Meil on väga hea meel tervitada stuudios meie tänast esimest külalist. Eesti riiklik sümfooniaorkester, kemps on 77. hooaeg ja meie külaline on ERSO direktor Andres Siitan. Tere tulemast. 2004 on ERSO-le hästi alanud. 2004 on väga hästi elanud, kõigepealt ilusad talveilmad, võtsid meid vastu ja ja väga edukalt. Möödunud aastavahetuse kontsert esimesel jaanuaril. Väga toredad pani meie selle aasta dirigent, selle aasta esimese jaanuari, dirigent Olari Elts on teinud suurepärase mänguga, läks nii sellele rahvale, kes olid saalis, kui ta loodetavasti nendele, kes telerite ees vaatasid. Kuidas üldse ERSO liikmed tegelikult vaatavad sellele, et üks aasta võib-olla suurema auditooriumiga vastutusrikkamaid esinemisi jääb, esimesele jaanuarile? Tead, on nii, et ega sellepärast ei jää muusikutel aastavahetus tähistamata, et järgmisel päeval on vaja esineda. Aga vot seda ma ütlen küll, et eks, eks ikka natukene jääb tähistamata. Kui järgmisel päeval väga vastutusrikas esinemine on, siis, siis tuleb sellega eelmisel päeval ka arvestada ja seda kindlasti tehakse, tehakse. Mis edasi saab ERSO kodulehel esimene asi, mis silma torkab, on kohe ooperigaala 16. jaanuaril ehk sel reedel oma koduses Estonia kontserdisaalis ja väga nimekate külalistega ja see ei ole üldse mitte selline traditsiooniline rea kontsert, vaid seal on ka selliseid üsna erilisi aspekte. No ütleme kõigepealt seda, et kui detsembrikuus käib rahvas kontserdil hästi palju, siis jaanuarikuus tekib väike paus, alguses tekib väike paus, kus ilmselt siis natukene puhatakse nendest jõulu ja uusaastavahetusest. Ja ilmselt kogutakse ka natukene raha juurde ja ja siis jaanuari keskel võib jälle uuesti kontserte andma hakata selle tõttu ja esimese jaanuari Jani, 15. 16. vahel me tavaliselt ei tee midagi ja kuna orkestrile on olnud väga väga pingeline tööaeg detsembrikuus, siis inimesed natukene puhkavad. Aga nüüd siis jah, sellel reedel me jälle alustame nii-öelda selle täis selle aasta kontsertidega pihta ja mul on väga hea meel, et sel korral on esinejad tõesti nimekad lauljad Peterburist ja Soomest Peterburist siis Marianna Rasva kes peamiselt laulab Peterburi Maria Teatris, kuid ooperilauljate puhul on muidugi väga tähtis see mida nad saavad oma biograafiasse kirjutada, millistel prilavadel need laulud on ja dras Marianna rasva puhul, kui lugeda, et ta esineb pidevalt Metropolitan operas Francisco päras Los Angelese operas komment Karlinis Inglismaal, siis noh, on kõikidele, et aru saada, et tegemist on absoluutse tipptasemega. Ja teine Leon, Jaakko rühanen, kelle noh, kes, kelle nimi on võib-olla eestlastele natukene rohkem tuttav, kuna ta on pärit jah, kõigest natukene põhja poolt siit kes ka pidevalt on pidev külaline, nii metropoli tänu pärast kui Viini riigiooperis kui Covend kaadmis ja noh, las skaalas maailma kõige suurematel ooperilavadel pidevalt. Nii et tipptase tuleb, juhatab ikka meie peadirigent Nikolai Aleksejev. Kaks selliste omavahel kokku sobivad, annab ka varem koos esinenud või, või kuidas teil see komplekteerimise taust tegelikult on? Nad ei ole varem koos laulnud üldse ja ja tegelikult võib-olla see seekord Nopri kala on selles mõttes natukene isemoodi, et nad laulavad, kõik, ainult sooloaariaid ei ole, ei ole ühtegi duetti, sellepärast et metsosoprani ja bassid ooperirepertuaaris millegagi, sest väga raske leida. Ja tuli välja, et niisugusi, niisugusi, oopereid, mida noh kus ei olegi niisugusi oopereid, kus, kus nad oleksid leidnud, leidnud mõne ühise dueti. Ja nii-öelda ka seda, et uusi lugusid nad tänaseks või selle nädala kontserdiks ei õpi vaid laulavad ikka neid samu, neidsamu tuntud aariaid, mida nad igal pool mujal maailmas laulavad nii Metropolitan operas kui Viini riigiooperis, kui igal pool Sellel kontserdil kuuldavasti juht plaan ka midagi sellist, mida tavaliselt kontserdilaval ei juhtu. Kontserdi ajal. See väike üllatus aga, aga see on niisugune üllatus, millest tahaks natukene rääkida. Esimene üllatus tuleb, ühesõnaga sünnib siis nii. Nii helide kunst kui ka kujutav kunst selles saalis korraga ja kujutav kunst siis selle näol, et saali tuleb skulptor Tauno Kangro. Tal on aega täpselt nii palju, kui kontsert kestab ja selle kontserdi lõpuks on ta lubanud valmis saada skulptuuri. Meie peadirigent Nikolai Aleksejev vist. Nii, et inimesed, kes soovivad kuulata muusikat, need ärgu vaadaku, mida teeb Tauno Kangro, aga kes tahab vahelduseks näha, mismoodi üks. Üks kuju sünnib, siis see võimalus on olemas, sel korral. No kuidas skulptuuri tegemine teil mõeldud on, et mis materjalist või, või kui suurse dirigent tuleb? See dirigent päris elusuuruses nüüd ei tule, sellepärast et elusuuruse skulptuuri jaoks kaks tundi on ilmselgelt liialt vähe aega saagimist ja puurimist ja saagimist ja puurimist ka edule. Tauno Kangro lubas karkassi tegelikult ettevalmistajad. Karkass on niisugune, mis, mis tõesti natukene tekitab lärmi, karkassi tegemine, nii et üldiselt muusikata ei segakuju kõrgus tuleb umbes 40 50 sentimeetrit. Ja siis kontserdil inspiratsiooni saanud kuulajad võivad pärast kontserti suunduda kontserdisaali kõrval asuvasse Tammsaare parki ja teha sinna terve armee lumest. Aleksejev. Kas või nii, aga tegelikult seesama seesama skulptuur või seesama kuju millest siis pärast võid teha vormi, et see pronksi valada, eks, eks me näeme, kuidas see välja tuleb. Kuju pannakse välja kõikidele vaatamiseks sinna, kes on käinud Estonia kontserdisaalis. Nad peavad seal allkorrusel peeglite ette. Nii et kui otse sisse minna, siis enne kui trepist ülesse sinna keskele augu kohale. Kui see 16. kontsert nüüd ära on olnud, siis mis veel on ersa sellise kevade poole kiskuva hooaja sellised tähtsamad kontserdid aeda püstitada, ilusti omas majas või, või käituda kusagil ringi või millega te tegelete? Me püsime omas majas ja põhiliselt põhiliselt küll, aga, aga käime ringi ka päris palju. Põhilised kohad, kus me veel käima on Tartu, Pärnu. Kuid sellel just nimelt sellel kevadel on algamas üks huvitav koostööprojekt Helsingi linnaorkestriga. Nimelt kuna. Jah, kui mingisugune terve kontserdikava ette valmistada, siis on natukene raiskamine seda mängida ainult üks kord, sellepärast et tehakse ikkagi pikalt proove ja, ja tavaliselt ikka me püüame teha korduskontserdil kuskil, kas siis Tartus või Pärnus, kus kontserdisaalid selle jaoks olemas on. Ruumid seda võimaldavad, kuid tegelikult kõige kõige lähem ja kõige suurem saal ei asu sugugi mitte meist lõuna poole, vaid hoopis põhja poole Helsingis. Ning seekord me leppisime Helsingi linnaorkestriga, kui, et meie teeme ühe oma kontserdikorduse nende juures Finlandia talas ja Helsingi linnaorkester teeb ühe oma korduskontserdi siin meie juures Estonia kontserdisaalis. Nii et vastastikune vastastikune koostöö ja ma arvan, et sellest sellest võiks saada üks, üks traditsioon vähemalt niimoodi mõeldud. Soomes on klassikaline muusika väga kõrgel tasemel ja neil on omal väga häid muusikuid, orkestreid ootavad nad tõesti siin, eestlasi. Nõrgeneb muidugi ei kutsuks, kui nad ei ootaks. Nii et kõik märgid näitavad, et võiks pikem koostada. Ja mis seal salata, eks, eks siinjuures on ka väike niisugune võistlemise või rebimise moment, sellepärast Eesti-Soome maavõistlus Eesti-Soome maavõistlus, nii võib öelda küll. Aga täpselt samuti tahame meie siis ikkagi vaadata, et kes see siis nüüd ikkagi paremini mängib, kas ERSO või Helsingi linnaorkester ja noh, loomulikult ma usun, et nii üks kui teine paneb välja oma oma maksimumi. Suurema põnevusega, kui tavaliselt oota personalist grammide jagamist tänavu esimest korda ajaloos deberso kaasa plaadil, mis Grammyle kandideerib. See oli meile üks aasta lõpus meeldiv üllatus tõepoolest, kui kui kõigepealt ei mäleta, mis kuupäev see täpselt oli, aga ma arvan, et tegemist oli üks Cincinnatis elav ajakirjanik saatis mulle selle teate, ma arvan, et kas kaks või kolm minutit peale seda, kui, kui need kremli nominendid välja kuulutati ja see oli tõepoolest väga meeldiv üllatus, sellepärast et sinna sellesse nimekirja ei ole sugugi mitte kergelt pääseda ja ja eks sinna nimekirja pääsemine tähendab seda, et et tase on piisavalt hea. Kuigi plaat kandideerib nii-öelda koorimuusikaga kategoorias ehk kooriteoste kategoorias, siis siiski noh, tähendab see ka orkestri väga head taset, aga muidugi veel suurem tunnustus on sellest meie rahvusmeeskoorile ja ja tütarlastekoorile ellerhein ja nende väga töötajatele ja toredatele koor meistritele teatel Loit meelejans, Rootsil. Plaadil kõlavad siis Sibeliuse Sibeliuse kandidaadid ja ja seda ladistust juhatas Paavo Järvi. Tavapärane on tegelikult ju ka see, et selles samas kategoorias ehk sellele samale konkreetsele grammile ei kandideeri mitte ainult üks eestiplaat ka teine ehk ka filharmoonia siis kammerkoor kandideerib teiega. Igas kategoorias on viis, viis kandidaati, niimoodi, et nüüd võiks siis öelda, et Eestil on vähemalt 40 protsenti tõenäosust üks grammi koju tuua. Eks vaatame, ootame suure põnevusega seda kaheksandat veebruari ja vaatame, mis juhtub. Mida veel peaks, kelle peale kuulaja teadma, kui märksõnadeks on ERSO ja 2004, kas on mingeid kaugemal olevaid suuremaid plaane lähetada, täname ka midagi salvestama või sõidate te kuhugi, nagu sügisel oli reis Itaaliasse? Nii pikka reisi nagu nagu 2003. aasta veelgi enam, no praegu need mõnda aega ei võta või tähendab mõnda aega, mis on mõnda aega 2005 planeerima järgmist niisugust pikemat sõitu, siis planeerime sõita mööda augustikuus mööda Euroopa suuremaid suvefestivale siis Hollandis, Saksamaal, Prantsusmaal, Itaalias. See küll tuleneb päris kuuene sõita ka paarinädalane päris kindlasti. Ja orkester peab ennast näitama kodus kontserdisaalis, orkester peab salvestama, orkester peab ennast näitama väljaspool koduvabariiki. Need on niisugused kolm väljundit, mida iga iga orkestrit, kes tahab olla tõesti oma oma riigi esindaja. Et kolm väljundid peavad olemas olema. Ja plaadistamine jätkub pidevalt. Kõige rohkem mäe plaadistame koos Paavo Järviga. Ja see on niisugune regulaarne töö, igal igal aastal ilmub vähemalt vähemalt üks või kaks plaati, mõni aasta isegi kolmest. Ja lõpetuseks, millal peaks Hersalu soovima uue aasta suvaliselt enam vastu ei võeta, aga siis nii-öelda jätkuvaks 2004.-ks, milleta orkester nagu nii-öelda puudust ei tunne, aga mida rohkem vaja oleks kuulajaid? Tähendab kuule, et ega niimoodi ei loomulikult võib alati soovida, et, et see, mida me teeme, et see jõuaks, võrdleme võimalikult paljude kõrvadeni. Aga siiski peab ütlema, et kuulajaid kogu aeg, kogu aeg tuleb juurde ja see on parim tunnustus meie tööle, mis olla saab? Ja lähim võimalus kuulata kordame veel üle, on sel reedel, 16. jaanuaril koduväljakul ehk Estonia kontserdisaalis algusega kell seitse kell seitse õhtul ja ütlen veel kahe lausega, mis seal laval. Selle vahel juhtub see, et Marianna rasva Peterburist ja Jako rühenen Soomest laulavad kõige ilusamaid ooperiaariaid, mis üleüldse kunagi kirjutatud on. Mozarti, Tšaikovski. Verbi ja teiste sulest sa oled, tähendab see, et meil me rääkisime Eesti riikliku sümfooniaorkestri aastast 2004, suur aitäh sulle.