Tänases saates kutsume teid head kuulajad mustale mandrile, Keeniasse ühte väikesesse häppi, hõu nimelisse lastekodusse, kus töötas pool aastat vabatahtlikuna noor eesti naine Merle Piiskop. Mis teete ta sinna viisid ja kuidas see kogemus teda muutis ja kuidas elatakse nii kaugel maal on tänase saate teemaks. Minu nimi on Krista taim ja vigu järgnev lauldeid geeniale natukene lähemale. Merle Piiskop, te olete 23 aastane noor naine, kes tuli alles äsja, võiks nii-öelda septembris tagasi Keeniast, kus te olite pool aastat vabatahtlikuna ühes lastekodus, millel on päris ilus nimi eesti keelde tõlgituna õnnelik kodu. Mis teeteid sinna viisid? Ikka üldse soo on juba olnud aastaid ja aastaid mul kuskil sügaval sees, et ma mäletan, et ma olin kuskil viiendas klassis, kui ma nägin telekast mu lemmik laulja videot Michael Jackson'i video, siis laulis siis nendest mustanahaliste lastest ja kuidas peaks aitama neid ja siis ma ütlesin emale, et emmed ühel päeval ma tahan minna Aafrikasse ja ma lähen aitan neid lapsi. Ema muidugi noh nagu need emad sel ajal olid. Ja muidugi muidugi ja see soov kuidagi jäi püsima ja ütelda, nagu jäi kuhugi tahaplaanile ka ei olnud veel valmis, selleks siis eelmin eelmisel aastal, kui ma istusin töö juures, vaiksem hetk oli, te töötate noortekeskuses ja Lasnamäe noortekeskuses, töötan, istusin seal ja oli väiksem hetk ja kuulasin ka muusikat, hakkas laulma üks minu teine lemmiklauljat siis ema juures ja ma otsisin siis Youtube'is tema laule, et äkki on midagi uuemat ja sattusin tema video peale, kus tema siis kes Ghanas aitamas väikseid mustanahalisi lapsi, keda siis tööorjadena kasutatakse. Ja siis ma mõtlesin, et, et huvitav, et kui lihtne minna sinna Aafrikasse ja hakkasin siis otsima läbi Google'i neid variante kohe sattusin sellisele lehele nagu vabatahtlikud poee. Seal oli kohe esilehel kõige esimene kuulutused, otsime lastekodus töötajat Keenias ja ma saatsin oma avalduse ja nii ta läks. Et tänu siis Eestis on selline tore agentuur nagu eesti-s ja nemad siis selle kuulutuse sinna üles laadisid. Ja jaanuaris siis mulle helistati ja öeldi, et kas te tahate minna ja ma tahtsin minna ja siis ma sinna saingi. Oli sinna keeruline sõita ses mõttes, et paberite kordaseadmine, vaktsineerimised, kõik see tuli, mida teha. Tegelikult ei olnud üldse midagi nii keerulist, need vaktsineerimised küll, et ma pidin kolm korda käima seal kliinikus ennast vaktsineerimas ja sain kokku vist mingi üheksa süsti. Aga paberitega läks kuidagi hästi kiiresti, et kui jaanuaris öeldi, et minek märtsis, mina käin siin Eestis kontoris ja siis oligi ülejäänud suhtlus käis juba emaili teel ja said, et hästi ruttu piletid organiseeritud ja muud nagu ei olnudki. Et arsti juures pidin käima perearsti juures võtma tõendi ja see oligi põhimõtteliselt kõik olid seal ka mingid tingimused seatud, et et peate olema, kas siis sellise haridusega või oskama selliseid keeli ei olnud, noh, inglise keel oli see, et inglise keelt ikkagi peaks oskama. Kuna inglise keelt räägitakse geenes ka täpselt samamoodi, siis see oli siis selline nõue, aga muidu ei olnud, eks natuke muidugi, ma arvan mängisse kaasa, et ma töötan Eestis ka noortega ja olen käinud ka Ameerikas lapsehoidjaks, et, et seda lastega töökogemust on juba pikemat aega. No aga nüüd jõuamegi sinna, et kuidas ühel päeval jõudsite siis Keeniasse lennukiga sõit toimus, et ei olnud iial pealinnas, vaid hoopiski ühes väiksemas külas esimesena Talle me olime pealinnas siis oligi hästi põnev minu jaoks, et kui ma sinna pealinna läksin siseks, minu mõttes oli ju ka, et ma lähen Keeniasse, kus on kõik savimajad ja hütid ja ja karjatatakse lehmi, lambaid ja see pealinnale siis ikka väga uhke Nairobi on pealinna nimi ja siis seal on ka kõik need pilved, lõhkujad, uhked majad ja uhked rajoonid ja ehmusin ära, et see ei ole Keenia, ootasin hoopis midagi muud. Meile anti seal keeltetunde ja kultuuritunde ja siis viidi meid sööma, siis söögid olid uhked ja head ja nagu oleks turismireis täpselt nagu oleks kuskile turismireisile sattusin ja siis ma mõtlesingi, mis see keemia ikka nii hull on, et ma lennukis lugesin läbi Peeter Vihma kirjutatud raamatukättpidi Keenias, kus siis tema rääkis oma vabatahtliku elust ja sellest, et kui raske seal oli ja siis ma mõtlesin, et mis asja ei ole üldse raske. Ja kui ma siis lõpuks bussiga sõitma hakkasin, 10 tundi, sõitis buss sinna külakesse, kus me siis elasime siis aknast välja vaadates, siis ma sain aru, et noh, et see nüüd on siis tõeline geene ja siis oli küll, kui aknast näen neid kaelkirjakut seal kõndimas mööda ja vaatad seda savanni rohelist, et see oli küll midagi väga ilusat ja tol hetkel ma ei suutnud ära uskuda, et kuidas ma küll siia sattusin, et et see oli hästi-hästi ilusa meeldejääv bussireis. Milline oli see lastekoduäpi õue? Ütleme niimoodi, et annaks ilusamaid sealkandis, et kuna neil on ikkagi natukene välismaa toetust, et üks lastekodu rajajatest on Belgia naine, siis neil on natuke rohkem võimalusi kui nii-öelda tavalistel riigi lastekodudel. Et kui riigi lastekodudes seal on kuskil 200 last üheskoos, siis meil oli ainult 30 32 last. Ja oli natuke rohkem ruumi neile nendega sai siis nagu tegutseda nii individuaalselt põhimõtteliselt oli kaks suurt ruumi, mis, mis olid siis laste magamisruumi tüdrukutel oma poistel oma ja suur söögisaal meile oli siis söögisaali peale eraldatud selline kahetoaline korter. Lisaks minule olid siis vabatahtlikuna seal tüdruk Saksamaalt ja üks tüdruk tuli koos siis koos minuga, tulid, tema oli Kreekast ütleme niimoodi, et lastekodu iseenesest oli ikkagi paremal järjel, kui need ümberkaudsed majad seal, et meil oli elekter, siis kui elektrioli, siis oli meil seda elektrit ja meil olid ehitatud Maal sellised vee kogumise hoidjad, kus siis vihmavesi jooksis sisse, kust siis ei pidanud käima kaevu juurest pumpama seda vett saime sealtsamast vett võtta ja siis mõnikord, kui oli seal kuivad ajada, siis käidi, võeti nagu meie sealt tankidest ka vette. Terve küla sai sealt siis kasu, milline see kliima oli, mis aastaaeg seal oli, kui me läksime, siis oli vihmasem aastaaeg kuskil mais siis hakkas nii-öelda kuiva aastaaeg ja seda me väga kartsime, räägib, et noh, et siis kui on see kuiv aastaaeg, siis üldse vett ei tule ja siis te peate nädalas korraga ei saa ennast pesta ja siis on ikka tuleb kuskilt tiigist hakata vett tooma. Ega meil kuidagi vedas, et ikkagi nädalas korra tuli seda vihma ja siis me saime piisavalt palju endale vett, kogude, nii et me ei pidanud kordagi kuhugi kilomeetri kaugusele minema, et seda vett vedada. Aga palav oli niimoodi, et ega me päeval eriti väljas ei käinudki, et kuna meil päeval nii-öelda töökohustusi ei olnud, siis me ikkagi istusime päeval enamuse ajast sees ja ja iga ei kiskunud kuhugi rändama minema sellise kuuma ilmaga, et tavaliselt ootasime kell, siis saaks kuskil neli või viis ja siis läksime alles välja. Milline see küla oli ja kui palju seal inimesi elas või küla meie mõistes. Me kujutame külale midagi muud ette kui see tõenäoliselt kihesele küla. Kujutame küll külana midagi muud ette, et arvestada tuleb sellega, et Keenias on kuskil 38 miljonit elanikku, et neid sinna küla peale jagus, et maja oli ikkagi majas kinni. Ja ma ei oskagi ja öelda, et palju seal siis elanikke oli, sest ega küladel iseenesest piire ei ole. Aga mis selle nimi oli, selle küla nimi oli Stella, väga ilus nimi, lihtne meelde jätta. Lähim selline suurem keskus siis oli kuskil kaheksa kilomeetri kaugusel, kus siis olid suuremad poed meie külas olid ainult sellised putka moodi kus siis müüdi seep ja au ja suhkrut ja sellist asja. Ja siis oli igal esmaspäeval, kolmapäeval ja reedel oli siis turg, et kõik need kohalikud külanaised tulid siis oma asjadega, tulid sinna platsi peale meie lastekodu Eesti selle platsi peale kokku ja müüsid siis kala ja riideid ja pähkleid ja mangosid ja banaane ja selliseid asju, mis minu jaoks oli hästi üllatav nende puuviljadega, et neid küll müüdi ja neid oli igal pool siis näiteks, kui me lastele banaani pakkusime, lapsed ei osanud banaani süüa, et nad sõid banaani koorega ja meie jaoks sellise hästi imelik, et näed, iseenesest on ju banaane igal pool saada ja neile siis ei ole antud sellist asja. Kui milline nägi välja see lastekodus olemise argipäev. Et mida need lapsed seal tegid ja kui palju nad said vabalt ringi käia. Päev algas viis 30 äratusega siis kõige esimene asi, mida lapsed tegid, oli põrandate pesu, igal lapsel oli oma põrand oma põrandanurgake, mida ta siis pesema pidi. Ja see kestis pool tundi ja hästi-hästi, veider oli see, et tegelikult oli ju pime ja siis kõik, kõik toimus pimedas ja kõik see põrandapesuvesi oli eelmisel päeval valmistoodet ja siis kohe esimene asi, Nad hüppavad voodist püsti, hakkad põrandaid pesema, mitte hambaid, mitte hambaid. Nii peale seda siis siis nad panevad endale koolivormid selga ja siis nad siis lõpuks pesevad hambad ka puhtaks, koolifarmid uhked, ilusad on seljas. Ja siis antakse neile hommikuks teed. Kui paar aastat tagasi oli veel lastega tal nii palju raha, et sai putru pakkuda, siis nüüd enam sellist raha ei ole ja siis kuskil seitsmepaik või kuus 30. Nii et sa teed. Ja siis nad hakkavadki kooli minema. Et koolimaja oli meil hästi lähedal, et neil ei olnud kaugele minna, et siis kuskil 15 meetrit läksid kooli. Ja siis kooli ukse ees võttis neid vastu õpetaja, kes siis kontrollis nende koolivormi ja saapaid ja et kõik oleksid puhtad, küünealused oleksid puhtad ja nii edasi, nii edasi. Need, kellel ei olnud, et nemad said karistada, mis see karistus siis oli? Seal igasuguseid karistusi, et kas siis pandi kooli õue küürima või siis kohe füüsiliselt antikepiga vastu näppe. Et see oli seal hästi tavaline see kepiga löömine või vitsaga. Ja siis nad olid koolis kella ühest hakkas siis lõunapaus ja siis kuna meie elasime nii lähedal, siis selleks lõunapausiks, Nad tulid koju ja meil oli siis lastekodus oli meil neli nii-öelda töötajad ja nemad siis kahelist kahestes vahestustes töötasid, et nende ülesandeks oli siis nagu lõunasöögi tegemine ja siis õhtusöögi tegemine, Ena hommikuse tee ka muidugi. Ja peale sööki siis kõnelid, nuut ja asjad ka kõik pestud, siis läksid tagasi kooli siis koolipäev kestis kella viieni, kui nad siis koolist koju tulid, ega siis ei olnud mängimise aeg, siis oli vaja pesta ära oma koolivorm, sest teda tuli iga päev teha tuli selleks vesi vedada, siis tulid kingadele ja viksida nii edasi, nii edasi ennast pesta, hommikuks põranda peseks vesi tuua. Ja siis oligi, et kella seitsmest olid niisiis neil need tegevused tehtud, et siis oli õhtusöögiaeg ja peale õhtusööki siis oli kaks tundi õppimise aeg, et see oli siis nagu meie meie organiseerida õppimise aeg, et kui alguses esimene kuu oli küll selline tunne, et issand, et meil ei olegi nagu midagi teha siin sisega, mida päev edasi, seda hullemaks õppimise tamp läks, et kui antaksegi kaheksanda klassi poisile antakse 25 matemaatikat ülesannet, kus igas ülesandes on kuskil viis, kuus tehetsis seda matemaatikat on tõesti seal nagunii palju ja neid koduseid ülesandeid oli niipalju kui kõik 32 tulevad ja tahavad, et aita mind, aita mind, aita mind, et siis on ikka päris palju oli vaja selle kahe tunni jooksul teha, et siis oli lihtsalt rabelemine ühest kohast teise. Aga sain ma aru, et nad esimest korda nagu sedasi süüa saavad alles päeval kell kaks ja kell üks ja sinnamaani, et peavad selle teega hakkama saama. Ja Köök on jälle omaette peatükk selles kogu Keenias Eikluses, et söök oli tõesti vesi ja jahu segatakse kokku ja see on siis nende põhitoitu kaali, mida nad siis söövad ja meil oli seal menüüs 12 korda nädalas üks ja sama ja sellele siis kõrvale kas siis keedetud kapsast või spinatit või siis kuivatatud kala, mis on uuesti läbi keedetud ja mille nimi on siis ameena, et seda söödi ka, et noh, see andis hästi palju soola intega lastele see väga ei meeldinud. Ma olin küll väga rahul, et ah kala siis kui räägite toi, kala saab, kala saab siis esimene kord ma ehmusin küll, et mis kala see selline on? Tõsiselt kuivatatud, väiksed kalad on ära keedetud ja siis pakutakse neid. Esimesed kaks kuud olid nagu väga väga, väga raske hakkama saada, sest ega alguses me julgenud osta seal tänavatelt ka, et hoiatatakse kogu aeg, et saad kõhuviirused ja asjad ja ja pärast kahte kuud me olime juba nii näljased, et siis me ostsime kõike, kõike, selliseid saiakesi, pähkleid, banaane, mangosid kõike, mida ainult sai, et lihtsalt saaks süüa. Aga lapsed, mida nemad tegid, nendel oli raha, et osta, ei, neil ei olnud raha, et noh, meil oli ka, et nagunii kahju oli, et meil oli see taskuraha oli nii väike, et meil ei olnud võimalus näiteks lastelaste, et kui me seal enne seda, kui me ära sõitsime, siis me korraldasime suure peo, esime, ostsime neile hunnikute viisi igasuguseid puuvilja ja siis nad olid hästi õnnelikud. Ja siis oli meil seal meditsiinilaager, kui kõik vabatahtlikud üle kogu geene tulid, siis meie külla ja siis selle meditsiinilaagri raames siis osteti ka, osteti kooki ja kommi ja nad said elus esimest korda torti, kaunistatud tort ja siis need nutsid õnnest, oli nii hea meel ja nad ütlesid ka, pole elu sees sellist asigi isegi näinud, et ja kui me käisime ekskursioonil kooli kaudu, kool organiseeris ekskursiooni lastele, siis ekskursiooni raames, siis viidi nad kaubanduskeskusesse ja mõned lapsed käisid esimest korda elus üldse poes. Ja siis, kui küsida hiljem, et mis sellest ekskursioonist nagu meelde, sest nad käisid seal veel loomaaias ja lennujaamas sadamas siis kõigile jäi esimese asjana ikka pood on see, mida öeldakse, et see kaubanduskeskused Neil ei olnud raha, aga nad olid nii rõõmsad, et nad said üldse näha sellist asja, et ja see oli nende jaoks nii suur ja hämmastav asi, et kui nad on harjunud selle väikse putka, aga nad ei ole isegi meie mõistes kuskil väikses maapoes käinud, nad ongi terve elu ainult selles putkas käinud ja siis said ikka suurde kaubanduskeskusesse, siis neil oli hästi hea meel selle üle. Oskad sa meelega öelda, mis on nende laste lood, et kuidas nad on lastekodusse sattunud? Kunagi enne see on hästi populaarne mitmenaisepidamine siis tihtipeale oligi lihtsalt asi selles, et, et see naine suri ära ja kuna tüdrukuid eriti ei taheta, siis lihtsalt antakse need lapsed siis lastekodusse, neil on ikkagi mingid sugulased kuskil alles ja siis need sugulased nagu võtavad neid lapsi nii-öelda vaheaegadeks küll enda juurde, aga neil ei ole nii palju raha või nii palju ressurssi, et neid lapsi siis koolitada. Tihtipeale võetigi need lapsed ära nende sugulaste juurest just sellepärast, et need lapsed saaksid kooli minna, sest need sugulased ei pakkunud neile seda võimalust, et koolis käia. Ja siis üks lugu, mis mulle hästi meelde jäi, oli, et meil oli seal neli last, kaks kaks poissi, kaks tüdrukut ja nende vanemad surid ära. Neil oli üks vend, kes oli tol ajal kolmeteistaastane ja siis kolmeteistaastane poiss abi, ilus, et ülal pidada oma nelja nooremat õde-venda. Aga see naine, kellega ta siis abiellus, kes ka 13 aastane oli, seisan nagu hakkama ja jooksis ära ja siis see poiss pidi üksinda ta käis koolis, üritas siis käia lisatöid tegemas, et jõuaks neid lapsi siis üleval pidada. Siis lõpuks ta nagu ka ei suutnud ja siis võeti need lapsed sinna lastekodusse. Et see on üks nendest lugudest, mis minule kõige paremini meelde. Need vanemad lapsed peavad hoolitsema oma nooremate õdede-vendade eest ja kuidas nad omavahel lapsed lastekodus hakkama saavad, on nagu üks pere või jah, nad ikka üldiselt, et hoiavad 11 väga ja ja seal ongi, et kuna vanemad vennad siis vahepeal ma nii-öelda nöökimisega küsisin nende vanemate vendade käest tema õdedel silma peal hoiate, et näe, kui mingi poiss tuleb ja ütleb, et näha, et talle meeldis sõda, et mis sa teed siis siis hästi jäi meelde, et üks poiss ütles, et noh, et mis ma teen, mis ma teen, kõigepealt küsin raha, eks ole, maksab mulle selle Talle mude meeldib, ja siis ma vaatan, mis ma edasi teen, kui ta mode hästi hoiab, siis talle võib meeldida, kui äi hästi. Et siis ma ei luba, et eks nad ikka hoiavad üksteisel silma peal, seal. Me teeme siin ühe pisikese pausi, kuulame muusikat, mille sa Keeniast kaasa tõid. Kas see on nüüd selline ehe Keenia rahvamuusika ja rahvamuusika ta ei ole, aga kuna Keenias sõidetakse selliste pisikeste bussidega, kus on nii-öelda 15 kohta sees kui sa sinna bussi istud, siis moosige käis aga väga palju olnud. Ja siis need laulud on just need kõige tüüpilisemad laulud, mille nendes bussides siis kuulatakse ükskõik millises bussis saled ja siis muusika on selline. Hästi kiire, hästi, kõik laulavad. Neile piiskop, sa olid pool aastat Keenias ühes lastekodus, mis kannab nime Happy Hour. Ja lisaks sellele jäi sinu seal oleku aja sisse ka üks rahvusvaheline vabatahtlike korraldatud meditsiinilaager käiguste jagasite siis tasuta esmaabi ligi kolmele 1000-le kohalikule inimesele, mis laager see oli ja, ja kuidas sina sinna sattusid, et seal kaasa lüüa, see organisatsioon, mis mind seal geenes vastu võttis, nimega Esyway nemad korraldavad aastas korra nendele kõigile vabatahtlikele, kelle nad siis on sinna riiki toonud laagri, mille käigus siis aidatakse kuidagi kohalikke inimesi, et kas kogutakse raha või antakse neile midagi või kingitakse midagi ja meil siis korraldati esmaabilaager läbi nende programmide siis oli saadud raha, et osta ravimeid ja siis tulid meil Nairobi ülikoolist tulid vabatahtlikud, et arstitudengid kes siis neid kohalikke läbi vaatasid. Kas seal muidu arstiabi ei ole, siis on muidu arstiabiga, aga sinna arsti juurde minek on ikkagi keeruline. Üldiselt. Sest isegi kui ravimid on meie mõistes odavad, siis arsti juurde jõudmine, see bussiga sõitmine ja sinna minek, et see on iseenesest kallis ja sellepärast paljud inimesed ei jõuagi arsti juurde. Ja selle sellepärast siis me korraldasimegi selle laagri nii-öelda küla keskel, see oli juba varem natuke välja reklaamitud, käisime selle küla nii-öelda pealiku juures, jagasime talle informatsiooni, et me tuleme, vajalik oli sellega nõus ja pealik, noh, neil oli väga hea meel, et saavad tasuta asju. Ja siis käisime ka neljas koolis käisime rääkimas ümberkaudsetes, et me tuleme nüüd ja ja tooge siis nagu oma haigemad õpilased, et alguses oligi ütletule tulevad ainult nii-öelda Need, kes tunnevad ennast halvasti, aga ikkagi õpetad, ajasid terve kooli, ajasid kokku, sinna me kaalusime neid, mina mõõtsin näiteks kehatemperatuuri siis minu kõrval oli üks poiss, kes võttis vererõhku, saatsime nad arstlikule läbivaatusele ja hiljem siis arstid kirjutasid nii-öelda ravimeid välja, siis jagati tasuta ravimeid neile ja seal oli siis ka minuga õudsam momente oli, jääb selle laagri jooksul, et kui ma seal neid temperatuure võtsin, siis mõnel oli ikka väga kõrged temperatuurid ja ühel hetkel pandi mulle siis käte peale väike nii-öelda imik. Ja kelle temperatuur oli siis 41 kraadi midagi. Ja kellel silmad olid pahupidi peas ja kes siis nagu enam ei reageerinud mulle ja siis, kui ma jooksin sinna nii-öelda sellesse ruumi, kus need arstid seda läbivaatus tegid, hoidsin seda last silmal või käte peal ja vaatasin teda niimoodi, et palusin oma mõttes, et isegi kui ma üldiselt ei palveta, siis tol hetkel ma küll palvetasin, et palun ära sure ära, et nagu see oleks nagunii õudne, kui sa, tüdruk mul sinna käte peale ära sureks. Ma jooksin sinna arstiruum ja kõik arstidele ja hetkel kinni ja siis ma nagu kutsusin mõned kohalikud, et aidake mind, öelge nendele arstidele, et mul on abi vaja ja siis kõik lihtsalt vaatasid, keegi midagi ei teinud. Noh, nende jaoks oli see kuidagi hästi tavaline nagu haiged inimesed, haiged lapsed on noh, minu jaoks oli hästi õudne. Ja siis, kui ma lõpuks sinna arsti juurde jõudsin, siis tuli välja, et see tüdruk on tegelikult nelja aastane, aga ta oli minu käte peal nagu iming, tal olid hästi peenikesed kondid. Noh, ta oli alatoidetud. Arstid panite kohe tilgutite alla ja siis tal hakkas nagu parem sellel tüdrukul. Ta ema tuli ka nagu hiljem sinna, sest talle emal oli kolm last veel, et et nii kaua, kui ta raadiuse kõnnite siis minuni jõudis, et ta tuli sinna ja siis arst nagu ütles talle, et sa pead oma tütrega minema nagu haiglasse, siis ema CA, et külma lähen, noh, arvata on, et see tüdruk ikkagi tegelikult pärast sinna haiglasse ei jõudnud. See oli ikka midagi väga kohutavat seda näha ja, ja mõelda, et issand, et mis sellest tüdrukust küll edasi saab, sest kõik need pisikesed, kes selle ema ümber olid, et need olid alatoidetud ja nägid ikkagi väga-väga kõhnad välja. Et kui üldiselt seal piirkonnas, kus mina elasin, sellist nagu väga alatoit tumist ei näe ja, ja inimesed on ikkagi nii-öelda rõõmsad ja, ja ei ole seda nagu telekas näitab, et kus need kõik nutavad ja, ja otsivad süüa, siis tol hetkel ma siis nägin seda esimest nii-öelda nälga. See võib olla päris karm kogemus olla seal aitamas, aga kuskil jäävad käed lühikeseks, et sa ei saa aidata. Ta ei ole sinu võimuses asju muuta ja see, seda ma tundsin ka ikka väga mitu korda. Ja minu enda Anetkel südamel üks poiss, keda ma siis lõpuks ei suutnudki aidata, et tegu oli nii-öelda Tom Sawyeri tüüpi poisiga, kes lihtsalt oli natuke ulakam kui teine ja ta elas meil seal lastega dist oli 13 aastat vana ja üks päev ta siis talle taheti nii-öelda vitsa anda ja siis ta jooksis minema suurest hirmust, et noh, et või no ma ei tea, kas ta isegi kartis, aga ta tundis, et häbistatakse sellega, et ta on piisavalt suur, et ise hakkama saada. Siis ta jooksis ära ja sellest tuli siis suur skandaal, eks ole. Et keegi ei ole kunagi varem ära jooksnud ja kuidas üks poiss nii halb on, et ei lase ennast lüüa ja siis nädala aja pärast ma kaitsesin teda ja nädala aja pärast ta siis jooksis koolist ära ja täpselt samamoodi, et koolis õpetaja tahtis teda kõigi ees terve kooli ees karistada, temale see ei sobinud, sest seal oli üks tüdruk, kes talle väga meeldis. Ja siis ta ütles, et sellest jookseb ära siis, kui ma eelmisel nädalal olin seda poissi kaitses, siis tuli kohe nagu minu juurde ütlema. Läätse poiss jooksis ära ja, ja ta ei ole üldse hea poiss, et sa ainult arvad, et ta on hea poiss, on ikkagi halb ja me peame ta ära saatma kuhu siis öeldi alguses, et tamme lihtsalt võtame ta sealt lastekodust ära ja kuna sellel poisil oli ainult vanaema elas ja vanaemal oli kuskil 80 Astane, midagi sellist vanaemal ei olnud mõistusega kõik korras, siis öeldi, et jah, et see on nagu nii-öelda geenidest ja see poiss on ka nüüd ütleme nõrga mõistusega ja, ja ta tuleb ikkagi ära saada, vaata et ei sobi siia, tuleb saata hullumajja või lihtsalt ära saata. Ja siis ma ikkagi käisin seal nii-öelda meie selle juhataja kabinetis ja ma üritasin seletada ja meil oli sotsiaaltöötaja, kes on sotsiaaltöötaja, haridus, äge. Tema räägib, et poisi vanaema on nii-öelda. Mina arvan, et siis on poiss ka poolearuline, siis ma üritasin neile seletada, et tegu on lihtsalt teismelise käitumisega, eks ole, et sööte ära jooksis, ei tähenda. Ta on nii-öelda poolearuline või midagi. Mind iseenesest ärritaski see, et ega tegelikult seda poissi nii-öelda ei kuulatudki, mina olin ainuke siis, kes temaga rääkis isegi sotsiaaltöötaja ta ei karda, siis seda poiss, ta ei julgenud üldse temaga rääkidagi. Sest kui esimene õhtuse poistelt ära jooksis, siis sotsiaaltöötaja ütles, mina ei julge öösel koju minna. Ta tuleb kuskil mulle vastu ja peksab mind kividega surnuks. Selline jutt oli, mis minu meelest hästi veider ja siis mina läksingi selle sotsiaaltöötajaga kaasa, saatsin koju, tulin ise tagasi, sest ta lihtsalt kartis nii väga. Ma ära läksin, siis viimane õhtu oligi, ütles juhataja, et me otsustasime selle poisike ära saata. Meie teda enam siia ei taha. Ja siis ma võtsingi põhimõtteliselt öö läbi, sest mul oli nagunii kahju, et ma ei saanud teda aidata, et kui ma oleks saanud veel kauemaks jääda, siis ma arvatavasti oleks saanud teda rohkem aidata, et mul ei ole õnnestunud mingit kontakti saada selle poisiga. Ma tean, et saatsite kuhugi nii-öelda erikooli, vähemalt juttude järgi Need saatjata erikooli. Ma olen küsinud nende käest, et andke mulle selle erikooli nii-öelda mingid kontaktandmed, et ma saaksin kirjutada või helistada, siis seda mulle ei anta. Öeldakse, et mul ei ole seda tarvis ja nii edasi. Noh, selle sellest ongi nagu kõige rohkem kahju, et ma üritasin neile selgeks teha, et tegu on täiesti tavalise teismelise käitumisega Nende jaoks ja sellistesse nagu teismeline käitumine ei eksisteeri, nad väitsid mulle vastu, et mõned kolmeteistaastased on juba isad ja ja sellist asja ei ole olemas nagu teismeline käitumine. See ühiskond tundub seal väga kummaline, kui ma kõrvalt kuulan poolt see, et lastekodus on selline range distsipliin, nad ei saa piisavalt süüa, võib-olla teised lapsed ka isa ja teiselt poolt, et neid ei võeta ka nagu lastena seal on seesama asi, et ei ole teismelist käitumist ja tõesti kolmeteistaastased võivad abielluda ja peavad võib-olla peret ülal pidama. Et kuidas saaks või kas seda on ka proovitud seal nagu muuta, sest meie lapsed saavad lapsepõlve ikka väga pikalt nautida nagu täiskasvanud, kes peaks lapsi aitama. Mul nagu ei tee seda. Mul on jäänud sinna, nende mõistes aitamine ongi see, kui nad otsivad neile töölad, annavad neile nii-öelda süüa ja sunnivad neid kooli minema, et see on nende mõistes aitamine. Kui sa seda teed, siis on kõik korras, eks näevad nendes vabatahtlikest ka pigem nii-öelda raha toojaid ja see oligi nagu hästi kurb, et meie läksime sinna Eesti ja Kreeka üliõpilased, nagu me oleme, ei ole mingeid suuri rahasummasid taskust tagataskust võtta, siis meilt ikkagi oodati seda, et me ikkagi toetaksime neid rohkem rahaliselt. Ja see on üldse nagu vabatahtlikest oodatakse seda, et kui me käisime ühes koolis rääkimas, siis seal koolis oli ka, et neil oli olnud vabatahtlik varem, kes oli siis aidanud ühel perel lehma osta. Ja siis kooli direktor ütles kogu kooli ees kogunemisel niimoodi, et jah, et me peame ikkagi vabatahtlike armastama, sellepärast et vabatahtlikud on need, kes toovad meie riiki raha sisse. Ja see oli kuidagi selline hästi hästi imelik, sest meie ju ei läinud iseenesest sinna raha viimavoid, me läksimegi nagu andma enda musi siin neile ja õppima nende kogemustest. Kas nemad tahtsid teie kogemust kuulda? Näiteks seda, kuidas elavad siin lapsed Eestis? Lapsed kindlasti tahtsid, lasteaiaunistus on saada välisriiki ja kui küsida, et need, kelleks sa saada tahad, siis oli ikka, et aa, ma tahaks saada lennuk juhiks, piloodiks, et saaks läinud välismaale või siis seal oli üks poiss, kes käib kaheksandas klassis, tahtis saada nii-öelda maailma rahusaadikuks, et siis ta saab käia teistes riikides ja tutvuda teiste inimestega ja neil oli hästi hea meel, kui nemad said kirju kuskilt välismaalt, et neil oli varem ka vabatahtlike olnud ja siis tänu nendele vabatahtlikele, siis kirjutati neile ka teistest koolidest, et Rootsis näiteks neil on kirjasõbrad ja Ameerikast. Ja siis nüüd, kui ma tagasi tulin, siis tänu mulle siis saavad, lähed kirju kannid Slovakkiast, Tšehhist ja Lätist. Aga täiskasvanud, sa võid neile rääkida või mitte, neil on ikkagi enda peas kinnistunud ideed, valge inimene on see, kes raha toob ja ja isegi kui ma rääkisin seal meie nii-öelda nendele kasvatajatele, kuid et ma olen üliõpilane ja mul ei ole raha, siis ikkagi viimasel nädalal enne äraminekut, et tulid, et sa oled nüüd siin ära olnud, sa oled näinud, vaesed, me oleme, nüüd sa pead, meil hakkame raha saatma. Ma ei teagi, kuidas neid aidata selles suhtes, et nad on nii harjunud sellega ja kui Nairoobist Mumbassasse, mis on siis üks turismipiirkond jälle käib rong, siis selle rongiakende all käivad lapsed mangumas iga kord viska mulle komme viskamale pliiatsid, viska mulle vihikuid, siis inimesed juba teavad seda, eks ole, siis nad ostavad neuroobist endale igasuguseid neid vihikuid ja pliiatseid asju valmis, viskavad siit akendest välja need lapsed, siis müüvad need ära ja siis nii-öelda saab pererikkamaks, et see on hästi tavaline valget inimest nähtakse, siis tullakse kohe esimese asjana raha küsima. Aga mida see vaesus tähendab seal, mida selle all mõista, et mis on vaene vaene ikkagi see, kellel ei ole süüa laua peale panna? Ometi seal on puuviljad, seal on puuviljad, aga kui ütleme, on jälle niiskem aeg või on kuivem aeg, siis jälle põllult ei saa mitte midagi. Et nad kasvatavad seal hästi palju maisi ja siis selle maisiga on ka niimoodi, et kui on jälle väga märg, siis seda mais ei saa väga kuiv, siis jälle seda mais ei saa. Et nüüd ongi aastaid on juba geenes olnud see põuaperiood ja tänu sellele on siis riik muutunud palju, palju vaesemaks, kui ta, ütleme kuskil neli aastat tagasi oli. Sellepärast on siis ka kuulda neid igasuguseid uudiseid sellest näljahädast, seal kuidas on lood haigustega? Haigusi on palju ja malaaria on palju ja aidsi on palju. Kuidas on lood igasuguste nõidarstide ja ebausuga? Oi, neid arste on seal, neid on palju ja seal on ikka need uskumused ka ikka hästi-hästi veidrad, et näiteks meie sotsiaaltöötaja, kes on ka lõpetanud, siis ülikooli ja 24 aastat vana naine. Tema näiteks uskus tõsimeeli, et tema klassis käis nõid, kellelt sõrmed venisid, et et ära kustutada, siis sõrmed venivad ühest ruumi otsast teise meile tõsis rääkis tõsimeeli seda ja me ikka nagu üritasime öelda, et no et sa ikka saad aru, et see on nagu nali või et kas sa ikka võtad seda nalja? Ei, ei, tegelikult ka ma ise nägin ja siis neid nõidasid, nad ikka tõesti tõsimeeli seal usuvad ja kummardavad isegi kui ütleme, nad on kristlased, nad käivad kirikus, aga samas nad usuvad ikkagi nõidadesse ja lastele sisendatakse ka seda, et meil oli üks noor poiss, kes siis uskused nõid tappis tema venna ära ja ta ütles mulle niimoodi, et minu eluülesanne on suureks kasvades nõid nii-öelda äratab. Siis ma üritasin talle selgeks teha, et nüüd ma arvan, et su vennal võib-olla oli mingi haigus ja see ei olnud nagu üldse nõid, kes seda tegi, et kas sa oled nagu selle peale mõelnud, et ta võis haige olla. Aga tal on seda juba kõik vanemad, kõik sugulasedki sisendavatele, seda teis oli nõid, tema pani needuse peale ja nii edasi. Ja põletamisi on seal ikka veel aastal 2011. Märtsikuus oli mitte küll meie linnas, aga siis tunni aja sõidu kaugusel põletati naine ära, et ajalehes oli selles suur uudis, miks, et arvati, et ta neid valgetesse suhtuti teistmoodi ja valge on ikkagi valge, valge on ikkagi raha. Tänaval liikuda absoluutselt ei saanud, kohe-kohe tuldi. Ja alguses arvasid, et tulevad lihtsalt need nii-öelda taksojuhid ja mootorrattajuhid, aga ei, tuld, inimesed tulid, hakkasid küsima, et osta mulle läptop ja et et kui valget nähti, siis arvati kohe, et me oleme Ameerikast muidugi. Sellepärast et noh, Obamat teadagi natuke geene sugemetega, siis hakati kahe karjumid Obama, Obama, et siis ükskord me tegime seal nalja ka, keegi küsis, et noh, et et kus te elate, Singeene, siis ma ütlesin valges majas, sest meie lastekodu oli valge, siis öeldi, et ei ole võimalik, Obama elab valges majas valges majas elada, et neil oli see kõike, mis Obamaga seotud, oli selline endale väga tähtis ja väga oluline siis need rõhusid seda igal hetkel, et sa oled mu õde, visas mu vend, sellepärast et Obama on nagu sinu president, et noh, neil vahet ei olnud, et ma üldse Ameerikast pärit nende jaoks oli valge, see tähendab, et ameeriklane. Ütle mulle, mis oli kõige raskem selle poole aasta jooksul, mis sa seal Keenias olid? Kas see, et sa olid üksi võõras rahva hulgas? Võimise ei olnudki nii väga raske see, sest ma ikkagi olin eurooplastega koos, elasime kolmekesi, meil oli natuke lihtsam, et kui ma oleks üksinda elanud, siis oleks kindlasti palju raskem on. Aga ma arvan, et raske oligi see, kui Sa üritasid aidata neid lapsi ja sinna, kui ei võetud üldse kuulda, et ma just selle poisiga ma käisin, nii mitu korda käisin seal juhataja juures rääkimas, ma ei jõua neid kord isegi kokku lugeda. Ja ma üritasin neile selgeks teha, et see on normaalne nähtusena, absoluutselt ei kuulanud mind, mulle öeldi, et sa oled valge, mida sina tea, näiteks koolis oli ka ühe korra, et kui lapsevanemad, siis oli kooli viimane päev ja lapsevanemad said kõne pidada ja rääkida, kui halvad need lapsed kõik ikka on, kuidas nad peaksid rohkem õppima, kuidas kooli vahel tuleb õppide vanemaid aidata. Siis, kui tuli minu kord rääkida, siis ma ütlesin, et no et õppige, aidake oma vanemaid, aga nagu võtke aega ka selleks, et natukenegi lõbutseda ja mängida ja puhata siis absoluutselt kõik need lapsevanemad keerasid minu poole, tegid vihase näo-s, ütlesid, et näed, mida sina, valge inimene tead laste kasvatamisest, et sina ei tea nagu lastest mitte midagi. Ja eks nad seal niimoodi võtavadki, et noh, et tuleb üks valge ja ja noh, annab selle raha ära ja läheb ära ja tuleb järgmine valgeid küll, järgmine valge edasi aitab. Aga mismoodi saaks aidata seda keemiat ja üldse, kui sa mõtled niimoodi laiemalt, et kas tõesti raha siis päästaks ja paneks asjad paika või mida tuleks seal teha, et asi muutuks? Raha muidugi aitab, aga tähtsam oleks haridust anda natuke teises võtmes. Praegu õpetajad sisendavad lastele, et elate maailma kõige vaesemas riigis, teist ei saa mitte midagi. Teil ei ole üldse mõtet, õpi tegi sellepärast, et ei saa. Te olete nii vaesed, et ainult lootke selle peale teil tulebki mingi valge, aitab teid siis noh, ma arvan, võiks natuke muuta seda kontrolli, võiks nagu rohkem olla, et mida seal õpetatakse, mida need õpetajad suust välja ajavad, sest vahepeal tuleb sealt ikka nagu väga totraid asju välja. Ja, ja noh, õpetaja õpetajaks väga lihtne saada, et just algklassidele sa lõpetad põhimõtteliselt keskkooli ära, sinust võib juba õpetaja saada. Ma ei tea, et kuidagi see koolisüsteem, kui seda muuta, siis see aitaks päris palju seda geenen. Et annaks lastelegi usku juurde, et nad tõesti ei olegi need kõige vaesemad ja neil on ka võimalusi minna ja näha ja teha mis võimalused neil on, kui teatud vanuseks peavad lastekodust lahkuma, mis neist siis edasi saab? Meie lastekodus on niimoodi, et üritatakse leida ikkagi töö või kui nad on piisavalt heade tulemustega lõpetanud selle kaheksa klassilise kooli, siis nad ikkagi saadetakse edasi õppima. Et kuna meil on kaks rajajat üks on siis kohalik Keenia mees ja siis belgia naine, siis see kohalike mees otsib siis kohalike ettevõtete juures neile tööd, et neid üritatakse nagu aidata ikkagi järje peale, et ei ole niimoodi, et sa saad 18 täis mine. Et kui riiklikes lastekodudes tõesti on niimoodi, kui 18 saad siis otsi ise, kus sa saad ja sellepärast on, nad üritavad ka hoida neid sugulastega kontakte, et paljudel lastel on, kui need vanemad ära surid, siis on ikkagi neil mingid maalapid ja õigused endale maa lappidele ja siis saadetakse geneed lapsed nii-öelda sugulaste juurde, et nad ikkagi näeksid, et need lapsed on olemas, et nad ei võtaks seda maad ära nende laste käest, lapsed ise ka teaksid, mis need siis tulevikus seal piirkonnas ees ootab, et, et seal on nende nii-öelda kodu. Aga mis sa arvad, see nimi, häppi, hom, kas õigustab oma nime? Ma arvan, et õigustab, sest lapsed ikkagi nad ise ja on õnnelikud, nad ei tea, nad ei oska midagi rohkemat tahta. Ja kuna seal on neid vabatahtlikke nüüd olnud ja läheb kindlasti juurde, et need vabatahtlikud tegelikult muudavad nende laste elu ikkagi palju paremaks seal ja kui näiteks sotsiaaltöötaja, aga ma tegin intervjuud sealsamas lastegudes, küsisin ka, et mida, nagu vabatahtlikud just andnud nendele lastele, siis sotsiaaltöötaja ise ütles täpselt sama niimoodi, et et nemad on need, kes teevad laste lapsed õnnelikuks, et tänu meile siis lapsed teavad igasuguseid muinasjutte ja nad näevad arvutist, neil on võimalus näha arvutist filme ja ja Nad tunnevad ikkagi, et neid armastatakse, et neil on sõbrad kuskil välismaal ja noh, meie oleme ikkagi need, kes neid kallistavad ja head ööd musi-sid annavad ja nii edasi, et sellist asja ükski teine keemia, kohalik, nii-öelda kasvataja kunagi ei ole teinud nende jaoks see kallistamine ja isegi kiittimine, et sellist asja ei eksisteeri, et meie oleme siis need, kes on nendele lastele natukenegi lootust andnud, neil on võimalus välismaale tulevikus reisida, et kui nad hästi õppivad ja ja kui nad väga tahavad. Sa oled need siin Eestis olnud, töötad noortega edasi, mida see kogemus sulle andis ja kuidas sa saad seda nüüd oma igapäevatöös ära kasutada. Ma olen hästi palju rääkimas käinud igasugustele koolidele, erinevatele noortekeskustele, endageene kogemusest ja ma olen ka öelnud alati, et kes tahavad, võivad kirjutada läbi minu jõuavad need kirjad näiteks Keeniasse ja ma üritan ikkagi seda kontakti nende Keenia noortega säilitada, tulevikus neile külla minna ja vaadata, kuidas neil läheb. Aga mis ta mulle endale on andnud? Ma arvan, et et ma ei virise nii palju ja ma ei lase teistel ka, aga enam nii palju viriseda, et kui näiteks meil noortekeskuses mõnikord nooredituudis seal mul on nii igav see mõttetu noortekeskuses ainult lauamängud, midagi ei ole teha, siis väike ütlen neile näed, et peaksite nagu väga õnnelikud olema sellega, mis teil on, paljudel lastel ei ole sedagi, et noh, kui varem ütlesid täpselt samamoodi, aga siis ei olnud seda nii-öelda taustalugu rääkida, siis nüüd on need taustalood kaare rääkida. Et kuidas täpselt keegi seal Keenias elab, et kuidas ei ole lastel tõesti elu sees, ühtegi mänguautot on ja kuidas nad ise neid need. Et noh, see maailmavaade on kindlasti hästi palju muutunud, et hästi paljud ütlevad, et oi, näed, et tulevad Aafrikast raiskad ikka täpselt sama palju Vettus seal käia, siis see on nagu loogiline, et sellised asjad, et kuidas see üles kasvada, et need nagu ei muutu nii palju. Aga just see, et seda viletsust, et mis on siis nagu ikka viletsuse, mis on nagu ja äraelamine see nagu vahe on minu jaoks siis muutunud. Aitäh sulle, et oma lugu rääkisid Merle Piiskop ja Sa plaanid sinna tagasi minna, nagu ma aru saan? No ma tahaks minna, mitte niimoodi, et ma nüüd pikemaks ajaks lähen, ma ei, ma arvan, et ma ei suudaks veel Keenias elada. Ja niimoodi lühim lühevateks reisideks kuskil kaks nädalat, kolm nädalat oleks väga vahva minna ja vaadata ja neid aidata ja ja ma tean, et see lastekodu tahab neid suurendada enda nii öelda valdusi ja suurendada seda maja, et teha ruumi 50-le lapsele, noh, kes teab, võib-olla näiteks mingi projekti raames minna ja aidata ehitada või midagi sellist, et oleks ju väga vahva. Neid inimesi ei ole palju, kes sedasi lähevad ja, ja annavad, ma olen pannud tähele, et mõned võtavadki seda vabatahtlikku tööd kui ühte sellist turismi võimalikku varianti sinu puhul see nii ei olnud. No eks ma sain ka natuke reisida, seal rannikualadel käia ja seigelda ringi, et noh, ma ei leidnud endale nii-öelda reisiseltsilist. Ja siis ma käisin täiesti üksinda, käisin rannikul, mida ei tohiks üldse teha, ma ei soovita. Aga käisin ja jäin väga rahule, et õnnestus käia näiteks kaamelisafaril ja ja ujuda ikkagi India ookeanis ja näha neid uhkeid turismi, nii-öelda piirkondi, kus on siis tõesti villad ja viie käigu restoranid ja et kindlasti on võimalik nagu vabatahtlikuks olemise käi kuus reisidega. Aga mina läksin jah, peamiselt nagu ikkagi siin ühte külla ja seal ma siis nägin ja olin, tegin, tutvusin kohaliku eluga. Selline oli siis noore eesti naise Merle Piiskopi lugu, kes töötas pool aastat Keenia lastekodus vabatahtlikuna. Minu nimi Krista taim ja helipuldis oli virve pulmer.