Valitud teosed ühes teises, Theodor mõnes sobivaid sõnu millerite mänguks. Mõtlen ja tunnen välja muusikapäevi, kuid globaalseid suuri lavasid. Poorsust laeme närvis, kunagi olnud kuhugi kadunud lihtsalt kogu see polügoon, päkk, mees, vaid karikasarja ärgatud. Kirjas valitud mõtted. Kaarel kattub. Kinni lööb kirjat valitud. Järgatuge koguvad hoogu Londoni energiapoe loobuma, kotitäis on kaver vaest. Mõnikord ka kõik on tõeline fantaasia. Koristage raadiumikul täiesti, ehk siis juba ammu käsi krampis mõttega pidada sammu, on keerukas, viimased read. Ei teagi, kas naudin rohkem tulemust või protsessi. Minu jaoks on kirjutamine viis maandada stressi sulest paberile voolav toores emotsioon ja dreaming. Materjal jääb kõrvale pikalt ju jaksa endale siis andmata kogu lüürika kuus korda. Kui nüüd oleks Hinge kinni löövad valitud, mõtlen, jalgsi, on jälle mööda tublit kogumas onu poetanud. Rekkatuks hinge kinni löövad valitud mõte. See on jälle rida järel, kattub koguma. Rõngad, kui arvad, epic, mässadan kergelt, tehnika naeratas mulle lollakalt, nagu me alati teenindaja mustrateegin jätkuvalt sama lüüa vastu käe-jalaga, keera teine põsk ette pasale, kummagi valitud teostus on koosne viha. Armastus hoiab sõbrad lähedal, maestro. Saan aru. Sellepärast enne lahingut alake mõttes palvetan ja tean, must tuleviku teeb mind ainult vanemad õpetavad seal seal poliitikut, kes kuuemas teooriat, vaid. Meil on oma nägu, kohad, teed, meetodid ja võtted, valitud, mad ärgatud, hinge kinni löövad valitud mõte ja üks on jälle mööda järgatuble. Kuumas on o. Kus hinge kinni löövad valikul? See on jälle järelkand, tubli tor, kogumas hoogu. Loidne õigesti valitud mõtted. Raadio kaks. Nende leid vallitud mõtteteradega eetris ansambel nois mehi, kes on meie tänase laivi külaliseks, meil on väga hea meel tervitada siin Eesti raadios. Tere Tommyboy. Tere alko. Ilmselt oleks väga viisakas kuulajate suhtes tutvustada ka kogu seda seltskonda, kes moodustab. Ma ei tea, kas ametlikult või mitteametlikult naismehikesi laiv koosseis, vähemasti täna on. Selleks on väga värske koosseis, meil ütleme nii, et peale ühte proovi oleme siin. Et esitada siis oma muusikat live'is Abikson, Annely Kadakas trummidel, Andrus uudsa bassil ja Raun Juurikas kiibordil. Ja tegelikult on puudu praeguse seisuga seisuga tännyboy ehk flöödimängija, kes pesitseb Saksamaal, liitub meiega meie live lai kontserdi ajaks juuni alguses ja TC kajat ja Laura taustalauljana. No kui rääkida naispäikesest natukene, siis ma olen lugenud teie kohta sellist terminit nagu eesti hiphopi veteranid, kas teile endale meeldib selline määratlus, kas te tunnete ennast eesti hiphopi veteranidele? Ma ei tea, ma olen 24 alles veterani staatusesse on vara wanna, mul on ka nagu selle pensionini on palju aega, eks võib-olla siis mu mõistus on veterani tasemel, aga kehade pika Poskiste Kui kaua juba hiphop teie jaoks tähtis on olnud, võib-olla mõeldud veteranistaatust selles mõttes. Üle 10 aasta minu jaoks kindlasti. Minu jaoks veel mitte kümmet aastat. Peaaegu. Teie muusika tegemine sai otsapidi alguse Pärnust, kas Pärnu on või oli eesti hiphopi pealinn? Tõstakse liiamuse vaidlusele üles kunagi ta võib-olla isegi kindlasti oli, siis toimusid Eesti mõistes kõige massiivsemalt üritused, kop, kellad ja ja nii edasi. Aga praeguseks hetkeks noh, õnneks seal vahelduseks näiteks on ta suvepealinn suvepea. Et muidugi jälle nüüd mingeid noori tüüpe sealt vaikselt vist hakkab tulema otsapidi. Et hetkeldaja impopi peale kindlasti ei ole. Mida teie kohta on veel öeldud, on see, et tuge te olete muusikat tegelikult teinud päris kaua, et siis niimoodi laiade masside jaoks andsite endast märku, kui värskelt sel kevadel ilmunud albumiga, mis kandis sama nime, mida sa esimene laul valitud mõtled, kas te ise tunnete ka, et te olete nüüd astunud üle mainstreami ukseläve ja teie plaadil on olemas teed ja ja muu taoline teie kohta on kirjutatud. Kindlasti mitte selles mõttes, et see plaat tuli täpselt selline, nagu me ise tahtsime ja see on rohkem selline, nagu ma ise tahtsin, kui see esimene plaat oli kindlasti ja, ja iga lugu sellel plaadil on hitt meie enda jaoks. Ja kui teistele ka meeldib, siis on ju väga hea boonuse. Kas te oskate ise seda oma muusika kõla, seda, milline ta on plaadi peale saanud, kuidagi kirjeldada. Ma olen kuulnud kommentaar, et te olete suhteliselt sellised vanamoodsa kõlaga hipooperid. Noh, aga see kõlas õigi täpselt selline tehtud, nagu meile endale meeldib ja kuna meil endal selline rohkem niisugune 90.-te keskpaik ja tänaval tehakse ka muidugi sedasama sedasama asja tahaks hästi, aga aga jah, ega ta ei ole niukene ilmselt ei ole väga niisugune moodne ja uudne ja ta on rohkem, pigem siis ikkagi meeleolumuusika, mitte kui mitte ei ole tehtud nagu selle plaaniga, need, et, et kõik saaksid hullult kanni keerutada siukse Kiline kolina saatel. Nagu see kaasaegne sihuke tants oli, Jamaikamõjutustega klubi räpp kipub olema. Et ta on selline muusikas bassikas, madala, madala madala häälega peale Räpitud ja nii edasi. Kuidas teil tööjaotus omavahel, kas te kaklete ka, et kes saab laulda refrääni, kes saab öelda mahlakamaid sõnu, kes saab välja mõelda? Loomulikult me kakleme, aga, aga tavaliselt selline jagunemine toimub nagu loomulikult, et kellele, mis asi nagu paremini sobib parajasti jah, et lõppkokkuvõttes loeb see, et kõlaks lõpus Eesti, mitte see, et kes nüüd sai, aga selle üle me vaidleme, külgaste, kõlab need hästi. Räppimine eesti keeles vers räppimine inglise keeles. Te olete teinud nii üht kui teist. Miks mitte teha mõlemas keeles nagu mina olen jätkuvalt seisukohal selgelt, et võid vabalt inglise keeles räppida, eks ju. Aga kuna kuna ta kahjuks eesti Eesti keel annab sihukse imeliku aktsendi nagu sellise puise kõla inglise keelele, siis võib-olla ei tea, teine, teine asi jätkuvalt. Mina isiklikult ei valda inglise keelt nii hästi, et ma suudaksin ikkagi emakeeles on lihtsam öelda seda, mis seal tegelikult öelda täpselt. Teie tekste lahti mõtestatud, nii et asi, mis tõid Eesti vabariigis kõige rohkem, häirib hetkel pidavat olema see, et raha on kõige tähtsam asi. Kas tõlgendajad on täiesti õigesti aru saanud? Põhimõtteliselt küll jah, sellepärast et kuna sellist sotsiaalkriitilist joont alustasime, alustasime oma esimesel albumil nendesamade esimeste eestikeelsete lugudega üldse ja siis me, kuna, kuna see teema ei ole kuhugi kadunud siit riist, et, et inimesed nagu jooksevad, töötavad ennast haigeks nagu raha pärast ja, ja, ja teevad väga inetuid asju, nagu iga päev on igalt poolt seda paista, siis siis on meist õigesti aru saanud. Aga kas teie igapäevasest tööst võimegi rääkida? Lugesin lehest, et te olete mõlemad vist tõele Tallinna kaubamajas ja te tegelete muusika müümisega plaatide müümisega, nende informatsioon, kala, mis on õige. Tegelikult me töötame mõlemad Stanford, Musicus, pillimegi konsultanti täna, nii et me müüme instrumente, millega muusikat teha mitte ei müü plaate, et kuulata neid. Millised on teie ostjad, millised on need Eesti inimesed, kes käivad Pille ostmas? Noored hakkajad muusikad põhimõtteliselt kuni siis vanade meestena välja, kellel on mida vaja parasjagu. Et kestab endale mätta peale tunnistamiseks midagi saada, kuni siis kes tahaks ajalugu ta. Kuidas teile tundub, kas muusika tegemine ise isetegemine on Eestis popkas, teil on piisavalt kliente? Alati võiks rohkem olla, kui bossinul juhtub kuulama. Aga, aga tegelikult muusika tegemine on õnneks slai pillidega nagu tagasi tulnud, et siin 90 keskel oli täitsa täitsa vaikus igal pool. Et vanad veneaegsed pillid olid omadega õhtal ja keegi uusi jõudnud osta et muusikat teha, aga õnneks nüüd on tulnud noori bände ja kõike kõiki asju juurde, mis on meeldiv. Te teete meie live is täna kaks lugu veel. Rääkige nendest lugudest natuke ette, mida nad nendest kujutavad, nad on ka mõlemad selle värske plaadi pealt. Et järgmine lugu on aeg ehk hapu, mõtle sats, mis on üks lugu ühest poisist, kes ise sealt loost kähku peale esimest rida kao peades auto alla. Aga, ja siis tema mingitest vanematest lähedastest sõpradest, kes kuidas reageerib sellele loo moraal, mis tuleb välja Sist refräänis on see, et kõik üritavad aega ratsastada, aga tegelikult aeg paneb meid hoopis paikat. Saatuse sõrmed on kohalikel sõrmedel kõverad, aga ja viimane lugu on, miski muu ei loe ehk siis hitt või midagi taolist, mis on ka jälle kahest tegelasest, üks on selline süüdimatu elupõletaja. Ja teine on kontori õnnetuke, kes oma päevituse saab kuvari ekraanilt ja ja nii see elu veidi nii see elu käib, aga miski muu ei loe samas. Aitäh tame juba jalga nende väikeste kommentaaride eest siia vahele. Me anname nüüd taas teile sõna muusikaks. Raadi kahe päevakorrasaates jätkub laiv ja jätkab seda ansambliga naismehikest. Peaosas. Hapu mõtle, satsia välja, sülitas kirsikivi, tegi veel paar sammu ja siis auto alla jäi narkari raiskondlust taksost kõigi kuradite nimel. Tema pärast pöörlev Emmy ootas juba kella kuuest saati närvilised, suitsetasid ja toksis lauaplaadi. Oleksime pidanud kasutama kaitsevahendit. Anton valis numbrit ja põrnitses samu pakke, kurat võtaks kuudega ja lubas maksta pleki kohe kätte. Tüütud vist ei tule, taskud on alles tühjad ja kraamika veel käes. Hulgud, mõtles ema ning lülitas välja pliini. Läheme. Nüüd jõuavad kolmas kord lähtuda. Kell on ammu seal, ma t-särgid homme triigi, nüüd pean öisesse vahetusse lahkuma. Läinud on minutid, seisavad seierid, kellad, maa, veatu planeet tomateid. Enamus oma elus üritab panna paika aega, aga tegelikult nagu need ei läinud, on minut, seisavad seierid, kellad, maailm ei peatu, liigub planeet pomid enam ei saa panna paika. Aga tegelikult hoopis aeg paika paneb ja hommikul värske nagu parv peale esimest õlut nurgalauas, võitsid ärimees ja täi telefon kirises, lapp keeras Ennosteemi kõhus peale kõnet, vajus kokku, silmist pisaraid ei ole võimalik. Loll juhus. Korrutas, kuid hiljem psühholoogi juures mudilas, kes masseeris kui jalad. Sest miks haiglasse valgemad tohutute sündis, poeg, jaotasarni puhkas, vaene väikemees. Ema pakkis koti kokku, särke, pükse. Varsti tuleb inimene, kenad silmad. Oh jumal, mis sa oled teinud, et mu ainsa poja mult võtsid, ei olnud musterkodanik vahel laps, pisut. Uksekell mitte varjupaiga töötaja, vaid naaber, tunnen kaasa, vererõhk, ta pea sees kui haamer, kui poiss ei tule koju. Kuna mu poiss ei tule koju enam kunagi. Seisavad seierid kellal, maailm ei pea planeet omi päid panna. Aga tegelikult hoopis aeg paika. Heidavad seierid, kellamaailm ei pea Tomid ja panna paika, aga tegelikult hoopis aeg paika paneb. Telefon heliseb silmad avab laupäev, see tähendab, et täna ja homme on vaba ainult ema juures lävi täis uus särk selga. Antoni poolelt võtnud Docury tagasi maksta võlga üle, kuid aeg on oma asi, mõttevahetus teen, mis tahan, olen sõpradega öösel Emmy juures magada, aga nüüd riided selga, uksest, õue, turu väravas, meenu, tahtis rääkida kõigile nõuetele, on parem läbi, mõtle, patsi, astub edasi, müksab kedagi. Järjes, peatu. Hazardi valik on ostabki, sest naeratas kenasti ja peale väikest vestlust oleks tahtnud enamgi. Küsimiseks julgusest ei piisanud. Viisakus, mis oligi ta nimi, vappu, mõtle satsia välja, sülitas kirsikivi, läinud minuteid, leiavad maailm, ei peatu, liigoplareid, Tomid. Enamus oma elus üritab panna paika aega tegelikult paika panema läinud seisavad seierid, kellad, maailm ei pea palee domineid elamus oma ritta panna, paika, aega aga tegelikult. Aega läinud on minuteid leida, lapse maailm ei peatu, liigub planeet. Panna paika aega, aga tegelikult hoopis melooti seisavad tseerikel pead. Enamus oma elud pööritab vööri. See oli siis naismeikes raadioeetris ja üks laul tuleb naisMäikesilt siia, meie päevakorra eetrisse veelgi. Meil on siis tegemist päevakorra iga neljapäevase traditsiooniga, kus Eesti põnevad noored, natuke vanemad, aga laivihimulised bändid meil külas käivad ja nüüd siis tänane viimane annus live muusikat siit. Eesti raadiostuudiost teie ees on ansambel naismeikes ja kohe kuuleme siis lugu, mille nad ise lubasid välja kui nende ilmselt kõige tuntuma hiti, vähemasti, mis siis mainstream raadiojaamades on kõige tuntumaks mängitud, nii et ansambel naismänkas ja viimane annus hiphopi raadio kahe päeva võrra päevasesse eetrisse. Kohus külla, kus põles, tuli laeval rand, öösel. Eile toimus üheksapäevad ära näe vaeva, kiirem taevapoos nagu külmast härmas pitsid, sibulat ja härjasilma alkobeedil nagu pliidi vabastaja friisi üle vabariigi, otse üles lendabriini mööda selja voolab. Jämedite käkke, naudin vastu liibuki, kõrvu hellitavad Keili klaas on lähedal, hommik piisavalt kaugel. Rahvas nagu kunagi hauda kaasa laulge refrääni joogas, Väikse rahvas kuuleb puudega suured sõnad muusel taas tunda ennast vabalt, miski muu ei loe vaena. Miski muu ei loe, oleks suvi ja kogu aeg oleks soe ja miski muu ei loe ressi, muu ei loe taas tunda ennast vabalt miski muu. Radega miski muu ei loe, et väljas oleks suvi ja kogu aeg oleks soe ja miski muu ei loe. Uue loe. Kullaga. Puhkus mul on vaba päev siis päike taeva, seda, et, aga kui see käigasse plaanis sellised ekraanid võtta. Samas tempos, tõstab printsi lihtsalt pärast pead valutama. Voimixi hommikuni. Õlle peale tungib veidike vangil maitseb liiga hästi, kurat saamles jälle tassi, mis sa arvad, võtaks juurde hommikust treid passilosoomi mära napsata, kui liiga palju võtad, pigem sa tõesti ei tule. Parem helistaksin kodu. Nii kaua veel bailataks, kuniks võtan veel kasti õlut, sest täna miski muu ei loe. Ennast meikima ei loe. Väljas olek tuvi ja kogu aeg oleks soe ja miski muu ei loe. Ennast avad, miski muu ei loe, bailata sõpradega miski muu. Naljas aeg, suvi, aeg oleks soe ja miski muu ei loe miski muu. Kontorimaks ei loe seda ilmaprognoosi jaanipäevaks. Ei loe otsa saanud jääkuubikud ööklubis ei loe. Üheteist blondiini elu ei loe. Ülo külmaga kohe kindlasti käega löödud väravad jalgpalli. Kunagi. Sõpradega miski muu ei loe, et väljas oli soe. Aga sõpradega mingi muu ei loe. Soolo. Anneli Kadakas noomen. Laenas. Vaelata sõpradega väljas olles suvi. Ei loe. Aidata ära sõpradena. Ja kogu aeg oleks.