Keelesäuts. On üks sõnapaar, mille vahetusse minek mind kui keeletoimetajat alati kulmu kergitama paneb. See sõnapaar on korrektuur ja korrektiiv. Proovin täna selles asjas natuke selgust tuua. Kõigepealt kummagi sõnaseletus, alustan oma erialasõnast, mis on korrektuur. Korrektuuri teeb korrektor, laiemalt keeletoimetaja, mõnikord ka toimetaja. Need on teisisõnu õigekirjaparandused ehk lihtsamalt öeldes keele parandused misenaga korrektiiv. Tavaliselt kasutatakse seda sõna mitmuses korrektiivid. Korrektiivid võivad olla sisulised parandused, muudatused ja tavaliselt nõutakse selle sõna abil pöördelisi muutusi. Elu teeb aga oma korrektiivid, kes ei oleks seda väljendit kuulnud. Mida selle väljendiga mõeldakse tavaliselt seda, et elu jooksul asjalood muutuvad. Muutujad ise on peamiselt vaimset laadi suhtumised, suhted, olukorrad, selles püsi väljendis, elu teeb oma korrektiivid, tavaliselt ei eksita, kuigi olen näinud siin ja seal kirjasõnas, et vahel on elu pandud korrektuuri tegema. Eksimused nende kahe päris sarnase sõnaga kipuvad tulema siis, kui mingi inimrühm peaks tegema pöördelisi muudatusi, parandusi sisulises mõttes. Korrektiive mäletate? Selle jutu valguses parandame nüüd ühe vigase näitelause, mille leidsin ühest kirjalikust pöördumisest ja see lause kõlab autorikaitse seadus vajaks tõsist korrektuuri. Korrektuur tähendab meil õigekirjaparandusi aga ja ei tahtnud öelda, et autorikaitse seadus vajaks keelelisi parandusi, viimast lihvi ega ju? Pigem seda, et see tuleb tõsiselt ümber töötada, teha seal korrektiive ja pange tähele, tõsiseid.