Käimas on saade päeva kaardi ja me räägime nüüd Tallinnas kinos Sõprus esilinastuva uuest filmist Afganistani armid, selle filmirežissöör ja operaator Ivar Heinmaa on meil stuudios külas. Tere tulemast päris. Miks selline teema? Te olete võtnud ette teema, millest isegi väga rääkida ei taheta. Teie olete teinud sellest filmi? Idee tekkis mulle esimesel käigul Afganistani 29-ga, neljandal aastal ma olin soomlastega seal ja siis peale seda ma olen mõelnud, ma olengi seal umbes 11 korda käinud. Et peale seda ma olen mõelnud kogu aeg, et nüüd oleks õige aeg teha eesti kuttidest filmi, mida nad tundsid, kui nad seal mägedes sõdisid, tulistasid, ütleme, kohalike elanike, et mis, mis neil peas oli, et mis tundega nad sinna läksid. Ja ma olen seda enda endas nagu mõelnud nüüd juba siis 11 aastat. Ja nüüd ühel ühel hetkel lihtsalt tuli, tuli jutuks sele Riina sildusega ja, ja siis ta pakkus välja, et okei, et oleks võimalik rahad saada, sellele teeks ära. Ja projekt läks töösse siis kui kaua aega tagasi. Teda on umbes umbes aasta aega filmitud ja natuke rohkem meil on meil see lõpp, venis natukene, aga jah, ütleme poolteist aastat. Kuidas käis sellise filmi tegemise ettevalmistamine, kas, kas kõige raskem oli leida need konkreetsed mehed, kes olid nõus oma nime ja näoga tulema ekraanile? See oli kindlasti kõige suurem raskus, et ma mäletan näiteks Simmiga ei olnud tegelikult nagu kahtlusteta. Need osalejad on siis kunstnik seaküla Simsoni nime all tuntud. Ja teine on siis Puurmani poiss, Leino Juhkam ja, ja Simmiga põhimõtteliselt nagu kahtlust, et ta on ennem esinenud nii-öelda nagu natuke avaliku elu tegelane ja ma teadsin, et ta räägib jõle hästi ja temalt temata nagu näidata nagu midagi. Ja ma mäletan, kui ma ETV-s töötasin, see oli kuskil 80. aasta lõpus, me tegime kodukandi lugusid ja me käisime Puurmanis ja, ja siis oli Leino just oli saabunud ja ma mõtlesin, et küll on ikka jube, et nagu sõjas mõlemad jalad kaotada ja, ja mulle tundus niisugune, et ma isegi ei tahaks elada, kui mul oli selline asi, oleks juhtunud. Nii, et ütleme, alateadvus olite mul kogu aeg nagu mõttes, et Leino oleks nagu teine tegelane. Ja see oli kogu film, hakkas nagu pihta või võtad, hakkasid pihta. Kilumetsseal ütlesime, et okei, käi vaata, kas sa leiad Leino üles, kas ta on üldse enam seal ja, ja kõik ja siis Margit, kes sealt läbi ja, ja leinale nõus. Kas need mehed kuidagi põhjendasid ka, miks nad olid nõus sellises filmis esinema, kas nad peavad ennast kuidagi kõigi Afganistanis käinud meeste eestkõnelejateks või, või oli see nende jaoks isiklikult tähtis see asja enda jaoks niimoodi uuesti läbi mõelda? Ma usun, et see ikka isiklikult tähtis neile, et vaevalt nad esindavad nüüd kõike Afganistanis käinud, selleks et paljud inimesed, kellega ma rääkisin, kes olid kohe ütlesid, et nemad ei taha mingil juhul seal esineda, eriti veel näoga rääkida, et paljud nende sugulased, isegi võib-olla perekonnad ei teagi, et nad käisid seal sõjas ütleme, tapnud inimesi. Näiteks väitsid, et neil neid, Afganistan jättis täiesti külmaks, et, et see oli nagu lihtsalt üks väike kogemus ja ka mingit nagu muljet eriti ei jätnud. Nii et ma usun, et ikkagi me leidsime kaks, kaks sellist, kes on võimelised ennast väljendama ja kes on ka pilvi sead. Mis asi on, et tegelikult on need Afganistani armid, mille te olete lausa filmi pealkirjaks roninud? Need võivad olla, ütleme, inimese inimese hinges sees, nagu on Simmil, kes igavese näginagi painajaid 23 aastat sellest möödas, igavese, ta jätkas jälle sõda afgaanidega, automaat kiilus kinni, ärkas ülesse täiesti higisena või siis ütleme nagu Leino Leino vastukaaluks, kes on kaotanud silma jalad. Nii et temal on Tarmid nagu, ütleme, silmaga näha. Mis tegelikult Eesti meestega Afganistanis juhtus, kas BF3 vastab sellele küsimusele? Kohati mingil määral kindlasti selleks, et ütleme, kuni tänase päevani jah, tõesti pole nagu eriti räägitud sellest, et mis seal toimus, et kui seal näiteks joodi või tarbiti narkootikume või, või noh, sellest on põhimõttelist nagu vaikitud isegi ma vaatasin, et vene vene televisioon pole seda eriti eriti laialt avaldatud aga noh, ega ega me kindlasti ei saa öelda, et nii oli kõikide sõjaväeteenistus ja kõik, kõik poisid tegid seda ja ta on ikkagi ütleme, nende nende kahe mehe lugu Kuidas film sündis, te vestlesite nende meestega, mis moodustab ülejäänud materjali, kui palju on kohapeal filmitud, kes veel sõnapäevad? Põhimõtteliselt sõna meil rohkem keegi ei saagi, Leino ema esineb seal veel ja lõpus me näitame ära kummagi nagu perekonna, aga abikaasat ega meil eraldi intervjuud tehtud ei ole, kuna see oli meie ühine kokkulepe, et hoiame nemad sellest eemale. Ja teisalt ei tahtnud võtta ka mingit aja loolast, et, et ma usun, et selle arhiivilõigu osas tuleb, tuleb see lühike kokkuvõte ära, mis sõda see oli, palju eestlasi käis, palju neist hukkus, et ma mõtlesin, et kui tuleb sinna äkki äkki mingi taat, kes, kes köhib paar sõna, et see hüppab nagu selles stsenaariumis natuke välja. Milline nägi välja Afganistan, kui te nüüd seal käisite, millise mulje ta sulle jättis? No ta mulle esimesest hetkest, kui ma seal käinud olen, on jätnud väga sügava mulje, on äärmiselt vaenama äärmiselt räpane, maaga pildis on ta väga uhke, kõik need värvid seal kuskil pruuni tolmu õhus kogu aeg päiksekiired läbi selle ja inimeste näod, nad on lihtsalt fantastilised. Ütleme näiteks Euroopas, filmides sa eluilmas ei näe inimeste nagu nii-öelda nagu suurt plaan, et see ei ole, see ei ole nii, mängib Afganistanis. Millised elu, need inimesed seal tänapäeval elavad? Noh, paljud paljud, ütleme, sõja möödudes on nüüd üritanud teha mingeid äri endale tänava peal müüakse hästi palju tänava tänavakaupmehi aga näiteks õudselt palju on ka kerjuseid, jalutu inimesi, et elu nagu üldiselt väga viletsam. Kuidas sul jälle selle filmioperaator just selles kunstilises mõttes, et et kas tekkiski selline konflikt, et filmi sisu või filmilugu on tegelikult väga traagiline, aga samas kaadrit kohati nagu sa ütlesid, on väga ilusat sealt, kas see kuidagi, kas, kas sa pidid selle peale eraldi mõtlema, et see visuaalne pilt jutustaks, sama lugu? Ma usun, et seda eriti eriti raske nagu filmida ei olnud, et ma olen teinud soomlastele siin 15 aastat juba ligi 100 tunnistoki filminud. Et ütle, ütleme mul peas olid kõik olemas muga, kõik kaadrid olid nagu selged, et kui inimene tuleb, ütleme ruumi sisse, et ta läheb sealt ka välja minema. Monteeruksid, et selles mõttes see oli täiesti kukepea. Aga ütleme jah, et see Afganistan ise ise on niivõrd juba nägemist vääriv, et, et ma arvan, et seal mingi mingeid probleeme sellega ei tulnud. Üks raske koht oli muidugi see, kui me läksime Simmiga läksime mošees reede Balbluse ajal. Ja, ja Simm oli, muidu käis seal eesti eesti mundris ringi, aga selleks hetkeks olid ära maskeeritud Taliban selle põhjaliidu mütsi pähe, rätik ümber õlgade, plätud jalga ja tavalisi, tavaliselt riided selga. Nii et kui ma seal mošees olime, paljud käisid küsimas, et mis maalastelt Solete Simmi käest küsida, kas ta on araablane vä? Ja siis sim, teatab seal ja et eesti keeles, et huvitav, et jah, et kui inimesed teaksid, et ma olen nende vastu sõdinud, neid tulistanud, et siis mul ilmselt šašlõkki pakkuda. Järgneva pakutakse mind, tahtsin ise nagu söödaks värava taga. Mis sellest filmist edasi saab, ta on valmis, täna on tema esilinastus ja kinosse Sõprus taga jääb pea nädalaks linastuma. Kas pärast seda sõpruse nädalat on ka teada, kustutab filmi, võiks näha, kas teil on plaanis näiteks filmi panna televisiooni või DVD peale või? ETV-s tuleb see kindlasti mingi aeg, aga ma kahjuks ei oska öelda, millal, millal see olla võiks. Tiividist mainin, ma praegu ei oska öelda veel, et, et siin on nagu rahade tagasi. Ja lõpetuseks, et millised on sinu järgmised või, või sinu käimasolevad projektid. Kas rindeoperaator on sinu selline põhitöökoht detavast, midagi rahulikumat ka? Ei, ütleme pooled pooled tööd on ikkagi rahulikumalt, et see, see, kus nagu sõda, käidu, konkreetselt tulistamist on, see moodustab ütleme noh, võib-olla 40 protsenti töödest. Aga järgmiseks juuni alguseni arvandosse. Suur aitäh, Ivar Heinmaa, me rääkisime siis esilinastuva filmist Afganistani armid.