega ka raadiot, sulle tuleb see küsitleja koju vaid et ei toimugi puhtalt registripõhiselt, et näiteks Saksamaa tänavune rahvaloendus toimubki niimoodi andmebaaside ja registrite põhiselt, et minu arvates see on nagu palju-palju kaugele. Kaugelejõudnum e-riik, et nemad küsitavad reaalselt ainult umbes kümmet protsenti inimesi. Jah, ei, selles osas see, mida Külli-Riin viitab, on, on tõsi, et et Eesti e-riigile ikka registrite ütleme, täpsuse ja omavaheliste andmete ühitamise mõttes on ikka väga kõvasti kasvada ja see on täitsa kohati uskumatu, ma olen ise ajakirjanikuna tegelenud viimase kasvõi viimasel nädalal, ütleme välismaal olevate Eesti kodanike andmetega jazz üldsusele eesti omavalitsuste rahvaarvude võrdlemisega ja ja seal neid, neid erinevaid, ütleme registrite ütleme siis ebatäiuslikkust on ikka ikka tugevalt tunda, see on kohati nagu noh võib-olla ma ise ei ole nüüd eriline IT-asjatundja oskaks aru saada, et mis seal täpselt, eks ole, puudu, on naascal lisatud tarbijana aru saada, et, et kuulge, et see asi peaks toimima e-riigis niiviisi, et et te teate. Aga aga seal jah, ikka üsna üsna suured suured käärid on nende erinevate erinevate otsade vahel küll aga, aga ma kardan, et see, see viitab ka sellele, et Eestis et e-riik ta võib-olla, aga, aga Eesti on ikkagi samas ka tunud sellisteks ametkondlik, eks vürstiriikideks ikka hirmus palju, mida me teame just poliitiliselt, eks ole, et küll ministeeriumite kaudu baasis veel kuidagi mingitel parteidel on omad võimkonnad, eks ole, ja kuidagi niiviisi, et see kõik natuke ilmselt pärsib seda, seda tegelikult täiesti loomuliku koostööd, mis, mis oleks ikkagi sellises ühtse Eesti valitsemisel, mis, mis, mis tegelikult võiks olla. Aga, aga seda rahvaloenduse protsenti noh, mind ei üllata selles mõttes, kui me mõtleme, et vist veel suurem protsent eesti inimesi täidab igal aastal oma tuludeklaratsiooni elektrooniliselt. Mis võib öelda, on ju veel vastutusrikkam ja veel rohkem nii-öelda usaldust nõudev toiming, sellepärast et noh, tõepoolest sa usaldad oma kõige nagu intiimsemad noh, rahalises mõttes andmed, eks ole riigi kätte ja usud, et nad elektrooniliselt nii-öelda igati toimivad, et, et ma, ma nüüd ootan huviga, et millal selline e-riigi, selles mõttes kolmas sammas ehk ehk e-valimised jõuavad näiteks selle selle staadiumi, nii et üle üle poole Eesti inimestest näiteks Ennast järgmisel korral võiks ju selle, selle rahvaloenduse tulemuse järgi vabalt osaleda e-valimistel mitte minna jaoskondades kohale. Ja ma usun, et see, see tegelikult ilmselt ka nii läheks, kui need e-valimised ei oleks tehtud meelega hästi selliseks noh, keeruliseks inimese jaoks selles tähenduses, et et sa pead oma e hääle andma ära tegelikult enne, kui päris valimiskampaania tipphetk kätte jõuab. Ja ilmselt paljud inimesed ei tahaks nagu vaistlikult siiski seda häält nii-öelda ennem ennem kui ära vormistada, kui näiteks on need kasvõi peamised poliitilised partei liidrite debatid ära peetud. Aga et see, see võib olla põhjus, miks meil veel ei ole näiteks 500000 osalejat tee valimistel. Aga võib-olla, et järgmistel valimistel ka juba on ja siis siis see võib ka tähendada, et kogu valimiskampaania ülesehitus hakkab muutuma teistsuguseks, et et, et kõik, see nihkub nagu ajaliselt varasemaks, sellepärast et e-hääletajaid, kui neid on nii palju, siis, siis on oluline, et, et see sõnum juba nagu jõuaks kohale, mitte alles ütleme päeval vastu valimiste pühapäeva, et on suur suur põhidebatt. No kui me pöördume tagasi või kitsamalt selle rahvaloenduse juurde küsimuse juurde, et miks see Eestis need registrid korras ei ole, mida sa, Sulev ka mainisid siis tõesti, et selle taga on ilmselt ikkagi peaasjalikult see, et miks me ei saa seda rahvaloendust teha niimoodi moodsad ja registripõhiselt, et Eestis ikkagi ei suhtuta väga tõsiselt sellesse elukoha registreerimise. Et siis Saksamaal, kus rahvaloendus on registripõhine, et seal on ikkagi inimesed üldiselt 100 protsenti, kõik registreerivad oma oma elukohta ja see on ka hästi lihtsaks tehtud, et need linnavalitsuse bürood on lahti päris hiliste õhtutundideni, kuhu sa saad minna ennast registreerima ja sul ei ole vaja sinna mingit tõendit esitada, et Iqos nüüd üürileandja lubab või ei luba sul ennast sinna sisse kirjutada. Sa võid ennast sisse kirjutada korraga kahte kohta, see ei ole niimoodi, et palju on Eestis küsitud, et ma ei oska öelda, et kus ma siis nüüd rohkem elan. Ja siis selle tulemusel ongi, ongi see rahvaloendus väga lihtne ja samal ajal Eestis nagu miskipärast kohati suhtutakse sellest elukoha registreerimise, et see oleks nagu tohutu niisugune otsese riive, kui mul oleks kohustus seda teha, aga samal ajal me siis oleme lõplikult valmis kõikvõimalikele küsimustele seal rahvaloenduse ankeedis vastama, mis on kohati lähevad ikka päris kaugele, minu arvates. Selge, kust see on tulnud, eks ole, meil oli Eesti riigis kuni aastani 2005, kui ma ei eksi, oli seaduse järgi elukoha registreerimine vabatahtlik ja no ütleme, et vähemalt rohkem kui kümnendi ju eesti riigis kultiveeriti seda mõtteviisi, et et see elukoha registreerimine on üks nõukogulik igand olnud ja sellega vabas Eesti vabariigis vabad inimesed ei pea üldse ennast vaevama. Ja ma arvan, et kuna seda nii kaua kultiveeriti, siis see mõtteviis ei ole veel tänaseni nagu üle läinud ja ja nüüd ütleme siis, kui võib-olla viis-kuus aastat on neid registreid, selles mõttes nad tasapisi paranenud, sellepärast et et vähemalt seaduse järgi olnud elukoha registreerimine kohustuslik. Kuigi ma ei tea, et, et Ta oleks seaduses erilist sanktsiooni. Et siin on vist ka see, see on üks neid seadusi, mille puhul kohustuse täitmine on tegelikult rangelt soovituslik aga mitte mitte ka sanktsiooni mõttes kohustuslik. Et ma ei, ma ei tea, et kedagi oleks karistatud ja ma ei tea, mis on see karistus selle eest, kui ta elukohta ei registreeri või, või ütleme, registreerib ennast tegelikult mitte seal, kus ta elab. Praktiliselt ju selles mõttes on siin küll üks selge seaduse ütleme siis lõpuni kirjutamata jätmine, et et on, on küll püütud kuidagi kuidagi teha mingi selline asi, mis pole liha ega kala, et tore oleks, kui ta ikka kõik ennast õigesti kirja panema. No nüüd me kuulsime teie suust manifesti, et sisse kirjutas tagasi ja miks ka mitte, selle üle võib loomulikult arvata seda, aga, aga ma tulen ikkagi veel korra selle rahvaloenduse osalusprotsendi juurde tagasi ja, ja kui te siin seadsite Eesti e-riigi väga tõsise kahtluse alla, siis loomulikult selle üle võib arutleda, et see tiiger maha ei prantsataks, aga aga, aga teiselt poolt see näitab ikkagi väga tugevat e kodanikkonda selles riigis ja, ja minu hinnangul see näitab ka seda, et meil on väga tugev kodanikkond, ehk siis et inimesed, kes, kes ilma suurema reklaamita saavad aru, et nad peavad ennast ära loendama, teevad seda ise internetis ilma suurema sunnita. Ja, ja see on, see on minu arvates märk märke ikkagi väga suurest kodaniku vastutusest ka. Jah, et see oli enam-vähem sama suur protsent nagu on valimisosalus, ehk siis tublid korralikud kodanikud. Jah, see on küll, aga ei, mina mina ei seaks küll kindlasti tee riigi võimekust kahtluse alla, ma arvan, et võimekus on suur ja selle üle me võime uhked olla, et testi selles mõttes on ikka tõesti see juba see, mis meie ID-kaardisüsteem tegelikult, et kuidas, kui lihtne ikkagi sul on minna sellega ükskõik mis kodanikutoiminguid tegema pangast kuni maksuameti ja siis ütleme siis rahvaloenduse nii et, et see on, see on kindlasti suhteliselt haruldane. Et ma, ma arvan, et ikkagi enamik väga paljudes riikides arenenud riikide inimesed vaatavad sellele ikkagi teatud imestusega, et me nii kaugele oleme jõudnud sellega. Aga pigem nende registrite puhul on küsimus mingisuguses sellises riiklikus tahta, sest ega siis süsteem ei tööta. Kui kellelgi pole siukest tõsist tahet selle sellega töötada, siis ta siis ta ei hakka muidugi tööle. Ja, aga noh, kui me kiidame siin sedasama e-riiki, siis tegelikult on, on ikkagi päris palju valdkondi, kus on väga suuri vajakajäämisi, ma, ma ise näiteks nii-öelda tavakodanikuna näiteks mind häirib tohutult see, et kui ma soovin näha, mismoodi ma pääsen ühistranspordiga ühest linnast punktist A teise linnapunkti B ja kui seal on vaja veel juhtimisega ümber istuda, et seal noh sellise info leidmine on tegelikult küllaltki keeruline, et ma toon võrdluse jälle sellesama Saksamaa kaitse all. Ma võin näiteks sisestada ühte teatud andme Roosi oma majanumbri ja tänavateaduslinnas ja siis sisestada teise linna tänava majanumbri ja mul tuleb absoluutselt terve plaan ette, mis ühistranspordi ma pean, kus võtma, kus ma pean ümber istuma mingile väiksele maakondlikule bussiliinile, et kus ma saan minna rongi peale, et need kõik on integreeritud, et kui ma üritan leida Eestis nagu sealt internetist infot selle kohta, kuidas ma pääsen näiteks ühte külla ühistranspordiga, siis ma pean otsima seda mitmelt erinevalt kodulehe, siis ma pean vaatama oma valitsusajalehte, mismoodi see buss ja siis sõidad lugema seal mingeid arusaamade lühendeid, teinekord, et et noh, see on, see on niisugune nagu käegakatsutav asi, mis tegelikult kõiki inimesi puudutab, et see võiks olla kuidagi ühtsesse baasi integreeritud, selline asi. No see on eesti killustatuse teema, aga meil ei olnud plaanis täna sellest sellest ja sellel teemal rääkima hakata, et et loodetavasti registrite ja informatsiooni kättesaadavusega olukord paraneb, aga ka vahetaks siinkohal nüüd küll teemat ja ja püüaks kokku võtta Isamaa ja Res Publica liidu juhi valimistega seonduv, et nädal tagasi sai siis Isamaa Publica Liit endale uued juhid ja siis rahvateenrite saates tehtivaid oletusi, arutleti selle üle, mis, mis juhtuma hakkab, tehti väga õigeid järeldusi ja Urmas Reinsalu on nüüd siis IRL-i juht ja ja me oleme terve nädal näinud analüüsi IRL-i teemal, aga IRL-ist endast sõnumeid eriti välja tulnud ei ole, vaimustust ei ole kuulda, aga aga ei ole ka kuulnud sõnumeid selle kohta, et erakonna sisetüli oleks rahusadamasse jõudnud. Kuidas IRL-is toimuvat praegu hindate? No aga eks see vist nõuab, nõuab ikka rohkem aega, et tundub, et selle nädalaga, kas sul ju tegelikult veel midagi väga toimunud ei olegi ja ja selles mõttes kindlasti oleks vale kuidagi öelda, et Urmas Reinsalu on midagi midagi teinud või tegemata jätnud selle nädalaga, sest seda eriti ju ei paista, et see võtab tõenäoliselt rohkem aega, noh, ütleme niiviisi otseselt küll küll ütleme, IRL-iga seotut võib-olla kõige suurem sündmus, eks ole, täna hommikul on hoopiski see uus kahtlustus, mis Raudse ja Stelmachi on esitatud, kuigi nad muidugi nüüd täpne olla, eks ole, IRL-ist juba juba lahkunud endistele IRL-i liikmetele, aga noh, et kuna teod sündisid sellel ajal kui IRL, kui nad IRL-i märgatavad poliitikud olid, siis, siis see kindlasti on noh, ütleme siis järjekordne, mitte kõige meeldivam. Ütleme siis taust sellele, mida Urmas Reintam, kuidas IRL peab oma oma oma nagu asjadega edasi minema. No IRL-iga seoses mul on ikkagi tekkinud küsimused, et Urmas Reinsalu esimeheks saamine on, on vastu võetud kerge skepsisega, poliitringkondades räägitakse uuest poliitikute põlvkonnast, aga aga laiemalt on ikkagi juttu sellest, et erakonnas on väga selge lõhe, ehk siis et seal on kaks kolmandikku Res Publica kaane ja üks kolmandik isamaaliitlasi või keda on nimetatud ka kampsunit, eks siis on veel räägitud ka Mart Laari meeskonnast ja ja, ja, ja mitte mingisugust vähenemist pärast seda suurkogu me ei ole näinud ja, ja see on küll tekitanud küsimus, et kas Urmas Reinsalul on võimalik seda seda olukorda kuidagi liita ja ja kui ma nüüd pisut analüüsisin, et miks siis on IRL sellesse seisu jõudnud, siis siis ma tahaks küll väita, et üks kõige suurem möödalaskmine IRL-i puhul ja IRL-i kui ühenderakonna tekkimise puhul on, on seotud selle, selle selle laiema plaaniga, ideoloog kõigega, mida kannab, see kannab ka enda erakonna nimi. Ehk siis, et kui toimus erakonna ühinemine ja kui Res Publica oli oma oma usalduskrediidi ära kasutanud ja langenud kolme protsendile sellele toetusele siis siis ometigi läbirääkimistel oli väga selgelt laual, et erakond võiks jätkata nimega Isamaaliit, mis kannaks kõige selgemalt selle erakonna Väärtusi, erakonna hoiakuid, erakonna maailmavaadet ja sellegipoolest, Urmas Reinsalu, Ken-Marti Vaher ja, ja nende mõttekaaslased nõudsid väga selgelt Res Publica nime erakonna nimesse. Nõudsid, et kogu see Res Publicaga kaasnev tuleks selgelt kaasa erakonda just, just ka selliste väga selgelt märgiliste märgiliste omadustega. Ja nüüd me oleme näinud, et, et see, kuna need nõudmine on, on väga selgelt ka praeguste praeguste probleemide põhjuseks, kui nad oleksid nõustunud selle Isamaaliidu nimega toona oleksid pisut kaugemale vaadanud, nii või teisiti, nad võtsid oma häälte, pagasi ja oma oma poliittehnoloogiad erakonda kaasa siis siis, kui nad oleks Isamaaliidu nimega nõustunud, oleks oleks võinud olukord olla tänasel päeval hoopis teine, sellepärast et räägilistel tähendustel on, on oluliselt suurem roll kui, kui me seda, kui me seda esialgu näeme ja mulle tundub, et see, et nad toona nõudsid Res Publica nime, nii järele, jätmatult on, on võib-olla ka ka põhjuseks, miks, miks me praegu räägime sellest, et erakond on jätkuvalt lõhki? See on sul väga hea tähelepanek, Lauri, et et tundub jah, et need tänu sellele, et seal on need kaks nime ja need kaks et tänu sellele ei ole, ei ole võib-olla tekkinud nagu piisavat ühtset identiteeti. Seal on üks soovitamine, ongi nimi, ongi Isamaa ja Res Publica liit. Täpselt täpselt ongi kahe erakonna liit, eks ole, et see võib nii olla, kuigi samas ma, ma võib-olla natukese siiski kahtleks selles, et Urmas Reinsalu sai esimeheks ainult sellepärast, et tegu oli mingi poliittehnoloogilise võttega, kus ütleme siis suurem osa erakonnast, sest nii-öelda Res Publica pool tegi nii-öelda tema tema kuidagi teisele poolest tegi ta kuidagi mehhaaniliselt esimeheks, et ma, ma kalduks siiski arvama, et Urmas Reinsalu ka mõjus esimehe kandidaadina tõenäoliselt ikkagi enamikule selle erakonna liikmetele piisavalt veenvalt. Ma hästi ei usu, et tegu on sellise sellise parteiga, kelle see selline väga valdav osa liikmeskonnast on noh, väga lihtsalt manipuleeritav. Vaid ilmselt nad ikkagi tegid selle otsuse, et tõepoolest nende kandidaatide seast praegu Urmas Reinsalu tuss piisavalt veenvaks. Et ja, ja ma arvan, et erakonna sees talongi väga tugev tugev positsioon, veenev positsioon mitte mitte nii-öelda sellepärast, et ta esindab mingisugust tiiba, vaid sellepärast, et ta teda peetakse seal ikkagi piisavalt tugevaks, kui sa lubad. Kas ta, kas ta suudab nagu veenvalt, eks ole, esineda erakonnast väljapoole, see on nüüd küsimus. Kui sa lubad, ma vaidlen sulle vastu, kui me vaatame hääletust tulemusi IRL-i IRL-i puhul kasvõi näiteks aseesimeeste valimiste puhul, siis tuleb ikkagi väga selgelt välja see, et et kes on Res Publicast tulnud kandidaadid, Res Publica peavoolu esindajad ja kes on kes on teised, et kui me vaatame, et aseesimeesteks said Ene Ergma, Juhan Parts ja Tõnis Lukas, siis, siis see, kuidas nende vahel hääled jagunesid, näitab ka väga selgelt jõujooni erakonna sees, ehk siis kaks kolmandikku häältest läks Res Publica, endistele Res Publica esindajatele Ergmale ja Partsile ja üks kolmandik siis Tõnis Lukasele, kes, kes korjas siis valdav osa tõenäoliselt endiste isamaaliitlaste häältest ja ongi see vahekord ja jõuvahekord, me jätame sinna võib-olla veel Jaak Aaviksoo, Margus Tsahkna kõrvale, kuigi ka nemad korjasid mingi osa häältest, nii et mingi osa hääli on veel, ujuvad seal seal kahe vahel, aga see häälte vahekord näitab väga selgelt, millises, millises olukorras see erakond praegu on ja ja kuidas ütled, et, et hääletusmasinad ei toimunud, siis jäi toiminud, siis mina olen küll kuulnud pisut pisut teistsugust seisukohta, et need hääletusmasinad olid ikkagi mingisugusel kujul seal olemas ja need toimisid ja, ja kogu see süsteem töötas nii nagu ta on Res Publica päevil loodud. Ei, ma ei kahtle selles, et hääletusmasin toimib, et ega siis aga samas ei saa ka, ütleme ja see ei ole ainult IRL-i küsimus, vaid üheski suures parteis, näiteks esimehe valimistel. Ega siis ei ole nii, et umbes tullakse suurkogule, kui seal peetakse kõnesid ja pärast neid kõnesid alles umbes inimesed hakkavad kukalt kratsima, et kelle me neist nüüd esimeheks valima, eks ole, et loomulikult töö, eks ole, selline organisatsiooniline, mis iganes toimub palju varem, aga aga ma arvan, et see, et Urmas Reinsalu siiski nii tugeva toetuse sai, et see, et see ei ole ainult nii-öelda puht mehhaaniline, vaid see on ikkagi ka erakonna liikmete tõepoolest usk, et tema on see esimees, kes võiks välja kanda, et ma arvan, et see, see on see, mida ma tahan öelda, et see ei ole ainult ainult noh, niisugune vs öelda poliittehnoloogiline manööver, vaid tõepoolest IRL-i liikmete enamus praegu usub, et Urmas Reinsalu kannab selle rolli välja. Ja ütleme siiski, kui lugeda näiteks või tema kõnest siit ma ei ütleks, et nad, et ta, et ta ei võiks seda välja kanda, tal kindlasti on seda vaimset potentsiaali. Ja selles mõttes ta on mõnevõrra sarnane, ma ütleks näiteks Sven Mikser-ile, et, et ta on suuteline, ütleme ka puht oraatorlikult, eks ole, olema noh, ütleme ütleme, et tema aparaat on, on suuteline genereerima välja, et näiteks, et olla selline noh, kuidas öelda, mingis mõttes nagu ideoloog selles parteis, eks ole, et mitte lihtsalt mitte lihtsalt maskott mitte lihtsalt lihtsalt selline selline ainult fraaside esitaja, kuigi teisalt võib ka võib ka väita, et ta kõnedes ei ole tihtipeale sellist erilist isikupära ja säravaid, nad, nad on võib-olla natukese sellised ohvitsiaalsed. Et ta on natukese selline selline selline noh, kuidas öelda kuivavõitu poliitik siiamaani vähemalt olnud, et seal, seal on ka nagu hästi palju nüüd see küsimus, et kas temast saab selles esimehe rollis selline odavam ja, ja erilisem poliitika, et kas noh, piltlikult öeldes, kui meil siin vahepeal hindasime poliitikuid suuresti sele nukkude järgi selles telesaates, eks ole, et umbes, et kas Reinsalu on põhjust teha nuku, kes hakkaks, hakkaks olema olema selline märgatav ja koloriitne kuju, et, et ma ei tea, et see, see, see on, ütleme kindlasti väljakutse talle, aga aga mis ma tahan lihtsalt öelda, on see, et ma arvan, et ta ei ole kindlasti nagu seal ta nõrk kui kandidaat esimehena ta võib välja vedada, aga see ei ole muidugi garanteeritud. No mina tahaks Urmas Reinsalu kohta lisada veel nii palju, et no annab kindlasti oma fraktsioonikaaslastele ja erakonnakaaslastele suurema vabaduse, kui võib-olla mõni teine tema kunagistest kaasvõitlejatest ja, ja seetõttu temas ei ole sellist sügavat autokraatse soovi, samas et on hästi tugev poliittehnoloog hakkab loomulikult igast otsast silma ja kui sa siin Sulev rääkisid sellest, et võib-olla ta ei ole just just kõige karismaatilise poliitik, siis, siis mis silma hakkab, on, on väga tugev poliittehnoloog loogiline ettevalmistuse, tal on alati need olulised detailid, mis peaksid mängima hakkama igas kõnes väga põhjalikult läbi mõeldud ja need, need detailid siis ka töötavad, et kui me meenutame kas või suurkogul peetud kõnet siis siis väga ilgelt ta sõnastas, et IRL välistab igasuguse valitsus koost Edgar Savisaare juhitud Keskerakonnaga, et siis siis sellise sellise väikesena ansi kõnesse lisamine oli, oli, oli väga selgelt väga selge sõnumiga ja väga selgelt aru saada, kellele ja kuidas see oli, see oli esitatud, et, et see tõenäoliselt täitis oma eesmärki ja ja neid nüansse on kindlasti veel, mis Urmas Reinsalu puhul puhul on, on sellised, mis, mis annavad talle selle partei esimehe mõõtme välja, aga, aga küsimus on selles, kas ta suudab ühendada kahte poolt, et kui kui, kui ta praegu kindlasti sellel nädalal on püüdnud osapooltega kontakti astuda ja erakonnas leida ühisosa ja siis ka edasi minna, siis, siis ma väidan, et, et üheksa üheksa väga heaks baasiks. Selles osas, et erakond ei, ei lõhene, on, on ka see valimistulemus kahe leeri vahel, et et kuidas publiku pool saab kaks kolmandikku häältest ja teine pool üks kolmandik, siis see üks kolmandik ei ole päris ilma, et kui meil on aseesimees Tõnis Lukase näol ja neil on ikkagi väga selgelt nii-öelda kolmandikul-line osalus selles erakonnas, siis siis kohalikele valimistele oma nimekirjadega välja minna ei ole ka mõtet, sellepärast et see IRL-i osalus on niivõrd suur, et, et see tähendab ka väga selgelt väga selgelt sõnaõigust. Mis on, mis viib ikkagi mind sellega. Kuidas tähendada sõnaõigust jah, see võit, tähendab see on nüüd, see on nüüd see, et küsimus, et kas lähenetakse asjadele printsiibil, et võitja võtab kõik või, või lähenetakse sellel printsiibil, et et ikkagi nagu võib seda noh, ütleme, et see tõepoolest kolmandikul on nagu ka mingi ehk vähemusel on mingi ka õigus mingitele positsioonidele, et Eesti poliitikas on nagu kaks erinevat praktikat selles suhtes, et samamoodi võib öelda, et ütleme, et Jüri Ratas sai Edgar Savisaare vastu, eks ole, midagi analoogset vähemasti ja ja samas ei ole just väga näha, et see, et see oleks võib-olla väljenduks selles, et, et need on väga suur sõnaõigus seal sees. Kui me räägime, Urmas Reinsalu, sest tegelikult väga suur küsimus on ikkagi see, et, et mida see siis nüüd tähendab nagu laiema valijaskonna jaoks, et mida ta sümboliseerib, kuidas ta mõjutab valijaid ja mulle tundub, et Urmas Reinsalu on selline poliitika, on kuidagi hästi raske kritiseerida see rida, et hea küll, ütleme, et ta on võib-olla poliittehnoloog, aga ta on selline poliitikas, üritab justkui nagu kõikidele inimestele meeldida ja see on korraga tema tema tugevus ja nõrkus, et, et see, kes üritab olla selline noh, kõiki kõikidele ei meeldi, ei meeldi ja et ta ei pruugi olla nii-öelda kõige kõige veenvam kõige veenvam ja anda nagu seda sõnumit, mis et mille ja kelle eest ta seisab, et ta on siin nagu ühes vestlusringis. Liisa Pakosta ütles tema kohta, et Urmas on ennast väga tugevasti positsioneerinud koduomanike kaitsjana. Et noh, tal on nagu, ütleme sellised sellises selline maine, et. Monopolidevastane võitleja Hondaga. Aga aga noh, selline nagu ta ei, ta ei seostu, ma kardan mingisuguse noh, väga väga veenvalt ühe teatud maailmapildiga ühe ideoloogiaga, et ta võib olla nii tugevus kui nõrkus. Jah, see võib olla küll selles mõttes, et valimistel ikkagi loetakse poolthääli, mitte vastuhääli, eks ole, selles mõttes iga partei vajab just seda, et tema kindlat toetajat tõepoolest väga kindlateks toetajataks jääksid. Aga samas ma tooksin vahepeal ühe intrigeeriva võrdluse siia juurde. Et kui Andrus Ansipist sai Siim Kallase järel Reformierakonna esimees, no siis oli ikka väga palju tegelikult ilkujaid, et noh, tuleb nüüd mingi Tartu linnapea ja kes ta selline on, et keegi ei tea umbes? No praeguseks on saanud Eesti kõige pikaajalisem peaminister, vähemasti nii-öelda väheses värvikusest teda keegi ka ei, ei kahtlusta. Et selles mõttes ma ei väida, et Reinsalu sabu šansid. Aga, aga iseenesest see, et võib-olla alguses ei osata alati inimeste potentsiaal hinnata, et see on lihtsalt see näide. Masin päris nii üheselt ei võrdleks, et Reformierakonna ja IRL-i valijad sky ehk mõnevõrra nagu nii-öelda nagu erineva erinevate ambitsioonidega, et Reformierakond on ikka olnud selline nagu pragmaatikute partei, et need, kes on valinud IRL-i ja on ikkagi teinud seda varem, Isamaaliit on teinud seda ikkagi mingitel nagu vägasseile kätel, nagu ideoloogilistel kaalutlustel. Jah, aga kui me tuleme selle nime juurde tagasi, et kas teie hinnangul nüüd Urmas Reinsalu tuleks välja ideega, aga, aga mis siis oleks, kui me nimetataks erakonna isamaaliiduks ja ja läheks selliselt edasi, et kas see, kas see võiks olla teie hinnangul lahendus lahendus sellele praegusele olukorrale ja oleks huviks ka võimalik selline kokkupuutepunkt teise poolega, mis, mis võimaldaks leppimist ja ühiselt edasi? Ei oska öelda, see oleks nagu hilja, natukene, kui seda oleks tehtud kahe erakonna ühinemisel oleks see mõjunud nagu suuremeelsena ja mõjunud hästi. Aga kui seda tehtaks nüüd siis mõjuks nagu mingi tehingu pakkumisena ja see, see ei jätaks enam nii head muljet, et hiljem. Seal on üks, seal on üks oluline nüanss veel korra ma, ma lihtsalt ütlen selle nüansi ära ja siis annan sulle sõna tulev sellepärast et selle nimeõigused, nii nii palju kui mina tean, kuuluvad praegu Tõnis Lukasele, kes on, kes on selle nime õigusega seonduva kaitsnud ja ilmad ilma tema nõusolekuta seda nime kasutusele võtta ei saa. Isegi sedasi, ei, seda ma ei teadnud, aga iseenesest noh, ma arvan, see nimevahetus võiks olla isegi päris loogiline ja olenemata sellest, et kas seda näha mingi lepitusprotsessina, et sellised liitnimed iseenesest? No ma arvan, et pikas perspektiivis ei ole väga, väga, väga nagu elujõulised, et kui me võtame näiteks sellise ajalehe nime, mis ei hakas, eks ole, SL õhtule ilmus siis, kui Sõnumileht ja Õhtuleht ühinesid, siis ta oli palju aastaid SL õhtulehte siis ega lõputult ei olnud, ühel hetkel SL unustati sealt ära, lihtsalt jäi lihtsalt õhtulehte, et et selles mõttes, kas ka IRL-i asemel ütleme öelda suupäraselt näiteks Isamaaliit, et no on palju suupärasem, eks ole, palju nagu ühesemalt arusaadavam, et et selles mõttes see võib olla mõistlik mõte. Olenemata sellest, et kas sellega nüüd suudetakse ja saadakse lepitada mingit teist leeri või pigemini sellega vihastatakse seda teist leeri, sellepärast et see võib mõjuda mingi teatava Usorteerimisena, eks ole. Et selles mõttes ma ei ole selles lepitamise funktsioonis väga kindel. Aga kui nüüd vaadata, et kuidas selle erakonnaga asjad edasi võivad minna, siis põhimõtteliselt on ju ka kaks võimalust, et kindlasti üks ja kumb variant on, on see, kui me vaatame näiteks Res Publica ja Reinsalu poole pealt, ütleme, kui me nii tinglikult niiviisi jagame seda erakonda sees. Et ma ei tea, kas seda tegelikult ikkagi saab nii nii jagada, aga ütleme, jagame siis siis üks võimalus on tõepoolest, püüame nüüd võimalikult nii-öelda kokku pida, koos edasi minna ja, ja, ja ära leppida. Ja kindlasti seda kõigepealt üritatakse ka, võib arvata. Aga teine võimalus, kui sa ikkagi väga ei õnnestu, siis ühel hetkel võidakse ka võtta hoiak, et teate, tuumik läheb edasi ja teie, kellele see ei meeldi, eks te tehke, mis te tahate. Ja tegelikult see on see, mida Keskerakond on mitu korda tegelikult oma nii-öelda teisitimõtlejate ega teinud, eks ole, siis ongi toimunud teatud pereheitmine, tuumik eesotsas Edgariga on läinud edasi ja ütleme, vähemasti valimistulemuste seisukohalt ei ole väga palju kaotanud. Eks ole, et, et selles mõttes, kas ka ühel hetkel võib see ütleme see IRL-i tänane juht, tuumik öelda, et okei, et siin on mõned lõputult rahulolematud inimesed, kellega me ei suuda ega suuda kokkuleppima, mida, noh, aga võib-olla me ei saagi lõputult jääda seda kokkuleppimist ootama, vaid läheme lihtsalt edasi ja eks nad siis ise otsustavad, mis nad teevad. Et umbes, et noh, tehku, mis nad õigeks peavad. Ja ka siin on küsimus konservatiivses maailmavaates, sest kui me vaatame, vaatame seda laiemat pilti, et siis kui inimestelt minna küsima, et milline tiib justkui rohkem kannab seda konservatiivset maailmavaadet, siis millegipärast on avalikkuses kujunenud arusaam, et et see, see kampsunite, endise Isamaaliidu tyyp kannab rohkem seda konservatiivset maailmavaadet ja, ja me sellel nädalal vabariigi kodanikes kannabki Res Publica rohkem selliste selliste riiklus, konservatiivset maailmavaadet, mis, mis on pisut erinev sellest rahvuskonservatiivsest. Maailmavaatest ja distantseerumine nii-öelda endistest isamaaliitlastest, see võiks tähendada ikkagi seda takse arvestatav osa sellisest Slojaalsest reaalsest valijaskonnast, et see oleks väga, väga riskantne nii-öelda tekitada selline tuumik IRL või kahekiiruseline IRL või lasta kellelgi lahkuda. Selleriskantsus ilmselt seisneb ka selles, sel juhul ma ei oskaks küll väga suurt vahet näha, et, et see erakond väga erineks Reformierakonnast. Et siis sarnasus ilmselt ainult ainult süveneb ja hetkel vähemalt Ta on Reformierakond, ütleme selliste sarnasuse seisukohalt kindlasti tugevamal positsioonil. Et kui, kui nad lähevad järgmistele valimistele umbes sellisena, et valijal on et ükskõik, emba-kumba umbes ühesugused noh, siis ei ole see ilmselt IRL-ile väga-väga soodne. Ega ma siin muud rohkem ei oska tõenäoliselt öelda, et Urmas Reinsalul seisab ees suur töö ja aeg näitab, kas ta sellega hakkama saab või mitte. Aga ega see erakondade ühinemine ei olegi lihtne, sellel nädalal jõudis ka avalikkuse ette üks väga halenaljakas lugu. Kui me esmaspäeval saime teada, et, et sotsiaaldemokraatliku erakonnaga ühinemise otsustanud Vene Erakonna juhid on öelnud, et et Nõukogude okupatsioon teema Eestis ja selle arutamisel võiks siis sellele kogu teemale moorat tooriumi kehtestada ja, ja kogu see ajaloo käsitlus oli ka selles Delfi venekeelse Delfi intervjuus väga kummaline, siis, siis nädala lõpuks me oleme kuulnud, kuulnud seisukohti, kus siis kogu jutt on ümber lükatud ja keegi ei eita enam nõukogu okupatsiooni ja nii edasi. Vahepeal on veel ka sotsiaaldemokraatliku erakonna juhid öelnud, et, et kogu see kogu see lugu on tõlkes kaduma läinud, aga kui nüüd ikkagi algallikaid lugeda, siis andke andeks, aga see lugu tõlkes kaduma ei ole läinud, et need laused on kahjuks liiga selgelt ja liiga täpselt välja öeldud. No aga küll, siis saab öelda, et mõned vene erakonna tegelased on nädala jooksul kõvasti arenenud mis on iseenesest väga positiivne selles mõttes, et on integreerunud. Lähiajaloo kursus viie päevaga pole paha. Ja aga no ei, ilmselt noh, samas ma olen päris kindel, et teatud mõttes on tegu arusaamatusega ja teatud teatud osas ütleme tõepoolest noh, võib arvata, et see, mida Paanov tegelikult öelda tahtis, noh oli ütleme umbes niiviisi, et et ärme nii-öelda räägi kogu aeg sellest, milles me praegu nagu hästi kokku ei lepi, vaid noh, läheme edasi küsimustega, mida me saame rääkida, eks, et see, see oli, see oli kuskil noh, ütleme aga, aga ta ilmselt valis selleks, kuidas öelda, väga vale aja ja vormi ja ja noh, ütleme siis, et tegu on, kuigi tegu ei ole algaja poliitikuga üldse mitte, eks ole, ta on Eesti poliitikamaastikul olnud olnud ju hulk aega. Aga võib-olla, et mõnes mõttes on tegu algaja poliitikuga suhtlemisel eesti eestikeelse valijaskonna, aga ja, ja, ja, aga, aga teiselt poolt on see ka muidugi jälle üks, üks nii-öelda teated tegelikkusest. Sest ega siis olgem ausad, see see venekeelne valijaskond Eestis ütleme, mõtleb ju väga suures osas ikkagi veel veel mitu sammu nii-öelda noh, sellest repanovi poolt välja öeldust noh, nii-öelda teisel pool, eks ole. Et et et me peame lihtsalt tõdema, et me ei oska öelda, kui palju neid inimesi on kes, kelle ettekujutus ajaloost ütleme siis niiviisi ei vasta meie omaga päris üksüheselt. Aga neid neid ei ole kindlasti väga vähe ja noh, ütleme pronksiööde ajal see avaldus eriti ägedalt, aga aga ma arvan, et see ei ole ka ikkagi, et selles osas seisab, seisab ikka Eestis veel väga suur töö ees, et et need kogukondade aru saama siin ühitada, kui see üldse üldse reaalselt võimalik on. Jah, eks aeg näitab, mis, mis siis sotsiaaldemokraatliku erakonna ühinemisest saada, kas see toob meile ka hääli juurde, lihtsalt Ivanovi jutu lõpetuseks ma leidsin ühe, ühe tsitaadi nädal varasemast ajast, kui kirjutati see ühinemislepingu alla ja siis siis ta ütles, et ta ei oska kohe öelda, mida, mida ühenderakonda esimesena tegema hakkab, aga esmalt esmalt, et tehakse siis erakond ja siis hakatakse mõtlema, mida teeme koos. Et natukene nagu lapsesuu, aga, aga mõneti haakub ka selle ajaloo käsitluse teemaga väga hästi. Et selles mõttes tõenäoliselt huvitava paralleeli korraga. Samm korraga, aga ma tahan lihtsalt öelda, et see tõenäoliselt on, on asi, millega ka võib-olla edaspidigi hakkame kokku puutuma, sest kui ka teised Eesti erakonnad hakkavad rohkem taotlema ütleme siis selle valijaskonna toetust mis praegu peaaegu peaaegu, eks ole, ütleme, 95 protsendiliselt on, on Keskerakonna ja Edgar Savisaar käes näiteks Tallinnas. Et, et siis siis on väga huvitav, võib tekkida selline kultuuride kokkupõrge, ütleme nõnda, leides sõnumite ja selle valijaskonnas soovide vahel ja siis seal kuskil, et mis, mis sõnumiga näiteks näiteks mõned praegu väga eestimeelset parteid oma venekeelseid sõnumeid nagu esitama täpselt hakkavad, et seal on, hakkab selline nööri peal kõndimine teatud määral. Ma julgeks ennustada, et ma ei tea, kas keegi läheb päris üheksandal mail pronkssõdurile lilli viima, aga aga igal juhul hakkab selline sümbolit, kusjuures nii-öelda sest, sest meeldida nagu tahaks ja neid valijaid ei ole üldse nii vähe, et see oleks väheoluline. Ja, ja ütleme, see ei ole ka väheoluline Eesti ühiskonna nagu sisemise, sellise ühtsuse ja ja tuleviku stabiilsuse seisukohalt. Et selles mõttes, kas siin on nagu, et võib-olla see, see on üks selline esimene pääsukene, mida sotsid praegu Vene erakonnaga ühinedes läbi elavad, et et tulebki, tulebki nagu valmis olla selleks, et no ma ei tea, kas, kuidas seda protsessi siis nimetada, aga et, et igal juhul igal juhul natukese erinevaid erinevaid huvitavaid sõnumeid saab olema. No eks need nii-öelda Eesti erakonnad on tegelikult juba aastaid ikkagi väga selgelt püüdnud vene valijaskonna hääli, et juba kümmekond aastat tagasi näiteks reformierakond tegelikult uudis ikkagi ju täiesti erinevad teleklipid, nii ütleme Eesti valijaskonnale ja vene valijaskonnale Keskerakonnast, keda sa siin ka juba eespool mainisid, võib-olla ei ole mõtet siin üldse rääkidagi, et, et see nagu väga uus ei ole, et otsitakse nagu toetusteistmoodi sõnumitega. Jah, aga kui need sõnumid lähevad nagu väga selgelt vastuollu vastuollu, mis, mis tekitavad pingeid noh, ütleme eestikeelsete valijate seas, siis, siis tasub ikkagi tõsiselt kaaluda, et kui, kui teravaks selle sõnumiga võib minna, et tõenäoliselt ajaloo teema sotside ja vene erakonnaga Eestis läbirääkimistel jutuks ei tulnud või, või ka või ka see, et kuidas, kuidas me lähenemine võib olla, aga võib-olla oligi jutuks moratooriumi teema. Ühesõnaga. Milles nad täpselt kokku leppisid, aga, aga praeguseks on see olukord lahenenud. Vene Erakond Eestis esindajad on oma seisukoha kujundanud ja sotside kongress peab otsustama, mis, mis selle ühinemisega saab, aga hakkame rääkima nüüd töötukassa ümber toimuvast, sellepärast et asi on nii hulluks läinud, et et ka president käis asja uurimas, milles asi. Ja praegu me teame töötukassa nõukogu on otsustusvõimetu, tööandjate ja töövõtjate esindajad, on, on sealt lahkunud või töötukassa töös ei osale ja praegu käivad siis töötukassa nõukogu koosolekutel või, või peaksid justkui olema. Neil peaks olema kaks töövõimeliste liiget. Sotsiaalminister Hanno Pevkur ja siis Veiko Tali rahandusministeeriumist ja rohkem rohkem seal praegu kedagi ei osale, seega siis töötukassa nõukogu ei ole võimeline otsuseid langetama ja riigikogu menetluses on nende eelnõu, mis ütleb, et kui töötukassa nõukogu ei, ei ole otsustusvõimeline, läheb otsustamise õiguse üle valitsusele. Ja tasub meenutada siis, et selle tüli põhjuseks on töötukassa maksumäära, mitte langetamine ja töötukassa vahendite konsolideerumine riigieelarve juurde, millega siis 12 sotsiaalpartner partnerite nõus ei olnud. Jah, ja praegu ju veel, tegelikult, ja tõesti siis kavandatakse niisugust päris suurt ja mastaapset reformijad töötukassa alla justkui panna siis ka töövõimetusrahade rahade maksmine ja kui see kõik tangu toimub ilma reaalse dialoogi ta nii-öelda sotsiaalpartneritega, siis? Mulle tundub küll, et et kas siis kas siis valitsus usub, et tema üksi teab alati kõike kõige paremat, et. Et mõneti on ju olukord huvitav, et siin sotsiaalminister ütleb, et, et, et me tahaks ikkagi, et sotsiaalpartnerlus jätkuks ja et me ootaks ikkagi, et tööandjad ja töö tead, ehk siis ametiühingud ja ja, ja tööandjate esindusorganisatsioon tuleksid töötukassa nõukogusse tagasi ja püüaks ikkagi jätkata senisel kujul ja nii edasi, et et ühelt poolt justkui nagu retoorikas on see kooslus olemas, aga samal ajal kui jutt läheb nagu kompromissidele või tegudele, siis valitsus teeb täpselt nii, nagu tal on plaanis olnud. See koostöösoov on, nagu ma aru saan, ainult sellise formaalse koostöö soov, et me tahaksime, et te tuleksite siia laua taha, aga etajaid teeksite täpselt nii, nagu nagu meie tahame ja te oma arvamusega välja ei tuleks, et et ma kardan küll, et kui nad seda suurt reformiga kavad tahetakse teha ilma reaalse dialoogita, et siis on küll väga küsitavad, kui legitiimne see saab olema ühiskonnas. Nojah, aga samas tundub, et pigem see arutelu ja dialoog saabki siis toimuda kuskil avalikkuses ja meedia kaudu, et selles mõttes on kindlasti Eesti Päevaleht teinud nagu tubli tööd, et, et selle teema on fookusesse tõstetud. Ma ei tea, kui, kui täpsed on kolleegid selles suhtes olnud, sest sotsiaalminister nagu väidab, et mitte aga aga, aga igal juhul iseenesest, et juba sellise teema nagu tõsiselt, et tõsiselt nagu üles ülestoomine on kindlasti ka mingi jälle uus uus märk, eks ole, sest me tavapäraselt on see olnud, et ütleme, üks valdkond, mida, mida Eesti poliitikas on käsitletud kuskil kabinetivaikuses. Et sünnivad mingisugused määrused ja, ja eks siis pärast vaatame umbes, mis sündis. Ja, ja see, see nagu on selles mõttes kindlasti T noh, nagu oluline, et see avalik diskussioon, ütleme seda enam kui ametiühingutest ja Tööandjatest sealjuures ka nagu diskussioonipartnerit Ta ei ole kas siis nad ise nii väga ei taha või neid ei taheta, eks ole, siin noh, mõlemat mõlemat pidi ilmselt, et et samas võib küll ka öelda, et see on jälle ka järjekordselt üks märk sellest, et Eesti ametiühingud näiteks ei ole just ülearu võimelised oma häält kuuldavaks tegema, sest ma kujutan ette, et mõnes riigis, kus ametiühingud on tõeliselt tugevad tähendaks sellise sammu astumine valitsuse poolt, mitte seda, et ametiühingud lihtsalt kuskil Lukese jonnivad mingisse nõukogusse mitte minekuga, vaid kavandaksid ja viiksid läbi palju suuremaid aktsioone, mis, mis sunniks valitsust millekski. Ja, ja see praegune reformikava tegelikult ei, ei eelda ju läbirääkimist üksnes ametiühingute ja tööandjatega ikkagi väga selgelt ka siis puuetega inimeste organisatsioonidega. Et siin üheks kavandatavas muudatuseks on ju ka näiteks see, et, et kui töövõimetusEst maksmine koondade töötukassa alla et siis need inimesed, kellele on määratud töövõimetuspension ehk siis puuetega inimesed, kes käivad tööle Nemad, siis mingis ulatuses, nagu ma aru olen saanud, seni on siis täies ulatuses kaotaksid õiguse sellele töövõimetuspensionile. Et tõesti, et kui me meenutame siin minevikku siin aasta 2010 ja tegelikult riigikontroll tuli välja väga põhjalikku tiga puuetega inimeste toetuste teemal ja selle üks sõnumeid oli see, et tõesti, et neid ei töövõimetuspensione ei maksta praegu võib-olla kõige adekvaatsemalt ja mida see tähendab, et keegi on 100 protsenti töövõimetu, et sa võid olla 100 protsenti töövõimetu Riinina aga samas täiesti töövõimeline ütleme inimesena, kes peab ka tegema mingit sellist bürood, tööd ja nad juhtisid ka tähelepanu sellele, et selle asemel et maksta seda raha nagu otsetoetusteks inimestele ehk siis tema töövõimetuspensioniga puudega inimesed toetuseks peaks tegelikult mõtlema ka sellele, et kuidas pakkuda hoopis parem maid, avalikke teenuseid puuetega inimestele, et on inimesi, kes ütleme, olen ratastoolis ja neil on vaja selleks, et, et normaalselt elada, tööl käia, neil on vaja, et neil oleks isiklik abistaja võimalik, neil on vaja inva invataksole head ligipääsu ja kõike seda. Aga praegu, nagu ma aru olen saanud, siis ei tehta niimoodi, et, et, et inimestelt võib-olla selle asemel, et maksta neile seda toetust kätte, selle asemel pakkuda neile võib-olla paremad avalikud teenust on jutuks lihtsalt see, et võtame lihtsalt ära nende, kes tööl käivad, need töövõimetuspensionid, ehkki samas puudega inimesi, kes käib tööl, võib olla väga palju lisakulusid, mis sellest tuleneb, et tal on vaja sinna kuidagi transporti saada, tal on vaja isiklikku abistajat, kõike seda. See oleks väga vale. Kui nüüd see ära võtta, lihtsalt. Aga tõe huvides muidugi tuleb märkida, et sotsiaalminister on on öelnud, et sellist plaani ei ole või et see oli dokumendis kirjas ja ta on viidanud, et et siin on olnud mitmeid häid soovitajaid. Seoses selle töövõimetuspensioniga on välja toodud ka riigikontroll justkui midagi soovitanud teha, aga ta või ta on siis kinnitanud, et seda Taani sotsiaalministeeriumil praegu ei ole. Ma veel kord meenutaksin, riigikontroll, vähemalt selles auditis, millest ma räägin, ei soovitanud neid täiesti ära võtta lihtsalt raha, ta lihtsalt ütles, et seda raha võiks osaliselt kasutada selleks, et inimestel, et inimestel oleks lihtsam kompenseerida otseselt puudest tulenevaid kulutusi ehk siis jõuda tööle, palgata isiklikku abistajat. Aga minu meelest kõige tähtsam ei olegi mitte see, et kas mingisugune selline, kuidas öelda kuri plaan oli või ei olnud, eks ole, et võib-olla võib-olla tema oli, aga, aga kuna nüüd on see avalik, siis enam ei ole seda plaani. Aga, aga tähtsam on nüüd edaspidi vähemasti selle asja väljatöötamise juures tõepoolest selline kaasamine toimuks selle parimas mõttes, sest valitsus on ju värskelt eelmise aasta lõpus võtnud vastu kaasamise hea tava. Ja tõepoolest, sellise asja väljatöötamine ei toimuks kuskil kabinetivaikuses, vaid vaid et tõepoolest avalikult, et need põhimõtted räägitakse läbi ja ja, ja meile kõigile nii-öelda parim võimalik lahendus leitaks, sest sest ilmselt on ka tõsi, et tõepoolest tänane kord ei ole parim võimalikest, et tõenäoliselt on natukese natukesega sööda kramplik või natukese kinni sellises kõik või mitte midagi, eks ole, põhimõtetes et noh, et umbes, et lähed tööle, kaotad kõik, eks ole, ja see on natuke sama häda, mis on nende töötu toetustega, et et ei ole nagu, et kui inimene on töötuna arvel, siis ta ei tohi kohe mitte midagi teha. Samas on jälle see, et, et selleks, et uut Ta leida tihtipeale just nimelt oleks ju vaja kuskil natukese midagi proovida. Ja siis hakkad tegelikult, et selline noh, tegelikult inimesed tänu sellele lihtsalt väga palju teevad, teevad seda asja ikka küll, aga lihtsalt teevad mustalt. Ja ega see, see parem ei ole, kui, et seadus oleks natuke paindlikum. Ma korra tuleks veel töötukassa juurde tagasi, et üks huvitav seik on lihtsalt see, et tööandjate ja töövõtjate suhted on, on tänu sellele, mis töötukassa ümber on toimunud, on oluliselt paremaks läinud ja nad isegi ei eita seda, et me et meil koostöö sujub paremini kui, kui varem ja mis selles siis halba on koos valitsuse vastu kui on, kui on ühine vaenlane, miks mitte, aga aga lõpetuseks ma tahaks lihtsalt öelda, et, et viimastena nädalate jooksul mulle järjest rohkem tundub, et kodanikuühiskond Eestis on, on pead tõstmas ja see Swedbanga juhtum on järjekordne näide sellest, et et kui viimase 20 aasta jooksul me oleme tunnetanud, et, et meie sõna vähe maksab, siis, siis nii see enam ei ole, et järjest rohkem järjest rohkem inimeste seal kuulda ja, ja, ja kahjuks või õnneks ma ütleks ikkagi õnneks. Õnneks see töötab, see töötab ja töötab selliselt, et, et praegu vähemalt aasta lõpuni see Virtsu pangaautomaat jääb alles, kui see, kui see väike näide tuua, aga, aga neid näiteid on väga palju ja, ja ma ütlen, et ka ajakirjandusel on siin väga tähtis roll. Jaa, jaa, aga samas need Kunda Otepää kontorid pannakse ikka kinni, et ehk seal ka inimesed ärkavad. Nojah, ise virtsaautomaadi sümbol, ta on väike asi, aga suur sümbol kindlasti ja see on nagu väga ma arvan, et kodanikuühiskonnale sellel külmal ajal väga-väga positiivne, sihuke soojendav märg, et et tasub küll võidelda oma asja eest ja kui on õige asi, siis, siis saab, et ma loodan, et pühajärve kooliga näiteks läheb ka sama hästi. Aga noh, samas on selge, et kuskil on need mõistlikud piirid jälle, et et võib-olla tõesti mõni automaat sattunud sellisesse kohta, kus noh, mitte keegi ei käi, eks ole, või, või noh, tõesti, kui mõne kooli puhul on nii, et seal seal kohe üldse õpilasi ei ole, no siis ega lõputult ei hoia tõesti või mõnes postkontoris, kui seal ikka tõesti kirju ei saada. Siinkohal kuskil on siin nagu jah, nagu nagu see tasakaalukoht. Siinkohal paneme tänasele saatele punkti panema tänased rahva teenrid olid Sulev Valner, Külli-Riin Tigasson ja Lauri Hussar ja hoidke end siis külma eest.