Nojah, see on raadioga Et ta on Saades siin me oleme, läheb edasi ja meie Tõnuga võõrustame meie tänases külalise tunnis. Muusikut ja telerežissööri, Jaanus Nõgisto vere, Jaanus. Tervist Jaanus, oled nüüd juba harjunud sellega selle mõttega, mis on nüüd mõned päevad olnud, et sulle antakse kõrge siis autasu, teenetemärke. Jah, valge tähendab viienda klassi teenetemärk. Segased tunded on möödas, on saabunud teatud selgus. Ei ole mingit selgust saabunud, aga mujale, sest seni olen nagu aru saanud ja ma ei oska nagu nagu seisukohta hästi võtta, sest noh kui ma sellest teada anti, siis alguses mõtlesin, et tegemist on mingi väga musta naljaga, kes keegi üritab mingit telesaadet teha. Et kuidas inimesel katus ära sõidab, aga mitmed ja ma ei ole täpselt aru saanud, eks ole, ja mõistnud sisimas, et miks ta mulle anti ja kas ma seda väärt oleks. Aga teisest küljest on mu tunded väga positiivselt, sest no kellele ei meeldiks ausalt öeldes nagu eriti, kui sa oled sellise elukutse esindaja, kus sa pead nagu, nagu püüne peal olema või siis juhtima seda sealolekut, kellele ei meeldiks väike tähelepanu, ma olen äärmiselt liigutatud ja väga-väga hea tuju, ausalt öeldes Nomeesi Marisega muidugi leidsime, et, et seal on muidugi selle täiesti ära teeninud ja veel just äsja mängisime ühte monument, mida sa tegelikult oled juba rajanud, eks ole tükikest sellest monumendist mitteks, mis puudutas nüüd Rujat ja ja see lugu just nimelt, mis näida lääs ja et ja, ja nagu sa ise juba jõudsid öelda, et, et see oli mängitud ju sisse. Saksa demokraatlikus vabariigis toodetud Moziima kitarri. Ma saan aru, nii, see oli jah, mäletamist mööda siis ei olnud nagu noh, tänapäeval lihtne lähed poodi, ostad endale sõltuvalt sellest, palju sul raha on, kas 100 eurose või 10000 eurose kitarr ja mängid seda niikaua kui sa tahad. Aga siis tuli nagu ise väga palju nuputada ja praegu ma kuulan ise ka, ma pole seda lubada, sest 10 aastat kuulnud, et et nihukesele õigele toonil on päris lähedale saadud. Et see on huvitav jah, et, et kitarr võib maksta seal, mis ütles, et 10000 eurot ka põhimõtteliselt, et kui palju, kas nad on siis nii palju parem kui siis mingi odav. No eks see kuulub muidugi mütoloogia valdkonda rohkem, eks ole, teatud aastakäigu les pool Kidsonid hinnad algavad kusagil 250-st 1000-st dollarist ka, eks ole. Kuna ta on valmistatud 1958 59, aga aga noh, selge see, et hea pill on kallis pill. Odavalt saab odava pilli ja see tavaliselt ei ole nii hea, aga aga ega heapilliks ei mängi, selleks peab ikka nagu mees olema ka peab olema ka idee, mida nagu sellele öelda. Just just, Me kuulasime ju eelmise tunni lõpus seda legendaarset propelleri lugu. Helinälg ja seal olid sina ka üks tegelane, kes, kellest siis lauldi, et kas saab, tood Karuksi sealt vangitornist välja ja paned oma Gibson kidra koopia. Oli sul siis tollal siis see 81. aastal vist oli sul tollal see Gibson Gibsoni kidra siis olemas, muidu mida, millega siis välja tuvastada? Kitsalt mul ei olnud mul koopia, oligi. Kidra jaapani koopiaga suuga mille ma olin vahetanud monoluubiga ühe sellise džässi, džässi Gibsoni koopia vastu ja Uno Loop oli pärast väga õnnetu, talle ei meeldinud see pill, mina mängisin selle pilliga mingi neli, viis aastat ja, ja kui ma, Ma müüsin selle maha kusagil 90 aastat, ei, 80 aastat alguses. Ja kui ma praegu näeksin seda pilli veel kusagil seal keske koopias on just see, see film, millega AC DC kidamänge mängib, eks ole, mustaks selle otsekohe tagasi. Aga paraku ma ei tea, kus kohtusime. Ei oska, sulle peaks kunagi püstitama monument, kas sa näeksid ennast seal kitarriga? Ma loodan, et seda ei tehta siis. Nii lolli tähelepanu pole küll ära ära ära teeninud ja ja mina arvan, üldiselt nüüd monumentide püstitamisega peaks nagu ettevaatlikum olema, et monument tuleb, teistel kaaskodanik olid ka enda sees püstitada, mitte ei pealinna üle külvama igasuguste poliitikute ja, ja kangelaste skulptuuride, aga kuigi skulptor täidavad selle peale natuke solvunud olla, aga, aga mulle meeldivad sellised apsatsemad asjad, sihuksed, konkreetsed asjad mulle meelde, ma loodan, et kellelegi ei tule pähe nii lolli mõtet ühele kitarrimängijale monumenti teha. No Jaanus täna sinu valikul mängime ka muusikat, et muusikat on kahtlemata palju ja ja olete valinud siia selliseid bändi nagu AC DC, et mainisid ka midagit, et AC DC tüübid mängivad ka mingisuguse sarnase pilliga, mis su käest ära läks. Angus Young mängib. Eks ole, Gibson SG ka sellised ja see kida suund on mulle. Hiljuti oli HC tissiplaatidel mingisugune totaalne selline diskantlehtedest plaadipoest ostsin kõik korraga ära. Ma pole näinud, noh, väga suur fänn nagu nooruses olnud, aga aga praegu ma märkasin, et, et, et see on väga kihvt kitarrimängija, see on väga kihvt. Kitarrikäsitluses on väga uhke sound, mida tänapäeval, eks ole, sellise digitaalsel ajastul kohtab väga harva ja see on niisugune tõsine, lihtne, konkreetne ja väga hea. Heal pillil ongi kaks soundi kõva ja vaik. Räägime juttu Jaanus Nõgisto. Aga kelle valikul kuulasime teisE lugu, körs katter. Jaanus, saime juba aru, et täisid, issi on sinu üks suuri lemmikuid, mida sulle meeldib eriti kuulata autos. See on põnev, mina avastasin selle bändi suht hiljuti, mingisugune pool aastat tagasi just. Ostsin nagu kõik plaadi korraga ära ja ja tollel ajal noh, ma tegin nagu ise nagu teistsuguse muusika eest, ei pakkunud mulle võib-olla nii palju huvi, aga aga mis ma selle bändi juures on suhteliselt kindel, on selline huumorimeel, mida, mida rokkmuusikute hulgas üldiselt tuleb väga harva ette tuleb küll noh, väljaspool lava, eks ole, et enamusel normaalsetel inimestel on ka hea huumorimeel. Sellel bändil on kohe silmatorkavalt hea huumorimeel. Et noh, ma saan inglise keelest enam-vähem aru, eks ole, ja mulle täitsa sõnademäng ja kogu see, see teeb lihtsalt nalja ja teeb tuju heaks, ükskõik kui jubedatest asjadest ka laulavad. Ükskõik, kas põrgust prostitutsioonis, kama kaks, millest nagu lõbus kuulata, see teeb tuju absotzee eraldabki eraldabki nagu head muusikat sellisest igavest muusikast. Huumoriga. Kui suur huumorimees sa siis olid, kui sa alustasid muusikat tegemist, et siis ju tõelised muusikud kuulasid sellist väga, väga sügavat siukest Jessi, proge muusikat, et ega seal nagu noh, väga sihuke huumor välja ei tulnud ja kui me räägime Rujast Ta võib ju väga isamaaline, aga, aga mis, mis, mis mees sa ise olid, olid uid huumorimees, huumoripoiss. Ei no ma olin igavene, paras paras vigurvänt selgelt, kui niimoodi naljakalt öelda. Oota, mind hoiti, eks ole, sinna seltskonda mängima, ma olin teistest ikka õige mitu aastat noorem ja teised olid juba, eks ole, käisid, kes konservatooriumis, kes, kes teatrikoolis juba teisel, kolmandal kursusel, kui mina veel keskkoolis käisin ja mind korjati üles ja ega mul nüüd aeglasel nalja teha selles mõttes ei olnud, et ma pidin nagu õppiva üldse nagu pilli mängima niimoodi, et see talutav oleks, mu kaaslastel olda. Õnneks tänu sellele, et ma olen teistest noorem, anti mulle ka väga palju, nagu andeks. No kuidas see juhtus üldse sind nii-öelda korjati üles. Küllap see käib tänapäeval samamoodi, ma lihtsalt käisin, kitarr käes ringi mööda erinevaid pidusid ja palusin kas mõne sõbraga koos või selle, eks Willime ikka tundsin. Palusin nagu võimalust nendega koos jämmida laval ja seda mulle teinekord võimaldati ja ma sattusin jämmi maga Urmas Alendri, Tiit Aagmaja sellise seltskonnaga ja, ja ükskord isegi appi ka koos. Ja kui Andres põldo siis niisugune kõige märgilisema tähtsusega eesti kitarrimängija nagu Rujas koha üles ütles, siis ta soovitas mind sinna. Ja nad võtsid mind nagu proovile. Või ongi, et sa oled ikkagi lahv? Vabandame nüüd väljendustega pärast tatikas, sa olid siiski 15 16. Null kuus hakkasin kohe 17 saama. Et jah, tollel ajal vanas Tombis ja vanas Tombis, millest nüüd, mis tahetakse nüüd ära kinkida vist vennaskonna lehma lellepoegadele, et seal toimusid sellised rokiüritused ja kontserdid ja seal ma käisin ta tantsupidudel ja kus, kus aga mängida sai igal pool, ma ronisin lavale ja, ja tihtilugu lasti. Ja sealt siis nagu üles korjata, et küllap see käib tänapäevaga. Neymar. Ma ei kujuta ette, võib-olla tõesti käib, aga kuidas, kuskohast selle selle võtsid selle järjekindluse ja üldse sülakuse ikkagi ronida sinna? Ise veel noh, paras. Eks ole, põlv põlvpükstes poisike. No eks ma olin muusikat kuulanud ja mulle tundus, et on, see on põnev nagu nafta, ma olin tohutult sisse võetud, ansamblist läks avad, ma kujutan ette, ma oskasin tollel ajal mängida black sabati, tolleks ajaks ilmunud kõiki nelja plaadi, kõiki lugusid oskasin isegi laulda. Kuigi mu hääl on oluliselt madalama ja oli ka siis. Aga noh, ei ole väga keeruline asi ära õppida inimesele, kes vähegi musikaalne on ja ja ma sain sellega hakkama. Tollel ajal oli see selline meinstri. Praegu ta võib tunduda nagu sihukse nishi värginaga, aga mulle meeldis pilli mängida niimoodi. Me hakkasime pillimäng suhteliselt hilja, magasin kusagil seitsmendas-kaheksandas klassis, eks ole, tänapäeval selleks ajaks on juba juba nagu pillimänguoskused peaks nagu juba nagu realiseerunud olema, kusse innustas tulijaid nüüd hakkangi kitarrimängija. Mis issand, see on, ma ei mäletagi. Olin purjeta tollel ajal purjesporditreeninglaagrites igal pool Eestis ja Venemaal, siis siis seal oli mitmel inimesel kitarr kaasas ja ma mäletan, et Olav Osolin, kes olid mu purjetamiskaaslane tollel ajal, tema oskas kolme duuri ema õpetas mulle veel ära. Ja, ja kuivõrd minul on alati nagu laulude sõnad hästi kergesti meelde jäänud, eriti roppude laulude sõnad, siis ma ühel hetkel avastasin, ma oskan ennast selle kolmetuuriga, mida Osolin mulle õpetanud oli ennast saata ja laulda, kas roppusid väga imelikke lugusid, üks nendest oli lagendikul põõsa vilus eesti sõdur lamab maas. Aga oli, oligi niukseid, naljakamaid, lugusid ja, ja siis siis ma vaatasin, et sellega on ju päris lõbus nagu aega veeta ja ja nii edasi. Kas sa ikka nagu seltskonda juurde tüdrukud vaatasid ka selle silmaga juba? Noh, eks tüdrukud hakkasid hiljem vaatama elektrikitarri hakkasin mängima. Et mu ema ema ostis mulle esimese elektrikitarri kummalemist. Seitsmenda klassi sa vist kunagi oli, Vene tänaval oli selline vabrik, mille nimi oli ühendus ja seal tehti elektrikitarre ka need sarnanesid muide kips, olles poolile niimoodi oma väliselt kujult. Ja siis, kui ma ikka nägi, et ma ikka tahan mängidest, ostis mulle selliselt. Ja siis ma likvideerisime Koduse raadio VEF-i ja see tegi täiesti Marshalli Alt, kui tal kõik nupud põhja keerata. Ja siis ma kammisin oma aidas makki ja vaheldumisi aidas makivalt tulevad, läks, avati ja, ja marssali häält tegema vesi, ka neid neid lugusid. Ja, ja mingil hetkel tekkis mul eriti paralleelklassi tüdrukute hulgast täiesti märgatav. Ja nii see läks. Aga kuulame meie praegu edasi muusikat, oled valinud rai kuuderi, mis sa ütleksid selle kohta? Ma hakkasin mõni aeg tagasi, hakkasin nagu mandoliinimängu vastu huvi tundma, sest mul ei olnud parasjagu midagi teha. Ja siis üks Ameerika sõber saatis mulle kaks plaati selle plaadi peal küll mandoliinimängu ei ole. Aga, aga see, ega sellist muusikat eurooplased väga laialt ei levitate müüda, eks ole, aga, aga see plaat ja see lugu konkreetselt, millise giid, mis on selles mõttes pärimusmuusika, eks ole, see laul on tehtud kusagil 19. sajandi keskel, kui need kauboikangelased seal üksnes kõmmutasida. Ja see on hea näide sellest, kuidas väga oluline ja lihtne idee on võimalik ära realiseerida. Veenvalt ja see elab läbi sajandite. Selles loos on midagi sellist, mis nüüd selle laulu tekst on väga armas. Muusik ja filmi ja telerežissöör Jaanus Nõgisto on meil täna külas ja ma arvan, et on õige aeg nüüd visata pilk ikkagi selle Ruja juurde tagasi. Jah, et siin Rujast on ka eraldi, eks ole, veebileheküljelt, kus inimesed arutavad nii ja naa. Et mitu korda oleme juba maininud seda, et vähemasti läbi Ruja on, Jaanus, sa oled endale ka monumendi püsti saanud. Ja Rujas sa siis 16 aastased poisina liitusid ja olid seal siis, las ma vaatan 1988. aastani, mis on ka vist ja draakoni aasta nii nagu nii nagu seegi, aga, aga, aga sellest 88.-st aastast. Mõnevõrra hiljem rääkisime sellest, kuidas sa sinna sattusid peale siis seda, kui Andrus, Andres, Andres Põldroo distantseerus, ma ei tea, millal sa, Andres läks ju ka väljamaale vist, eks ole. Ei, Andres läks väljamaale hiljem ta liitus Gunnar Grapsi bändiga ornament õige ja ja hakkas mängima koos psühhogaja koos paplare. Sellega läks nagu puskari tee peale. Aga sul on ju ennem Kavil oli aatomi triikraud, kas seal kas seal ikka bänd, kest, mis laval käis? See käis ikka laval küll, jah, seal see oli, niisugune on minu jaoks kaheksanda üheksanda klassi selline nagu koolibändist alguse saanud, lasime, kolmekesi mängisime mängisime, läks, avati kriimi ja ja ma mäletan ka ühte Zeppelini Niukest risti. Aga noh, see on muidugi nali, eks ole, aga see nüüd ei ole midagi tõsist. Nii, aga mis sinu jaoks, ütleme siis selle Ruja Ruja juures nüüd? Tahaks nüüd kokku arvutada, kaua sa olid siis, ühesõnaga see 15 aastat. No umbes nii, tuleb välja 15 aastat selle peale kunagi mõtlen. No ma püüdsin praegu nagu arvus arvutada oma siis oskuste juures tundub niisugune ümmargune 15 ja kuidagi see 15 aastat, kolm, viis aastakut. Kolm viisaastaku jaotame selle kolmeks viisaastakuks, nii nagu nõukogude ajal kogu elu käis ikkagi papp, jätil jätkab, nagu öeldakse. Et milline nendest viis aastakutest siis sinu jaoks kuni pidulikult võib küsida üldse. Kõige. Kõige olulisem on meie südamelähedased. Kunagi ju oma oma väheseid elatud aastaid nagu üritanud jagada mingisugusteks perioodideks. Ma ei põe suurushullustus ja, ja ei ei näe, et Rujas oleks toimunud kunagi mingi tohutu võitlus mingisuguste perioodide vahele, minu jaoks on see nagu nagu üks protsess, mis on eelkõige tähtis mulle endale. Ma lähtun sellest, et kõige tähtsam on ikka see Needsamad mängija, sinu mõtlemine peab sulle endale kõigepealt meeldima ja kui teistele meeldib, siis annan pisikeseks boonuseks ja ja niimoodi niimoodi on ta läinud, et selge see, et sellel ajal, kui mina olen Margus Kappel, nagu nagu bändi muusikat kirjutasime seitsmenda aastate keskelt kuni 80. aastal, et et see on minu jaoks nagu kõige olulisem aega ja kõik see käekiri mõlema tollel ajal omandasin, eks ole, ühtlasi paralleelselt muusikat õppides Marguse kõrval, eks ole. Muidu akadeemiline muusikaharidus puudub täiesti. Et see on minu jaoks nagu kõige tähtsam nende lugude hulgas on üht-teist, mida mul seniajani Siuke tunne oleks kuulata. Vähemalt ma ei tunne häbi. Sest inimese kohta, kes seal suhteliselt palju siiski mänginud, eks ole ikka sulavõi või muid asju. Nende lugudes on ka sellised, mida ma praegu noh, ma ei seedi kuulates tuleb. Mul tuleb sellega seoses meelde igast jama kahe ja vot nende lugude hulgas on piisavalt palju neid, mida, mida mul ei ole häbi kuulata. Ja see on väga tähtis. Tegelikult kõige, kõige, kõige kõige kuulsamaks sai ikkagi Ruja siis, kui rannad tagasi tuli ja see nii niinimetatud pop-Ruja, et siis oli ka siis oli ikkagi tõeline totaalne selline võimutsemine, mis siis hakkas kaheksa. Alguses vanale siiski on selles mõttes väga erandlik bänd, et meie meid defineerinud oma stiili kunagi ega ei olnud nagu tänapäeva selline muusikamaailm on, on väga nagu niši istunud, eks ole, siin on teatud kindlad missid Gustatud stiili- ja zhanrireeglite järgi nagu toimetatakse meie endale selliseid stiili nagu piiranguid ei, ei seadnud, eks ole. Me tegime olles küll põhimõtteliselt ainuke laiv rokkbänd, eks ole, lindistused ei ole sugugi mitte kõige säravamad. Aga, aga lives me olime ikka suhteliselt veenvad. Et nüüd minu jaoks ongi tähtis, et muusika, noh, mis on tõeline, peab nagu laval elusast peast toimima stuudios võib saavutada, eriti tänapäeval, eks ole, teatud tehnoloogiat rakendades ka sellist sellist tulemust, mis mõjub, muusika on aga aga noh, samamoodi süntesaator võib endale osta ka Selveri juurviljaleti kõrvalt tänapäeval, eks ole, ja ja sellega tekitada midagi muusika sarnast. Aga sellist käsitööoskuste, sellist elavat hinge selles noh paraku ei ole, aga, aga, aga ma no ma ei tea sellest endale probleemi, need asjad, minu eelistused. Aga koostaja Margus Kappel ei olnud minu jaoks kõige-kõige, inspireerib, on ja mida ma meenutan tänapäevani kuidas öelda heldimus tundega. Et neid neid siis kaheksakümnete alguse poplookesi sai vilista, eriti tihti imedil huultel. Seda endale üks selline asi, eks ole, ainult keldris ja ainult omaette lohises ka midagi ei saavuta, eks ole, selleks et midagi edasi arendada, selleks on vaja esiteks tekitada omale fännid teiseks teenida normaalset raha, mida meie tolle aja kontekstis suutsime ja saavutasime sellega teatud iseseisvuse õiguse teha täpselt seda, mis meile meeldib. Jaanus, sa alustasid Rujas noore kutina ja tõenäoliselt oli sulle väga. Väga suure unistus on, aga see, kui te hakkasite käima esinemas ja seesama fännibaaskellas rääkisid, hakkas vaikselt tekkima ja kui kiiresti kadus sinult nii-öelda see pind jalge alt või kas ta üldse kadus mõneks ajaks? Kuidas ikka viltu? Minul ei kadunud, ma ütlen ausalt, minul ei kadunud, eks ole, mani nagu muusikaga nii hõivatud, et et see niuke lavatagune ja pidu, elu, see toimus tollel ajal täpselt samamoodi, ma kujutan ette nagu tänapäeval. Ja minul nagu minul nagu pind ära ei kadunud, sest ma olin selleks ajaks siiski kultuuritarbimine oli talle kuidagi teistmoodi, sellena niuksed, muusikad lugesid väga palju ja olid kuidagi. Mõtlesid, palju käisid omavahel läbi, rääkisid, ma ei tea, UFO-dest arapsühholoogiast nii-öelda poliitikas selle niukses kõrgema sfääri tasemel, et minul pind ära kadunud ja niuke staarikompleksi küll kunagi ei ole. Ei ole välja elanud, vähemalt noh, ma ei tea ühtegi inimest, kes oleks näimin käitumas kuidagi kuidagi eriti. No mul polnud võimalik mootorrattaga mööda hotellikoridore sõit, kui see võimalus oleks olnud, küllap oleksite teinud. Aga tõesti, Jaanus teenisid hästi kaheksandate alguses tõenäoliselt teenisite, võib-olla paremini kui need kombainer, isegi ma kujutan ette. See on võimalik. Jah no mingil ajal me teenisime kusagil tolle mõõtkavas üks müstilisi summasid kaheksale mingi 1000 1500 rubla kuus, eks ole, mis oli võib-olla teise inimese aastapalk või kui sedagi. Aga raha pole ühe asjana kunagi eriti määranud, sest sest tänase päevani oskan mina suurepäraselt raha kulutada. Ma ei oska seda teenida ja investeerida, aga see oskus, oskus on mul põhjalik. Nõukogude ajal, eks ole, oli võib-olla isegi asju. Kaupluselettidel võib-olla nii palju polnud, eks ole, et, et kas siis oli raha kulutamisega raskusi? Kus sa siis ikka mingid inimesed, mõned tuttavad, kes töötasid, ma ei tea, Eesti filharmoonias ja, ja reisisid ringi, eks ole, ansambliga Laine näiteks täitsa Tõnis Mägi teemiale, kitarri ja Soomest, eks ole isegi kaks kitarri ja, ja alati sa leidsid võimaluse. Kui sa tahtsid kitarri mängida, siis tähendab mingisugust hästi juustud, aga mängida, eks ole, aga, aga pillid maksid tollel ajal niuksed, samaaegse auto hinna, eks ole, kui laada või selline Žiguli auto maksis, ma ei tea, 5000 lubaskitarmaks sama palju. No mina endale autot lubada ei saanud, aga, aga korralikud pillid lõpuks küll, eks ole. Et noh, me saime kuidagi hakkama. Kuulame siia Ruja jutuotsa nüüd Ruja lugu ja sellele nimeks meestelaul. Jaanus Nõgisto on meie tänase saate külaline, Jaanuse rääkisid enne oma kõige armsamast kitarrist, mille kohta sa ei osanud öelda, kus päris täpselt asub ja nüüd on meile üks kuulaja andnud teada Võrumaalt, et see kitarr asub hetkele Võrumaal ja on väga hästi hoitud ja armastatud. See on minu mehe kitarr, ütle meile, Helje. Nii armas. Ma oskan sellele inimesele nagu õnne soovida ja loodan, et see kitarr on ka edaspidi heades kätes ja, ja võib-olla see ongi see monument, mis, mis kestab kauem, kui, kui mina Mis jääb, see on tore, sa võid seda võib-olla isegi Võrumaale vaatama minna, vaata suvel on tore minna, ilusad mäed ja ilm ja siis näeb juba Harryga. Ma võtan selle järgi, et see võiks olla nii, aga aga tõesti Ruja Ruja siis epopöa. Ega meil ei ole aega, ma võiksin Rujast rääkinud, siin tunda ei saa. Aga, aga aeg ütleb oma ja, ja võib-olla lihtsalt see moment, tee vajaks siiski ära õiendamist, ma ei tea, kui hea moment see nüüd on, aga kuidas see ikkagi oli see, et kui Ruja lõpuks võttis selle Venemaalt see nagu väga hoogsalt ette kuskil 80 keskel või teisel poolel, eks ole, ja, ja suured muutused, et, et siis see oli ju sisuliselt täiesti räiged hetked, olid need, kus, kus ma saan aru, et mingi vene soost keegi mänedžer hakkas seal figureerima ja tahtis Rujaste siis vene tuuride jooksul, kes väga mõnusate produkti teha ja sina olid vist kuidagi kompromissitu ja lõpuks visati bändist välja või kuidas see värk seal oli? No umbes nii, see oli, seda mul alati väga depressiivne meenutada aga teisest küljest nagu ideed minna, eks ole. Kui me mõtleme ennast tagasi 69. aasta Inglismaale, siis tekib küsimus, kas Led Zeppelini oleks saanud maailma kuulsaks bändiks, kui ta poleks Ameerikasse läinud, eks ole. Eestisse võid olla väga-väga kõva mees paar aastat, eks ole, aga aga suur turg ja mõjuvõim ja, ja suured rahad, eks seal ootavad ikka kusagil mujal. Et nii noortel meestel nagu meie tollel ajal siiski olime, eks ole, oli see ainuke võimalus nagu teha siiski sellist muusikat, mida me tahtsime, ja me seda tegime. Sest noh Ma ei kahetse küll ühtegi ühtegi hetke oma nii-öelda loomingulises elus ja see Venemaa asi tuli lihtsalt sattus sellele ajale, kui, kui ühiskonnas toimusid sellised suured ja väga olulised muutused, mille nimel me üldse nagu olime elatsenja. Et ja see polnud ka selle bändi tolleaegne mänedžer, kes on praegu surnud oli vana kere nagu väga-väga võimekas, ma, ma ei tea, kas Eestis on praegu nii suure suure ambitsiooni ja organiseerimisvõime seda meest nagu Juri altav oli see, kuidas mina temasse suhtun ja mis suhted kujunesid nagu bändi bändi vahel välja selle tuuritamise ajal see niuke ise teema ja see on väga depressiivne, depressiivne mulle ja näitama mind ka selle kandi pealt, et mul puuduvad sellised diplomaatilised oskused, võimed ja kannatad. Selgus, et see kompromissitu inimese puhul mitte kunagi ainult positiivse märgiga minu poole, eriti et küllap see oli väga suures osas ka minu süü. Ruja nagu lõpetas üldse tegevusega tänu sellele, et mina sealt lahkusin, sest nad ei leidnud endale asendajat, nendel kadus nagu ka muusikaline fookus pärast seda ära. Aga ma ei ole selle üle uhke, oleks pidanud ise kavalam diplomaatilisem sõbralikum olema. Ma olen nüüd viimasel ajal Ma just tahtsingi küsida, et et, et, et kas nüüd oled õppinud juba midagi enamast, aga sa juba vastasid selle ära, aga eks ole estonia reaalsus ikkagi see, et ei ole väga lihtne siin Eestis muusikuna leiba teenida. Muusika. Ma ei ole selles väga kindel. Eestis on õige mitmeid kaasaegseid edulugusid, mille üle ma olen, noh mul on seda põnev vaadata ja ma olen õnnelik, et seal on võimalik, eks ole, bänkest tänava tänavu aastate muusikaauhindade jagamisel tegi, tegi täiesti puhta töö, on ka minu täiesti vaieldamatu lemmik ja mitte ainult oma oma eduloo pärast, nad sellepärast, et nad julgevad olla erinevad. Et nad julgevad olla täiesti teistsugused ja samas nad on edukad. Ma imetlen seda oskust ja nende muusika on minu jaoks väga inspireeriva, väga põnev. See tundub väga lihtsamuusikana, ausalt öeldes, aga tegelikult on ta kõige paremas mõttes. Rokikategooriate järgi Polifoonile, see on midagi samast samasugust nagu mina kujutasin kunagi ette saavutavat ansamblid Ruja isegi saabud. Kas ei ole janus nüüd siiski mõtet võib-olla isegi alustada millegi sellisega ja, ja kui Ewert and the Two Dragons, mida sa kiitsid, on olnud seda ja tõestanud seda, et noh, Eestis saab väga-väga populaarseks ja, ja ilmselt ka nad saavad ka välismaal, et ise ka ikkagi midagi nüüd veel teha või, või sa juba teedki No ma ei julge nii fantaseerida kui ma noh, ma ei vaata tihtilugu oma dokumentidest nende vanusta, aga aeg-ajalt ma siiski mõtlen peale ja, ja popmuusikas ükskõik mis, mis stiil, don rock metal teatud inimese võimed on, rippus siiski kusagil 20.-te 30.-te aastate vahel ja ma annan endale aru, et, et, et läbi sellisel alal läbilöömiseks noh, minu kell on ammu läinud, ma saan oma elu teha põnevaks lõbusaks, mängides koos inimestega, kes mind aeg-ajalt mängima kutsuvad, ükskõik mis, mis stiilis bändiga tegemist on säärega tegemist trioga, sibultukse Nõgisto või aeg-ajalt me koguneme ka LED R-i või, või, või isegi Ruja seltskonnaga, mõnikord harva mitte küll selle nime all esines. Aga ma annan aru, et et nii-öelda minu rong on läinud. Aga noh, ma eeldan ka seda, et on siiski inimesi, kes, kes mäletavad seda muusikat, mäletavad need inimesed, kes seda muusikat kunagi lõida ja nendel on teinekord põnev põnev seda vaadata, eks ole. Ja noh, ma loodan, et ma täiesti ära ei lubjastuda ja no ma ei tea, no päris balti jaama tunnelisse ma ehk ei pea minema pilli mängima, et ma siiski leian mingi mingi väljundi. Aga alati sellist on muidugi alati. Leederry mainisime, kuulame ka. LED arr siis Led Zeppelini kallal ja täna räägime siis Jaanus Nõgisto ka juttu ja janusse. Eks kitarrimäng ja muusikuks olemine, nagu sa ütled, on rohkem selliseks harrastuse üheksa aastaseks saanud, nüüd tänasel päeval päris Ma öelda ei saa, ma siiski praegusel hetkel saan öelda, et ma elan siin, eks ole. Õige mitmes mitmes mõttes, et parasjagu mul telerežissöör mingit rakendust ei ole ja ma ei näe seda lähema kolme kuu jooksul enne kui suvehooaeg peale hakkab. Et selles mõttes ühtepidi ma olen õnnelik inimene, et ma, et minu harrastus ja minu töö on alati nagu üks olnud, on kogu aeg olnud, ma olen viimane 15 aastat olnud täiesti vabakutseline inimene, et ma ei saa öelda, et muusika mu töö ei ole, muidugi on, sest ma ma elatu sellest. Aga, aga. Lastest rääkides täna just tõi, tõid meieni uudise sellest eesti eesti mehe nii-öelda ümber maailmapurjetamisest, et ise võidi ka purjetaja, et millal siis sina selle ümber maailma reisi ära teed või. No vot selle kohta erinevalt pillimängust ma ütlen, et iial ei või teada, selline võimalus võib tekkida ja ja ma ütlen, et ma ei hakka seda kasutama, kui seal võimalus tekkinud, ma tegin kaasa. Jahtlaev lennuk elagu ümber maailmareisist päris olulise osa. Ma olin kokku laeva peal peaaegu neli kuud, neli kuud sõitsid. Mis periood kõige pikem oli, kuid maha ei läinud oma jahist? Ei, no need ülesõidud olid suhteliselt lühikesed, mingi kolm-neli nädalat olime kõige rohkem nagu merel korraga. Aga mina olin, kuulusin vahetusliikmena meeskonda siis, kui sõideti Buenos Aireses ümber Kap Hoorni valt baraisasse ja pärast siis ma sõitsin veel veel Belgiast ost endast tagasi märtsikuise märtsikuise mere Tallinnas. Et need olid kõige kõvema, kõige halvema ilmaga etapid. Aga ma olin selleks valmistunud ja, ja see oli väga armas ja oluline hetk minu elus, mida ma mäletan kindlasti elupäevade lõpuni. Jaanus, sa oled käinud ja näinud ja teinud, aga ometi oled sa praegu Eestimaal ja ilmselt siia ka jääd, kui just ei tule vahepeal ühte ümber maailmareisi. Aga mis, mis on Eestis nii head, et sa oled ikkagi otsustanud siia püsima jääda? Kui ma nüüd tagasi kerin, aega mõtlen, kusagil 80.-te aastate alguses oli selline hetk, et kui mind oleks lastud mai tea Austriasse või Soome näiteks turismireisile, siis ma ütlen ausalt, mina poleks tagasi tulla, sest ma olin kaotanud igasuguse lootuse. Aga mind ei lastud, sest seda aimati ilmselt, et, et mõningad Ruja liikmed ei tuleks tagasi. Ma ei ole päris kindel, võib-olla oleks tulnud ka, aga, aga tänapäeva Eestis no ma ei tea, mitmeksid küll. Püssitoru ees nagu välja ajama, kui ma, kui ma tagasi tuleks, aga aga minule meeldib, Eestis on alati meeldinud ja ja ma ei vahetaks seda külma ja halba ilma, milles me siin elame, mitte millegi vastu. Ma vahetaks seda jaanipäevade sääs, sääskede söömist ja tänast ilma, millega ma siia raadiomajasse tulin, kus mul oli nii külm, et ma vahetaks kunagi, ma ei tea Argentiina 40 kraadise soojuse vastusest, sest külma ilma vastu. Me saame olla midagi selga panna ka Argentiinas tõesti midagi muud teha kui kuul väelastesse. See ei ole mõeldud valge mehe jaoks, seal elavad teistsugused inimesed. Ja, ja, ja on muidugi oleks iga inimene defineerib enda jaoks nagu vabaduse mõista nagu isemoodi. Aga ma ütlen ausalt, ma ei ole väga palju muidugi käinud, aga no siiski mina nagu vabamat ja tolerantsemat ühiskonda kui Eesti ei ole kohanud. Tervikuna. Noh, ma siiski tunnen nagu maailma asjade vastu huvi, kuigi ma teen teinekord mulje, et ma pole üldse sotsiaalne olend. Mind see kõik ei huvita. Et ma ei kujuta ette, et ma tahaksin kusagil mujal olla, aga see ei tähenda, ei ole minu soovitus noortele, eks ole, minuga Te olete noored inimesed ja ka minu enda lapsed peaksid käima maailmal. Mitu korda tuurib ära ja siis kurjadele meeldiks, nad võiksid ikka tagasi tulla, et et laseksid mai tea. Sääskede jaanipäeval. Jaanus, kas siin Eestis on ka midagi sellist, mida sa ise tunned? Et võiks paremini olla? Muidugi võiks palju asju paremini olla, aga aga tegelikult see kõik on taandatav ikka nagu sissepoole, tingimata ei pea muutma maailma enda ümber. Äkki äkki peab otsima neid põhjused ajendid nagu, nagu iseenda seest rohkem ja ja ma arvan, et kui inimesed nagu rohkem sissepoole vaataksid ja üritaksid, olla paremad inimesed nii pereisana, pillimehena või, või puusepana, siis muutuks kogu kogu Eesti paremaks. Ja teistest inimesest tuleks eelkõige lugu pidada. Janusse seal on mitu poega ja tütar. Kui hea isa siis nüüd oled, et selles mõttes ka juba monument on mõneti isegi mitu monument rajatud. Ma ei saa küll öelda, et ma mingisugune musterisa oleks, aga aga kõigest hoolimata need lapsed ikka kaevavad, käivad mul külas ja pesamuna Roosi Natali isegi õpib muusikat, mis on minu jaoks aga väga südant soojendab. Jaanus, nende sõnadega on ilus lõpetada meie tänast tundi, mis ongi märkamatult saanud läbi ja suur-suur aitäh meile külla tulemast. Viimane lugu, kas kirjeldad seda ka natukene, tutvustad sisse? See on ansambli liider, viimane nagu, nagu nagu taies või kuidas öelda ja see on tehtud Gunnar Grapsi debüütplaadi peale oma mäletavad et see on üks väga-väga armas armas lugu. Ja mul on, ma mäletan, kui Gunnar Graps esitas seda kunagi koos minu lemmikkitarristi Andres Põldrooga tippi saalis ja, ja see lugu mind seniajani kummitama jäänud ja õnneks mul oli võimalus seda selles loos kitarri mängida ja ma isegi endale meeldiv, ausalt öeldes. Aitäh Jaanus.