Te kuulate Raadio kahte ja te teete jumala õigesti, sest meie iganeljapäevane laiv on alanud ja mul on superhea meel tervitada siin ansamblit Rufus ansambel Rufus kevad 2005 koosseisus. Meil on siis koosseisus Priit Mägi näks, teisisõnu kes nägime, trume siis seal süntesaatori taga on Siim Mäesalu ja Ivo Etti basskitarril, mina olen Vaiko Eplik ja mina mängin kitarri ja laulan ansambel Rufus Tallinnast. Noh, võib ka nii öelda, Mäksa meil Saaremaa mees, Ivo on väike Maarjast ja meie Siimuga oleme Kohilas, siis võib öelda küll, et Tallinna tähendab põhimõtteliselt jah, kuigi ma kahtlustan, et pärast seda, kui Rufus kuulsusrikkalt eurovisioonil esimene see ei tule teil enam kunagi öelda, kust te pärit olete. Meile nojah, veel ei saa küll öelda, et me ei oleks mingisugust pärnu või Räpina bändilisega sega segamini aetud, et ei noh, ma ei oskagi öelda, ma arvan, et meie põhibaas on ikkagi Kohila, seal me teeme proove ja seal me oleme alustanud ja viimased kaheksa aastat proovi teinud erinevate nimede ja koosseisud, aga ma arvan, kohin on meie nii-öelda kodu. Ma ei saa korraks veel sellest Eurovisiooni teemast lahti lasta, sest ma ei tea, kas saatuse tahtel või juhuslikult kuidagi pärast seda eetis Gaming bäkki rahvusest väga palju nüüd lepime, kokku kuulda ei ole olnud. Found, New Friend tuleb mulle meelde veel üks raadiotes jagatud lugu, aga kas see vist ongi nüüd kõik olnud või? Tegelikult küll jah, sest et noh, meie jaoks on alati olnud tähtis kvaliteet enne kvantiteeti ja niimoodi vaikselt ise sind nokitsenud oma plaadi kallal ja loodame sellel sügisel välja anda. Selle nimeks saab Lesson siin popp. Oleme sealmaal, et tuleb hakata miksimise peale mõtlema, et me oleme siin kõik need kolm aastat pärast Eurovisiooni oleme vaikselt oma plaadi kallal nokitsenud ja paistab siiamaani vähemalt, et meie pingutused on kandnud vilja. Lessansin, popp kõlab. No kui ei midagi muud, siis vähemalt intrigeerivalt, kelle kogemustel rajanev tuginedes see see popi õppetund valmis saab, kas need on Rufus enda valusad saad või kellegi teise omad? No asi on selles, et see on kõige parem pealkiri meie plaadile, esiteks juba kas või sellepärast, et me oleme algusest lõpuni ise teinud normaalsed bändid, Lähevad plaati tegema kusagile stuudiosse, kus nad palkavad mingisuguse produtsendi omale mingisuguse inseneriga seda linti mingi miksi mees on vahepeal ja siis lõpuks veel keegi Masterdab. Siis me oleme algusest lõpuni kõik nagu ise teinud ja selle tegemise käigus nüüd õppinud väga palju nii pillimängust kui lindistamiseski sellest, kuidas popmuusika üldse peaks toimima ja ja vaat iseenesest peaks olema selline popmuusika häbenematult siukene fopilik, niisugune enese jõudemonstratsioon. Näitame tugevat Topi muskleid, selle plaadi peale, mitte mingit muud pretensiooni tal ei ole. Vaiko, kui sa meenutad seda aega, kui Kleer Rufus siis kuidas tuleb, tagantjärgi tundub, kas, kas muutus oli pigem formaalne või, või pigem sisuline. Ühest küljest oli, teisest küljest jälle mitte lihtsalt kogu Claire's Birthday laialimineku noh paljud inimesed spekuleerinud ei küsinud meie käest üritanud välja meelitada, miks Kleer laiali läks ja ja selle põhjuseid, aga noh, nagu tavaliselt käivad sinna juurde tülid ja üksteise vihkamise tülisid tegelikult ei olnud, tegelikult on asi lihtsalt selles, et, et algusest peale on minu eesmärk oli see, et ühest heast bändis saaks kaks ja täpselt nii on läinud, Rufus jätkab seda ingliskeelset poppi, Ridaja koeraga, oleme niisuguse noh, või siis teise poole klierspers teiega koos oleme siukse vähe libedama jää peal ja natukene karmimat kraami produtseerime, et lihtsalt täpselt nii ongi, et kunagi üritasime neid kahte asja kõiki vägisi kokku toppida, neid on mõlema nii-öelda suuna jaoks eraldi bänd olemas. Kas see on välistatud, et tekib veel kolmas noh, tegelikult on juba kolmas olemas ja küllap tuleb ka neljas ja nii edasi ja nii edasi, et et kes teavad siis endast, küsimus on sinu ego soikovi, miks toimub? Et probleem on selles, et ma lihtsalt olen liiga produktiivne sõimuviga olnud alati ja siin ei ole mingit pääsu. Lihtsalt ma arvan, et kui ma üritaksin, eks kõiki asju, mida ma tahan teha, teha ruupuses, siis ma arvan, et Rufus lõppkokkuvõttes kannataks selle all, et kui inimesed ei osaks nagu oskaks nagu lõpuks midagi arvatega ühelt bändilt tuleks nii eestikeelset roppu kui inglisekeelset sunnist, souli kui ka samas siukest kodus nokitsetud indit, mida siis koseisvee liit all meisterdanud. Et parem on, kui kõik on ikka korraliku sildid küljes ja, ja ilusti tarad vahele ehitatud, et inimesed muidu on eksi, inimesed võivad nii-öelda asjadest valesti aru saada ja ja noh, väga raske on ju näiteks teha näiteks selgeks miljoniks koeraga üks esinemine ära, kuna inimesed on kuulnud Mayon piimaautot ja TTK sihuke muhe mees ja kutsusid mind perepäevale esinema vabaõhuüritusele ja, ja sellisesse sellisesse konteksti näiteks, ma arvan, et oleks Rufus palju paremini või noh, mida, mida iganes. Et noh, iga iga iga töö jaoks oma nii-öelda tööriist ja ja igal igal bändid oma muusikat mida see tähendab, et sinu näol on meil tegemist väga ränga kujulise isiksuse lõhenemisega. Noh, kas siis päris nii hullusti võib öelda, päris sihukesi. Mingisugusest mingisuguseid hooge mul veel peale ei käi, et aga lihtsalt ma olen eluaeg armastanud väga erinevat muusikat. Ja olen ise kuulan kõike, alates klassikast lõpetades ma tea pungiga, et ma hea meelega prooviks kõik elu jooksul ära, näed, kas raadio kahe hommikusaates retrorubriiki kuulavad tõeliselt aduvat küll, millest sa praegu räägid? Nojah, et eks seda retrohõngu kumaga Rufus muusikast palju läbi, et ma ei tea, ma ei, ma ei saa nüüd öelda, et meil on mingisuguseid noorpõlve mälestused, kisuvad 60.-tesse, et mind ei olnud siis veel plaaniski. Aga ma ei tea, kuidagi on südamelähedane mulle just see konkreetne popp plahvatus, enne kui 70.-te kümnendat pihta hakkasid, et et kuidas, kuidas paari aasta jooksul ma ei tea mille kõige seksuaalse vabanemise ja LSD tõttu nagu muutus muusikas pole see aasta jooksul kõik. Ma olen tükk aega ringi käinud, mul on üks küsimus sulle spetsiaalselt varuks olla, ma hoidsin seda selleks korraks lume siin ühel Liivil kokku saame. Sa oled vähemalt minu kuuldes kritiseerinud Eesti ansambleid inglise keeles midagi teha. Millega sa seletad seda, et Rufus üritab sedasama inglise keeles tegemise juures, on see, et mina näiteks tajun, et ma olen hakanud tegema palju paremat muusikat pärast seda, kui ma olen loobunud igasugustest rahvusvahelistes kommertsiaalsetes ambitsioonidest? Sa, sa ei saa teha muusikat elades Eesti vabariigis selle eesmärgiga meeldida mingisugusele keskmisele Hinglasele? Sest esiteks selleks pole mingisugust tarvidust, teiseks, sa ei jõua tõenäoliselt kunagi sinna nii-öelda Londoni edetabelitesse pärale, kuhu kõik meil, Maria Rahula ja ma ei tea, kes kõik pürgivad ja kolmas põhjus on muidugi see, et enamasti eestlased lihtsalt Eestis on käputäis inimesi, kes oskavad inglise keeles laulda. Ja valus, valus on kuulata, kas eesti kandidaadid ütlevad inglise keeles midagi teha? Ma ei hakka siin nimesid nimetama, aga üldiselt noh, masendavalt palju on rokkbände, kes nagu kujutavad endale ette midagi, aga samas kui ta ei suuda isegi grammatiliselt korrektset laulu teksti koostada. Täiskasvanud mehed tulevad lavale ja hakkavad, noh, kui eestlane on saalis, siis pole hullu midagi, essana kuuleb, üks on väga lahe nagu läänes ja kõik on väga pull. Aga noh, kui näiteks keegi, kes valdab keelt, satub kuulma seda, kuidas inimesed ajavad põhimõtteliselt mingit seosetut jura suust välja muusika taustaks, siis ma leian, et see on naeruväärne, olgu need plaanid ja tõotatud tulevane kuulsus, rahvusvaheline kui suured tahes. Selle koha peal ma tõmban su mikrofoni maha, ütlen sulle sissejuhatuses aitäh. Meil on raadio juures küllalt palju praegu punastavaid muusikuid ja nüüd kuulake, kuidas inglise keeles tuleb muusikat teha. Live raadio kahes saates päevakord läheb edasi. Nüüd. See oli siis meie uus singel, mu hea meel, mida homme õhtul presenteerime rock Cafe ees. Et olge kõik kohal, kes soovite jagama singlit tasuta ka kohapeal. Ja järgmisena kõlab meie lugu pääd. Rufus raadio kahes kaks lugu, ühte hütti siin oli, oli päev, mäletan õigesti jää ja eelmine oli majamin, räägime kõigepealt nende lugudega asjad sirgeks, esimene oli, esimene oli meil haudsel white hetk, meie plaadi esimene lugu, arvatavasti nagu pealkiri ütleb, siis on, sisaldab see mitmeid näpunäiteid, kuidas siis täpselt hiti kirjutada ja ütleme nii, et seal. Mulle meeldib selline sõna nagu vormel. Ma tänan, kuulasin raadiosaade vormelist ja tegelikult algselt tähendab valemit. Seda võiks nagu üha rohkem niimoodi kasutada, et ütleme, meie plaat sisaldab nagu vormelit, et siis millest peaks koosnema üks õige poplaulja kuidas seda täpselt kirjutada ja nii edasi. Ma arvan, et sa oled nagu mees, kes häbeneda seda seletamast. Kas sa muusikasse jälgib ka seda noh, näiteks õppida oma vigadest, kas sa, kas sa kuulad oma, ma ei tea, seitse aastat tagasi tehtud Plaati teise nime all mis iganes ja mõtled, et sa ikka valesti küllatage. Mõni jobu oli kindlasti kindlasti ka kõik teevad ju niimoodi, sest et noh, tahes-tahtmata, mida rohkem asjaga tegeleda, seda suurem vilumus sellest tekib ja ei oleks rumal mitte noh, vaadata nii-öelda teha aeg-ajalt mingeid retro spektiive ja Vaarse tehtud tööle, anda sellele hinnang, et siis teha sellest omad järeldused ja mida kasutada minnes edasi, et noh, tahes-tahtmata seal ma arvan, et seal võib iga iga iga muusik, et siin ei ole absoluutselt mitte mingisugust kahtlust ja muidugi on asju, mida isegi kuulates tuleb, nii-öelda läheb nägu punaseks ja nagu piinlik on ja nii edasi ja neid asju isegi päris palju. Aga noh, seda enam ma arvan, et see kogemus on abiks selleks, et, et tulevikus enam selliseid asju ei juhtuks. Kui sa alustasid, olid sa suhteliselt noor, ma ei tea, kui vana sa olid siis, kui ütleme, Veenusega tõusetega päriselt, kui enne seda ei olnud globaalselt veel tuntud, kui me nähk globaalselt tuntud, aga aga kui me Kleer tõesti asutasime aastal 1998 siis mina olin kuueteistaastane ja Siim oli 12. Siimu elu ma olen ära rikkunud. Et oleks ta teadnud, millised ennast segada ja näete, siin ta on siiamaani vaeseke klaveri taha aheldatud, aga see oli alles sissejuhatus mu küsimusele, sa oled 16. Kas, kui sa toormõtlesite kui lihtsalt eesti publik end sinu jaoks nagu maha müüs, et kas tuli nagu lihtsalt kätte? Tegelikult meil ikka vedas väga, sest et meil oli õige mitu siukest inimest, kes hakkasid nagu asjast kinni ja nagu tegid suure osa tööst meie eest ära, et et me ei pidanud väga palju vaeva nägema oma lugusid näiteks raadiosse organiseerida, et noh, näiteks tollane raadio kahe muusikajuht Erik Morna ja ja Kirsti Timmer ja noh, neid inimesi, see nimekiri on väga pikk, kes hakkasid kohe Me materjalist kinni ja ja hakkasid seda nii-öelda meie eest nagu müüma, et kui meil oli meie teine singel, leidis Launi, oli väljas ja hakkasime plaati tegema siis selleks ajaks juba, kui veenus välja tuli, oli juba põhi oli niivõrd tugev all eelnevates inglitega, et me ei pidanud enam eriti midagi tegema, et lihtsalt lasime Veenuse turjal liugu. Tegime kontserte ikka üle aasta ja kuidagi väga lihtsalt läks see kõik alguse, üks asi, mis, mida mul ei ole olnud meeles su käest küsida, mis mul praegu meelde tuleb seoses selle Veenuse plaadi lugudega. Next big thing oli vist selle lõpulugu, eks ole, live'is, miks sellest kunagi stuudioversioon ei ole olemas olnud, tegelikult on stuudio ja live pooleks. Aga noh, see plaat kõlab nagu ta kõlab ja võib-olla ta kõlab natukene niimoodi Livilikult, seal on niimoodi, et me tegime seekord stuudios sisse, sinna vahele on pikitud siis osi ühest kontserdist, kitarr, Safaris kunagi ammu võtsime linti ja ta just sellepärast, et see annab nagu siukest mõnusat värskust sellele loole, sest et jah, me oleme alati ükskõik, mis nime me oleme kandnud, me oleme alati olnud eeskätt kontserdibänd, et ja, ja mis on nagu meie kõige suurem saladus oli algusest peale meie edu võib olla pant, oli see, et me saime alati nagu publiku endaga tööle, et Claire's Birthday kontserdid noh, alati lõppesid sellega, et pausikohad ja vaja mingit papapaad laulda, siis tegi seda public ja pooled lood üldse pidanud laeval suud lahti tegema, et et võib-olla see on olnud alati nagu meie siukene trump. Need, kes seda next big thing, next big thing ei mäleta siis õllereklaamis, kus musklimees seisis rannas seal seda kasutatud, aga aga see on ajalugu, mulle tundub, et see plaat tegelikult Ta oli ju superhea ja, ja mulle tundub ka nähes, et mõned inimesed meil siin muusikamaastikul võinuks ka loo autorid ansambli suhteliselt jõukaks teha. Millegipärast mulle tundub, et ei osanud seda ära kasutada ja eks me olime noored ja lollid ja tollal noh. No tänapäeval tegelikult ma ei saa öelda, et võimalused oleks erinevaid, möödas on ju tegelikult ainult viis aastat sellest, kui veenus välja tuli ja plaat samanimeline. Et lihtsalt ma arvan, et värin hoopis main, hoopis teistsugune inimene ka tol ajal ja me kõik olime hoopis teistsuguseid inimesi, me olime noored ja tulihingelised ja kompromissitu ja, ja vihased ja tähelepanujanus ja tänapäeval sõduri vastupidises praktiliselt. Et mingisugust tähelepanujanus ei saa enam juttugi olla, kuulsuseiha võite endale hoida ja nii edasi, et ainult armastus muusika vastu on jäänud, et noh, niimoodi ta siis vaiksed viljele tunnistanud küll noh, kujuteldavat eesti rahvale praegu silma vaadates läbi raadioeetri, et Vaiko Eplik on oma ansamblis või oma ansamblites diktaator. Sellega on nii ja naa. Aga noh, eks see ole ka klassikaline viis sellisele küsimusele vastamist alustada. Et sulle mõttepausile ei, päris mitte lihtsalt noh, kui võtta loomingulise külje pealt, siis kindlasti mingil määral olen, aga aga me oleme ka samas kõik väga demokraatlikud bändid, et mulle meeldis väga see, mida kunagi Ringo Starr ütles biitlite kohta, et biitlid olid maailma kõige parem bänd, sellepärast et igaühel, kellel oli hea idee, võis sellega nagu lagedale tulla ja ja lõppkokkuvõttes nagu idee väärtus ei sõltunud sellest, kelle omada parasjagu on. Kui kellelgil tuleb mingi parem mõte, siis mul pole mitte midagi selle vastu, et sellega nii-öelda kaasa minna. Aga noh, see juba, kui pahatihti mul nagu tulevad nagu head ideed pähe, see ei ole juba minu süü, enam. Mitte teiste, neil ei tuleks lihtsalt kuidagi. Noh, kurat, ma olen vist ikka diktaator, akaid õnnist. Aitäh sulle, Vaiko aitäh ansamblile Rufus, üks lugu on jäänud veel meie valmis teha panga siis homme tähele, homme õhtul rock Cafes Rufus lava peal ja teil on võimalus veel pikema live osaliseks saada, kui täna siin läbi meie eetrit. Aga lõpetab veenus. Seilame nostalgia lainetel.